lg 2 alusel määratud rahatrahvi suuruse osas ja karistada V.J
Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. V.J-i kaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. KAEVATAV OTSUS 10.11.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2315,15,010209 karistati menetlusalust isikut V.J Liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot.
lg 3 p 1 alusel kohaldati V.J-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis V.J 20.10.2015.a. kell 01:00 Tallinnas Peterburi tee 6A juures mootorsõidukit Audi A6 reg. nr 102 TEJ isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg. POOLTE SEISUKOHAD V.J on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus. Kaebaja V.J taotleb esitatud kaebuses lisakaristuse mittekohaldamist tema suhtes. Kaebaja selgitab, et vähemalt kolm tundi enne mootorsõidukit juhtima asumist ta alkoholi ei tarvitanud ning tema enesetunne oli hea ja ta oli kindel, et on kaine. Alkomeetri kasutamise võimalust tal ei olnud. Ta on juhtumile korduvalt mõelnud ja väga kahetseb tehtut. Kaebaja selgitas, et tema töö eeldab pidevat sõiduki juhtimist ning tema tööandja ei pea võimalikuks leida temale lisakaristuse kehtivuse ajaks (3 kuud) asendustööd. Seetõttu kaotaks ta lisakaristuse kohaldamisel töökoha. Töökohast iseloomustatakse teda positiivselt kui asendamatut töötajat (tlk 6). Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et V.J-i süü toimepandud teos oli mitte vähene, vaid keskmine, kuna kaebajale ei olnud inkrimineeritud
lg 1 sätestatud alammääras piirmäära ületamist vaid mitte vähem kui 0.28 mg/l, mis on lg 2 järgi kvalifitseeritav ja annab alust rääkida isiku keskmisest süüst. Kohtuvälise menetleja esindaja lisab, et kõne all oleva väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga, millega kaasneb risk kaasliiklejate elule, tervisele ning varale ning isik, kes asub keelatud seisundis mootorsõidukit juhtima, väljendab ilmset ükskõiksust ja hoolimatust nimetatud väärtuste suhtes. Seetõttu tuleb üldist turvalisust ja teisi liiklejaid ohustav liikleja liiklusest kõrvaldada, et mõjutada teda edaspidi rikkumisi enam mitte toime panema ning temale lisakaristusest tulenevad elukorralduse muudatused töökoha kaotuse näol ei kaalu üles teiste liiklejate põhiseadusega kaitstud õigusi. 2 Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse leidis kohtuvälise menetleja esindaja veel, et õiguspraktika kohaselt täidab lisakaristus ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet ning lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kuna antud juhul on tegemist
lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteoga, kus on juba sätestatud rangemad karistused kui lõikes 1, siis antud juhul ongi tõenäosus lisakaristuse kohaldamise vajaduseks suurem. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et V.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Tunnistaja patrullpolitseinik Jana Gukova ütlustega ning indikaatorvahendi kasutamise protokolliga on tõendatud, et 20.10.2015.a. Peterburi tee 6A juures Tallinnas kella 00:58 ajal juhtis V.J sõidukit Audi A6 reg.nr. XXX. Puhudes kell 01:00 indikaatorvahendisse Alcoquant 6020, näitas see tema väljahingatava õhu alkoholisisalduseks 0,35 mg/l. (tlk 4;5), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni (sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus tlk 10). V.J-i joobeseisund on tõendatud tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 Typ MK III näiduga, mille kohaselt oli V.J-i väljahingatavs õhus 20.10.2015.a. kell 01:06 alkoholi 0,33 +/- 0,05 mg/l (tlk 7). Menetlusalune isik V.J andis seletusi, et juhtis autot, kuna arvas, et on kaine, kuivõrd ta esmaspäeval alkoholi ei tarvitanud. Nädalavahetusel oli aga sünnipäeval ja viimane kord jõi pühapäeva öösel. V.J väljendab kahetsust ja palub kergendada karistust. Ta töötab santehnika avariifirmas, kus autot on pidevalt tarvis kasutada, lisaks jääks ta juhtimisõiguse äravõtmise tõttu hätta laenu tagasimaksetega (tlk 9). Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et V.J-i väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,28 mg/l, mistõttu on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine. KARISTUS Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on 3 alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. V.J-i väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,28 mg/l. V.J-i süü suuruse hindamise osas kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukoha ega põhjendustega, nagu ainuüksi menetlusaluse isiku teos liiklusseaduse § 224 lg 2 sisalduvad koosseisutunnused annaksid alust automaatselt rääkida isiku keskmisest suuremast süüst. Kohus selgitab, et süü suuruse hindamisel ei lähtuta mitte üksnes süüteole vastavast teokvalifikatsioonist, vaid süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta eelkõige tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärke iseloomustavaid asjaolusid. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, võib öelda, et V.J-i süü
lg 2 mõttes on pigem alla keskmise, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse alammäära lähedale. Lisaks arvestab kohus, et V.J juhtis mootorsõidukit öisel ajal, mil liiklus oli vähene. Nimetatud asjaolud annavad alust hinnata V.J-i teosüüd keskmisest väiksemaks. Arvestades ka asjaolu, et menetlusalune isik on avaldanud siirast kahetsust toimepandu üle, mis on hinnatav karistust kergendava asjaoluna, leiab kohus, et V.J-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ei vasta V.J-i süü suurusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi, mis on määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana, tuleb vähendada 100 trahviühikuni. Kaebaja on esitatud kaebuses palunud mitte kohaldada temale mõistetud lisakaristust, põhjendusega, et lisakaristuse kohaldamisel ta kaotaks töökoha ja satuks raskesse majanduslikku olukorda.
lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, 4 täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus märgib V.J-i puhul, et tuginevalt karistusregistri andmetele, ei ole tema näol tegemist liiklusnõuete esmakordse rikkujaga, vaid V.J omab kehtivat liiklusalast väärteokaristust, mis oli toime pandud käesoleva süüteo toimepanemisega samal aastal. Lisakaristuse kohaldamise/mittekohaldamise üle otsustamisel omab kaalukat tähtsust asjaolu, et V.J asus sõidukit juhtima lühikese aja möödumisel pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist. Tuginevalt tema kaebuses toodule lõpetas ta alkoholi tarvitamise üksnes kolm tundi enne autoga sõidu algust. Tegemist on seega tahtlikult toimepandud teoga. V.J , olles teadlik enda seisundist ning ühtlasi asjaolust, et sellises seisundis on sõiduki juhtimine keelatud, ei pidanud aga vajalikuks oma plaanidest loobuda ega kontrollida ennast alkomeetriga juhul, kui tundis ennast kainena. Toodud asjaolud annavad kohtule aluse järeldada, et V.J-i mõjutamiseks edaspidi hoiduma samalaadsete rikkumiste toimepanemisest tuleb ta liiklusest kõrvaldada läbi lisakaristuse kohaldamise ajaks, mis on kohtuvälise menetleja poolt õigustatult määratud sanktsiooni miinimummääras. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. V.J-i puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seega V.J, omades mootorsõiduki juhtimisõigust, olles läbinud liikluskoolituse ja omades sõidupraktikat, oleks pidanud juba autorooli istudes mõtlema sellele, et joobeseisundis juhtimisega võib kaasneda mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamine ning ohtu sattuda tema töökoht. Kohus leiab, et V.J-ile lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni minimaalmääras on V.J-i puhul õigustatud, otstarbekas ning vastab tema teosüüle. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt V.J-ile määratud lisakaristus tuleb jätta muutmata ja V.J-i kaebus selles osas rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.