4-16-2307 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-2307 (2316,16,001212) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekr

§ 227

lg 2,

§ 242

lg 1 ja

§ 224lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 224

lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

§ 224lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: L.I , ik XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta L.I kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 07.03.2016 otsusele nr 2316,16,001212 L.I karistamises

§ 227

lg 2,

§ 242

lg 1 ja

§ 224lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 224

lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

§ 224lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 07.03.2016 otsus nr 2316,16,001212 L.I karistamises

§ 227

lg 2,

§ 242

lg 1 ja

§ 224lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 224

lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

§ 224lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1

1. Muuta vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi tasumise korda ning KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi 1000 (tuhat) eurot tasumine ositi igakuistes võrdsetes osades 100 euro kaupa kuus 10 (kümme) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Seega tuleb esimene osa tasuda hiljemalt 24.05.2016 ja viimase osa tasumise tähtaeg on 23.03.
3. Rahatrahv tuleb tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. V™S § 204 lg 3 kohaselt juhul, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 22.04.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 30.04.
7. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 23.05.
8. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.05.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 07.03.2016 otsusega nr 2316,16,001212 karistati L.I

§ 227

lg 2,

§ 242

lg 1 ja

§ 224lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 224

lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 06.02.2016 kell 01.50 Tallinnas Sõle tänaval suunaga Sitsi tänava poole, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,42 mg; kiirusega 74 +/- 3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 21 km/h; kontrollijale esitamiseks puudus juhtimisõigust tõendav dokument ja isikut tõendav dokument. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 69

lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid ja keeldusid ning pani toime

§ 224lg 2, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles vaidlustatakse otsust lisakaristuse suhtes. Kaebuse kohaselt määrati lisakaristusena juhtimisõiguse peatamine 6 kuuliseks perioodiks, mis tähendab kaebuse esitaja jaoks otseses mõttes lõppu. Töötab firmas XXXplastik vanem mehaanik-seadistaja töökohal, asukohaga Kanama tee 35, Jälgimäe, Saku vald. Töö käib kolmes vahetuses 24/7, nende firmas ei ole laiali vedu ja kõik töötajad kasutavad oma sõiduautosid, sest seal ei käi mitte ühtegi bussi ega marsruuttaksot. Kaebuse esitajal on kaks tütart vanuses 2 aastat ja 7 aastat, abikaasaga käib lahutusprotsess, mis algas juba 2015 novembris (abikaasa on lapsepuhkusel, ema palk lõppes 6 kuud tagasi ja nad elavad rahast, mida tema teenib oma töökohal). Tema igakuised kohustused on 1230 eurot kuus, mis koosnevad: alimendid 500 eurot, pangalaen

§ 224lg-s 2, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

3

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 06.02.2016 kell 01.56 - 02.01 L.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST ARDF-0051 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00171). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,48 mg ja 0,47 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,42 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

§ 69

lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,42 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta

§ 69lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud

§ 224lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,42 mg/l, siis on tegemist väärteoga

§ 224lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

§ 227

lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteoasjas leiduvast V™S § 31 lg 1 1 sätete kohaselt vormistatud riikliku järelevalve käigus tehtud videosalvestisest nähtuvalt mõõdeti 06.02.2016 kell 01.48.49 kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 74 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületas sõidukit juhtinud kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli 4 kiirusmõõturi UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX014775 korrasolekut enne kasutamist kontrollitud ning esitatud taatlustunnistustest nähtuvalt oli mõõturit ka taadeldud enne kasutamist kui ka pärast taatlusperioodi lõppu vahetult peal kasutamist (TTRSS-15/00063 13.02.2015; TTRSS-16/00058 22.02.2016). Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227

lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

§ 242

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub liiklusseaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt süüdistati menetlusalust isikut

§ 38

lg 2 ja § 88 lg 1 kohustuse rikkumises.

§ 38

lg 2 kohaselt peavad mootorsõiduki- ja trammijuhil olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel

§-s 88 ja § 145 lõikes 2 loetletud dokumendid.

§ 88

lg 1 kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Vastavalt

§ 88

lõikele 2 kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalusel isikul oma isiku tuvastamiseks või juhtimisõiguse olemasolu tõendamiseks esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti ning tema isik tuli tuvastada andmebaasidesse kantud andmete põhjal, võrreldes tema nimetatud isikuandmeid ja fotot. Sellest tulenevalt rikkus menetlusalune isik

§ 38

lg 2 ja § 88 lg 1 sätestatud kohustust, mistõttu on tegemist

§ 242lg 1 ettenähtud väärteoga.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud

§ 242

lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalusel isikul ei olnud esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti, siis rikkus menetlusalune isik

§ 38

lg 2 ja § 88 lg 1 sätestatud kohustust ning tegemist on

§ 242

lg 1 ettenähtud väärteoga ja see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-7 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei hakka kohus neid kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb 5 karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine raskeimat karistust ette nägeva sanktsiooni, so

§ 224lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates L.I süü suurust talle

§ 224

lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,42 mg/l. Seejuures oli esimeseks lugemiks 0,48 mg/l ja teiseks lugemiks 0,47 mg/l, mis on

§ 224lg 2 sätestatud keskmine määr.

Kuivõrd aga menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust tuleb mõõtemetoodika kohaselt kontrollida kaks korda, siis võetakse aluseks väiksem näit, millest lahutatakse laiendmääramatus ning lõplikuks tulemuseks oli 0,42 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h võrra ning

§ 227

lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on alla keskmise. Lisaks sellele pani menetlusalune isik toime ka

§ 242lg 1 ettenähtud väärteo.

Kuivõrd viimase nimetatud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on selle väärteo puhul keskmine. Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli ta ka üheselt teadlik oma juhile keelatud seisundist. Kui arvestada menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust, siis see ületas lubatud suurimat sõidukiirust üle 20 km/h ja selline sõidukiiruse ületamine ei saa jääda juhile märkamatuks. Ka taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult. Puutuvalt

§ 38

lg 2 ja § 88 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumisse võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine võib olla tingitud hooletusest ja selline käitumine iseloomustab ka menetlusaluse isiku suhtumist juhi kohustustesse sõiduki kasutamisel. Arvestades seega sellega, et juba

§ 224

lg 2 ettenähtud väärteo puhul on tegemist keskmise süüga, siis kuivõrd ühele väärteole lisandusid veel kaks väärtegu, on tegemist keskmisest oluliselt suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise kas ettenähtud sanktsiooni maksimummääras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja ametnik on otsust koostades arvestanud kergendava asjaoluna kahetsusega. Kohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitaja taas avaldanud kahetsust. Kohus leiab, et menetluse vältel avaldatud kahetsusavaldused ei saa olla sellise mõjuga, et võiks oluliselt vähendada kaebuse esitaja süü suurust väärtegude kogumis. Pealegi on kohtuväline menetleja juba kahetsusega arvestanud ning kohus ei saa seda enam teist korda arvestama asuda. Kui vaadata menetlusaluse isiku karistusandmeid ja seejuures seda, et menetlusalust isikut on juba karistatud

§ 224

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, siis uue samalaadse süüteo toimepanemine lühikese aja möödudes sunnib kohut kriitiliselt suhtuma menetlusaluse isiku kahetsusavaldusse kui sellisesse. Kohtuistungil asus menetlusalune isik põhjendama ja selgitama millistel asjaoludel teda eelnevalt

§ 224lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistati.

Seejuures selgitas menetlusalune isik, et ta ei plaaninud kuhugi sõita, vaid sõiduki ümber parkida, millest olevat aru saanud ka politseiametnikud. Kohus leiab, et taoline suhtumine sellesse varasemasse teosse näitab üheselt menetlusaluse isiku suhtumist nii liiklusohutusse kui ka liiklusseadusest tulenevatesse keeldudesse.

§ 2

p 41 kohaselt loetakse mootorsõiduki juhtimiseks isiku igasugust tegevust mootorsõiduki juhi 6 kohal, kui mootorsõiduk liigub ning vastavalt p 19 sõnastusele on juhiks isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib, või ajab teel loomi. Vastavalt

§ 69

lg 3 sätetele ei või mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Selline keeld juhile kehtib ka siis, kui isik soovib sõidukit ümber parkida, kuivõrd juht on viinud sõiduki liikumisse ja asunud seega ka sõidukit juhtima. Kui isik asub juhile keelatud seisundis seda tegema, siis paneb ta toime

§ 224ettenähtud väärteo.

Kaebuse esitaja selgitused aga viitavad sellele et ta endiselt ei saa aru ei liiklusohutusest ega juhile kehtestatud keeldudest ja kohustustest. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud aasta jooksul liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kahel korral rahatrahvidega. Seejuures on menetlusalust isikut karistatud

§ 224

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest 28.12.2015 ja

§ 221lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest 16.02.2016.

Eelmärgitud väärteod on toime pandud vastavalt 07.12.2015 ja 16.02.2016. Seega on menetlusalust isikut juba karistatud kaks kuud varem toime pandud

§ 224

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ning menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemiselt kinnipidamise järgselt pani menetlusalune isik kümne päeva möödudes toime järgmise liiklusalase väärteo. Nii enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist toime pandud väärtegu kui ka pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist toime pandud väärtegu on oma iseloomult sellised, mis näitavad kaebuse esitaja hoolimatust liiklusohutusse ja teiste liiklejate turvalisusse. Kohtu arvates näitab selline menetlusaluse isiku suhtumine seda, et ka varasema samalaadse väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv ei ole kaebuse esitajat mõjutanud ning menetlusalune isik pani toime juba ohtlikumad väärteod, pannes üheaegselt toime kolm erinevat liiklusalast väärtegu. Eripreventiivsest seisukohast lähtudes on karistuspraktika omaks võtnud seisukoha, mille kohaselt tuleb karistuse määra valikul lähtuda muu hulgas ka süüdlase käitumisest nii enne kui ka pärast süüteo toimepanemist ja sellest saab teha järeldusi isiku õiguskuulekuse olemasolu või puudumise kohta üldises mõttes. Seejuures on kohtupraktika asunud seisukohale, et ka keskmise süü korral, kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest, on põhjendatud kohaldada karistust, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine ning veel kolmaski väärtegu. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub kaebuse ja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tihedalt mootorsõiduki kasutamise vajadusega, siis peaksid kaebuse esitajale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid teadlikult eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ning kaasnenud kolmandat väärtegu, menetlusaluse isiku kehtivaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud. 7 Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool väärtegude kogumis hinnanud suurena. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt, mille kohta on kohus oma seisukoha märkinud juba ülalpool. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,42 mg/l, mis on

§ 224lg 2 keskmine määr.

Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli

§ 224

lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba

§ 224lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii korduv samalaadse süüteo toimepanemine, nii lubatud alkoholipiirmäära oluline ületamine, kui ka täiendavad liiklusnõuete rikkumised, so lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine ja muu rikkumine, samuti hoolimatu suhtumine oma teosse. Seega esinevad kõik kohtupraktikas omaks võetud alused lisakaristuse kohaldamiseks. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seejuures pani kaebuse esitaja

§ 224

järgi kvalifitseeritavad teod toime kahekuuse vahega, mis üheselt iseloomustab menetlusaluse isiku suhtumist juhile kehtestatud keeldudesse. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sissetuleku saamiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii võimaliku töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. 8 Kuna kaebuse esitaja suhtes on juba samalaadse süüteo eest rahatrahvi kohaldatud ning ta paneb kuu aja möödudes eelmise otsuse tegemisest toime uue samalaadse süüteo ajal, mil eelmine trahv on veel tasumata, pannes toime juba ohtlikuma süüteo, millega kaasnevad veel kaks süütegu, siis on kaebuse esitaja käitumisest üheselt tuvastatavad tema prioriteedid ja nendeks ei ole ei liiklusohutus, tema lapsed, vanemad ega töö. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Juba väärteoprotokolli on kaebuse esitaja lasknud märkida oma töökoha ning vastulausest nähtuvalt on ta esitanud taotluse, et temalt juhtimisõigust ära ei võetaks. Seega oli kaebuse esitaja teadlik saabuvast juhtimisõigust piiravast tagajärjest. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku korduva süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine töötamise võimalus ja mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku takistuse töö tegemisel. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuigi menetlusaluse isiku süü on süütegude kogumis hinnatav suurena. Seega võiks tulla järeldusele, et tegemist ei ole süü suurusega kooskõlas oleva lisakaristuse määraga, vaid oluliselt leebema määraga. Samas jääb kohaldatud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning lisakaristuse leebusest võib teha järelduse, et kohtuvälise menetleja ametnik on lisakaristust kohaldanud alla keskmise määra seetõttu, et arvestas kahetsust kergendava asjaoluna ning sellel asjaolul oli lisakaristuse osas suur mõju. Kuna kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ega lisakaristust süü suurusega kooskõlla viimiseks suurendada, tuleb kohtul nõustuda kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga. Kohtuväline menetleja on oma otsusega määranud rahatrahvi tasumise ositi 10 kuu jooksul võrdsetes osades. Samas on esitanud menetlusalune isik kaebuse, mille tõttu vaidlustatud otsuses määratletud rahatrahvi tasumise kord ja tähtaeg enam ei kehti, kuivõrd esimese osamakse tasumise tähtaeg on juba möödunud. Seejuures puudub kohtul alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus ei saa oma otsusega määrata rahatrahvi tasumist 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kuivõrd see raskendaks kaebuse esitaja olukorda rahatrahvi tasumise tingimuste osas. Seetõttu tuleb käesoleva otsusega muuta osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, jättes osade suuruse ja tasumise 10 kuulise tähtaja muutmata, määrates rahatrahvi ositi tasumise alates kohtuotsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9