← Eesti

4-15-10087/18

4-15-10087 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuaril 2016. a Tartu, Kalevi 1. Väärteoasja number 4-15-10087 (2780,15,008780) Kohtunik Ene Muts Koh

§ 227

lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks Kaebuse esitaja, menetlusalune isik S.F-i , jurist Raivo Kiisk Kohtuvälise menetleja esindaja Vallo Tõnuvere RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 132 p 1 Jätta muutmata kohtuvälise menetleja, Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja mentelustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 10.11.

  1. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,008780 ja kaebus rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis alates 22.02.
  2. a. Kohtuvälise menetleja otsus Lõuna prefektuuri 10.11.
  3. a otsusega karistati S.F mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheks kuuks.

§ 227

lg 2 järgi Karistus määrati selle eest, et S.F juhtis 13.10.2015 kella 22:07 ajal Tartu linnas Sõpruse puisteel mootorsõidukit kiirusega 85+/-3 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32km/h. Ta rikkus

§ 15lg 1 p 2 nõudeid.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles selgitab juhtunut ja ei ole nõus rikkumisega. Vastulauset ei ole arvesse võetud. Otsuse põhjenduste kohaselt on menetleja seisukohal, et S.F on toime pannud temale

§ 227

lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo ja protokoll on selles osas koostatud õigesti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Lubatud sõidukiiruse ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Suuremate kiiruste puhul on raskem õigel ajal reageerida ning õnnetust ära hoida. Suurem sõidukiirus mõjutab õnnetuse tagajärjel saadud vigastusi, suurendades vigastuste raskusastet. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et isikul on 2 kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste toimepanemiste eest. Väärteo toimepanemise ajaks ei olnud isikul eelnevad karistused ka kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Menetleja leiab, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja ei pea otstarbekaks isiku karistamist rahatrahviga, kuivõrd see ei ole talle soovitud mõju avaldanud, vaid karistuse määramisel tuleb kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. 2 Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. Kaebuse esitaja palub tühistada Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 10.11.2015 otsus väärteoasjas nr 2780,15,008780 ning lõpetada S.F-i suhtes väärteomenetlus. Kaebuse põhjenduste kohaselt 2.1. 10.11.2015 tegi Lõuna prefektuur väärteoasjas otsuse, millega karistas S.F

§ 227

lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheks kuuks, jättes kaebuse esitaja vastulause tähelepanuta. Vastulauses selgitab kaebuse esitaja, et ei ole kaebuse esitajale süüks pandavat õigusrikkumist toime pannud. Õiguslikud põhjendused on järgmised. 3.

  1. Riigikohus on lahendis 3-1-1-73-08 selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Lisaks on Riigikohus lahendis 3-1-145-11 täpsustanud, et seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. 3.
  2. Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguse ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega “lugege läbi ja kirjutage alla”. Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel – kui seda tingivad menetlusaluse isiku poolt esitatavad küsimused – ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks – õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga (3-1-1-6-07). Kaebuse esitajale vormistatud väärteoprotokolli originaaleksemplari pöördel pärast menetlusaluse isiku õiguste eestikeelset loetelu ei ole antud allkirja kaebuse esitaja poolt. Seetõttu ei saa lugeda õiguste- ja kohustuste tutvustamist politseiametniku poolt täidetuks. Käesolev puudus on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 150 lg 2 alusel. 3.
  3. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-82-09 analüüsinud olukorda, kus kiirust mõõdetakse olukorras, kus samaaegselt paikeb teel ning mõõdetavas suunas mitu sõidukit. Riigikohus sedastas, et samas nähtub politseipeadirektori
  4. novembri
  5. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika p-st 5, et peab vältima sõidukite kiiruse mõõtmist, mis on ligikaudu ühel kaugusel kiirusmõõteseadmest (v.a mõõterežiimil FAST, st kiireima sõiduki jälgimise režiimil). Seega ei ole välistatud, et R. Vaht fikseeris kiirust mõõtes hoopis mõnest teisest sõidukist peegelduva signaali, käsitledes seda ekslikult Š. Hindreksoni juhitud sõidukist lähtuvana. Nii on ka tähistatud kiirusmõõturi kasutamise protokollis, kus on märgitud, et “sõiduradade arv: 4, kahesuunaline tee, mootorsõiduk liikus
  6. sõidurajal, eemaldus patrullautost, läheduses mitu sõidukit ning möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest”. Lisaks ei nähtu kiirusmõõturi kasutamise protokollist, millist mõõterežiimi kasutati, et kummutada kahtlused selles osas kas politseiametnikud mõõtsid just kaebuse esitaja juhitud sõiduauto kiirust. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et mõõtmine toimus risti üle silla (mõõtja asus kõrvalteel, Eesdeni ostukeskuse juures), st üle sõiduradade, kusjuures sõiduradadel mitu sõidukit ning objekt eemaldus patrullautost, st liikus Sõpruse sillal Kalevi tänava suunas. Samast protokollist nähtub, et mõõtmine toimus pimedal ajal ning tehisvalgusega. Mismoodi oli politseiametnikul sellistes tingimustes võimalik tuvastada ja eristada sõiduauto reavahetust on ilmselgelt eluliselt mitteusutav, sest selles kauguses (320,4 meetrit) on radade äärtes metallist piirded ilmselgelt vaateväljale ees. Ka ei kogutud täiendavaid tõendeid selleks, et vajadusel tekkivad kahtlused 3 kummutada ning mõõtetulemuste õigsust tõestada, kuigi kaebuse esitaja esitas vastava küsimuse juba ajal kui oli kinni peetud hoopis teise operatiivsõiduki poolt. 3.
  7. Lisaks punktis 3.
  8. välja toodud kahtlustele annab alust mõõtetulemustes kahelda kiirusmõõturi kasutamise protokollis välja toodud mõõtmiskaugus, milleks oli 320,4 meetrit. Pidades seda eluliselt mitteusutavaks teostas kaebuse esitaja vajalikuks teostada enda poolt välist vaatlust, kus pildisalvestus on tehtud mõõtmiskohast ning hinnanud kaugust Maa-ameti kaardirakenduse põhjal ning jõudis neid asjaolusid kõrvutades seisukohale, et politseiametniku asukohast lähtudes (mõõtmise koht) ei olnud enam füüsiliste nähtuste tõttu võimalik mõõta kaebuse esitaja juhitud sõiduauto kiirust, kuna sellisel kaugusel (320,4 meetrit) on hinnanguliselt ületamisel juba rohkem kui pool silla pikkusest, muutub silla kalle vastupidiseks ning lisaks radade äärtes on metallist piirded mis piiravad oluliselt vaatevälja tuvastamaks konkreetset sõidukit. Selles kohas hakkab sõiduauto jõudma horisondi taha, mis aga teeb sõidukiiruse mõõtmise füüsiliselt võimatuks ja pole mõõtmise tulemus eluliselt usutav. Olukorras, kus kiiruse mõõtmist ei salvestata ega koguta ka muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse usaldusväärsust kontrollida, jääb alles oluline kahtlus, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust. 3.
  9. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 78 on vastu võetud “nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele”, mille § 9 sätestab nõuded mõõtmistegevusele. Sama §-i lõike 2 punkti 3 kohaselt ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Selleks on kiirusmõõturi kasutamise protokollis eraldi fikseerimise koht, milles tuleb ära näidata seadme helisignaal (Doppleri helisignaal). Käesoleval juhul on kiirusmõõturi protokollis aga vastavasisulised lahtrid täiesti täitmata, mistõttu ei ole võimalik tuvastada kiiruse mõõtmise hetkel Doppler helisignaali. See aga paneb kahtluse alla mõõtmistulemuse usaldusväärsuse, kuna tõendatav ei ole asjaolu, et Doppler helisignaal oli kiiruse mõõtmise hetkel katkendlik ja/või helikõrgus muutus hüppeliselt. Sedavõrd tähtsa menetlusliku nõude täitmata jätmine, mis tekitab põhjendatud kahtlusi mõõtmistulemuse usaldusväärsuses, on menetlusõiguse oluline rikkumine ning in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt tuleks kahtluse korral seda tõlgendada süüdistatava kasuks. 3.
  10. Riigikohus on oma otuses 3-1-1-87-06 selgitanud subjektiivsete tunnuste tähtsust ja olulisust kohtuvälise menetleja otsuses. Subjektiivsete tunnuste osas piisab väärteo toimepanemiseks ettevaatamatusest (KarS § 15 lg 3). Sellegipoolest võivad väärteokoosseisu kirjeldavas konkreetses normis subjektiivsed tunnused olla täpsustatud (nt tahtlus) ja seotud isegi tahtluse konkreetse vormiga. Kuigi kohtuvälise menetleja otsusega ei tunnistata menetlusalust isikut väärteo toimepanemises süüdi, peab otsuset nähtuma, et isiku tegevus vastab ka süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Sellise hinnangu puudumine on käsitletav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Käesoleva väärteoasja raames Vallo Tõnuvere 10.11.2015 langetatud otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks kaebuse esitaja suhtes analüüsinud subjektiivseid tunnuseid. 3.
  11. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-105-03 leidnud, et pole otstarbekas anda menetlusalusele isikule kätte väärteoprotokolli ja lasta ütlusi sellesse omakäeliselt kirja panna. Siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et praktikas kasutatavad väärteoprotokolli plangid jätavad ütluste fikseerimiseks äärmiselt piiratud ruumi ning sellega seondub tunnistajate ja menetlusaluste isikute ülekuulamine pelgalt formaalsuseks. Seda enam veel olukorras, kus menetlusalune isik ei ole talle omistatava süüteoga nõus ning tal tekivad põhjendatud kahtlused. Selleks on väärteoprotokolli plangis võimaldatud kõigest kolmerealine lahter (millest viimane on allkirja ja kuupäeva jaoks), mis on ilmselgelt ebapiisav selleks, et kirja panna kõik ütlused, tunnistused ja selgitused seoses väidetava rikkumisega. 4 3.
  12. Arvestades punktides 3.3 – 3.7 välja toodud asjaolusid on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, muuhulgas esinevad rikkumised tõendite kogumisel, tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel ja väärteomenetluse läbiviimisel. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus. Kaitsja taotleb otsuse tühistamist eelkõige menetlusnormide olulise rikkumise tõttu. Põhjendused on esitatud kaebuses. Kohtuvälise menetleja esindaja taotleb otsuse muutmata jätmist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtuvälise menetleja on seisukohal, et politsei ei ole keeldunud isikule selgitamast tema õiguseid. Kui isik ei küsi, siis muidugi. S.F ei olnud küsimusi, seega on arusaadav, et ta on aru saanud, millega ta on tutvunud ning allkirja andnud. Kiiruseseadme mõõtmise protokollil on lahtised helide kastid. Aga need ongi radarmõõturi lahtrid, kus kajastatakse Doppleri helisignaali. Lasermõõturi fikseerib piip-piip. Lasermõõtur teeb põrisevat heli, st päästik on all. Kui tingimused on täidetud, siis teeb piip-piiks ära, see ei ole Doppleri signaal. Lasermõõturil ei ole Dopplerisignaal, lasermõõturil ei liigu heli üles-alla. Kui lasermõõturi vaateväljal sihik, siis ta natukene põristab, vaatab asjad enda jaoks selgeks. Kui aparaadi jaoks on mingi häiriv faktor, siis ta ei anna tulemusi. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et S.F-i väärtegu on tõendatud. On olemas ka värske Riigikohtu lahend, kus analüüsiti lasertüüpi kiirusemõõdikut. Kõrvalseisev isik on tunnistaja ja on ka mõõtja. Tõendid, kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohtuväline menetleja tegi otsuse dokumentaalse tõendi, kiirusemõõturi kasutamise protokolli (tl 29) ning suuliste tõendite: tunnistajate T.S. ja A.S.ütluste alusel. Kohtuistungil uuriti eelnimetatud tõendeid ja lisaks tunnistaja K.K.ütlusi ning dokumentaalseid tõendid: paikkonna plaani (tl 17, 36), mõõtmiskohast tehtud fotot (tl 18), Metrosert akrediteeritud inspekteerimisasutuse mõõtevahendi taatlustunnistust TTRSS- 15/00212 (tl 45), teatist pädeva mõõtja kohta (tl 46), UltraLyte kasutusjuhendit (tl 38 – 44) ja karistusregistri teadet (tl 37). S.F andis ütlusi, et tema käis töökaaslastega Eedeni Statoilis kohvi joomas ning sõitis sealt sillale esimeses sõidureas. Nägi, et politsei mõõdab ja kuna tal on varasemalt karistused ees, siis ta ei saanud sõita üle lubatud sõidukiiruse. Tema reas ees oli väike tööbuss, reastus vasakusse ritta, sõbranna kõrval ütles, et reastu tagasi ja ta reastus bussi taha tagasi. Sõitis esimeses reas üle silla. Kui üle silla jõudsid, siis buss sõitis paremale, teda võttis politsei maha kiriku juures bussipeatuses. Ta sõitis oma autoga BMW kupeega, 3 seeria. Sõiduki number on XXXX. Kell oli 22:07, pimedal ajal. Kiirus oli 50 km/h, sest ta nägi politseid. Kui teda kinni peeti, pandi puhuma. Ootasid natukene teist patrulli, naisterahvas näitas, et ületasite kiirust. Näidikul oli 80 millegagi. Ütles, et tema ei ületanud, näidake videot. Politseibussis vaidlesid selle üle. K.K.ütles, et kui vaielda tahate, siis vaielge kohtus, nii ta läks. Alguses polnud nõus alla kirjutama, siis lõpuks pidin sinna alla kirjutama. Õiguseid ei selgitatud talle. Põhimõtteliselt öeldigi, et kirjuta siia alla ja lihtsalt kirjutas. Kirjutas ka, et ei ole nõus. Tunnistajate K.K., T.S. ja A.S.ütluste järgi olid nad konkreetsel päeval patrullreidi organiseerinud nii, et K.K.ja T.S. mõõtsid Tartu linnas Sõpruse sillal kiirust Kalda tee poolses otsas. Nad mõõtsid 5 kiirust laserkiirusemõõtjaga UltraLyte. Teisel pool silda, Kalevi tn poolses otsas oli teine patrullekipaaž. Reid oligi teadlikult nii korraldatud. Tunnistajate K.K.ja T.S.ütluste järgi olid nad autost väljas ja seisid Sõpruse silla ääres Kalda tee poolses otsas väikesel haljasalal. Tunnistajate T.S.ütluste järgi ühel hetkel sõitis Sõpruse sillale kolm sõidukit Kalevi tn suunas, millest üks oli vanem tume sedaankerega BMW. Sõiduk sõitis teisel sõidurajal, tema ees oli üks sõiduk ja kõrval sõidurajal oli veel üks sõiduk. Mingil hetkel BMW sooritas reavahetamise ja möödus eesolevast autost. Alguses teised kaks sõidukid blokeerisid BMW möödasõitu, aga sillal tekkis tal võimalus ümberreastumiseks. BMW-l tekkis võimalus esimesel sõidureal sõitnud sõiduki ette reastuda. Pärast ümberreastumist fikseeris kiirust mõõtnud T.S.BMW sõidukiiruse, mis oli lubatust tunduvalt suurem. K.K.andis raadiosaatja teel Kalevi tn poolsele patrullile teada, et vanem BMW ületas kiirust ja teine ekipaaž peatas sõiduki. K.K.ja T.S.läksid nende juurde. Nad fikseeritud näitasid juhile, kelleks osutus S.F , kiirusemõõdiku näitu. K.K.alustas menetlust ja tegeles juhiga edasi. Liikluspolitseinik T.S.poolt 13.10.
  13. a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt 13.10.
  14. a kella 22:07 ajal Tartu linnas, Sõpruse sillal Kalda tee ja Kalevi tänava vahelisel alal S.F on juhtinud sõiduautot BMW 325i reg.nr. XXX, mille sõidukiiruseks mõõdeti 85 km/h +-3 km/h, lõplik tulem 82 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h. Juht ületas lubatud sõidukiirust 32 km/h võrra. Protokollist nähtuvalt kasutati kiirusemõõteseadet UltraLyte LTI 015118, taatlustunnistusega nr TTRSS-15/
  15. Seadet testiti 13.10.
  16. a kell 21.
  17. seade on töökorras. Mõõtmist teostati asulasisesel teel pimedal ajal, tehisvalguses, kus nähtavus oli hea, teeolud olid kuivad ning ilmastik sademeteta. Kiirust mõõdeti 4 sõidureaga eraldustibaga kahesuunalisel kattega teel. Mõõdetava mootorsõiduki liikumise osas on märgitud, et teel oli mitu sõidukit, mõõdetav sõiduk kõrval sõidurajal liikuvast sõidukist, liikus
  18. sõidurajal, eemaldus patrullautost. Sõiduk teostas ümberreastumist, kiirus fikseeritud pärast ümberreastumist. Protokolli kohaselt on kirjeldatud ka mõõtja asukohta ning kiirusmõõturi paigaldust mõõtmise ajal. Kiirusemõõturit kasutati mõõtmise ajal käes hoides, mõõterežiimiks oli valitud paigal seistes. Protokollis on märgitud, et juhile näidati seadme tablool fikseeritud lugemit. Mõõtmise ajal videotehnikat ei kasutatud. Protokolli on kantud isiku avaldus, mille kohaselt ta ei ületanud sellel teelõigul kiirust. Ei ole nõus politsei ütlustega. Mõõdetud kiirus võis olla auto kohta, mis võis olla teises reas. S.F-i juhitud sõiduki kiirust mõõdeti teel, kus liikus samal ajal mitu sõidukit. Seda asjaolu kinnitavad ka tunnistajate K.K.ja T.S.ütlused. Kaebuses märgitakse, et sellises olukorras kiiruse mõõtmisel võib esineda eksimust, sest kiiruse mõõtmisel võib signaal peegelduda kõrval sõitvalt sõidukilt. Kaebuses viidatakse Riigikohtu 29.01.
  19. a otsusele nr 3-1-1-82-
  20. Kohus konkreetset kaebust lahendades ei nõustu viidatud eksimise võimalusega. Eelnimetatud Riigikohtu otsuses käsitletakse olukorda, kus kohtuvälise menetleja ametnik mõõtis kiirust üksi ja ta kasutas kiiruse mõõtmiseks kiirusemõõturit Stalker Dual. S.F-i juhitud sõiduki kiirust mõõdeti UltraLyte laserkiirusmõõtjaga. UltraLyte kasutusjuhendi kohaselt toimub kiiruse mõõtmine optilise sihikuga. Tähtis on mõõtes sihtida üht ja sama objekti, näiteks numbrimärki kui kõige paremini peegelduvat eset. Kuigi kaebuses on viidatud politseipeadirektori 18.11.
  21. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika punktile 5, siis kohtuistungil sellele metoodikale enam ei viidatud. Kohtuistungil viidati Vabariigi Valitsuse määrusele nr 78, millega kehtestata nõuded kiirusemõõtjale. 6 Vabariigi Valitsuse 16.06.
  22. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §-st 10 nähtub, et lisaks mõõteprotokolli kantavad andmed on järgmised: 1) kiirusmõõturi lugem; 2) keskkonnatingimused mõõtmisel; 3) selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti; 4) kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm); 5) liikuvast sõidukist mõõtmise korral selle liikumine samas suunas või vastassuunas sõidukiga, mille sõidukiirust mõõdeti ning 6) liikuvast sõidukist radarmõõturiga, mis võimaldab mõõtmist erinevatel režiimidel, kasutatud mõõterežiim. Liikluspolitseinik T.S.poolt 13.10.
  23. a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli sisaldab kõiki eelnimetatud andmeid. Määruse nr 78 § 9 sätestab nõuded mõõtmistegevusele, mille 3 lõike kohaselt lasermõõturi kasutamisel: 1) suunatakse mõõtur mõõteobjektile sihiku abil; 2) ei tohi mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Tunnistaja T.S.ütluste järgi saab korraga mõõta ühe sõiduki kiirust. Laserkiirel on täpp, mille saab suunata auto numbrimärgile. Mõõteaparaat on väga tundlik. Kui on väike takistus, ei fikseeri seade kiirust. Ebakindla aparaadi kasutamise korral annab veateate. T.S.fikseeris kiiruse ja näitas seda menetlusalusele isikule. Kohtul ei tekkinud kahtlusi mõõtetulemuste õiguspärasuses. Tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda. Riigikohus on märkinud, et liiklusjärelevalve teostamise korra eesmärgiks ei ole sätestada väärtegude menetlemist, vaid väärtegude menetlemise kord on kajastatud väärteomenetluse seadustikus (vt RK 31-1-105-03). Kuivõrd liiklusjärelevalve teostamise osas on tegemist haldustoiminguga, on ka Riigikohus möönnud, et piiri tõmbamine, kus lõpeb järelevalve- ja algab väärteomenetlus, on sageli keeruline (RK 3-1-1-22-14). Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, samuti ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamine. KrMS § 66 lg. 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg. 2 piiranguid ei sea. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohus ka varasemates lahendites (RK 3-1-1-36-13, RK nr 3-1-1-69-05 ning RK nr 3-1-1-28-13). Liiklusjärelvalvet teostanud politseiametniku T.S.ütlused on seega kohtu hinnangul õiguspärane ning väärteomenetluses lubatav tõend. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll on kohtu hinnangul koostatud õigesti ning seetõttu samuti käsitletav lubatud tõendina. Tunnistajate ütluste kaudu täpsustas kohus kiirusmõõte seadme tööpõhimõtet, kuulates kohtuistungil kiirusmõõturi kasutamise protokolli koostanud politseiametnik T.S.ütlusi. T.S.selgitas, et 13.10.
  24. a mõõtis ta kiirust Tartus Sõpruse sillal Kalda tee poolses otsas mõõtevahendiga UltraLytega. Seadme osas selgitas tunnistaja, et tegemist on lasermõõtevahendiga, millel on peal punatäpp sihik, millega on võimalik fikseerida ainult selle auto kiirust, millele on sihik suunatud. T.S.kinnitas, et tee peal, kus kiirust mõõdeti, oli ka teisi sõidukeid, kuid UltraLyte tööd see ei mõjuta. Antud piirkonnas mõõtmist segavaid asjaolusid ei olnud. Tunnistaja selgitas ka erinevate mõõtevahendite erinevat tööpõhimõtet. Radarkiirusemõõtjal on Doppleri helisignaal, laserkiirusemõõtjal UltraLyte, millega tunnistaja tol päeval mõõtis, Doppleri helisignaali kui sellist pole. Seal on küll heli, heliga annab aparaat märku veateade või kui fikseeritakse kiirus, aga see ei ole selline heli nagu Doppleril. Kui sellel fikseeritud näidul on ees miinusmärk, siis see tähendab, et 7 fikseeritakse eemalduva auto kiirus. Juhile sai näidatud näitu, miinusmärk oli seal ees, st sai mõõdetud eemalduva auto kiirus. Protokollis on eraldi toodud koht, kus saab ristikesega märkida, kas oli eemalduv või mitte. Miinusmärki iseenesest ei pea protokolli panema. Vastates kaitsja küsimusele, kinnitas tunnistaja, et on sajaprotsendiliselt kindel, et
  25. oktoobril
  26. a kella 22:07 ajal mõõtis ta mootorsõiduki BMW kiirust. Kui tal ei oleks sel hetkel olnud võimalik selle auto kiirust mõõta, siis ta poleks seda ka teinud. Mõõtmistulemuste eksimisvõimalus on välistatud. Mõõteseaduse § 5 lg. 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Antud juhul on mõõtmise teostanud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik T.S., kes on läbinud selleks pädeva mõõtja koolituse (tl 46). Mõõtmisel kasutati taadeldud mõõtevahendit kiirusmõõtur UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX015118, mille kohta on väljastatud ka taatlustunnistus nr TTRSS 15/00212 (tl 45). Kiiruse mõõtmine toimus seadmega UltraLyte, mis fikseerib konkreetselt just selle sõiduki kiiruse, millele on seadme optiline lasersihik suunatud, fikseerides nii mõõdetava sõiduki kiiruse kui ka kauguse mõõtjast, seega on eksimise võimalus välistatud. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras ning omas kehtivat taatlust. Kiirusmõõteseadme UltraLyte kasutusjuhendi kohaselt (tl 38-44) on pikim vahemaa mõõtmiseks kuni 1200 meetrit, samuti nähtuvalt kasutusjuhendist paikneb kiirusmõõteseadmel ülaosas optiline sihik, mille sees kuvatakse sihtimistäpp ja näidatakse mõõtmistulemus. Mõõtmisel tekkiva vea tõttu kuvatakse vastavalt UltraLyte kiirusmõõturi ekraanile veateade (sealhulgas saades tugeva signaali). UltraLyte kiirusmõõturi tööpõhimõte seisneb ka sellel, et see mõõdab ainult nähtava sihi olemasolul. Puudub vaidlus selles, et kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras ning omas kehtivat taatlust. Seetõttu ei sea kohus kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemust ning selle õigsust kahtluse alla. Lisaks on kiirusmõõturi kasutamise protokoll täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kiirust mõõdeti 320 meetri kauguselt ja see on seadme kasutusjuhendi järgi lubatud võimaikust kaugusest ligi neljandiku kaugusel mõõtjale lähemal. Nii kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud andmetel kui ka S.F-i enda ütluste järgi liikus S.F oma sõiduautoga esimesel sõidurajal. Seega mõõtis politseiametnik kiirusmõõturiga just esimesel sõidurajal sõitvat autot. Tunnistajate T.S.ütluste järgi oli mööduval BMW-l iseloomulik tugev hääl, mis tõmbas nende tähelepanu ja seda autot jälgides tuvastati tema kiirus pärast teistest sõidukitest aga möödumist. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse punktis 3.
  27. märgitud Doppleri helisignaali kohta märkmete puudumise kiirusmõõturi kasutamise protokollis. VV määruse nr 78 § 9 lg 2 sätestab nõuded mõõtmistegevusele radarmõõturi kasutamisel. Doppleri helisignaal on iseloomulik radarkiirusemõõtjale, mida S.F-i juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel ei kasutatud. Teo toimepannud isikut tõendavad tunnistajate T.S.ja A.S.ütlused. T.S.ütluste järgi mõõtis ta Sõpruse sillale suunduvatest kolmest autost sõidukiirust autol, mis liikus esimesel sõidureal ja eemaldus teistest sõidukitest. Ta fikseeris sõiduki, BMW, millest andis paarimees K.K.teada teisel pool silda asuvale ekipaažile. Tunnistaja A.S.ütluste järgi sai ta teate sõidukiirust ületanud BMW-st, mille peatas. Peatatud sõidukil oli iseloomulik summuti hääl. Tunnistaja ei mäleta teisi sõidukeid sillal, teab, et sõiduk, mille peatas, oli esimene sõiduk oma sõidureas. Patrull teiselt poolt silda jõudis peatatud sõidukini minut kuni kaks minutit peale sõiduki peatamist. Tunnistaja A.S.ütlused ei kinnita S.F-i ütlusi selles, et ta sõitis bussi taga. S.F andis bussi liikumise kohta vastuolulisi ütlusi. Algul ta ütles, et buss sõitis üle silla jõudes paremale sillalt maha, hiljem on tema ütlused kahtlevad, kasutades sõnu „tema meelest“. 8 Vastulauses märkis S.F, et tavaliselt mõõdetakse kiirust vastutulevalt autolt, mitte tagant poolt. See asjaolu seab kahtluse alla menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsuse selles, et ta nägi politseid kiirust mõõtmas ja kuna tal on varasemad rikkumised, sõitis ta lubatud sõidukiirusega. Tunnistajate K.K.ja T.S.ütluste järgi sõitsid kolm sõidukit sillale ühesuguse kiirusega. Mõõtjatest eemaldudes möödus üks sõidukitest sõidurida vahetades teistest sõidukitest ja seejärel mõõdeti tema kiirust. Kohus teeb järelduse, et menetlusaluse isiku ütlused on vastuolulised ja ei haaku teiste tõenditega, mistõttu on menetlusaluse isiku ütlused mitteusaldusväärsed. Asjaolu, et kiirust mõõdeti 320,4 m kauguselt, ei välista õiget mõõtetulemust. UltraLyte kasutusjuhend võimaldab kiirust mõõta kuni 1200 meetri kauguselt. Kohtule tõendina esitatud foto (tl 18, 35) ei lükka ümber teiste tõenditega tõendatud S.F-i juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise tulemust. Foto on tehtud menetlusväliselt ja fotolt on näha mõõtjast kaugenevate sõidukite nähtavus sillal. Tunnistaja T.S.ütluste järgi ei ole foto tehtud kohas, kus tema sõiduki kiirust mõõtis. Seetõttu ei kõiguta foto teiste tõendite kaalu. Kohtul ei tekkinud tõendite kogumis hindamisel kahtlusi selles, et politseiametnik T.S. mõõtis RalfS.F-i juhitud sõiduki kiirust ja seetõttu peatati just tema sõiduk. Kohus teeb S.F-i käitumisest järelduse, et ta pani süüteo toime otsuse tahtlusega. Teades, et sõidukiirust mõõdetakse tavaliselt vastutulevatel autodel, juhtis S.F oma sõidukit kiirust mõõtvatest politseinikest eemaldudes. Teadmata, et sõidukiirust mõõdetakse ka tagant, tegutses ta teadmisega, et tema sõidukiirus tuvastamine on välistatud. S.F teadis, et ületab kiirust ning teostab sellega väärteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Kohus ei tuvastanud S.F-i süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus ei tuvastanud väärteo kohtuvälises menetluses menetlusnormide rikkumist. Kaebuses esitatud etteheide selle kohta, et väärteoprotokoll ei kajasta andmeid, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud, ei ole põhjendatud. Riigikohus on 02.01.
  28. a otsuses 3-1-1-73-08 punktis 8.1 selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Väärteoprotokolli pinnalt peab olema arusaadav, millise väärteo toimepanemist menetlusalusele isikule ette heidetakse, kuna sellega tagatakse V™S § 19 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Riigikohus on 09.06.
  29. a otsuses 3-1-1-45-11 punktis 9 täpsustanud, et seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.

§ 15

lg 1 p 2 järgi suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Väärteoprotokollis on märgitud eelnimetatud norm, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist. Kohus leiab, et väärteoprotokollis on selgelt kirjeldatud tegu, millega menetlusalune isik rikkus

§ 15lg 1 p 2 ettenähtud normi piire.

Kirjas on teo toimepanemise aeg, koht, viis. Seega on väärteoprotokollis arusaadavalt kajastatud asjaolud millise väärteo toimepanemist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Väärteoprotokollis on märgitud kõik V™S § 69 lg 1, 2, 6, 7 ja 8 järgi nõutavad andmed. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sama teokirjeldust, mis on väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad ja tehtud järeldustele vastavad. 9 Kohtus ei leidnud kinnitamist väärteomenetluse alustamisel menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamata jätmine. Riigikohus on 02.05.

  1. a otsuses 3-1-1-6-07 punktis 6 märkinud kõigepealt, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Tunnistaja T.S.ütluste järgi oli tema autos juures, kui alustati väärteomenetlust. Nad alustavad väärteomenetlust õiguste ja kohustuste tutvustamisega isikule. Tunnistaja ütluste kohaselt andis K.K.isikule õiguste ja kohustuste kohta teatise tutvumiseks ja isik kinnitas allkirjaga tutvumist. Tunnistaja ei mäleta, et isik oleks esitanud küsimusi tema õiguste ja kohustuste kohta. Isik ei nõustunud näiduga. Tunnistaja K.K.ütluste järgi kui ta hakkab koostama väärteoprotokolli, loeb isikule ette tema õigused ja kohustused. Mõni isik loeb ise pöördel olevaid õigusi ja kohustusi ning kinnitab seda allkirjaga. Kohtuistungil selgus, et S.F-i käes oleval väärteoprotokollil puudub tema allkiri õiguste tutvustamise kinnitamiseks. Dokumente, menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütluste hindamisel ei tekkinud kohtul asja arutamisel kahtlust, et S.F-ile selgitati tema õigusi enne väärteomenetluse algust. Kohtuvälise menetleja ametnikud teavad kohustusest selgitada menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluse alustamisel. Ka konkreetsel juhul on menetlusalusele isikule õigusi ja kohustusi selgitatud. Kuna S.F ei olnud õiguste ja küsimuste kohta küsimusi, teeb kohus järelduse, et ta sai õigustest aru ja kinnitas seda oma allkirjaga. V™S § 70 lg 1 järgi väärteoprotokolli koopia antakse menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Väärteoprotokolli kätteandmisel selgitatakse menetlusalusele isikule tema õigust esitada väärteoprotokollile vastulause, samuti seda, et kohtuvälise menetleja lahend tehakse kirjalikus menetluses ja menetlusalusel isikul on õigus tutvuda lahendiga kohtuvälise menetleja juures. Samuti selgitatakse, et soovi korral saadetakse lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile. V™S § 70 lg 2 järgi menetlusosaline annab väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta väärteoprotokollile allkirja, märkides kättesaamise kuupäeva. Kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Kohtus S.F kinnitas, et kohtuvälise menetleja poolt kohtusse saadetud väärteomaterjalides on väärteoprotokollil tema allkirjad esimesel lehel ja pöördel VTMS § 19 sätestatud õiguste ja kohustuste järel. Väärteoprotokolli blanketi eripärast tulenevalt väärteoprotokolli koostades kopeerub esimesele (roosale) lehele kantav tekst teisele (kollasele) lehele. Esimene leht jääb kohtuvälisele menetlejale väärteomaterjalide juurde ja teine leht, koopia antakse kätte menetlusalusele isikule. Teise lehe tekst esimesele lehele ei kopeeru. Menetlusaluselt isikult võetakse allkiri temale õiguste tutvustamise kohta esimese lehe, kohtuvälise menetleja eksemplari pöördele. Kui isik jätab 10 tema kätte antavale koopiale õiguste tutvustamise kohta allkirja andmata, võib kõrvalseisjale tekkida mulje õiguste tutvustamata jätmisest. Väärteoprotokolli ütluste lahtrisse on S.F omakäeliselt kirjutanud teksti ning kinnitanud protokolli koopia kättesaamist oma allkirjaga, märkides allkirja andmise kuupäeva. Kohus ei tuvastanud, et S.F sunniti protokollile allkirja andma. S.F-i ütluste järgi ta vaidles politseiga tunnistamata enda süüd. Seda on ta väljendanud ka omakäelistes ütlustes ning kinnitanud allkirjaga. Õiguste ja kohustuste järel on S.F-i allkiri ilma ühegi märkuseta. Asjaolu, et kohtuvälise menetleja ametnik ei võtnud arvesse S.F-i tegu eitavaid ütlusi ja koostas väärteoprotokolli, ei ole tõlgendatava allkirja kirjutamisele sundimisena. S.F oli õigus taotleda, et kohtuvälise menetleja ametnik talle õigused ette loeb. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused ei kinnita, et ta seda nõudis. Seega teeb kohus järelduse, et menetlusalusele isikule tutvustati tema õigusi seaduses ettenähtud korras, mida ta kinnitas oma allkirjaga väärteoprotokollis. S.F-i oli teadlik enda allkirja tähendusest ega toiminud allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. V™S § 58 lg 1 järgi väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. V™S § 58 lg 2 järgi esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva seadustiku §-le
  2. Eeltoodud paragrahvi järgi tuleb menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi selgitada iga väärteomenetluse alustamil. Kohtuvälise menetleja ametnik on RalfS.F-ile V™S §-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi selgitanud ka 13.10.
  3. a tema suhtes väärteomenetluse alustamisel. Kohus ei hinda menetlusaluse isiku ütluste väärteoprotokollis omakäeliselt kirjutamist väärteomenetluse normide rikkumiseks. V™S § 65 lg 1 järgi füüsilisest isikust menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta protokollitakse ülekuulamisprotokolli plangil või V™S § 69 lõike 2 punkti 3 kohaselt väärteoprotokollis. Menetlusalune isik võib kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Riigikohtu 08.10.2003 otsuse nr 3-1-1-105-03 punktis 8 on kriminaalkolleegium märkinud, et kooskõlas V™S §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt. Selle õiguse realiseerimiseks ei oleks otstarbekas anda menetlusalusele isikule kätte väärteoprotokoll ja lasta ütlusi sellesse kirja panna. Kuid ilmselt oleks otstarbekam kasutada eraldi protokolli ka juhtudel, mil on alust arvata, et ülekuulamine ei saa piirduda paari-kolme küsimuse esitamisega. S.F-i ütluste järgi ta vaidles politseiametnikega väärteo asjaolude üle. Tema ütlustest ei järeldu tahet anda temale etteheidetava teo kohta ütlusi. Seega puudus ka vajadus menetlusaluse isiku pikemaks ülekuulamiseks ja tema ütluste protokollimiseks ülekuulamisprotokolli plangil. Eeltoodu järgi on väärteoprotokoll kantud menetlusaluse isik ütlused piisavad tema seisukoha väljaselgitamiseks ja selli ütluste vorm on lubatud V™S § 65 lg 1 järgi. Kõike eeltoodut arvesse võttes ning hinnates tõendeid kogumis, leiab kohus, et puuduvad alused Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja mentelustalituse menetlus-teenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 10.11.2015 otsuse nr. 2780,15,008780 tühistamiseks. Kohus on seisukohal, et S.F-i poolt

§ 227lg.

2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on teo toimepanemises tõendamist leidnud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Osundatud paragrahvi teise lause kohaselt tuleb karistuse määramisel lisaks süüle arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, 11 võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Isiku süü suurus sõltub teo tehioludest ning võimalikule süü suurusele vastavad karistusraamid annab vastava väärteo sanktsioon.

§ 227

lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h, võib isikule määrata karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistuse määramisel valinud raskemaliigilise karistuse, kuid lähtunud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt madalama karistuse kohaldamise põhimõttest ning määranud S.F-ile karistuseks rahatrahvi juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks. Karistusregistrist nähtuvalt on S.F varasemalt väärteokorras kaks kehtivat karistust

§ 227lg 2 järgi.

varasemad kergemaliigilised karistused ei ole teda hoidnud uutest samasugustest väärtegudest. Seega on õigesti lähtutud karistuse kohaldamise üldistest eesmärkidest ja seekord valitud raskemaliigiline karistus. Kohus märgib ka, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist õigusrikkumistega, mis ohustab kaasliiklejaid, seades ohtu nende elu ja vara. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätetest ning mõistetud karistus on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus kaevatava otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus teeb kaebust lahendades otsuse V™S § 132 p 1 alusel. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.