4-16-2501 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-2501 (2303,16,000181) Kohtunik Märt Toming U.P kaebus Põhj

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusalune isik: U.P, sünniaeg: 10.01.1982, Leedu Vabariigi kodanik, elukoht: XXXXXX. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta U.P kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja XXX07.03.2016 otsusele väärteoasjas nr 2303,16,000181 U.P karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja XXX 07.03.2016 otsus väärteoasjas nr 2303,16,000181 U.P karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Muuta vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi tasumise korda ning KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi 800 (kaheksasada) eurot tasumine ositi igakuistes võrdsetes osades 100 euro kaupa kuus 8 (kaheksa) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
4. Rahatrahv tuleb tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi 1 arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 22.04.
7. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 30.04.
8. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 23.05.
9. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.05.
10. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja XXX 07.03.2016 otsusega väärteoasjas nr 2303,16,000181 karistati U.P LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.02.2016 kell 10:59 Lootsi tn 13 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,31 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusaluse isiku kaebus Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles palutakse läbi vaadata kohtuvälise menetleja tehtud otsus väärteoasjas nr 2303,16,

1. Kaebuses märgitakse ära väärteo otsuses kirjeldatud toimepanemise asjaolud ja tsiteeritakse LS § 224 lg 2 teksti. Kaebuses palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja määrata ainult kõige väiksem rahatrahv, mis on sätestatud liiklusseaduse § 224 lg 2 ning palutakse arvesse võtta kergendavaid asjaolusid. Kaebuse kohaselt sõitis kaebuse esitaja teadmata, milline on lubatav alkoholi piirmäär. Leedus on see 0,4 ‰, Lätis 0,5 ‰. Mõistab, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, mistõttu palub kohtul arvestada, et tunnistab end süüdi, teda ei ole varem Eestis karistatud, vajab juhiluba töötamiseks. Palub mõista talle rikkumise eest väikseim võimalik karistus ja lubada maksta karistus osades. Kohtule täiendavalt saadetud kirjas teatas kaebuse esitaja, et ta ei soovi kohtuistungil osaleda ning on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus oma kirjalikus seisukohas kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 15.02.2016 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni piirivalvur Tanel Langer väärteoprotokolli AB 1469769 selle kohta, et U.P juhtis 15.02.2016 kella 10.59 ajal mootorsõidukit Mercedes Benz 311 registreerimismärgiga XXX Tallinna linnas Lootsi 13 maja juures isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,31 milligrammi. U.P poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tunnistaja XXX ütlustega. U.P palub kaebuses Harju Maakohtule tühistada korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi 2 XXXotsuses väärteoasjas nr 2303,16,000181 määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Samuti taotleb kaebuse esitaja temale määratud rahatrahvi 800 eurot vähendamist väikseima rahatrahvini, mis on sätestatud LS § 224 lõikes
2. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoluga, et ta sõitis teadmata, milline on lubatud alkoholi piirmäär Eestis. Juhilubade olemasolu vajab kaebaja töötamiseks. Kaebaja palub võimaldada temale karistuseks määratava rahatrahvi tasumist osamaksetena. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesolevas väärteoasjas ei ole tuvastatud V™S §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Kaebaja poolt antud selgitustest nähtuvalt oli ta teadlik, et on alkoholi tarbinud, kuid ei teadnud, milline alkoholi piirmäär on Eestis lubatud. KarS § 15 lg-st 3 tulenevalt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Käesoleva juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,36 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,31 milligrammi liitri kohta. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui auväärt kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kohtule saadetud kirjas märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi ning taotleb kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele 3 isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 15.02.2016.a kell 11.10 kuni 11.14 menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0067 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15-00170). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,36 ja 0,38 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,31 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,31 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,31 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Lisakaristust on aga kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni alammääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,31 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on mõningal määral alla LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja 4 materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusalune isik ei ole väärteomenetluses ütlusi andnud, kuid on esitanud kohtuvälisele menetlejale vastulause, milles taotles võimalikult leebe karistuse ja karistuse ositi tasumise määramist. Kohtuväline menetleja ongi oma 08.03.2016 määrusega määranud rahatrahvi tasumise ositi 8 kuu jooksul alates 30.03.2016 kuni 30.11.
3. Kohtule edastatud väärteotoimikust ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks väärteomenetluses või otsust koostades eiranud väärteomenetlusõiguse norme. Seetõttu väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis arvestades võib asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Nii kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses kui ka kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik märkinud, et ta ei olnud teadlik alkoholi lubatud piirmäärast ning tõi võrdlusena, et Leedus on lubatud piirmääraks 0,4 ‰ ja Lätis 0,5‰. Samas mainis ka seda, et seaduse mittetundmine ei vabasta teda süüst. Arvestades menetlusaluse isiku viiteid Leedus ja Lätis kehtestatud lubatud piirmääradele, mille kohta ei ole menetlusalune isik ühtegi asjakohast tõendit esitanud, peab kohus vajalikuks tähelepanu pöörata menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldusele, mis oli mitte vähem kui 0,31 mg/l, mis võrdub 0,62 ‰ alkoholisisaldusega isiku veres. Selline kogus ületab kaebuses viidatud nii Lätis kui ka Leedus lubatud alkoholisisalduse piirmäärasid ja on seega viidatud riikides samuti karistatav. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku viited Lätis või Leedus väidetavalt lubatud piirmäärade kohta on ainetud, kuivõrd menetlusaluse isiku organismis tuvastati alkoholisisaldus, milline on suurem ka viidatud piirmääradest. Arvestades menetlusaluse isiku viiteid teistes riikides kehtivatele piirmääradele ja menetlusaluse isiku seisundit, siis saab tulla järeldusele, et menetlusalune isik oli ilmselgelt teadlik oma juhile keelatud seisundist ning pani temale süüks arvatud teo toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,31 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. See aga omakorda peaks tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. 5 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtule esitatud kaebuses märgitu, et menetlusalusele isikule tuli üllatusena, et temal tuvastatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis on sõiduki juhtimine keelatud, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel arvestada võimalust, et karistusega mõjutatakse süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaebuses on märgitud, et kaebuse esitajat ei ole varem Eestis liiklusnõuete rikkumise eest karistatud. Kohtule esitatud väärteoasja materjalides leiduva karistusregistri andmetel ei ole kaebuse esitajat registrisse kantud. Seega ei oleks ka asjaolusid, mis võiks eripreventiivsetel asjaoludel tingida karistuse mõistmist üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Samas leiab kohus, et tegemist on ohtliku ja kavatsetult toime pandud süüteoga, millega ohustatakse teisi asjassepuutumatuid ja piiritlemata isikute ringiga liiklejaid, mis muudab nii süüteo üldohtlikust iseloomust kui ka süüdlase hoolimatust suhtumisest teosse süü suuremaks. Seetõttu leiab kohus, et määratud rahatrahv on proportsionaalne ja vastab omaks võetud karistuspraktikale. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 sätestatud keskmise määra lähedases määras, tehes seda teadlikult. Seega ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt saab lugeda karistust proportsionaalseks ning sellega antakse ühene signaal, et sellise süüteo toimepanemise eest karistatakse rangelt. Seega arvestades kaebuse esitaja süüd, kergendavate asjaolude puudumist, eripreventiivseid eesmärke ja õiguskorra kaitsmise huvisid tuleb asuda seisukohale, et puuduvad igasugused alused määratud rahatrahvi kergendamiseks, rääkimata siis karistuse kohaldamisest miinimummääras. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus omaks võetud kohtupraktikale (3-1-1-12213), mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohtupraktika põhimõtete kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmise määra lähedases määras ja seda saab teha vaid teadlikult ja tahtlikult. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud piirmäära oluline ületamine, kuivõrd tegemist on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga. Väheoluliseks ületamiseks saaks hinnata väärtegu, mis kvalifitseeritakse LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteona 6 ja seda määras, mis on LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära alammäära lähedane. Samuti on tegemist hoolimatu suhtumisega oma teosse, kuivõrd kaebuse esitaja viis end teadvalt juhile keelatud seisundisse ning teadlikult asus juhtima mootorsõidukit, seades sellega ohtu kõik teised liiklejad, näidates sellega üles hoolimatust nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse. Kaebuse esitaja on viidanud lähiriikides kehtivatele alkoholipiirmääradele, kuid kohtu arvates ei saa see tähendada seda, et sõiduki juhtimisele saab asuda alles siis kui juht on viinud ennast lubatud piirmäära lähedasse seisundisse. Kui juht kavatseb tarvitada alkoholi enne sõiduki juhtima asumist, siis peab ta endale selgeks tegema nii enda seisundi kui ka asukohariigi liikluses kehtivad keelud. Käesoleval juhul ei teinud kaebuse esitaja kumbagi ja tema seisund tuvastati politsei poolt. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et nii menetlusaluse isiku süüteo iseloomust, sellest tulenevast ohust ja menetlusaluse isiku suhtumisest liiklusohutusse, samuti õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu osas märgib kohus, et väärteoprotokolli on märgitud töökohana vaid märge „Tronhill“. Sellisest märkest ei ole võimalik teha mitte mingeid järeldusi töötamise või töö iseloomu kohta. Kogu väärteomenetluse jooksul ei ole menetlusalune isik esitanud ei kohtuvälisele menetlejale ega kohtule tõendeid tööandja, töölepingu või muude töötamist või töösuhet tõendavate asjaolude kohta. Seega on tegemist tõendamata väitega ja selle väitega ei ole võimalik arvestada. Kui kaebuse esitaja oleks isegi esitanud tõendeid nii tööandja kui ka töö iseloomu kohta, millest saanuks teha järeldusi juhtimisõiguse vajalikkusest, siis juhtimisõiguse vajalikkus töötamiseks oleks küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei saaks olla aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev menetlusalune isik ka seda, et mootorsõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud menetlusalusel isikul ootamatult ja pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjenduse. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõiki eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kuivõrd kaebuse esitajat ei ole karistusregistrisse kantud ja arvestades kaebuse esitaja süüd, võib asuda seisukohale, et lisakaristuse määramine vaid miinimummääras on põhjendatud ning rangema lisakaristuse määramine oleks olnud ebaproportsionaalne. 7 Kaebuses on esitatud taotlus määrata rahatrahv ositi tasumisele. Väärteoasjas leiduvast vastulausest ja kohtuvälise menetleja määrusest nähtuvalt on juba kohtuvälises menetluses seda tehtud, kuid kaebuse esitamise tõttu ei ole kohtuvälise menetleja otsuse täitmine määruses märgitud tingimustel enam võimalik. Kohus peab selle taotluse osas vajalikuks viidata KarS § 66 lg 2 sõnastusele. KarS § 66 lg 2 sõnastuse kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kaebuses on märgitud vaid seda, et palutakse rahatrahvi tasumise määramist ositi. Kohus leiab, et juhul, kui taolise taotluse esitamise aluseks on majanduslikud põhjused, siis tuleb neid põhjusi ka tõendada, so esitada kohtule andmed taotleja majandusliku olukorra kohta, so sissetuleku ja kulude suurust tõendavad dokumendid, et kohus saaks teha järeldusi isiku maksevõime või –jõuetuse kohta. Antud juhul ei ole kaebuses esitatud taotlusele lisatud ühtegi tõendit, millest saaks teha järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta, rääkimata siis võimalusest hinnata kas tegemist on mõjuvate põhjustega, mis tingiks KarS § 66 lg 2 sätete kohaldamise. Käesoleval juhul on aga kohtuväline menetleja juba määranud rahatrahvi tasumise esiti, mistõttu ei saa kohus oma otsusega määrata, et määratud rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kuivõrd sellega raskendataks kaebuse esitaja olukorda. Seetõttu leiab kohus, et kohtuotsusega tuleb muuta otsuse täitmise tähtaegasid, jättes ositi tasumise tingimused samaks, st rahatrahv tuleb tasuda igakuistes võrdsetes osades 8 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8