lg 3 p 1 alusel lisakaristust ja võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 (neljaks) kuuks. 5. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 09.11.2015.a otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna poolt 18.10.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1426172 (2315,15,010149) kohaselt B.Z 18.10.2015.a kella 16:16 ajal Harju Maakonnas Tallinnas Muuga teel, liikudes Maardu suunas juhtis mootorsõidukit Nissan Pathfinder, r/n XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,72 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,77 mg/l +/0,05 mg/l. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 09.11.2015 otsuse alusel väärteoasjas nr 2315,15,010149 karistati B.Z LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900,00 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõigusega 6 kuuks. Kaebaja seisukoht ja taotlus: B.Z esitas kohtule kaebuse, mille kohaselt ei vaidlusta kaebaja faktilisi asjaolusid. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega osas, mis puudutab tema suhtes kohaldatud karistust ja lisakaristust. Kaebuses esitatud argumendid on lühidalt järgmised: - - kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel arvestanud kaebaja kahetsusega ja palvega säilitada talle mootorsõiduki juhtimise õigus. Kaebaja kahetseb toimunut väga, ta tunneb suurt häbi ühiskonna ja oma lähedaste ees, et seadis oma kaasreisijate ja teiste kaasliiklejate elu ohtu. Ta lubab kohtule, et selline situatsioon enam ei kordu ja ta annab endast parima, et tema lähedased ja sõbrad oleksid seadusekuulekad autojuhid ega teeks samu vigu; mootorsõiduki juhtimine on kaebajale oluline järgmistel põhjustel: 1) ta elab Tallinnas ja töötab Maardus – otsene ühistranspordi ühendus kaebaja elu- ja töökoha vahel puudub, - tööandja muid alternatiive töötajatele ei paku; 2) ta töötab laojuhataja ametikohal, tööülesannete täitmine eeldab juhilubade olemasolu, juhtimisõiguse puudumisel võib tööandja temaga sõlmitud töölepingu lõpetada või viia ta üle lihttöölise ametikohale brutopalgaga 390,00 eurot; 3) tema perekond on temast materiaalselt sõltuv. Pere elab hetkel tagasihoidlikult – peres on 2 alaealist last, leibkonna kogusissetulek ühes kuus on 1367,48 eurot, kuid igakuised vajalikud kulutused on kokku 1366,60 eurot, 55,31% perekonna sissetulekutest kulutatakse alaealiste laste otseste vajaduste rahuldamiseks. Kulutuste vähendamine võimalik ei ole; kaebajal on keeruline leida uut töökohta – tal on ainult spetsiaalsed oskused, eesti keele tase on nõrk; kohus peaks otsuse tegemisel arvesse võtma alaealiste laste huvisid, asjaolu, et kaebajat ei ole varem LS sätete rikkumise eest karistatud ning kahetsust; kaebaja on nõus tasuma riigile maksimaalset trahvi, tegema üldkasulikku tööd või kandma nädalavahetustel ja riigipühadel aresti. Kaebaja taotleb kohtult: - kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud lisakaristuse tühistamist; kohtu äranägemise järgi rahalise karistuse määramist, mis võib olla suurem võrreldes otsuses märgituga või kaebajale üldkasuliku töö või nädalavahetustel ja riigipühadel kantava aresti kohaldamist; kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi ajatamist selliselt, et igakuise osamaksu suurus ei ületa 150,00 eurot. Kaebaja märkis, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses ning esitas koos kaebusega kohtule järgmised, kirjalikud tõendid: kohtuvälise menetleja 09.11.2015 otsuse koopia, tööandja avalduse, isikliku pangakonto väljavõtte, abikaasa pangakonto väljavõtte. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja esitas kohtule väärteoasja toimiku. Oma kirjalikus seisukohas märgib menetleja, et B.Z-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Kaebaja argumentidega karistuse liigse ranguse osas menetleja ei nõustu. Kokkuvõtvalt palub kohtuväline menetleja kohtul otsuse tegemisel arvestada alljärgnevaga: - - karistuse määramisel on kergendava asjaoluna arvesse võetud kaebaja kahetsust; väärteo eripära arvesse võttes tuleb süü suuruse hindamisel lähtuda isiku organismis kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, so numbrilisest näidust. Konkreetsel juhul on kaebajal tuvastatud alkoholijoove LS § 224 lg 2 teokoosseisu maksimaalmäära lähedal, seega on isiku süü suur, 0,03 mg/l võrra suurem näit oleks kaasa toonud isiku tegevuse kvalifitseerimise KarS § 424 järgi. Süü suurus tingis kaebajale LS § 224 lg 2 märgitud sanktsioonimäära maksimaalmäära lähedale jääva karistuse mõistmise; kaebaja pani teo toime tahtlikult; ajal, mil kaebaja politsei poolt kinni peeti, viibis seal koos kaebajaga 3 alaealist last, kelle elud kaebaja ohtu seadis; karistuse määramisel tuleb arvesse võtta üldpreventiivseid aspekte: joobes juhtimine on nn massüütegu ning seega peavad karistused olema ranged isikutele, kelle jaoks on normaalne sõiduki juhtimine alkoholijoobes; lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud – kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate elu ja tervise näol kaaluvad üles kaebaja huvi säilitada töökoht. Kohtuväline menetleja leidis, et B.Z-i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht: V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega, hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et B.Z-ile etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Tunnistaja XXXütlustega on tõendatud, et 18.10.2015 kella 16.16 peatati kõik puhuvad politseioperatsiooni käigus Tallinnas Muuga teel kinni sõiduauto Nissan Pathfinder r/n XXX, mis liikus Maardu suunas. Sõidukit juhtis B.Z (isikukood: 377007080281). Isiku suust tuli tugevat alkoholilõhna, indikaatorvahendi näit oli 0,58 mg/l kohta. Lisaks juhile oli sõidukis ka 3 alaealist last. Tunnistaja sõnu kinnitab 18.10.2015 indikaatorvahendi protokoll, mille kohaselt kasutati nimetatud kuupäeval kella 16.16 Harjumaal Tallinnas Muuga teel indikaatorvahendit B.Z-i võimaliku joobe tuvastamiseks. Indikaatorvahendi näit oli 0,58 mg/l kohta. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel on joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, mille kohaselt olid B.Z järgmised, joobeseisundile viitavad tunnused: punetavad silmad, suured pupillid, unisus. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on 18.10.2015 kella 16.20 kontrollitud B.Z-i võimalikku joovet tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDM-0068 (taatlustunnistuse nr TTRC-15-00106), mille lõplik lugem oli 0,72 mg/l kohta (laiendmääramatus maha arvatud). Menetlusalune isik on andnud ütlusi selle kohta, et tarvitas alkoholi 17.10.2015, enne rooli asumist tundis end adekvaatselt. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Käesolevas asjas on tõendatud, et B.Z tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,72 mg/l kohta, seega on isiku tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Kohtu hinnangul pani B.Z teo toime tahtlikult. Kaebaja on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel küll väitnud, et tundis ennast adekvaatselt, kuid tunnistaja XXXsõnul tundis kaebaja suust tulevat alkoholilõhna. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et see väike detail jäi B.Z-ile rooli asudes märkamata. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni; LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud B.Z-ile on menetleja otsuse alusel määratud LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, so 900,00 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohus nõustub menetleja loogikaga selles, et LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul väljendub teosüü mh ka isiku joobeastme suuruses. B.Z tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,72 mg/l kohta, so peaaegu teokoosseisus märgitud maksimaalmäär. B.Z ei ole menetlusaluse isikuna oma tegu kahetsenud, kuid on seda teinud hiljem (vt kohtuvälisele menetlejale 21.10.2015 saadetud avaldus). Kohtuvälise menetleja otsuses märgitu kohaselt on menetleja isiku kahetsust karistuse mõistmisel arvestanud. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et karistuse määramisel tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsete aspektidega. Kohus märgib, et sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see pudel õlut ikka teeb, midagi ei juhtu, võtsin toidu kõrvale klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jm ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. Põhikaristuse vähendamiseks kohtu arvates alus puudub, kuigi B.Z on kohtule esitanud tõendid perekonna materiaalse olukorra osas (vt kaebaja ja tema abikaasa pangakonto väljavõtted, kaebuses märgitud perekonna väljaminekud). Arvestades isiku tahtluse astet ning tal tuvastatud joobe suurust, ei ole võimalik põhikaristust vähendada. Samas annavad B.Z-i kaebuses toodud väited ning kaebusele lisatud tõendid alust KarS § 66 lg 2 kohaldamiseks, mille kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Käesoleval juhul on rahatrahvi ositi määramine tingitud alaealiste laste ülalpidamisvajadusest. B.Z võib seega talle kohtuvälise menetleja otsuse alusel mõistetud rahatrahvi 225 trahviühiku ulatuses (so 900,00 eurot) tasuda ositi, otsuse jõustumisest arvates 12 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on 75,00 eurot. Samas ei ole kohtule esitatud kaebuses keskseks taotluseks mitte põhikaristuse vaid kaebajale kohaldatud lisakaristuse küsimus. Kohus märgib esmalt, et kaebaja taotlusi suurema rahatrahvi, üldkasuliku töö või aresti määramises ei ole kohtul võimalik kaaluda. VtMS § 132 p 2 võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Esmalt raskendaks kaebaja poolt taotletud alternatiivide - suurem rahatrahv, arest – kohaldamine tema olukorda. Teiseks ei näe kehtiv õigus ette võimalust asendada isikule kohaldatud lisakaristus mõne muu alternatiiviga. Kolmandaks ei ole üldkasuliku töö näol ei ole tegemist eraldiseisva karistusliigiga vaid tegemist on meetmega, mis asendab isikule mõistetud vabaduskaotusliku karistust, so väärteo puhul aresti. Kaebaja on nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale esitanud tööandja poolt väljastatud iseloomustused (vt 21.10.2015 XXXOÜ iseloomustus ja 27.11.2015 XXXOÜ juhatuse liikme avaldus). Tööandja iseloomustab B.Z positiivselt. Väärteoasja toimikus on B.Z-i karistusregistri õiend, mille kohaselt puuduvad isikul kehtivad karistused. Samas ei saa kohus lisakaristuse kohaldamise vaagimisel üle ega ümber tunnistaja XXXütlustest, mille kohaselt oli isikul sõidukis ajal, mil ta joobe kontrollimiseks kinni peeti, 3 alaealist last. Samuti on kohtu hinnangul XXXütluste pinnalt järeldatav (vt tunnistaja ütlused selle kohta, et juhil olid tugevad alkoholilõhnad), et B.Z istus rooli teadmisega, et ta ei ole kaine. Kohus leiab, et B.Z-i suhtes on lisakaristuse kohaldamine vältimatu. Kaebaja väitel ohustab teda juhtimisõiguse äravõtmisel töökoha kaotus või madalama palgaga ametikohale üle viimine, kaebaja sõnu kinnitab oma 27.11.2015 avalduses ka tööandja. Kohtupraktikas on antud küsimuse osas väljakujunenud seisukoht, mille kohaselt ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine; töökoha olemasolu sõltumine juhtimisõigusest pidi kaebajale teada olema ka joobnuna sõiduki rooli asumisel. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud, et tuli 18.10.2015 hommikul kella 07.00 paiku sõbra sünnipäevalt, magas kella 15.00-ni, tundis end normaalselt, tal oli hea tuju ning ta läks rooli. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel on politseiametnik talletanud oma tähelepanekud B.Z-i seisundi osas, mh on märgitud ka seda, et B.Z esines unisus. Kaebaja ütlusi ning protokollis kirjutatut kõrvutades tuleb nentida, et lisaks joobeseisundile võis B.Z olla ka väsinud. Kahetsusväärselt ei näe kohus eeltoodu tõttu alust rahuldada kaebaja taotlust lisakaristuse tühistamiseks. Samas leiab kohus, et kaebusest nähtuvalt on kaebaja oma rikkumise tõsidusest aru saanud, isik on varem karistamata ning seega võib loota, et karistuse eesmärgi täidab ka mõnevõrra väiksem lisakaristus. Kohtu hinnangul tuleb B.
MS § 132 p 2 alusel tühistab kohus seega 09.11.2015 kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, mille alusel tuleb B.Z süüdi mõista LS § 224 lg 2 järgi ning teda tuleb karistada rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900,00 eurot. Määrata, et B.Z tasub talle määratud rahatrahvi KarS § 66 lg 2 alusel ositi, 12 kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest. Igakuise makse suurus on mitte vähem, kui 75,00 eurot. Kohaldada B.
lg 3 p 1 alusel lisakaristust ja võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.