lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas 4 kuuks ning jätta nimetatud lisakaristus kohaldamata. D.V kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. KAEVATAV OTSUS 04.02.2016.a.otsusega väärteoasjas nr 2302,16, 000630 karistati menetlusalust isikut D.V Liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 210 trahviühikut, s.o 840 eurot.
lg 3 p 1 alusel kohaldati D.V-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis D.V 16.01.2016.a. kell 23:46 Tallinnas Juhkentali tn 11 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,44 mg. POOLTE SEISUKOHAD D.V on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus. Kaebaja D.V selgitab esitatud kaebuses, et nimetatud juhtum leidis aset seetõttu, et ta hindas oma enesetunnet valesti. Kaebaja rõhutab, et omab 46-aastast juhtimisstaaži ja on olnud korralik liikleja. Kaebaja palub jätta temale mõistetud lisakaristus kohaldamata, kuna juhtimisõigust on tal tarvis tööülesannete korrektseks täitmiseks. Kaebaja leiab, et temale mõistetud rahatrahv on temale piisavalt distsiplineeriv ja suureks stiimuliks olla ka edaspidi õiguskuulekas. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja selgitab, et kaebaja väljahingatavas õhus sisaldunud alkoholikogus ületas lubatud piirmäära olulisel määral, ta ei astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha ning seetõttu näitab isiku käitumine ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebajale määratud rahatrahv ja lisakaristus on õigusrikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne ning põhjendatud. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti, leiab, et kaebus on põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. 2 Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Tunnistaja patrullpolitseinik Endel Kask ütlustega ning tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 Typ MK III näiduga on tõendatud, et 16.01.2016.a. Juhkentali tn 11 juures Tallinnas kella 23:46 ajal juhtis D.V sõidukit Opel Corsa reg.nr. XXX ning ta peatati politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ raames. Kasutades kell 23:56 tõenduslikku alkomeetrit, selgus, et D.V poolt väljahingatav õhk sisaldas alkoholi 0,49 +- 0,05 mg/l ning lõplikuks lugemiks loeti 0,44 mg/l (väärteotoimiku lk 4, 7-8), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni (sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus väärteotoimik lk 3). Mõõtetulemuse usaldusväärsust kinnitab kohtule mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-1500147 (väärteotoimiku lk 5), millest nähtub, et ülalnimetatud tõenduslik alkomeeter on taadeldud 23.10.2015.a. ning vastab rahvusvaheliste õigusaktidega (OIML R 126 1998) kehtestatud nõuetele ja mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Lisaks kinnitavad D.V süüd ka tema enda antud ütlused menetlusaluse isikuna ülekuulamisel, mille kohaselt ta samal päeval kella 20.00 ajal tähistas poja sünnipäeva ja tarvitas šampust ja hiljem asus autot juhtima (väärteotoimiku lk 2). Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et D.V väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,44 mg/l, mistõttu on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. D.V väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,44 mg/l. D.V süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü
lg 2 mõttes keskmise lähedane, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse keskmise määra lähedale, kuid tema süüd suurendab asjaolu, et ta vaid mõned tunnid pärast alkoholi tarvitamist asus autot juhtima, seega pidi ta teadma, et viibib juhile keelatud seisundis. Seetõttu leiab kohus, et T. 3 D.V teosüü on keskmisest veidi suurem, mistõttu on põhjendatud ka tema karistamine sanktsioonimäära keskmist ületava karistusega. Samas ei saa kohus nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et D.V karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 210 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 4 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega.
lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb D.V puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel, Kohtuvälise menetleja otsuse motiividest kui ka kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest aga ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et D.V suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS §-s 56 sätestatud kriteeriume. 4 Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja järeldus, et D.V käitumine näitab tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge, ei ole õige. Kohus viitab seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-59-15 väljendatule: „Sealjuures ei saa viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist liikluseeskirjadesse, nagu maakohus praegu teinud on. Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ongi seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul“. Lisaks märgib kohus, et
lg 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui D.V seda on praeguses asjas. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära suuremas ulatuses, samuti on
lg 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda. Karistusregistri andmetel puuduvad D.V varasemad liiklusrikkumised, temale on Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt omistatud juhtimisõigus alates 24.05.1969.a. (väärteotoimiku lk 6). Seega on D.V juhtimisstaaži ligi 47 aastat. Omamata varem ühtegi kehtivat karistust liiklusalase süüteo eest, leiab kohus, et väide, mille kohaselt tema suhtumine liiklusohutusse või teistesse liiklejatesse oleks üleolev või ükskõikne on liialdatud. Seega ei ole D.V puhul oht, et ta võiks tulevikus samasuguseid rikkumisi toime panna, tuletatav korduvuse faktist. Asjaolu, et temal ei ole ühtegi kehtivat karistust, annab pigem alust arvata, et D.V on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et D.V ei ole oma teoga rikkunud täiendavalt teisi liiklusnõudeid, ning tema poolt väljahingatavas õhus sisaldunud alkoholi kogus ei ületanud alkoholipiirmäära oluliselt. Seega asub kohus seisukohale, et D.V-le inkrimineeritava väärteo puhul on tegemist olukorraga, kus toimepandud väärteo eest on isikule põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning ka lisakaristuse kohaldamine alammääras ei oleks käesoleval juhul õigustatud, kuna kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks D.V puhul puuduvad. Seega ei saa D.V-le mõistetud lisakaristust lugeda tema süüle vastavaks ega karistuse eesmärke täitvaks. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul D.V süü suurust. D.V puhul ei ole tuvastatud ohtu, et ta paneks samasuguseid rikkumisi toime ka tulevikus. Seega ei täida käesoleval juhul kohtuvälise menetleja poolt kaebajale määratud lisakaristus oma eesmärki, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, mistõttu asub kohus seisukohale, et kaebajale määratud lisakaristus tuleb tühistada. Kohus leiab, et D.V-le määratud keskmisest rangem põhikaristus täidab hästi eripreventiivset eesmärki ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam. Lisaks märgib kohus, et ei nõustu kohtuvälise menetleja otsuses toodud käsitlusega ka selles osas, et senise karistuspraktika kohaselt lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimise toimepanemise eest kohaldatakse üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Kohus märgib, et sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-122-13 tunnistanud ekslikuks, selgitades järgmist: „L.H.-le lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute 5 puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd L. H.-i ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud“. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine D.V suhtes ei ole põhjendatud, mistõttu jätab kohus selle kohaldamata. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.