4-16-1335/4

4-16-1335 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2016.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-1335 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi E.K kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 27.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2316,16,000026 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: E.K (isikukood XXX; elukoht XXX); kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 27.01.2016.a otsus väärteoasjas nr 2316,16,000026 määratud lisakaristuse osas.
3. Teha uus otsus, millega jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine E.K suhtes kohaldamata.
4. Anatoli XXX kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 27.01.2016.a. otsusega määrati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsusega E.K-le Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel 2 rahatrahv 215 trahviühikut s.o 860 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 04.01.2016 kell 08.00 Rahu teel Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,40 mg. Esitatud kaebuses vaidlustab E.K otsust osaliselt s.o määratud lisakaristuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. E.K põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust asjaoluga, et ta töötab väljaspool Tallinna linna piire, tööle ja koju jõudmiseks on vajalik sõiduki kasutamine, lisaks peab ta pidevalt külastama ja aitama eakat 87aastast ema. E.K tunnistab oma süüd ja avaldab ühtlasi ka kahetsust toimepandu osas. E.K on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et arvestades LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära 0,25 mg/l, on isiku süü mootorsõiduki juhtimisel keelatud seisundis üle keskmise, lisaks leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi, vaid tahtlikult toime pandud ning sellega on ta näidanud ilmselgelt enda ükskõikset suhtumist temal lasuvatesse kohustustesse, kusjuures isiku ükskõiksus ei piirdu ainult tema enda ja tema lähedastega, vaid selle ükskõiksusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Kohtuväline menetleja leidis samuti, et kuivõrd lubatud alkoholi piirmäära ületamise puhul kuni 0,24 mg/l on LS § 224 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut, siis tuleb LS § 224 lg 1 sanktsiooni ülemmäära lugeda LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul alammääraks, mis tuleneb seadusandja poolt väljendatud vajadusest asetada piirmäärade ületamised vastavalt toimepandud rikkumise raskusele erinevatesse LS § 224 lõigetesse. Seega tuleks kohtuvälise menetleja käsitluse kohaselt võtta LS § 224 lg 2 sanktsiooni alammääraks kergema lõike ehk LS § 224 lg 1 ülemäära. Sellest tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuna E.K tuvastatud alkoholi kogus on LS § 224 lg 2 mõttes üle keskmise, siis isikule määratud 215 trahviühikule vastav rahatrahv on proportsionaalne tema teosüüle. Puutuvalt lisakaristusesse märgib kohtuväline menetleja, et selle kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes on tingitud asjaolust, et tema käitumine kvalifitseerub LS § 224 lg 2 järgi ning tegu pandi toime Tallinna linnas, kus liiklustihedus tänavatel ning teedel on sõltumata kellaajast ja nädalapäevast alati aktiivne, mistõttu on selline juht liikluses kõrgendatud ohuallikas ning teda tuleb liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti, leiab, et kaebus on põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 3 liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis E.K 04.01.2016 kell 08.00 Tallinnas Rahu teel mootorsõidukit Ford Focus juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45+-0,05 mg/l. Tõendusliku alkomeetri käsitamise protokolli kohaselt tuvastati E.K alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus nõuetekohaselt taadeldud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST numbriga ARAF-0018 (taatlustunnistuse number TTRC-15-00205), mille lugem oli 0,45 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,40 mg/l. Tunnistajana ülekuulatud Ülo Lippa kinnitas, et osaledes politseioperatsioonis „Kõik puhuvad“, peatas sõiduauto Ford Focus reg nr XXXning lasi juhil puhuda alkomeetrisse Algoquant, mille näit oli 0,42 mg/l. Kontrollimisel selgus, et sõiduautot juhtis E.K. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et E.K väljagintavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,40 milligrammi, mistõttu tuleb tema poolt LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemist lugeda tõendatuks. E.K poolt toimepandud väärteo toimepanemise eest näeb LS § 224 lg 2 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga nagu oleks LS § 224 lg 2 sanktsiooni puhul põhikaristusena määratava rahatrahvi alammääraks LS § 224 lg 1 sanktsiooni ülemmäär ehk 100 trahviühikut. Kohus peab sellist kohtuvälise menetleja seaduse tõlgendust meelevaldseks. KarS § 47 lg 1 sätestab väärteo eest kohaldatava rahatrahvi põhikaristusena rahatrahvi alam- ja ülemmäärasid, mille kohaselt on rahatrahvi alammääraks 3 trahviühikut. Tulenevalt KarS § 1 lg-st 1 kohaldatakse kõikide väärtegude eest sõltumata nende asukohast teistes seadustes, sh ka liiklusseaduses, karistamisel karistusseadustiku üldosa sätteid, kui üldosa sätetest ei tulene teisiti. Vastuolu korral KarS §-s 47 ja muudes seadustes sätestatud väärtegude eest ette nähtud rahatrahvi määrade vahel kohaldatakse väärteo eest rahatrahvi nimetatud paragrahvis sätestatud määras (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2015, lk 151 p 5). Seega on LS § 224 lg 2 sanktsiooni alammääraks põhikaristusena kohaldatava rahatrahvi puhul 3 trahviühikut, mitte aga 100 trahviühikut ning sellest lähtuvalt ületab menetlusalusele isikule LS § 224 lg 2 järgi põhikaristusena määratud rahatrahv 215 trahviühikut oluliselt kõnealuse paragrahvi sanktsiooni keskmist määra, olles peaaegu ülemmäära lähedane. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates põhikaristuse, on põhjendatult arvestanud isiku süü suurust, tema organismis tuvastatud alkoholisisalduse määra ning Tallinna linna liiklusolukorra eripära, pidades silmas aktiivset liiklust, sõltumata kellaajast. Kohus nõustub ka kohtuvälise menetleja sellise seisukohaga, et tegemist on massiliselt toimepandava 4 enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on rahatrahvi määramine üle sanktsiooni keskmise määra õigustatud, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventsiooni põhimõtetest. Samas on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole ei otsuses ega kirjalikus vastuses piisavalt põhjendanud eripreventiivsetest kaalutlustest tulenevat vajadust kohaldada E.K suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on jõudnud järeldusele, et E.K on enne talle etteheidetud väärteo toimepanemist olnud seaduskuulekas, kuid sellest hoolimata ei näinud menetlusalune isik takistust istuda rooli seisundis, mil alkoholi piirmäär ületas lubatut 4 korda, mis näitab tema äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning võimalikku saabuvasse tagajärje. Siinjuures juhib kohus tähelepanu sellise põhjenduse lubamatusele, mille kohta on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-59-15 märkinud järgmist: „Sealjuures ei saa viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist liikluseeskirjadesse, nagu maakohus praegu teinud on. Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ongi seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul“. Samuti nähtub kohtuvälise menetleja seisukohast lisakaristuse kohaldamise vajaduse põhjendamisel, et selle otsustamisel juhinduti üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. …Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleks E.K puhul tuvastada asjaolusid, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus aga selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud ning leiab, et neid ei nähtu ka väärteoasja materjalidest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-59-15 märkinud, et: „sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Siiski ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui isik juhib alkoholi piirmäära ületades esimest korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult“. 5 Kohuväline menetleja on leidnud kohtule esitatud vastuses, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi, vaid tahtlikult toime pandud. Sellega seonduvalt märgib kohus, et kohtuvälise menetleja väide ei põhine väärteoasja menetlemisel tuvastatud asjaoludel. Väärteoprotokolli kohaselt tuvastati E.K lubatud alkoholi piirmäära ületamise seisund 04.01.2016.a. kell 08.
5. Menetlusaluse isiku enda seletusest nähtuvalt tarvitas ta alkoholi eelmisel päeval. Vastupidist ei ole väärteoasja materjalide pinnalt võimalik järeldada. Seega on antud olukorras võimalik rääkida isiku hooletusest sõiduki juhil lasuva kohustuse täitmise osas - kontrollida enne sõidukit juhtima asumist ennast vastava vahendi abil ja veenduda, et tema eelmisel päeval alkoholi tarvitamisest tingitud seisund lubab sõidukit juhtida. Seega ei ole alust praegu järeldada isiku poolt väärteo toimepanemist tahtlikult. Karistusregistri andmetel ei ole E.K ühtegi kehtivat karistust, mis annab kohtule alust arvata, et ta on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Kohus ei leia, et E.K puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Hinnates E.K süü suurust lisakaristuse kohaldamise aspektis, tuleb märkida, et arvestades tema väljahingatavas õhus tuvastatud lubatud alkoholi piirmäära ületamise määra – 0,40 mg/l, on tegemist LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku alla keskmise määra jääva alkoholi kogusega. Samuti ei nähtu väärteoasja otsusest ega kohtuvälise menetleja vastusest, et karistuse määramisel sh lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel oleks arvesse võetud karistust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamlikku kahetsust, millist ta on avaldanud kohtule esitatud kaebuses. Arvestades lisaks sellele ka põhikaristuse suurust, täidab kohtu veendumusel Anatoli XXX puhul juba iseenesest põhikaristuse suurus, mis ületab oluliselt sanktsiooni keskmist määra, karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine E.K suhtes ei ole põhjendatud, mistõttu jätab kohus selle kohaldamta. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
6. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova