Obsah (9)

§ 63§ 66§ 82§ 64§ 65§ 2§ 56§ 47§ 57

4-15-11304 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2016. a Tartu Kohtumaja, Kalevi 1, Tartu, kirjalikus menetluses Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja numbe

§ 63lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. Teha uus otsus, millega karistada B.L LS § 201 lg 1 ja LKindl

S § 81 järgi

§ 63

lg 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot.

§ 66

lg 2, 3 alusel määrata rahatrahv 80 eurot (kaheksakümmend eurot) tasumisele ositi 2 (kahe) kuu jooksul järgmiselt: alates kohtuotsuse jõustumisest on B.L kohustatud tasuma 2 (kahel) järjestikusel kuul igakuiselt vähemalt 40 eurot (nelikümmend eurot) kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole EE891010220034796011 või Swedbank kontole EE932200221023778606 või №rdea Bank kontole EE701700017001577198 või Danske Bank kontole EE

1. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Edastada käesolev otsus B.L-ile ja Lõuna Prefektuurile. 1 Edasikaebamise kord Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud B.L karistati Lõuna Prefektuuri menetlusteenistuse 16.12.
3. a otsusega LS § 201 lg 2 ja LKindlS § 81 järgi

§ 63lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis B.L 23.07.

1. a kella 14.32 ajal mootorsõidukit Opel Omega reg.nr. XXXTartumaal Tartu linnas Kalda tee ja Kaunase pst ristmikul, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. B.L juhtis mootorsõidukit, mille suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel ei olnud väljastatud kehtivat poliisi. 29.12.
2. a esitas B.L kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse. 30.12.
3. a määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis aega selles esinenud puuduste kõrvaldamiseks kuni 08.01.
4. a. B.L kõrvaldas puudused tähtaegselt. Kaebaja on seisukohal, et antud juhul on õigusvastase teo ning võimaliku karistuse ajaline vahemaa sedavõrd suur, et on välistatud karistuse eesmärgipärane toime. Kaebaja hinnangul ei ole käesoleval ajal talle karmi karistuse rakendamine põhjendatud ei eripreventiivsetel ega ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kaebaja avaldab toimepandud õigusrikkumise pärast siirast kahetsust ning ta on pärast juhtunut oma elu põhjalikult muutnud ja ei ole uusi õigusrikkumisi toime pannud. Ta on saanud aru, et juhtimisõiguseta liikluses osalemine on ohtlik nii ühiskonnale kui ka temale enesele. Ainsaks võimaluseks selle ohu elimineerimisel on kaebaja hinnangul hoiduda enne vastava juhtimisõiguse omandamist mootorsõiduki juhtimisest.

§ 82

kohaselt ei saa isikut väärteo toimepanemise eest karistada, kui teo ning karistusotsuse jõustumise vahele jääb enam kui 2 aastat. Käesoleval juhtumil ei pidanud kohtuväline menetleja nimetatud perioodist ¾ vältel vajalikuks väärteo vormistamist ning isiku karistamist. Ametivõimude viivitamine pole mitte millegagi põhjendatav, kuid see hoidis kaebajat pidevas hirmutundes juhtunu võimalike tagajärgese suhtes. B.L on diagnoositud XXXX XXXX Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 lõikes 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 sisaldab õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Riigikohtu hinnangul tuleneb põhiseaduse paragrahvist 14 ja 15 põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. Käesoleval juhul on ilmselgelt rikutud B.L-i õigust kiirele ja asjakohasele menetlusele. Arvestades kaebaja psüühilist seisundit, on riigipoolne rikkumine toonud kaasa tervise halvenemise. Väärteomenetluse lõpetamine on ainsaks võimaluseks mõistliku menetlusaja ületamise heastamiseks. Käesolevalt süüksarvatava teo pani kaebaja toime 23.07.2014. a. 16.10.2014. a Tartu Maakohtu otsusega karistati B.L LS § 201 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 14 päeva aresti. Seega on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ilmnenud, et ta on pannud enne selle kuulutamist toime teisegi õigusrikkumise. 2 Kaebaja hinnangul tuleb talle 23.07.2014. a toimepandud liiklusõigusrikkumise eest karistuse mõistmisel lähtuda

§ 64

,65 sätestatud reeglitest ja lugeda võimalik karistus kaetuks juba mõistetud raskema karistusega. Alternatiivselt otsuse tühistamise taotlusele taotleb B.L rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist või tasumise tähtaja edasilükkamist. B.L-i sõnul ei ole tal võimalik trahvi tasumiseks antud ajaga vajalikku trahvisummat tööga teenida. Laenude arvelt tasumine halvendaks tema sotsiaalseid suhteid, töötades sellega vastu õigusrikkuja ühiskonda sotsialiseerumise eesmärkidele. Tal oleks võimalik tasuda igakuiselt trahvi katteks 50 eurot. Ositi tasumisega sama tulemuse saavutaks ka täitmise tähtaja edasilükkamine 12 kuu võrra. 18.02.2016. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht, milles kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse rahuldamisega ja palub jätta otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja seisukohalt ei ole B.L-i karistamisega tema õigusi rikutud, sealhulgas ei ole rikutud menetluslikke norme. Kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on karistusregistri andmetele tuginedes üle 10 korra karistatud erinevate süütegude toimepanemise eest, muu hulgas kolmel korral juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Väidetavalt avaldab kaebaja siirast kahetsust rikkumise toimepanemise pärast ja viitab, et ei ole uusi õigusrikkumisi toime pannud. Õiguskuulekale teele asumist ei kinnita karistusregistri andmed, mille kohaselt on mitmed B.L-ile määratud trahvid tasumata. V™S § 2 alusel kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri liitkaristuse mõistmist ega ka liitkaristuse hilisemat mõistmist. Vastavad sätted on karistusseadustiku üldosas, s.o

§ 64

, 65.

§ 65

reguleerib karistuse mõistmist ja liitkaristuse moodustamist üksnes veel ühe kuriteo tuvastamisega, antud juhul on tegemist aga veel ühe väärteoga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kriminaalmenetluse sätetena V™S § 2 mõttes on vaadeldavad kriminaalmenetluse sätted ning V™S § 2 ei käsitle karistusseadustiku eriosa sätteid.

§ 65

tekst käsitleb kitsalt kuriteo mõistet ning ei käsitle süüteo mõistet, s.t, et ei laiene väärtegudele. Seetõttu ei saa 23.07.2014. a toimepandud liiklusõigusrikkumise eest karistuse mõistmisel lähtuda

§ 64, 65 sätetest. Kohtuväline menetleja pidas võimalikuks B.L karistada LS § 201 lg 2 ja LKindl

S § 81 järgi

§ 63

lg 1 alusel kergemaliigilise karistusega, s.o rahatrahviga, mis on pool sanktsioonimäärast. Kohtu seisukoht V™S § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik ja kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. 3

§ 2

lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. B.L-ile süüksarvatud rikkumine LS § 201 lg 2 järgi LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. LS § 201 lg 2 näeb ette vastutuse LS § 201 lg 1 sätestatud teo toimepanemise eest isikule, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne koosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.1 Kohus on V™S § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega,2 mis tähendab eelkõige seotust teokirjeldusega.3 Seotus väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega tähendab, et kohtul puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljub kohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust.4 Kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tagama, et kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab.5 B.L-ile süüksarvatava rikkumise kirjelduse kohaselt juhtis B.L 23.07.

1. a kella 14.32 ajal mootorsõidukit Opel Omega reg.nr. XXX Tartumaal Tartu linnas Kalda tee ja Kaunase pst ristmikul, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Lisaks juhtis ta mootorsõidukit, mille suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel ei olnud väljastatud kehtivat poliisi. Mootorsõiduki juhtimise ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta kvalifitseeris kohtuväline menetleja LS § 201 lg 2 järgi, kuna B.L rikkus oma tegevusega LS § 90 lg 1 p 1 ja 94 lg 1 nõudeid. Kohtu hinnangul ei ole väärteo kirjelduses sisalduvate asjaolude pinnalt võimalik B.L-ile omistada LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, kuivõrd teokirjeldus ei sisalda ühtegi LS § 201 lg 2 nimetatud alternatiivset koosseisutunnust. See 1 03.03.
2. a otsus nr 3-1-1-5-15; 26.09.
3. a otsus nr 3-1-1-43-14; 2 29.01.
4. a otsus nr 3-1-1-94-07; 3 06.10.
5. a otsus nr 3-1-1-80-06; 4 16.12.
6. a otsus nr 3-1-1-88-14; 5 26.09.
7. a otsus nr 3-1-1-43-
8. 4 tähendab, et teokirjeldusse ei ole märgitud, kas B.L on varem juhtimiselt kõrvaldatud, on tema juhtimisõigus peatatud, kehtetuks tunnistatud või on temalt juhtimisõigus ära võetud. Samuti ei ole väärteoprotokolli märgitud, et B.L oleks oma tegevusega rikkunud LS § 90 lg 1 p 3 sätestatut, s.t juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta isikuna, keda on varem juhtimiselt kõrvaldatud vastavalt LS §
9. Riigikohus on märkinud, et süüdlase teole antud ebaõige hinnang ei tingi kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd V™S § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, ei ole kohtumenetluses välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda.6 See tähendab, et kohtul on nii üld- kui kiirmenetluse otsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamisel õigus muuta teo kvalifikatsiooni, kuid kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest.7 Seega on kohtul võimalik muuta B.L-i teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslikku hinnangut, lähtudes teokirjelduses sisalduvatest faktilistest asjaoludest. Nende asjaolude pinnalt on võimalik B.L-ile süüksarvatud rikkumine kvalifitseerida LS § 201 lg 1 järgi, s.t mootorsõiduki juhtimisena isiku poolt, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Edasiselt kontrollib kohus, kas B.L on pannud toime LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. LS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta. Tunnistaja R.R. ütluste kohaselt oli ta 23.07.
10. a kella poole kolme ajal oma sõidukiga Kaunase pst ja Kalda tee ristmikul. Tema oli sooritamas vasakpööret, tema sõiduk oli teine lubavat foorituld ootav sõiduk. Rohelise tule süttides alustas valge Opel Omega reg.nr. XXX manöövrit. 23.07.
11. a sündmusega seoses kuulati üle ka K.L.. Tema selgitas, et juhtis 23.07.
12. a kella 14 ajal Tartu linnas Kalda teel, liikudes kesklinna suunas, sõiduautot Audi A
13. Ta alustas lubava rohelise fooritulega Kalda tee ja Kaunase pst ristmiku ületamist ja ristmikul sõitis talle küljelt sisse vasakpööret sooritanud Opel. B.L on kohtueelses menetluses selgitanud, et
14. a juulis, võis olla
15. kuupäev, juhtis tema mootorsõidukit Opel Omega reg.nr. XXX Tartu linnas Kalda teel. See sõiduk oli liiklusõnnetuse hetkel vormistatud ostu-müügilepinguga, omanikuks oli K.L.. Kehtivat kindlustust ei olnud, kuna plaan oli auto remonti viia. Tal ei ole juhtimisõigust ja ei ole ka mitte kunagi olnud. 23.07.
16. a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses ja sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitu kinnitab R.R., K.L. ja B.L-i enda ütlusi. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et B.L juhtis 23.07.
17. a sõidukit Opel registreerimismärgiga XXX ning tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Juhtimisõiguse puudumise kohta on tehtud märge ka sündmuskoha vaatlusprotokolli. Lisaks isikulistele tõenditele, s.o ütlustele, ja juhtimise kõrvaldamise otsuses ning vaatlusprotokollis märgitule kinnitab B.L juhtimisõiguse puudumist B.L-i kohta tehtud detailandmete päringu vastus. 6 03.03.
18. a otsus nr 3-1-1-5-
19. 7 29.05.
20. a otsus nr 3-1-1-75-
21. 5 Eeltoodu alusel leiab kohus, et R.R., K.L. ja B.L-i ütlustega ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja liiklusregistri vastusega on tõendatud, et B.L puudus väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, millega ta rikkus LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 94 lg 1 nõudeid. B.L ei ole juhtimisõiguse puudumist seadnud kahtluse alla ka esitatud kaebuses. Arvestades asjaolu, et B.L juhtis 23.07.
22. a kella 14.32 ajal mootorsõidukit ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta, kuid talle ei ole ette heidetud mootorsõiduki juhtimist LS § 90 lg 1 p 3 toodud isikuna ja väärteokirjelduse pinnalt ei ole talle võimalik ette heita ka ühtegi teist LS § 201 lg 2 toodud koosseisualternatiividest, ei ole võimalik talle süüks panna LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist. Teokirjelduse ja asjas tuvastatu pinnalt pani B.L LS § 90 lg 1 9 1, 94 lg 1 nõuete rikkumisega toime LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. B.L-i puhul puuduvad süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. B.L on varem juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest korduvalt karistatud. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokollis, antud ütlustes ega ka esitatud kaebuses ei ole ta juhtimisõiguse puudumist kahtluse alla seadnud. Väärteoasjas antud ütlustes on ta kinnitanud, et tal ei ole juhtimisõigust ja ei ole seda kunagi olnudki. Kohus ei ole tuvastanud juhtimisõiguseta juhtimist õigustavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud asjaolude ja B.L-i enda ütlustega tõendatud, et ta pani LS § 90 lg 1 p 1 ja 94 lg 1 nõuete rikkumise ja seeläbi LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, s.o kavatsetusega. B.L-ile süüksarvatud rikkumine LKindlS § 81 järgi LS § 33 lg 2 p 9 sätestab, et kui sõiduki suhtes on kohustuslik sõlmida vastutuskindlustusleping, siis on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. LKindlS § 3 lg 2 kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. LKindlS § 81 näeb ette vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest. B.L on antud ütlustes kinnitanud, et tema poolt juhitud sõidukil 23.07.
23. a kehtivat kindlustust ei olnud, kuna auto oli plaanis remonti viia. Lisaks B.L-i ütlustele kinnitab kehtiva poliisi puudumist sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitu ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi tehtud päringu vastus. Neist nähtub, et B.L-i poolt 23.07.
24. a juhitud sõidukil Opel reg.nr. XXX puudus kehtiv kindlustuspoliis. Viimase kindlustusperioodi alguseks oli 09.11.
25. a kell 15.25, kindlustuskaitse algas 09.11.
26. a kell 15.25 ning kaitse kehtivus lõppes 08.02.
27. a. See tähendab, et sõiduki kindlustuskaitse, poliis oli juhtimise momendiks 23.07.
28. a olnud läbi enam kui 5 kuud. Menetlusaluse isiku ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokollis märgituga ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi tehtud päringu vastusega on tõendatud, et B.L pani LS § 33 lg 2 p 9 nõude rikkumise toime tahtlikult, kuna ta oli kohustatud enne sõidu alustamist veenduma kehtiva liikluskindlustuse olemasolus. B.L-i ütlustest nähtub üheselt, et ta 6 oli teadlik, et tema poolt juhitud sõidukil ei ole kehtivat liikluskindlustust (seda ei olnud, sest oli plaan auto remonti viia). Eeltooduga pani B.L toime LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritava väärteo. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 56lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 47

lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. B.L-ile määras kohtuväline menetleja LS § 201 lg 2 ja LKindlS § 81 järgi

§ 63lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot.

Kohus kvalifitseeris B.L-ile LS § 201 lg 2 järgi ette heidetud rikkumise teokirjelduse ja tuvastatud asjaolude pinnalt LS § 201 lg 1 järgi. LS § 201 lg 1 järgi karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. LKindlS § 81 järgi karistatakse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (Riigikohtu 16.02.

1. a otsus nr 3-1-1-63-14; 17.05.
2. a nr 3-1-1-52-13). Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (16.05.
3. a lahend nr 3-1-1-14-07). Kohus ei ole tuvastanud, et B.L-i puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendav asjaoluna esineb

§ 57lg 1 p 3 sätestatud puhtsüdamlik kahetsus, teo siiras ülestunnistamine.

Nimelt ei ole B.L juba sündmuskohal varjanud, et tal 7 puudub juhtimisõigus ning ei ole ka hilisemal ülekuulamisel talle süüksarvatud asjaolusid, juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse puudumist vaidlustanud. Vastupidi, ta on kinnitanud, et tal ei ole juhtimisõigust ja ei ole kunagi olnudki ning puudub ka kehtiv kindlustus. Kohus arvestab karistuse mõistmisel ka seda, et väärteo toimepanemise ajal oli B.L mitmeid kehtivaid väärteokaristusi, nende hulgas ka 2 kehtivat karistust analoogsete rikkumiste eest, s.t, et teda oli karistatud nii juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest kui ka LKindlS § 661 lg 1 järgi. Lisaks nähtub nii väärteotoimikus olevast B.L-i vastulausest kui ka karistusregistri väljavõttest, et B.L juhtis pärast käesolevalt menetletavat sündmust uuesti mootorsõidukit ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta, mille eest karistati teda arestiga 14 ööpäeva. Siinkohal märgib kohus, et B.L taotleb kaebuses primaarselt väärteomenetluse lõpetamist, kuivõrd tema hinnangul on ainult nii võimalik heastada mõistliku menetlusaja ületamine. Riigikohus on selgitanud, et mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Ühtlasi on andnud Riigikohus suunised, mille alusel tuleks mõistlikku menetlusaega määrata, näiteks tuleb muu hulgas hinnata asja keerukust ja menetlusosaliste käitumist. Samas on kriminaalkolleegium selgitanud, et menetlus lõpetatakse üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Menetluse lõpetamine ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Menetluse lõpetamata jätmise põhjendamine võib olla nõutav üksnes siis, kui puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Antud lahendis on Riigikohus rikkumise heastamise võimalustena nimetanud karistuse kergendamist ja rahalise hüvitise maksmist, pidades menetluse lõpetamist vaid erandlikuks abinõuks.8 Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et B.L tuleb LS § 201 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritud rikkumise eest karistada

§ 63lg 1 alusel oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra (100 trahviühikut).

Talle tuleb karistuseks mõista rahatrahv 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. Kohus arvestab siinjuures juba viidatud puhtsüdamlikku kahetsust ning seda, et B.L-ile etteheidetava väärteo menetlus on väldanud niivõrd pikka aega, mistõttu on selline karistus suunatud ka heastamisele. Samuti arvestab kohus, et hoolimata sellest, et B.L pani pärast käesolevalt menetletavat rikkumist toime uue samalaadse väärteo, on sellest käesolevaks ajaks möödunud peaaegu poolteist aastat. B.L on oma käitumisega näidanud, et ta suudab elada seaduskuulekalt, mistõttu ei tingi ka eripreventiivsed kaalutlused tema karmimat karistamist, kuivõrd ta on juba asunud süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuigi mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta on oma olemuselt vägagi taunitav, ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul B.L-i karmim karistamine põhjendatud ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Arvestades B.L-i poolt kaebuses märgitut ning karistuseks mõistetud rahatrahvi suurust, peab kohus põhjendatuks võimaldada B.L

§ 66

lg 2,3 alusel tasuda mõistetud rahatrahv 80 eurot kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Lõpetuseks märgib kohus, et ebaõige on B.L-i seisukoht, et käesoleval juhul tuleks talle mõista liitkaristus

§ 65, 64 alusel.

Selline B.L-i seisukoht on ekslik, kuivõrd

§ 65

näeb liitkaristuse moodustamise võimaluse

§ 64reegleid silmas pidades ette 8 22.02.2016.

a otsus nr 3-1-1-109-15. 8 vaid olukorras, kus pärast kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et isik on enne kohtuotsuse kuulutamist pannud toime teise kuriteo. Väärtegude puhul seadus liitkaristuse moodustamist

§ 65, 64 sätteid kohaldades ei võimalda.

Väärteoasjades on võimalik liitkaristust kohaldada

§ 63

lg 1 alusel olukorras, kus isik paneb toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Sellisel moel, s.t

§ 63lg 1 alusel mõistetakse karistus käesoleval juhul ka B.L-ile.

B.L-i väidete kohta, et ametivõimude viivitamine hoidis teda pidevas hirmutundes võimalike tagajärgede ees või et tema vaimne seisund on halvenenud käesolevas asjas menetluse venimise tõttu, peab kohus võimalikuks nentida vaid järgmist. Mõistetavalt võib iga võimalik karistusotsustus endaga kaasa tuua mõningast hirmutunnet. Puuduvad aga igasugused viited, et B.L oleks tundnud suurenenud hirmu või üldse hirmu seoses käesolevas asjaga. Selle kohta on vaid B.L-i enda väited. Samuti, seadmata kahtluse alla kaebuses välja toodud diagnoose, puuduvad igasugused viited, et B.L-i XXX oleks halvenenud just käesoleva asja menetluse tõttu. Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9