KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. märtsil 2016. a Tartu kohtumajas Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 22. märtsil 2016. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-15-339

) § 199 lg 2 p 9 järgi ning mõisteti temale karistuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti P.R-ile karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust P.R-ile Harju Maakohtu 30.10.2014.

a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-8152 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuu ja 24 päeva vangistuse võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti temale lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 24 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati P.R-i poolt eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning loeti tema karistusaja alguseks 04.03.

1. a. Kohtuotsus jõustus 04.07.
2. a. Kinnipeetava karistusaeg algas seega 04.03.
3. a ja lõppeks selle täieliku ärakandmise korral 28.03.
4. a. 16.03.
5. a esitas Tartu Vangla maakohtule materjalid süüdimõistetu P.R-i tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamiseks. Materjalidest nähtuvalt on P.R nõus võtma endale vabatahtlikult kohustuse alluda elektroonilisele valvele oma elukohas ning vangla toetab P.R-i vangistusest vabastamist tingimisi enne tähtaega. Kohtumenetluse poolte seisukohad Prokurör esitas kirjaliku arvamuse, milles ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga. Arvestades P.R-i varasemat käitumist ning korduvaid kriminaalkorras karistamisi, on uute kuritegude toimepanemise tõenäosus suur. Seetõttu prokurör ei toeta P.R-i vangistusest vabastamist tingimisi enne tähtaega. Süüdimõistetu P.R avaldas kohtus, et ta saab aru, et on varem valesti käitunud ning et kannab väljateenitud karistust. Samas on ta oma käitumise ja vigade üle palju mõelnud ning otsinud põhjuseid. Ta on senisest eluviisist tüdinenud ning tahaks seda muuta. Tema iga on juba selline, et ta tahab luua perekonna ning kasvatada lapsi. P.R ei soovi jääda oma ema ülalpidamisele, kes on invaliidsuspensionär. Tema ise on terve inimene, lisaks on ta läbinud keevitaja koolituse ning tal on soov vabaduses tööle asuda. Ta on nõus vabanedes täitma ka käitumiskontrolliga kaasnevaid kohustusi. P.R leiab sedagi, et tema vend, keda on samuti kriminaalkorras karistatud, ei mõjuta enam tema käitumist. P.R on veendunud, et ta suudab end nüüd kontrollida. Lisaks ei ela tema vend enam kodus, vaid oma elukaaslase juures. Kohtuniku seisukoht P.R kannab liitkaristust tahtlike teise astme kuritegude toimepanemise eest.

§ 76

lg 1 p 2 kohaselt võib kohus teise astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 4 kuud. Kuna P.R on nimetatud aja ära kandnud, siis on olemas formaalne alus tema vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.

§ 76

lg 4 järgi katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus materiaalse alusena kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 2 Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et P.R on süstemaatilisi vargusi hakanud toime panema juba alates

1. a. Teda on nende kuritegude eest korduvalt karistatud, sh korduvalt ka vangistustega. Vaheajad vangistuste vahel on P.R olnud lühikesed, kuna pärast vabanemist on ta toime pannud uued kuriteod. Kinnipeetavat on korduvalt allutatud ka katseajale, kuid neid ei ole ta läbida suutnud, vaid on nendegi kestel pannud toime uued kuriteod. P.R-i korduv karistatus ning samaliigiliste kuritegude toimepanek varsti pärast karistuse kandmiselt vabanemist, aga ka katseaegadel viitab sellele, et karistused ei oma P.R-i osas soovitud eripreventiivset mõju. P.R ei ole suutnud õiguspäraselt käituda ka kinnipidamisasutuses. 16.02.
2. a karistati teda distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Tähelepanuväärne on P.R-i suhtumise küünilisus. Nimelt oli ta seisukohal, et tema vangla majandustöödest (koristamine) osa ei võta, ning palus end selles küsimustes enam mitte tülitada. Lisaks kohaldati tema suhtes alates 21.10.
3. a kuni 18.12.
4. a täiendavaid julgeolekumeetmeid, kuna oli põhjendatud kahtlus, et ta koos teiste vangidega kasutas kaaskinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda. Ülaltoodust tulenevalt võib väita, et P.R-i puhul on endiselt suur risk, et kinnipeetav jätkab vabaduses õigusrikkumiste toimepanekut. Tema väärtushinnangud on kujunenud kuritegelikul foonil ning nende muutmine ei toimu kergelt. Kui P.R ei suuda end motiveerida kuulekusele isegi vangla kontrollitud tingimustes, siis seda enam ei suuda ta seda teha väljaspool vanglat, kus tema käitumist hakkavad mõjutama hulgalised lisategurid. Seejuures tegureid, mis mõjutaksid teda negatiivselt, on P.R-i puhul piisavalt. Nii on tal näiteks sõltuvus narkootilistest ainetest. Kui igakordse vanglast vabanemise järgselt on P.R püüdnud toime tulle ilma narkootikume tarbimata, siis reeglina paari kuu järel on toimunud tagasilangus ning ta on taas hakanud narkootikume tarbima. Raha nende muretsemiseks on ta valdavalt saanud aga varguste toimepanemisega. Seejuures on oluline märkida, et käesoleva vangistuse kandmise ajal ei ole P.R riskide maandamisega veel tegelenud ega sõltuvusrehabilitatsiooni programmides osalenud (ta on seniajani sotsiaalprogrammi „12 sammu“ järjekorras). Lisaks koosneb P.R-i suhtlusringkond vabaduses valdavalt kriminaalse taustaga isikutest ning narkosõltlastest. Needki nimetatud isikud võivad P.R-i tulevast käitumist vabaduses ebasoovitavas suunas mõjutama hakata. Korduvalt on kriminaalkorras karistatud ka P.R-i vend S.B., kes kuulub P.R-i läbivõrgustikku. Ehkki P.R väitis, et tema vend ei ela enam kodus, vaid oma elukaaslase juures, ning et ta ei allugi enam oma venna mõjutustele, ei ole kohtuniku hinnangul tõenäoline, et vennad omavahel enam üldse ei suhtle või et vend ei oma P.R-ile enam mingit mõju. Lisaks puudub P.R vabaduses kindel töökoht. Enne vangistust ning vangistuses viibimise ajalgi on kinnipeetavat majanduslikult toetanud tema ema L.B.. Samas on kinnipeetava ema seisukohal, et vabanemisel ei saa tema P.R-i pikaaegselt toetada, kuna tema töövõimetuspension ei ole piisav, et rahuldavalt majanduslikult toime tulla. Samas on väheusutav, et P.R suudaks vabanedes kiiresti tööd leida. Arvestades tema madalat haridustaset ning vähest töötegemise kogemust, on tema väljavaade leida endale äraelamist võimaldav töökoht pigem halb. Samas, nagu kohtunik viitas eelpool, on P.R-i kuriteod olnudki ajendatud ebapiisavast sissetulekust ning vajadusest osta endale narkootilisi aineid. Eelnevat kogumis hinnates asub kohtunik seisukohale, et P.R-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, kuna kohtunikul puudub piisav veendumus, et isik 3 suudab kinni pidada käitumiskontrolli nõuetest ega jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, seda isegi elektroonilise valve tingimustes. Lisaks leiab kohtunik, et sellise minevikuga isiku, nagu seda on P.R, ennetähtaegne vabastamine ei läheks kokku ühiskonna õiglustundega. Peet Teidearu Kohtunik / 4