4-16-86/6

4-16-86 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-86 (2302,15,009266) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi P.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.12.2015 otsusele nr 2302,15,009266 P.T karistamises LS § 227 lg 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. XXX Menetlusest osa võtnud isikud RESOLUTSIOON 1. Jätta P.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.12.2015 otsusele nr 2302,15,009266 P.T karistamises LS § 227 lg 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.12.2015 otsus nr 2302,15,009266 P.T karistamises LS § 227 lg 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja 1 jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 28.01.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 05.02.2016. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 29.02.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 01.03.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.12.2015 otsusega nr 2302,15,009266 karistati P.T LS § 227 lg 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et P.T 10.06.2015 kell 15.34 Rannamäe teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 80 km/h +/- 3 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Juhtis tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõidukit. Rikkus MKM 18.07.2011 määruse nr 77 § 6. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 73 lg 2 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning pani toime LS § 207 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärteod. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei ole nõus selle otsusega väärteoasjas nr 2302,15,009266. Tema ofitsaalne töö on seotud juhilubadega ja saab materiaalsed tulud. Veel on tal 8 kuune laps keda viib vahepeal haiglasse Maardust Tallinnasse. Palub anda talle rahakaristus või vähendada karistust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et elukaaslasega enam koos ei ole, on teinud elatise maksmiseks viimased kaks kuud rahaülekandeid ja enne seda andis raha käest-kätte. Esitab kohtule tutvumiseks maksekorraldused. Töötab Tallinnas ja veab autoga tööriistu, mida ei saa valveta objektile jätta. Seetõttu on sõiduk hädavajalik, tööriistu on palju, ühistranspordiga neid vedada ei ole võimalik. Alustas liikumist Viimsist ja suundus Maardusse. Rannamäe teel sõitis Balti jaamast vanalinna suunas, kus oli objekt, sõitis Linnateatrisse. Kas sõiduk oli tehnokontrolli läbinud, seda ei mäleta, võttis sõiduki kasutada. Mäletab, et augustis kui vormistas sõiduki enda nimele, siis tegi tehnoülevaatuse. Ei teinud samal päeval kui peatati. Rannamäe teel sõitis 70 km/h millegagi. Lubatud on 50 km/h. Objektil tekkisid probleemid, oli vaja kiiresti kohale jõuda. Seal kohas teine sõidurada lõpeb ja paremal rajal olid sõidukid, ei lastud vahele reastuda. Ees oli ruumi ja vajutas gaasi, kiirendas, et ümber reastuda ning sel ajal mõõdeti kiirus. Varem on karistatud kiiruse ületamise eest, ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Tegi järeldused, aasta jooksul ei ole kiirust ületanud. Varasematest trahvidest ei ole kõik tasutud, detsembris maksis ühe, jaanuaris kaks. Oleks ammu ära tasutud, kuid läks tüdruksõbrast lahku ning lapsega laskis suhelda vaid siis kui maksis nädalas 100 eurot. Ei olnud võimalusi trahvi tasumiseks. Vaatas trahve e-toimikust ja neid väiksemaid seal näha ei olnud, võib ära maksta. Sel ajal kuulus sõiduk XXX, registreerimismärk XXX, praeguseks on ära ostetud, omanik on XXX. Sõiduk kuulub firmale. Kui videost oli näha kiirus 80 km/h, siis ei eita seda. Kui jääb juhtimisõigusest ilma, siis ei saa tööd teha. Palub teha minimaalne trahv, mille saab ära tasuda. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kaebuse esitajale on määratud õige karistus. Tegu on tahtlik, tuleb arvestada, et kiiruste vahe tegeliku ja lubatu vahel on niivõrd suur, et see ei saa jääda märkamatuks. Täna on isik avaldanud kahetsust. Kergemat karistust kohaldada ei saa. Lähtudes üld- ja eripreventiivsetest asjaoludest, siis isik on toime pannud liiklusalaseid väärtegusid süstemaatiliselt, rahatrahvid ei mõjuta seaduskuulekalt käituma. Kuue kuuline karistus on õiglane. Maakohtu seisukoht: 2 Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuistungil esitatud maksekorralduste ja kohtuvälise menetleja esitatud kirjalike tõenditega, tutvunud kohtuistungil videosalvestusega ning kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi kasutamise salvestuse väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja P.T juhitud sõiduki BMW 525D registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.06.2015 kell 15.34.51 kiirusmõõturit LaserCam 4 nr LE0096, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00235). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 80 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 77 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Lisaks sellele karistati menetlusalust isikut LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peatati menetlusaluse isiku juhitud sõiduk 10.06.2015 ning liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnik tuvastas, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Kohtule esitatud Maanteeameti Liiklusregistri andmete väljatrükist nähtuvalt on viimane ülevaatus teostatud 04.08.2015 ja järgmine ülevaatuse aeg on 30.11.2016. Seega saab Maanteeameti andmetest ja ka menetlusaluse isiku enese ütlustest teha järelduse, et 10.06.2016 juhtis ta sõidukit, mis ei olnud tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud. Vastavalt LS § 73 lg 2 sätetele peavad liikluses kasutatav sõiduk ja selle haagis olema läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel tuvastatakse mootorsõiduki ja selle haagise vastavus või mittevastavus kehtivatele tehnonõuetele ning vastavuse korral määratakse sõiduki järgmise kontrollimise tähtaeg, mille möödumisel sõiduk kaotab kehtivatele tehnonõuetele vastavuse. Käesoleval juhul vaidlusalune sõiduk 10.06.2015 tehnonõuetele vastavuse kontrolli tähtaegselt läbinud ei olnud ja selle sõiduki kasutamine 3 liikluses oli keelatud. Arvestades tuvastatud asjaolusid leiab kohus, et menetlusalune isik on toime pannud LS § 73 lg 2 sätestatud nõude rikkumise ja LS § 207 ettenähtud väärteo, so tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit, mille kasutamine liikluses oli tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimata keelatud, siis rikkus menetlusalune isik LS § 73 lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 207 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes ning kuna tegemist on politseiametnikuga, on ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades, so määrates karistust raskeimat karistust ettenägeva sätte alusel, st LS § 227 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. LS § 207 kohaselt karistatakse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 6 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud sanktsiooni maksimummääras. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et menetlusalusele isikule ei ole otstarbekas määrata rahalist karistust. Selline karistusmeetod ei mõjuta teda liikluses seaduskuulekalt käituma. Kohtuväline menetleja on korduvalt menetlusalust isikut karistanud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvide ja juhtimisõiguse äravõtmisega. Menetlusalune isik ei ole määratud karistustest järeldusi teinud ning jätkab õiguserikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja, hinnates süü suurust leiab, et see on keskmisest suurem arvestades rikkumise ulatust ja toime pandud tahtlikult, mistõttu määrab kohtuväline menetleja karistuse maksimummääras. Karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et karistusliigi valikul tuleb välistada karistusena rahatrahv, kuivõrd see ei mõjuta menetlusaluse isiku liiklusalaseid käitumisharjumusi ning kohaldada tuleb tema suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Seega puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas sõidukiirust selleks, et ümber reastuda, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Lisaks leiab kohus, et võttes kasutusse sõiduki, ei tundnud ta huvi selle vastu, kas selle sõidukiga võib liikluses osaleda ja kas sõiduk on läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Selle kontrollimise vajalikkusest oli aga menetlusalune isik teadlik, kuivõrd teda oli 4 samalaadse rikkumise toimepanemiselt kinni peetud kahe eelneva kuu jooksul kahel korral. Taoline asjaolu viitab kohtu arvates üheselt teadmisele teo keelatusest ja tahtlusele väärtegu toime panna. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 207 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud keskmises määras, s.o 27 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem suurimat lubatud sõidukiirust ületatakse, seda suurem on süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 2 piirmäärasid, milleks on 21-40 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 27 km/h ehk sätestatud piirmäära keskmises määras, seega on ka isiku süü keskmine ja karistus peaks vastama vastava karistuse määra keskmisele määrale. Peale LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo pani menetlusalune isik toime ka LS § 207 ettenähtud väärteo, st kaebuse esitaja pani ühe teoga toime kaks erinevat väärtegu, mis muudab isiku süü suuremaks ning peab tingima ka karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib isikule määrata või mõista ka keskmise süü korral karistuse keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust väärtegude kogumis, mis on kohtu arvates oluliselt üle keskmise ja asjaolu, et menetlusalusele isikule on samalaadsete väärtegude toimepanemise eest korduvalt rahatrahv juba määratud, kuid see ei ole soovitud mõju avaldanud, siis leiab kohus, et antud juhul ei ole otstarbekas mõista rahatrahvi, kuna selline karistusliik ei ole oodatud eesmärki saavutanud ja kaebuse esitaja jätkab samalaadset õigusvastast käitumist. Seejuures on menetlusalust isikut ainuüksi 2015 aasta jooksul erinevate väärtegude toimepanemise eest karistatud viiel korral ning kohtu menetluses on kaks menetlusaluse isiku kaebust kohtuvälise menetleja otsustele, millega teda karistati liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seega on menetlusalune isik 2015 aasta jooksul toime pannud kokku kuus liiklusalast väärtegu ja ühe teiselaadse väärteo. Ükski määratud rahatrahvidest ei ole menetlusalust isikut sundinud liikluses õiguskuulekusele. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust, kuid samas esitas põhjendusi väärteo toimepanemise põhjuste ja juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Menetlusaluse isiku selgitustest saab järeldada, et kiirust pidi ta ületama seetõttu, et tal ei lastud esimesele rajale ümber reastuda, mistõttu pidi kiirendama, et saada teiste sõidukite 5 vahele. Seega sisuliselt süüdistab kaebuse esitaja teisi liiklejaid selles, et tema oli sunnitud kiirust suurendama, kuigi ta saanuks ka oodata, millal tal õnnestub sõidurada vahetada. Viimast käitumisvarianti ta aga ei valinud, vaid otsustas süüteo toimepanemise kasuks. Seega saab järeldada, et kahetsuse avaldamise eesmärgiks on saavutada karistuse liigi muutmine ning kohtu arvates menetlusaluse isiku karistusandmeid arvestades ei ole avaldatud kahetsus siiras ning kohus ei pea võimalikuks seda kahetsust kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud piirmäära oluline ületamine, kahe samaaegse tahtliku väärteo toimepanemine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Seejuures on menetlusalust isikut juba korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ning määratud rahatrahvid on jäetud ettenähtud tähtaja jooksul tasumata. Selline käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu ja eelnevate karistuste olemasolu, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda, so saavutada karistusliigi muutmine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Selline seisukoht ilmneb nii kohtule esitatud kaebusest kui ka kohtuistungil antud selgitustest, millest on näha, et menetlusalune isik on aru saanud saabuva tagajärje iseloomust, so juhtimisõiguse äravõtmise võimalusest. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses karistuse asendamist kergema liigilise karistuse, so rahatrahviga. Kui seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine, siis kohus juhib tähelepanu ka LS § 227 lg 5 p 1, mille kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Samas on menetlusalust isikut juba korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole oodatud mõju avaldanud ning kaebuse esitaja väidete kohaselt puuduvad tal trahvide tasumiseks piisavad rahalised vahendid. Antud juhul on rahatrahvi kohaldamisest kui tulemusteta jäänud karistusliigi kohaldamisest loobutud. Seega ei saa sellist mõju avaldada ja järgmine rahatrahv ja rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud, mistõttu tuleb tema suhtes kohaldada teiseliigilist karistust. 6 Kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sõidukiga objektidel liikumiseks ning töövahendite vedamiseks. Seejuures töötas kaebuse esitaja samas äriühingus ka väärteo toimepanemise ajal. Seega oli menetlusalune isik juba väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et tal on juhtimisõigus vajalik töötamiseks. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu kohta märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse töötingimuste osas ja võimaliku ebamugavuse edasise elu korraldamisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö leidmine ja tegemine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t võimaliku töökoha kaotamise võimalus ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Sellele viitab ka asjaolu, et kaebuse esitaja pani mõne kuu möödudes toime samalaadse väärteo ja ka teises väärteoasjas koostatud kohtuvälise menetleja otsusele on esitatud kaebus taotlusega muuta karistuse liiki. Seega ajal, mil toimus käesolevas väärteoasjas kohtuväline menetlus, jätkas kaebuse esitaja samalaadset õigusvastast käitumist. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7