Obsah (8)

§ 107§ 56§ 120§ 123§ 31§ 541§ 19§ 57

Väärteoasi 4-15-11113 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2016. a Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-15-11113 Kohtunik Raina Pärn Väärteoasi

§ 107

lg 1 p 2 ja § 29 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt karistuse määra vähendamist. Kaebuse kohaselt on otsuse tegemisel rikutud menetlusõigust ja ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Kaebuse kohaselt on väärteoasjas kiirusmõõturi kasutamise protokoll asendatud heli- ja videosalvestisega, millega O.V ei ole võimaldatud tutvuda. Seega on tuvastamata, millist seadet kasutati sõidukiiruse mõõtmiseks ja millisest kohast kiirust mõõdeti, samuti see, et mõõdeti just otsuses nimetatud auto sõidukiirust. Mõõtetulemus ei ole ka jälgitav MõõtS § 5 lg 1 mõttes, kuna mõõtmist teostanud mõõtja pädevus on teadmata, samuti see, kas on kasutatud taadeldud mõõtevahendit. Kiiruseületamine ei ole seega üheselt ja selgelt tuvastatud, mistõttu ei ole tuvastatud O.V käitumises väärteokoosseisu ja menetlus tuleb lõpetada. Määratud karistus on O.V hinnangul ebaproportsionaalselt kõrge. O.V leiab, et karistuse määramisel tuleb lähtepunktiks võtta esimene kolmandik, mitte keskmine. Lisaks ei ole kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 57 lg-s 1 toodud karistust kergendavate asjaoludega, kuigi see on obligatoorne. Praktikas on massrikkumiste osas välja kujunenud tüüpkaristused. Kiiruse ületamise eest on ette nähtud ka hoiatustrahv, mille suurust arvestatakse nii, et kilomeetrite arv korrutatakse kolmega. Kiiruse ületamisel 17 km/h on hoiatustrahv 51 eurot. Trahv ei tohiks olla 55% suurem ainult sellepärast, et trahvi määras politseiametnik, sest rikkumise iseloom ja ohtlikkus on mõlemal juhul sama. Arvestada tuleks sedagi, et liikluskaamerate ees on vastavad hoiatavad märgid, mistõttu saab juht eelnevalt veenduda sõidukiiruse õigsuses ja vajadusel seda vähendada. Seega rikkumise puhul on tegemist tahtliku rikkumisega. See, et tahtliku rikkumise puhul on karistus väiksem kui sama rikkumise puhul ettevaatamatusest, on vastuolus karistuse määramise põhimõttega ja ei ole aktsepteeritav. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisuga, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et mõõtetulemus on jälgitav. O.V juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõtis 20.07.2010. a pädeva mõõtja koolituse läbinud liikluspolitseinik Eerik Purgel ja kiirusmõõteseade LaserCam 4 nr LE0151 oli töökorras ning taadeldud 18.03.2015. a (taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00079). videosalvestiselt nähtuvalt on mõõtmisel järgitud mõõtemetoodikat, mis on kehtestatud LS § 199 lg 7 alusel 16.06.2011. a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ 2. peatükis. Nimetatud määruse lisas 1 on toodud tabel paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatustega. Tabelist nähtub, et sõiduki kiiruse väärtusele vahemikus 101-135 km/h kohaldub laiendmääramatus +/- 4 km/h. Mõõtmist teostati paigalasuva mõõteseadmega, mõõdetava sõiduki kaugus mõõteseadmest oli 380,2 m. Väärteoasjas on menetlusaluse isiku ütlused protokollitud (

§ 56lg 1).

Kohtuväline menetleja leiab, et O.V süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset 2 leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 1 järgi. Karistuse osas märgib kohtuväline menetleja, et Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selle põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü suurus sõltub kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ja sellest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang. Arvestades LS § 227 lg-s 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse maksimaalset määra, võib väita, et menetlusaluse isiku süü on väga suur. See omakorda tingib keskmisest oluliselt rangema karistuse määramist. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kergendavate asjaoludena arvestas kohtuväline menetleja, et isik tunnistas süüd ja aitas igati kaasa menetluse läbiviimisel, samuti asjaoluga, et menetlusalune isik on väärteokorras karistamata ja tema perekonnas on ülalpeetavaid. Karistuseks määratud rahatrahv on kohtuvälise menetleja hinnangul õiglane ja proportsionaalne isiku süüga. KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta, on võimalik väärteoasi lahendada

§ 120

lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel

§-st 132. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.

§ 123

lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud väärteoasjas materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 04.12.

1. a tehtud kiirmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja O.V kaebus rahuldamata. Kohus põhjendab otsustust järgmiselt.
2. Kohtu hinnangul on heli- ja videosalvestusega (millega on asendatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll) ning salvestuse nr 002514 väljatrükiga tuvastatud, et O.V juhitud sõiduk ületas 04.12.
3. a kell 11.23 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 140 km-l kiirust. Helija videosalvestatud on ka politseisõidukis läbiviidud väärteomenetlus. Kohtu hinnangul on helija videosalvestiste puhul tegemist lubatava tõendiga

§ 31lg 11 alusel.

Nimetatud salvestiselt ja selle väljatrükist nr 002514 nähtub, et kiiruse mõõtmist on teostatud seadmega LaserCam 4 nr LE0151, O.V juhitava sõiduki kiirust (Volvo S40 2004 A, registreerimismärgiga 228AZS) mõõdeti Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 140 km-l ja kiirusmõõteseade on ajal, kui sõiduki kiiruseks mõõdeti 111 km/h asunud sõidukist 380,2 m kaugusel. Kiiruse mõõtmisel tuvastati sõiduki kiiruseks 111 km/h, arvestades laiendmääramatust +/- 4 km/h, oli seega kiiruseks 107 km/h. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on 90 km/h, mistõttu ületati kiirust mitte vähem kui 17 km/h. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus O.V kaebuses esitatud väidetega, et tuvastamata on seade, millega kiirust mõõdeti ja see, et mõõdeti just tema juhitud sõiduki kiirust.

1. Kaebuses on O.V leidnud, et mõõtetulemus ei ole MõõtS § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuna teadmata on mõõtja pädevus ja see, kas on kasutatud taadeldud mõõtevahendit. Kohtuväline menetleja leiab, et mõõtetulemus on jälgitav. Kohus on arvamusel, et mõõtetulemus on jälgitav MõõtS § 5 lg 1 mõttes. MõõtS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on 3 jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud MõõtS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kiirust mõõdeti seadmega LaserCam 4 nr LE0151, mis on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTRSS-15/00079 18.03.
2. a. Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 12.12.
3. a määruse nr 104 lisa 1 p-le 8.
4. Õige on kohtuvälise menetleja osundus MõõtS § 5 lg-s 1 sätestatud erandile. Nimelt järeldub MõõtS § 5 lg-st 1, et mõõtja pädevust ei tule tõendada, kui mõõtevahend on kantud MõõtS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse. MõõtS § 7 lg 3 alusel kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.
5. a vastu võetud määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ § 3 lg 1 ja lisa 1 p 8.2 kohaselt on nimistusse kantud kiirusmõõturid liiklusjärelevalveks. Seega ei tule mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks käesoleval juhul tuvastada mõõtja pädevust. See tähendab, et mõõtetulemus tuleb lugeda jälgitavaks MõõtS § 5 lg 1 mõttes ilma, et oleks tuvastatud mõõtja pädevust. Sellele vaatamata nähtub väärteoasja materjalidest, et kiiruse mõõtmist on teostanud politseiametnik Eerik Purgel (Mõõtevahendi salvestuse andmete väljatrükk) ja talle on 20.07.
6. a Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud tunnistus selle kohta, et ta on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Seega on mõõtmine läbi viidud pädeva mõõtja poolt.
7. Lisaks eelviidatud tõenditele, on väärteoasjas tõendiks ka O.V enda ütlused. O.V ütluste kohaselt oli ta ilmselt möödasõidult tulnud ning kiirus oli jäänud suuremaks kui lubatud. Ise ta kahjuks seda tähele ei pannud. Seega nähtub O.V ütlustest, et kiiruse ületamist ta küll tähele ei pannud, kuid möödasõidu tegemise tõttu seda ei välista. O.V ei ole ka kaebuses vaidlustanud kiiruse ületamise fakti (on vaidlustanud üksnes tehtud toiminguid ja nende õigsust ning osundanud võimalikele normirikkumistele).
8. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et O.V on 04.12.
9. a kell 11.23 Tallinn-TartuVõru-Luhamaa mnt 140 km-l rikkunud LS § 15 lg 1 p 1, mille kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Kuna O.V on ületanud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg-s 1 sätestatud väärteo. O.V ütlusi arvesse võttes, leiab kohus, et O.V on teo toime pannud kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.
10. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati O.V-le karistuseks rahatrahv 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. LS § 227 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Senises kohtupraktikas omaksvõetud arusaamade kohaselt tuleb karistuse määramisel lähtepunktiks võtta eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Nimetatud asjaolude hindamisest saadakse 4 konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (sealhulgas Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-79-15, 3-1-1-63-14, 3-1-1-82-14, 3-1-1-28-14, 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13). Kohtu hinnangul on õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et käesoleval juhul on vajalik arvestada süü suuruse hindamisel ületatud kiiruse suurust, s.o 17 km/h. Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 1 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest kuni 20 km/h. Seega on oluline, et O.V on ületanud kiirust peaaegu LS § 227 lg-s 1 sätestatud maksimaalmääras. Kohtu arvates tuleb arvestada sedagi, et kiirust on ületatud tiheda liiklusega maanteel päevasel ajal. Seda, et tegemist on tiheda liiklusega maanteega kinnitab ka heli- ja videosalvestis, millest nähtuvalt liikus O.V juhitud sõiduki ees ja järel liiklemas veel teisi sõidukeid. Arvestada on vajalik ka asjaolu, et kiiruse ületamist on O.V põhjendanud tehtud möödasõiduga ja tähelepanematusega. Kohtu hinnangul iseloomustab see rikkumise raskust, kuna juhi kohustuseks on olla liikluses kogu aeg piisavalt tähelepanelik. Olukorras, kus juhi tähelepanu hajub, suureneb oluliselt oht teiste liiklejate kahjustamiseks. Sellist ohtu tuleb pidada reaalseks, kuna sel ajal oli maanteel ka teisi liiklejaid ja O.V oli enda sõnul lõpetanud möödasõidu manöövri. Puutuvalt möödasõitu, peab kohus oluliseks märkida, et möödasõidu manööver ise on ohtlik, kuna möödasõidu sooritamiseks tuleb sõita vastassuunavööndis. Seega sellise manöövri tegemisel (veenduma, et kiirus ei ületaks lubatud piirkiirust!) ja ka pärast seda peaks juht olema eriliselt tähelepanelik. Kiirmenetluse otsuse kohaselt on karistuse määramisel arvestatud kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Kohtu hinnangul on võimalik nimetatud asjaolu arvestada kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes, kohtuväline menetleja on seda teinud ja kohtul ei ole sellele vastuväiteid. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Ka kohus ei ole tuvastanud raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Karistuse määramisel tuleb arvestada, et karistusregistri väljatrükist nähtuvalt puuduvad O.V kehtivad karistused. Nimetatud asjaolu on kohtuväline menetleja karistust määrates arvestanud. Samuti on kohtuväline menetleja arvestanud, et O.V aitas igati kaasa menetluse läbiviimisel ja tal on perekonnas ülalpeetavaid. Ka nimetatud asjaolude arvestamine on kohtu hinnangul õigustatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on määranud O.V-le karistuse (s.o 20 trahviühikut, mis on 80 eurot) kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. Määratud karistus ületab sanktsiooni keskmist määra, kuid on oluliselt väiksem kui sanktsiooni maksimaalmäär (30 trahviühikut). Kohtu seisukohta karistuse vastavuses ja põhjendatuses ei muuda ka kaebuses väljatoodud võrdlus liiklusjärelevalve raames määratavate hoiatustrahvide suurustega. Siiski peab kohus oluliseks osundada, et vastavalt

§ 541

lg-le 3 ei ole hoiatustrahv käsitletav karistusena, seda ei kanta karistusregistrisse ja sellele ei tugineta süüteo korduvuse arvestamisel ega muude õigusjärelmite kohaldamisel. Seega ei ole õige pidada hoiatustrahve karistuseks, nagu O.V seda kaebuses on teinud. 7. Kohtu hinnangul ei ole väärteomenetluse läbiviimisel rikutud menetlusnorme. Kohus peab oluliseks osundada, et heli- ja videosalvestisest nähtuvalt on menetlusalusele isikule tutvustatud tema õigusi

§ 19järgi, sh õigust tutvuda menetlustoimingu heli- ja videosalvestisega.

Salvestisest nähtuvalt ei ole O.V avaldanud soovi tutvuda salvestisega, millelt nähtub tema juhitud sõiduki kiiruse ületamine. Seega ei ole õige väide, et O.V ei ole võimaldatud tutvuda heli- ja videosalvestisega. Taotlust heli- ja videosalvestisega tutvumiseks ei ole O.V esitanud ka kohtule. Samuti ei ole rikutud menetlusnorme sellega, et O.V-le ei antud koos kiirmenetluse otsusega ülekuulamise protokolli ärakirja.

§ 57

lg 3 kohaselt antakse menetlusalusele isikule allkirja vastu kiirmenetluse otsus. Ülekuulamise protokolli koopia andmise nõuet

§-s 56 sätestatud ei ole. Tegemist on tõendiga, mis jääb 5 väärteoasja materjalide juurde ja millega on võimalik menetlusalusel isikul tutvuda. O.V ei ole taotlenud väärteoasja materjalidega tutvumist või nendest koopia saamist. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et heli- ja videosalvestisest nähtuvalt on O.V omakäeliselt kirjutanud ütlused ülekuulamise protokolli. Seega oli ta protokolliga tutvunud ja täielikult teadlik selle sisust. 8. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väärteomenetluse läbiviimisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust, kohtuvälise menetleja lahend tuleb jätta muutmata ja O.V kaebus rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 6