lg 2 kohaselt on kassatsiooni 1 esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK. 1.Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna liikluspolitseinik Toomas Kivilo koostas menetlusalusele isikule J.P-le 21.06.2015 väärteoprotokolli nr AB 1411364 selle kohta, et J.P 21.06.2015 kell 15.19 Lääne-Viru maakonnas Tamsalu vallas Rakvere-VäikeMaarja-Vägeva tee
Menetleja ei ole selgitanud kaebajale sellise õiguse kasutamist ega reaalselt seda võimaldanud. Vastupidi, menetleja on asjas tehtud videost nähtuvalt kamandanud kaebaja liikluspolitseiniku mootorratta juurde menetlustoimingu tegemiseks, kuigi kaebaja on järjepidevalt esitanud vastuväiteid ja kahtlusi kiirusemõõtja jm asjaolude usaldusväärsuse osas. Menetleja ametnik on väärteoprotokolli koostamise ajaks isegi videosalvestuse välja lülitanud, millest nähtuks asjaolu, et väärteoprotokolli täitmisel ja kaitsja soovist sõnaselgelt teada saamisel pidanuks menetleja ametiisik andma kaebajale võimaluse kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Menetleja ametnik on asjast nähtuvalt kaebaja kõigepealt üle kuulanud, selgitamata kaebajale, et enne ülekuulamist on kaebajal õigus kaitsja menetlustoimingu juurde kutsuda. Videosalvestusest nähtuvalt oli kaebajal politseiniku tegevuse suhtes palju vastuväiteid ja kaitsja osavõtt oli seega vajalik, kuid menetleja ametiisik on kaebaja õigusi järjekindlalt ignoreerinud. Samuti on väärteoasjas otsuse teinud ametiisik ignoreerinud varasema menetleja ametniku poolt toime pandud kaitseõiguse rikkumisi ning ei ole menetlusse kaasanud kaebaja kaitsjat. Asjast nähtuvalt oli politseiniku kiirusemõõtja defektne (tabloo numbrid olid ebaselged, puudusid taatlemiskleebised jms), mistõttu vajanuks kiirusemõõtjaga seotud asjaolud täiendavat fikseerimist ja kontrollimist.
lg 2 kohaselt kohus võib tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Juhul, kui kohus ei tunnista kaitsja mittevõimaldamist oluliseks väärteomenetluse rikkumiseks, on vaieldamatult tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-5612 leidnud, et
lg 2 viimases lauses sätestatut ei saa tõlgendada kohtuvälise menetleja absoluutse õigusena teha eranditult kõiki menetlustoiminguid kaitsja osavõtuta, kui menetlusalune isik on kaitsja osavõttu soovinud. Praegusel juhul on menetleja kogu menetluse vältel eiranud kaebaja soovi kaitsja osavõtuks menetlusest, tõlgendades
lg 2 sätet menetleja absoluutse õigusena, muutes kaitsja osalemise õiguse tühiseks ja mittetäidetavaks formaalsuseks. Mõistetavalt juhul, kui menetlusalune isik soovib kaitsjat ja menetleja on isiku 3 kinni pidanud maanteel, asustatud kohast eemal, peab väärteomenetleja ametiisik mõistlikult andma menetlusalusele isikule võimaluse kaitsjaga kontakteerumiseks ja menetlustoimingu juurde kutsumiseks. Vaadeldaval juhul on väärteomenetleja ametiisik rikkunud
lg 1 p 2 ja § 19 lg 2 sätestatud õigusi, kuna
lg 2 sätestab üheselt, et „menetleja peab võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks, mis kahtlemata hõlmab menetleja poolt ka vastavat käitumist, st viidatud õiguse kasutamisele selgesõnaliselt tähelepanu juhtimist ja selleks vaba ja vajaliku aja ja ruumi eraldamist. Vaadeldavas asjas nähtub salvestusest, et politseiametnik kamandas kaebaja autost välja menetlustoimingute tegemiseks, andmata kaebajale piisavalt vajalikku aega oma õiguste kaitsmiseks. Kaebaja ei julgenud politseinikule vastu vaielda, kuna täitis politseiametniku korraldusi autost välja tulla politseiniku mootorratta juurde. Asjas on lubamatu, et väärteoprotokoll, mis on salvestatud politsei poolt e-keskkonda väärteoasjas nr AB1411364 (väärteoasi nr: 2590,15,002386) esitab hoopis täielikult vale informatsiooni, mille kohaselt menetlusalune isik ei soovigi kaitsjat, kuna sinna on märgitud: „teave kaitsja osavõtu kohta: EI“. Väärteoprotokoll ja vaidlustatud otsus on ebaseaduslikud ka seetõttu, et nii väärteoprotokollis, aga ka otsuses on ebaõigesti kirjeldatud väärtegu. Liiklusseaduse § 227 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis. Seaduse tekstist nähtub, et karistatav on tegu, kui sõidukiirust ületatakse kuni 20 km/h. Väärteoprotokollis ja otsuses on seaduse selgest ja ühemõttelisest sõnastusest mööda mindud ja märgitud, et „…Ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 20 km/h“. Sellisest väärteoprotokolli ja otsuse sõnastusest nähtub, et kaebaja tegelik sõidukiirus on fikseerimata, kuna kaebaja ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 20 km/h, st sõidukiiruse ületamine oli vähemalt 20 km/h ja edasi arvulise suuruseni, mida ei fikseeritud. Seega on menetlejad lubamatult moonutanud eelviidatud seaduse süüteokoosseisu koosseisu ja väidetava rikkumise kirjeldust, kuna on lähtunud seaduses sätestatust hoopis teistsugustest hindamis- ja rikkumiskriteeriumidest. Sisuliselt on tekitatud uus süüteokoosseis. Väärteoprotokolli ja -otsuse eelviidatud teksti ei ole isegi kõige parema tahtmise juures võimalik tõlgendada selliselt, et lubatud suurimat sõidukiirust ületati kuni 20 km/h, vaid viidatud väärteoprotokolli ja -otsuse tekstist nähtub, et kaebajapoolne kiiruse ületamine oli vähemalt 20 km/h, sh 20 km/h ülespoole, mis viitab hoopis LS §-s 227 lg 2 kuni lg 4 sätestatud rikkumiste toimepanemisele. Seega on omavahel suures vastuolus väärteoprotokollis ja otsuses esitatud väited ja neile antud hinnang, kuna ühes kohas on menetleja märkinud, et kiirus oli 118 +/- 8 km/h, kuid teisalt on sõnaselgelt märgitud, et sõidukiirust on ületatud mitte vähem kui 20 km/h, st 20 km/h rohkem. Politseiametnikud peaksid seejuures eesti keeles oskama arusaadavalt ja vastuoludeta suutma väljendada asja tehiolusid. Ometigi tuleneb eeltoodust, et politseinikud on teadlikult soovinud sõnastada kaebaja väidetav rikkumine selliselt, mis näitab kaebaja käitumist raskemana. Vaadeldaval juhul on menetlejad leidnud, et kaebaja ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 20 km/h, kusjuures kaebaja poolt juhitud mootorsõiduki täpne kiirus on tuvastamata, kuna termini „vähemalt“ kasutamine viitab mõõdetava suuruse alumist piiri ja tõdemust, et kiiruse ülemine piir on fikseerimata. Seega ei olnud vaadeldavas asjas võimalik hinnata objektiivset süüteokoosseisu, kuna menetleja poolt antud hinnang irdub täielikult olemasolevatest andmetest. Asjas on oluline seegi, et omavahel peavad ühtima väidetavale rikkumisele antud sõnaline kvalifikatsioon ja üldine viide seaduse paragrahvile. Praegusel juhul nähtub sõnalisest kvalifikatsiooni kirjeldusest süüteo toimepanemine, mis ei tulene seadusest ja faktilistest asjaoludest. Riigikohtu lahendist (kaebuses on viidatud lahendile asjas nr 3-1-1-43-14) tulenevalt peab väärteoprotokollist nähtuma ka see, kas rikkuja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. 4 Viidatud asjaolu kohta ei ole menetleja väärteoprotokollis teinud ühtegi märget. Ometigi ja üllatavalt on väärteootsuses asutud seisukohale, nagu oleks kaebaja lubatud sõidukiirust ületanud tahtlikult. Samas ei nähtu väärteootsusest konkreetsete asjaolude kirjeldus, millest tulenevalt otsuse teinud menetleja tuvastas menetlusaluse isiku käitumises tahtluse, st kaebaja pani teo toime kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kaebaja leiab, et väärteomenetluses ei ole välja selgitatud kõiki sisulisi asjas tähtsust omavaid asjaolusid, millele kaebaja soovis menetluses tähelepanu juhtida. Kaebaja viitas muuhulgas majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2006 määruse nr 46 § 28 lg-le 2, mille kohaselt mõõtevahendite mis tahes mõõtetulemuse esitusviis peab olema selge ja ühetähenduslik ning sisaldama tähiseid ja kirjeid kasutaja teavitamiseks tulemuse tähendusest. Kasutamise tavatingimustes peab olema võimalik tulemust kergesti lugeda. Vaadeldaval juhul ei ole vaidlusaluse kiirusemõõtja tablool mõõdetava kiiruse suurus selgelt ja üheselt tuvastatav, kuna viimase numbri kuvamine on ebaühtlase valgustugevusega – viimane number on poolenisti kustunud või on tegemist muu kuvamishäirega või hoopis muu tähisega. Isegi sellisel juhul on tegemist lubamatu oletusega, et tegu on pooliku numbriga, kuna üldiselt teadaolevalt on igal numbril oma kokkulepitud ja üldteadaolev kuju, mis vaadeldaval juhul ei ole ühegi teadaoleva numbriga samastatav. Kui tehniline mõõtevahend ei kuva kokkulepitud numbri kuju tervikuna, siis ei ole võimalik ka seda numbrit tuvastada ja hakata mõistatama, kas kuvatav kuju meenutab või on sarnane mõne numbri kujule. Sellisel juhul, kui on tegemist vähe või halvasti kuvatud numbriga on kahtlemata tegemist tehnilise rikkega ja tabloo numbrinäit ei vasta selgelt tehnilistele nõuetele, mis võib omakorda viidata tõsisematele tehnilistele riketele kui pelgalt tabloorikkele. Kohtuvälise menetleja ametnik ei tohi hakata oletama või tõlgendama tehnilise mõõtevahendi näitu, mis ei ole ettenähtud korras esitatud ning selgelt ei vasta tehases toodetule. Kohtuväline menetleja pidanuks sellisel juhul esitama tehase juhise või muu asjakohase dokumendi, millest nähtuks, et selliste häiretega kiirusmõõtja kasutamine on tootja poolt ette nähtud ja lubatav. Mõistetavalt ei ole tootjatehas sellist hägust või puudulikku numbri kuvamist soovinud, mistõttu on selgelt tegemist kiirusemõõtja tehnilise puudusega. Hinnangut selle olulisusele ei saa anda aga politseiametnik, kellel puudub piisav väljaõpe ja pädevus, vaid ikkagi akrediteeritud hindamisasutus nt AS Metrosert kooskõlas tootjatehase juhenditega ja tehniliste eeskirjadega. Kaebaja on veendunud, et sellise ilmse puudusega mõõtevahendit ei ole lubatud kasutada ja sellist mõõtevahendit ei olnud võimalik ka nõuetekohaselt taadelda. Juhul, kui mootorsõiduki juht kasutaks sellist raskestiloetavat elektroonilist tehnilist vahendit oma sõidukis nt kiiruse mõõtmisel, ei läbiks selline sõiduk tehnilist ülevaatust. Politseiametnik, töötades teadlikult vigase kiirusmõõtjaga, oli selgelt ametialaselt lohakas ja hoolimatu oma teenistusülesannete suhtes. Väärteootsusesse ja mõõteprotokolli märgitud asjaolu nagu oleks kiirusemõõtja taadeldud ja selle kohta välja antud taatlemistunnistus nr TTRSS-15/00076, ei tekita usaldusväärsust kiirusemõõtja korrasoleku suhtes. Kaebajal ei õnnestunud kiirusemõõtja vaatlemisel tuvastada sellel taatlusele viitavaid taatluskleebiseid või muid märgiseid vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2006 määrusele nr 56 „Taatlusmärgiste kirjeldus, nende valmistamise, kasutamise ja hoidmise kord ning taatlustunnistuse ja nõuetele mittevastavuse tõendi kohustuslike kirjete loetelu“. Juhul, kui selline mõõtevahend taadeldi koos kuvari puudustega, pidanuks selline asjaolu nähtuma ka taatluse mõõteprotokollist. Kuvari puudused on niivõrd ilmsed, et kohtuvälise menetleja ametnikud pidid sellisele asjaolule tingimata tähelepanu pöörama ja puudused kõrvaldama või vigast mõõtevahendit mitte kasutama. Ida prefektuuris on kiirusemõõtjate, sh nende taatlemisega üldteadaolevalt alles hiljuti esinenud massilisi rikkumisi, kuid eelkirjeldatud näitest tulenevalt on politseinikud endiselt pahatahtlikult seaduse nõudeid eiravad. Kohtuväline menetleja pidanuks vältimatult andma 5 hinnangu menetlusaluse isiku vastuväidetele, kuid need on seadusevastaselt jäetud täielikult tähelepanuta. Sõidukite kiiruse mõõtmine toimub vastavalt VV poolt 16.06.2011 vastu võetud määrusele „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Tulenevalt eeltoodud määruse nõuetest selgub, et politseiametnik ei ole järginud mõõteprotseduuri ja tulemuste töötlemise nõudeid. Kaebajale ei ole politseiniku poolt edastatud andmeid, mille põhjal võiks teha järelduse mõõtmise seaduslikkuse kohta. Ei nähtu, kas kiirust mõõtnud isik ise vastas viidatud nõuete §-le 3 lg 1, st kas ametnik oli läbinud, kus ja millal mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe; kas mõõturi taatlus on kehtiv ja taatluskleebiseid ei ole vigastatud (§ 6 lg 1), kas ja millal enne kasutamist viidi läbi vajalikud testid (§ 6 lg 4) jms. Mõõteseaduse § 5 lg 3 kohaselt mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise ja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Kaebaja leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti ning nende teenistujate käitumine ning pädevus ei vasta korrale, mis on reguleeritud majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.10.2006 määruses nr 85 „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord“. Viidatud asjaolu nähtub üheselt ka politseiametniku käitumises, kes järjekindlalt ja kangekaelselt püüdis süüdistavalt lugeda kiirusemõõtja kuvarilt andmeid, mis oleks menetlusaluse isiku süülist käitumist kinnitavad ning eiras kuvari tehnilist ilmset mittekorrasolekut. Eeltoodust tulenevalt on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis esitatud teadvalt valesid väiteid, kuna politseinik kasutas varem valmistrükitud blanketti, mille valmistrükitud tekst ei arvestanud kiirusemõõtja ilmselgete tõrgetega. Protokolli p-s 4 on seega ekslikult protokollitud tõrgeteta töötingimuste tagamine. Samuti on väär protokolli lause, mille kohaselt järgiti seadme kasutamise juhendit ja mõõtemetoodikat, kuna juhendist ei nähtu, et on lubatud häguselt või ebaühtlaselt kuvava monitoriga töötamine. Menetlusalusel isikul on eeltoodu tõttu tekkinud tõsine ja põhjendatud kahtlus, kas politseinikud ei kasuta taadeldud kiirusemõõtja kohta koostatud blanketti, mis ei vasta konkreetsele sõidukile paigaldatud kiirusemõõtjale. Kaebuse esitajal ei õnnestunud tuvastada kiirusemõõtmise plangile kantud kiirusemõõtja andmeid selle kiirusemõõtjaga, mis oli paigaldatud politseisõidukile. Arusaamatuks jääb seegi, mida tähendab eestikeelses protokollis sõna „target“ (sõiduki kiirust jälgiti kuvari target või fast aknas…), mida politseinik ei tõlkinud ega selgitanud kaebajale. E-toimikusse üleslaetud väärteoprotokoll väärteoasjas nr: 2590,15,002386 erineb kohapeal koostatud väärteoprotokollist oluliselt. Kaebaja on väärteo menetleja poolt viidud segadusse sellest, millisest protokollist peab kaebaja lähtuma. Ometigi peab e-toimikusse sisestatud dokument olema käsikirjalise dokumendiga identne. Asjast nähtuvalt on e-toimikusse sisestatud väärteoprotokoll, võrreldes kohapeal koostatuga, sisestaja poolt võltsitud. Täiesti erinevad on kahe protokolli preambula andmed, kusjuures käsikirjalises protokollis on kajastatud Ida prefektuuri andmed, kuid e-toimikus põhjalikult ka vastava ameti andmed. Mõistetavalt on menetlejaks Ida prefektuur, kuid näiteks e-toimiku protokollis puudub prefektuuri registrikood. E-toimiku päises figureerib suurelt „TAMSALU“, mis käsikirjalisest ei nähtu jms. E-toimiku variandist nähtuvalt ei ole kaebaja soovinud kaitsjat, kuigi käsikirjalises on seda soovinud. E-toimiku variandis on väärteo toimepanemise asjaolud tõendatud kiirusemõõturi kasutamise protokolliga ja kaebaja ülekuulamise protokolliga, kuid käsikirjalisest nähtub lisaks eeltoodule ka veel videosalvestuse tegemine. E-toimiku protokollist ei nähtu üldse kaebaja poolt juhtunu kohta antud ütlused jms. Eeltoodust nähtuvalt on kaebaja viidanud mitte kõigile vastuoludele, vaid üksikutele olulisematele vastuoludele kahe protokolli vahel ja ka protokolli sisuliste andmete osas. Eeltoodust jääb mulje, et menetleja ametnik ei ole asja lahendamisel piisavalt adekvaatne, kuna on toime pannud massiliselt sisulisi rikkumisi väärteomenetluse läbiviimisel. Viidatud vastuoludega ja faktiliste väärandmetega protokollid ei saa olla õiguslikuks aluseks kaebaja karistamisel. 6 Väärteoprotokolli koostanud ja asja algselt menetlenud politseinik ei vasta ilmselt oma isikuomaduste poolest politseinikule esitatavatele nõuetele, kuna viidatud politseiametnik on muuhulgas kaebajale esitatud videosalvestusest nähtuvalt ise tahtlikult toime pannud liiklusseaduse rikkumisi, st väärteotunnustega tegusid. Seetõttu võib politseiniku käitumist ja suhtumist hinnata seadust rikkuvaks, arrogantseks, kuna politseinik on ennast pidanud seadusest kõrgemal olevaks isikuks, kes ei ole teiste isikutega seaduse ees võrdne. Ida prefektuuris tehtud videosalvestusest, mis edastati kaebajale väärteoasjas otsuse teinud Lõuna prefektuurist DVD-l, nähtub failist 21.06moto arvi laht kiirus üld MP4 videosalvestuse 01-12 sekundist, et väärteomenetleja sõidab liikluskontrolli teostades oma sõidukiga liiklusohtlikult parklast välja üle maantee sõiduradasid poolitava teekattemärgise 913. Kahekordse pidevjoonega, rääkimata ühekordsest pidevjoonest, märgist ületada ei tohi, kuid politseinik on seda kuritahtlikult eiranud. Vaadeldavas kohas pööras politseinik välja parklast, mis oli paremalt puudega piiratud ja ilmselt mille tõttu kasutatigi teemärgistusel topeltjoont. Politseinikul puudus sellises situatsioonis igasugune mõistlik vajadus liiklusseadust rikkuda. Lisaks eeltoodule ei nähtu videosalvestusest, et politseinik, tehes vasakpööret, oleks andnud suunamärguannet. Viidatud juhul ei olnud tegemist LS §-s 84 lg 2 kirjeldatud olukorraga (alarmsõiduki juhiga, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita) ja videolt ei nähtu samuti, et politseinik oleks vilkuri või helisignaali sisse lülitanud. Tulenevalt eeltoodust on väärteo menetleja ametiisik loonud endale kaksikmoraali, mis ei vasta siseministri poolt 12.04.2013 kehtestatud „Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse juhi ametikohal teenistuses oleva ametniku kutsesobivusnõuded, nende kontrollimise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 p-dele 1 ja 3, kuna politseiametnik ei ole selgelt seaduskuulekas, kohusetundlik ja vastutusvõimeline, sest ei ole soovinud vastutada tema enda poolt toime pandud seaduserikkumiste eest. Eeltoodust nähtuvalt esinevad kaebaja arvates õiguslikud alused Toomas Kivilo vastutusele võtmiseks LS § 242 lg 1 alusel, kuna politseiniku poolt on tegemist liiklusnõuete rikkumisega. Asjas on oluline seegi, et kaebajale inkrimineeritud LS § 227 lg 1 rikkumine ei ole mingil juhul raske rikkumine, kuna selle eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 30 trahviühikut, kuid analoogiliste rikkumiste eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Toomas Kivilo poolt toime pandud ilmsete rikkumiste eest on võimalik määrata rahatrahv kuni 20 trahviühikut, millest nähtub, et seadusandja on pidanud kaebaja poolt toime pandud väidetavat rikkumist raskusastmelt samaväärseks, mis on lähedane politseiniku poolt toime pandud hulgirikkumistega.
lg 1 kohaselt väärteo tunnuste ilmnemisel on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Vaadeldaval juhul pidi Lõuna prefektuuri ametnik videosalvestustest vältimatult nägema Ida prefektuuri menetleja rikkumisi, kuid ei ole selles osas seisukohta võtnud, mis viitab aususkohustuse rikkumisele. Sama moodi on aususkohustust rikkunud ka Ida prefektuuri ametnik. Kuna politsei eirab pahatahtlikult kaebaja asjakohaseid väiteid ja viiteid seaduserikkumistele kohtuvälise menetleja ametniku poolt, palub kaebaja kohut saata vajalikud materjalid Ida prefektuuri väärteo- ja distsiplinaarmenetluse alustamiseks liikluspolitseinik Toomas Kivilo suhtes. Asjaolu, et politseiametnik lausa provokatiivselt ja epateerivalt saadab menetlusalusele isikule politseiniku enda rikkumist kajastava tõendi, viitab politseiniku poolt oma erilise üleoleku rõhutamisele. Kaebaja märgib, et politsei peab distsiplinaarmenetluse algatama juba käesoleva kaebuse saamisel (Politsei ja piirivalve seaduse § 90 lg 2 kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks esimene dokument, milles süüteo tunnustega tegu kirjeldatakse). 7 Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja 15.07.2015 otsus väärteoasjas kuulub tühistamisele ja asjas menetlus lõpetamisele
Juhul, kui kohus leiab, et kaebaja käitumises esinevad tunnused, mis viitavad väärteo tunnustega teo toimepanemisele, tuleb menetlus lõpetada
Kaebaja ei soovi asja arutamist kohtuistungil, kuna kardab võõrasse asukohta sõitmisel politseinike poolt tagakiusamist. Kui asja arutamine toimub kohtuistungil, siis soovib kaebaja kaitsjat, kelle valib ise. Arvestades eeltoodut ja juhindudes
lg 1 p 1, § 114 lg 1 p 1, § 115 ja § 132 p 3 palub kaebuse esitaja: 1) tühistada kohtuvälise menetleja otsus 15.07.2015 väärteoasjas nr: 2590,15,002386 ja lõpetada asjas menetlus või lahendada kaebus vastavalt kaebuses esitatud alternatiivsele taotlusele; 2) kohustada Rahandusministeeriumi kaebajale tagastama põhjendamatult tasutud rahatrahv 80 eurot (rahatrahv tasutud 15.07.2015); 3) välja mõista riigilt kaebaja menetluskulud kaebaja kasuks.
On selge, et politseiametnik ei sunni kedagi autost välja tulema, vaid teatab, et te võite ka autos istuda, kuid siis läheb kauem aega. Menetlusalune isik soovib hoopis käia ära ujulas ja hiljem tagasi tulla. Kuigi menetlusalune isik peale õiguste ja kohustustega (
) tutvumist teatab, et selge ja allkirjastab selle tutvumise, ei avaldata kordagi soovi kaitsjaga ühendust võtta. Kohapeal koostatud väärteoprotokollis on kirjutatud, et kaitsja osalemist menetluses soovib. Väärteoprotokolli andmete sisestamisel menetluse info süsteemi on spetsialist jätnud tegemata „linnukese“, mistõttu ei kandunud e-keskkonda kaitsja soov edasi. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on õiguslikult mitteolulise asjaga, kuna menetlusalusel isikul on õigus igal ajal menetluse kestel kaitsja abile. Samuti on protokollil olemas ka lahter, kus kirjas kohtust osa võtta soovin/ei soovi. Samuti ei oma see lahter 8 õiguslikult tähendust, sest kui protokolli koostamisel ei soovita kohtust osa võtta, siis on alati õigus soovi korral kohtust osa võtta. LS § 227 lg 1 järgi mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Seega LS § 227 lg 1 kvalifitseerib sõidukiiruse ületamise vahemiku ühest kuni kahekümne kilomeetrini tunnis. Järgmine vahemik tuleb lõike 2 järgi, sõidukiiruse ületamine 21 kuni 40 km/h. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisa 1 on ära toodud kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatused. Kiirust mõõtnud politseiametnik selle lisa vastu ei ole eksinud ja on võtnud laiendmääramatuse +/- 8 km/h. Seega, kui teel on lubatud sõita 90 km/h ja sõiduk liikus 118 km/h ning arvestada laiendmääramatust -8, siis saame summaks 20, mille järgi võibki öelda, et ei ületatud kiirust mitte vähem, kui 20 km/h. Kui teel on lubatud sõita 90 km/h ja sõiduk liigub 118 km/h ning arvestada laiendmääramatust, mitte -8, vaid +8, siis saame summaks 28, mille järgi võib öelda, et ei ületatud kiirust mitte rohkem, kui 28 km/h. Reeglina kiirust mõõtvad politseiametnikud +/- -st arvestades, arvestavad miinust. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku teos on süü koosseisud täidetud. Videosalvestiselt ei nähtu küll menetlusaluse isiku taga sõitvaid autosid, kuid tema sõnade kohaselt tahtis ta teistelt eest ära sõita, et mitte jalgu jääda. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et J.P poolt toimepandud tegu on õigusvastane, koosseisupärane kui ka süüline. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud J.P suhtes kohaldatud väärteomenetluses selliseid rikkumisi, mis tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise. Kohtuväline menetleja ei nõustu ka menetluse lõpetamisega
Seda enam, sõidukis millega ületati kiirust, viibisid ka reisijad. Keskmise kiiruse suurenemise 1 km/h võrra suurendab õnnetuse riski 3% võrra. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei sõltu teistest liiklejatest. Juht peab olema liikluses tähelepanelik, s.h jälgima ka valitavat sõidukiirust. Puudu jäi 1 km/h, et sanktsioon oleks olnud raskem. Liiklusseaduse koosseisud ei eelda tagajärgede saabumist ning teo karistamisväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel. Kohtuväline menetleja taotles jätta kaebus rahuldamata ja väärteootsus nr: 2590,15,002386 muutmata. Kohtuväline menetleja nõustus asja arutamisega kirjalikus menetluses ja kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha lisadena esitati kohtule mõõtevahendi taatlustunnistus, Stalker DSR 2X kasutusjuhend ja teatis pädeva mõõtja täiendkoolituse kohta. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED. 6. Väärteomenetluse seadustiku (
) § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le 120.
lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. 9 Antud juhul on kohtumenetluse pooled taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses. 7. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. Vastavalt
§-le 133 peab kohus käesolevat kaebust lahendades otsustama järgmised küsimused: 1) kas väärteoasjas ei esine
§-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud; 2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud; 5) kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt; 6) kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust; 7) kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega; 8) kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele
§-s 30 sätestatud alustel.
lg 11 sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Videosalvestisest nähtub, et menetlusalune isik J.P kiiruse ületamist ei eita, väites, et tegi möödasõidu, sõites neilt eest ära, et mitte neile jalgu jääda. Samas videosalvestisest ei nähtu möödasõitu ega seda, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki taga liiguks veel mingeid sõidukeid. J.P vabandas, palus puhtsüdamlikult, et talle andestataks, küsides, kas tegemata ei saa jätta. Kui kohtuvälise menetleja ametnik Toomas Kivilo tema ettepanekuga ei nõustunud, siis ta ärritus silmnähtavalt, öeldes, et ei ole mitte millegagi nõus, lubades korduvalt kohtusse pöörduda, samuti korduvalt juhtides tähelepanu sellele, et vaadataks ohtlikumaid rikkujaid. Videosalvestisest nähtuvalt tegi J.P kaasas olnud mobiiltelefoniga pilti kiirusmõõteseadme Stalker DSR 2X näidikust, esitades pildid kohtule kaebuse lisadena. J.P on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile märkinud, et kuna mõõteseadmel olev number 8 on poolik, siis kahtleb ta ka ülejäänud seadme tehnilises seisukorras. Kohus märgib, et kiirusmõõtur Stalker DSR 2X nr DP009666 oli nõuetele vastav ja omas kehtivat taatlust (mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-15/00076, taadeldud AS-s Metrosert 17.03.2015 ning vastab majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele, taatluskleebis – näidiku korpusel), kiirust mõõtis sellekohase koolituse läbinud, seega pädev politseiametnik Toomas Kivilo. Videosalvestisest nähtub, et Toomas Kivilo näitas menetlusalusele isikule taatlustunnistust. Videosalvestisest on üheselt tuvastatav kiirusmõõtevahendi näit 118 ning puudub alus väita seda, et selle viimane number oleks kuvatud ebaühtlase valgustugevusega või poolenisti kustunud. Väärteomenetluses on kasutatud mõõteseaduse nõuetele vastavat mõõtevahendit, kiiruse mõõtmise tulemus on olnud jälgitav. Seega on menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki sõidukiirus kindlaks tehtud nõuetekohaselt. 11 Menetlusaluse isiku kaitsja puudumist ei loeta kohtuvälises menetluses
lg-s 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuid see rikkumine võidakse tunnistada oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks
Menetlusalune isik J.P oli enne ülekuulamist teadlik oma õigustest, sealhulgas
lg 1 p 2 nimetatud õigusest – õigus kaitsjale käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras.
lg 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Kaitsja võib osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Videosalvestisest nähtub, et menetlusalusel isikul oli kaasas sidevahend (mobiiltelefon), mida ta kasutas fotografeerimiseks ning samuti ka helistamiseks, sest on kuulda, et J.P konsulteeris kellegagi selles osas, kuidas menetluses käituda. Asjaolu, et isik oleks taotlenud kaitsjaga ühenduse võtmist menetleja ametialaste sidevahendite teel, kuid talle seda ei võimaldatud, kogutud tõenditest ei nähtu. Kohus ei leia väärteoasjas kogutud tõenditele tuginedes, et J.P kaitseõigust oleks rikutud. Menetlusalusel isikul on väärteomenetluse kestel igal ajal õigus kaitsja abile. Kohtuvälise menetleja ametnik ei kamandanud menetlusalust isikut autost välja tulema mootorratta juurde, vaid teatas, et menetlusalune isik võib ka autos istuda, kuid siis läheb kauem aega. LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h. Seega LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritakse sõidukiiruse ületamine vahemikus ühest kuni kahekümne kilomeetrini tunnis. Järgmine vahemik tuleb juba lõike 2 järgi, sõidukiiruse ületamine 21 kuni 40 km/h. Asulavälisel teel on lubatud sõita 90 km/h ja kui mootorsõiduk liikus 118 km/h ning arvestada laiendmääramatust -8, siis selle järgi on ületatud kiirust mitte vähem, kui 20 km/h. Rikkumise kirjeldusest, ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 20 km/h, ei saa järeldada, et lubatud suurimat sõidukiirust oleks ületatud rohkem kui 20 km/h, sest siis oleks tegemist juba LS § 227 lõikega 2, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h. Seega on väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning väärteo kirjeldus on kooskõlas LS §-s 227 lg 1 sätestatud väärteokoosseisuga. Kohus loeb menetlusalusele isikule J.P-le süüks arvatud väärteo objektiivse koosseisu tõendatuks kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ning videosalvestisega. Nimetatud tõendites kajastatud asjaolud on omavahel kattuvad. Selle kohta, kas menetlusalune isik J.P teostas ka tegelikult eelnevalt tema ees liikunud sõidukitest möödasõitu või mitte, objektiivsed tõendid puuduvad. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik tingimus. LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu on videosalvestisest nähtuvalt, kuivõrd J.P menetlusaluse isikuna ütlusi ei andnud, toime pandud kavatsetult. Seega on täidetud ka väärteo subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine
§-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele
§-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, eeskätt KrMS §-s 202 sätestatust. Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. 12 Nimetatud kriteeriumid ei ole kohtu hinnangul täidetud, sest arvestamata ei saa jätta selle teoga rünnatava õigushüve kaalukust. 9. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et LS §-s 227 lg 1 sätestatud väärteo on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik J.P . Väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt. LS § 227 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 30 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. Menetlusalusele isikule J.P-le määras kohtuväline menetleja LS § 227 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot, milline karistus on suurem ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast. KarS § 56 lg 1 teise lause kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri väljavõttest (tl 38) nähtub, et menetlusalusel isikul J.P puudub kehtiv karistus. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on J.P puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudunud. Kohus märgib, et lubatud suurimat sõidukiirust ületav juht ohustab oma teoga nii ennast kui ka teisi liiklejaid, kuna juhil ei ole võimalik õigeaegselt ja ohutult reageerida ootamatult tekkivatele olukordadele. Antud rikkumise puhul väärib märkimist, et sõidukis viibisid videosalvestise kohaselt ka kaassõitjad, sh laps juhi kõrvalistmel. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule J.P-le ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast suurema rahatrahvi määramisega arvestanud karistuse määramise üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning võimalust teda just sellise karistusega mõjutada hoidumaks edasistest LS nõuete rikkumistest. Arvestades kõike eeltoodut puudub kohtu hinnangul alus rahuldada menetlusaluse isiku J.P taotlus saata vajalikud materjalid Ida prefektuuri väärteo- ja distsiplinaarmenetluse alustamiseks Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna liikluspolitseinik Toomas Kivilo suhtes.
lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
p-st 1, § 133-134 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemkorrakaitseametniku Anatoli Šuvalovi 15.07.2015 otsuse väärteoasjas nr: 2590,15,002386 muutmata ja J.P kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.