4-15-11028 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.02.2016.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-11028 (2302,15,016013) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Väärteoasi Z.F 16.12.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,
- Kaebuse esitaja Z.F , isikukood: XXX; elukoht XXX; sidevahend: XXXXXXX; e-mail: XXX; töökoht: XXX OÜ. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju Kaebuse esitaja: Z.F RESOLUTSIOON Jätta Z.F 16.12.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,016013 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,016013 muutmata. 1 4-15-11028 Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsuses väärteoasjas nr 2302,15,016013 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
- LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena võtta Z.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 (viieks) kuuks. Vastavalt LS § 127 on Z.F kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri anda Z.F-ile ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati Z.F Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, s.o summas 700 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et Z.F juhtis mootorsõidukit, ei vähendanud sõiduki kiirust vastavaks olukorrale, mistõttu kaotas sõiduki juhtimise üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja metsa, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-ile Elektrilevi. Juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110EST ARBK-0032 (tunnistus TTRC-15-00066). Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Oma sellise tegevusega rikkus Z.F LS § 50 lg 3 p 2 /Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama 2 4-15-11028 kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/ nõudeid pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 /Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Samuti Z.F rikkus LS § 69 lg 3 /Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem/ nõudeid pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Väärteootsusest nähtub, et karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus ning raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti nähtub, et kuivõrd LS § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 järgi. 17.11.2015.a esitas menetlusalune isik vastulause koos lisadega, kohtuväline menetleja asus seisukohale, et vastulausega ei saa otsuse koostamisel arvestada, kuivõrd alkoholi tarvitanud isiku poolt mootorsõiduki juhtimisega ja liiklusõnnetuse põhjustamisega seadis isik ohtu oma laste elu ja teiste liiklejate ohutuse. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et menetlusalune isik pani toime LS § 50 lg 3 p 2 ja § 69 lg 3 nõuete rikkumise. Väärtegude toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja mõõteseadme väljatrükiga, mille kohaselt oli menetlusaluse isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi (0,67±0,05) mg/l, s.o mitte vähem kui 0,62 mg/l, ja ka menetlusaluse isiku enda ütlustega ning muude asjas kogutud materjalidega. Samuti sõiduki teel liikumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju ning seega esinevad antud juhtumis LS§ 2 p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused. Kohtuväline menetleja hinnates väärteoasjas kogutud materjale, leidis et antud liiklussituatsioonis oli just Z.F isikuks, kes LS § 50 lg 3 p 2 alusel pidi kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, mille puhul on arvestatud tee ja ilmastikuolusid ning liiklusolusid ja vajadusel vähendama oma sõiduki kiirust või seisma jääma, juht kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis maha valgustusposti. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et eeltoodud väärtegude toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendamist leidnud, väärteod on kvalifitseeritud õigesti ja karistatavad. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et isikul on 1 (üks) kehtiv väärteokaristus liiklusalase rikkumise eest ning selle rikkumise eest määratud karistus pole suutnud teda mõjutada käituma seadusekuulekamalt ja hoolsamalt. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud karistuse määramine rahatrahvi näol ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lg 1, § 63 lg 1 määras kohtuväline menetleja Z.F-ile karistuseks LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 175 trahviühiku ulatuses, s.o 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuks. 3 4-15-11028 KAEBUSE SISU 16.12.2015.a esitas Z.F kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,016013 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab kaebaja talle esitatud süüdistused, ei tunne ennast süüdi, ei ületanud kiirust, sõitis lubatud kiirusega. Kaebaja oli üllatanud, kui kohale tulnud politsei tuvastas tal joobe, kuivõrd ta ei tundnud mingisugust joobe taset, polnud oma joobest teadlik. Kaebaja ei ole nõus, et 100 kg kaaluv mees võiks tekitada 0,62 promillise joobega avariilise olukorra. Kaebaja lisab, et ta ei seadnud enda käitumisega ohtu teiste elusid ega riskinud autos olevate inimestega. Kaebaja ei võta omaks, et ta oli teistele inimestele ehk ühiskonnale ohtlik. Samuti nähtub kaebusest, et kaebajal on tarvis juhtimisõigust seoses tööga, kuivõrd tema töö nõuab klientide külastamist erinevates linnaosades. Kaebaja selgitab, et ta ei tundnud ennast purjus olevat, kui ta oleks teadnud, et ta on purjus, poleks ta sõitma läinud. Kaebaja palub vaadata üle kohtuvälise menetleja otsus ning jätta alles juhtimisõigus. Kaebaja soovib kohtuistungit. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 01.02.2016.a toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde, ei soovinud midagi juurde lisada. Kaebaja märkis, et ta jõi 12.10.2015.a kella 12:00-12:30 paiku paar lonksu brändit ning umbes 15:30 pidi minema lapsele lasteaeda järgi, mööda Haljas teed, kus sellel kellaajal on suhteliselt tihe liiklus. Kaebaja selgitas, et kui ta oleks teadnud, et tal on alkoholijoove poleks ta autoga sõitma läinud, ta ei tea isegi millised promillid on lubatud ja millised mitte. Kaebaja märkis, et tal on juhiload alates 2008.a ning käesoleval ajal ei ole tal autos jätkuvalt alkomeetrit, kuid tal on plaanis see soetada. Samuti lisas kaebaja, et ta on teadlik, et teelõik, kus toimus liiklusõnnetus on ohtlik, kuivõrd ta on sellel teelõigul sõitnud juba 20 aastat. Kaebaja märkis veel, et liiklusõnnetuse toimumise ajal olid autos tema ja kaks last, kes olid turvavööga kinnitatud. Tervisekahjustusi keegi ei saanud, lihtsalt ehmatasid. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebajale inkrimineeritud rikkumised on leidnud täielikku tõendamist. Isik ei sõitnud üksi, tal olid autos kaks last, ta sõitis teelt välja olles alkoholijoobes ja põhjustas liiklusõnnetuse. Isikul olid olemas kõik indikatsioonid, et ta on alkoholijoobes, ta oleks pidanud sellest arusaama. Kohtuväline menetleja märkis, et tuvastatud joove 0,62 mg/l ei tekki kahe klaasi brändi joomisest 5 tundi enne sõitma asumist, see ei ole eluliselt usutav ega reaalne. Olukord on lihtsam, isik oli alkoholijoobes, istus autorooli kontrollimata oma joovet ja põhjustas liiklusõnnetuse. Selleks, et mõjutada isikut edaspidi sellistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud isikule üle sanktsiooni keskmise määra määratud karistus. Samuti on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine ja selle pikkus. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et Z.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 24.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,016013 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. 4 4-15-11028 V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et Z.F iseenesest tunnistab, et tema juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ning põhjustas liiklusõnnetuse kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Z.F ei tunnista asjaolu, et ta seadis kellegi elu, vara või tervise ohtu. Samuti ei nõustu Z.F asjaoluga, et ta ületas kiirust. Kohus sellise väitega ei nõustu ja seda järgnevatel põhjustel. Z.F-ile inkrimineeritud väärteod on tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil uuritud tõenditega: sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et VW esiosa, parempoolne külg ning vasakpoolne külg on kahjustatud. Samuti on liiklusõnnetuses saanud kahjustada tänavavalgustuspost, mis kuulub AS Elektrilevi’le. Vaadeldud on Tallinnas asuvat Haljas teed, kus suurim lubatud kiirus on 50 km/h. Tee on asfaltbetoonkattega, tasane, ilma aukude ja kõrgemate kohtadeta ning kuiv; skeemiga, millest nähtuvad sündmuskohal asetsevate objektide asukohad. Samuti nähtuvad sõiduautolt VW Sharan eraldunud detailide paiknemine sündmuskohal; fototabeliga, nähtub sündmuskohal valitsenud olukord ning asjaolu, et tänaval puuduvad pidurdusjäljed; indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, mille kohaselt tuvastati 12.10.2015.a Z.F 0,35 mg/l joove. Isik on märkusena lisanud, et ta tarvitas mõned klaasid Aramist; joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga, mille kohaselt Z.F esines silmade punetus, pupillid olid väikesed, kõne oli segane, koordinatsioonis esinesid kerged häired. Isik oli rahutu; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt mõõdeti 12.10.2015.a kell 17:46 Z.F joobeks 0,67 mg/l +/- 0,05 mg/l, seega lõplikuks tulemuseks saadi 0,62 mg/l. Isik on selgituseks kirjutanud, et ta jõi konjakit, Aramist mõned pitsid 2 tundi tagasi; menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega; sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtuvalt kõrvaldati Z.F mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Kõrvaldamise lõppemise tingimuseks seati kainenemine; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt isik tunnistab, et sõitis oma sõidukiga teelt välja vastu tänavavalgustusposti, oli roolis alkoholijoobes. Tunnistab oma süüd täielikult ja kahetseb juhtunut; väärteoprotokolliga AB1473879, mille kohaselt rikkus Z.F oma tegevusega LS § 50 lg 3 p 2 ja § 69 lg 3 nõudeid pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi ning karistusregistri väljavõttega, millest nähtub, et Z.F on 1 (üks) kehtiv väärteokaristus, nimelt karistati teda 10.09.2015.a LS § 239 lg 1 p 1 alusel, s.o sõidukijuhi poolt turvavööta sõidu eest. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et Z.F juhtis mootorsõidukit, ei vähendanud sõiduki kiirust vastavaks olukorrale, mistõttu kaotas sõiduki juhtimise üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja metsa, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-ile Elektrilevi. Samuti Z.F juhtis mootorsõidukit Volkswagen Sharan r/n XXX juhile keelatud seisundis, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli 5 4-15-11028 alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 milligrammi. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile kasutati joobeseisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 7110EST ARBK-
- Alkomeetri taatlustunnistuse nr TTRC-15-00066, mis kehtib kuni november 2015.a, seega antud seade oli taadeldud ja töökorras. Vastavalt protokollile oli tõendusliku alkomeetri lugem 0,67 mg/L kohta, laiendmääratus oli 0,05 mg/L kohta ning mõõtetulemuseks saadi 0,62 mg/L kohta. Samuti oli mõõtmist teostanud ametnik läbinud vastava koolituse. Kohus on seisukohal, et Z.F poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/. Samuti vastab Z.F poolt toimepandud väärtegu LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et Z.F pani väärteo, alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine, toime tahtlikult, kuna isik teades, et ta on tarvitanud kanget alkoholi (brändit), veendumata, et ta tervislik seisund lubab tal mootorsõidukit juhtida, otsustas ikkagi istuda rooli. Sealjuures pannes ohtu oma enda kaks last ning teised liiklejad. Samuti varalise kahju tekitamise pani Z.F toime hooletusest, kuna ta ei veendunud, et tema poolt valitus sõiduauto kiirus vastab teeoludele ning sellest tulenevalt toimus avarii ja tekkis varaline kahju Elektrilevi OÜ’le. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli on kaebaja oma käeliselt kirjutanud, et ta tarvitas alkoholi 2 tundi tagasi. Protokoll koostati 12.10.2015.a kell 17:46, s.t isik tarvitas alkoholi kuskil peale kella 15:
- Toimunud kohtuistungil on kaebaja väitnud, et ta jõi kuskil 12:00 – 12:30, s.t 5 tundi enne mootorsõiduki juhtima asumist. Niisamuti on kaebaja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli oma käeliselt kirjutanud, et ta tarvitas paar pitsi alkoholi. Kohtuistungil muutis kaebaja oma ütlusi ning paarist pitsist sai paar lonksu. Kusjuures isegi kaebuses ei ole kaebaja kordagi maininud, kui palju ta alkoholi ja mis ajal ta seda tarvitas. Seega alles kohtuistungil on asunud kaebaja sündmuse tehiolusid muutma selliselt, mis oleksid talle soodsamad. Kohus leiab, et kaebaja ise ka ei tea kindlalt, millal ta alkoholi ning kui palju ta seda tarvitas. Seega on kaebaja oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega kardinaalselt muutnud, kohtu hinnangul muudab see kaebaja poolt antud ütlused ebausaldusväärseteks. 6 4-15-11028 Kaebaja väitis, et ta ei tundnud, et ta on purjus, tal ei olnud alkoholijoobele viitavaid tunnuseid. Kohus leiab, et selline väide on paljasõnaline ning ümberlükatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Nimelt nähtub joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist, et Z.F esines silmade punetus, pupillid olid väikesed, kõne oli segane, koordinatsioonis esinesid kerged häired. Isik oli rahutu. Seega täheldati isikul selged välised tunnused, mis näitasid, et isik on alkoholijoobes. Kohus leiab, et isikul ei olnud mingisugust alust eeldada, et ta ei ole alkoholijoobes, ilma, et ta oleks saanud seda kontrollida. Kaebaja on kaebuses ja kohtuistungil väitnud, et olles alkoholijoobes ja juhtides mootorsõidukit ei olnud ta teistele liiklejatele ega temaga autos viibinud lastele ohtlik. Kohus leiab, et selline väide on ennastõigustav, näitab isiku üleolevat suhtumist teiste isikute eludesse ja varasse. Kaebaja ei suuda ilmselgelt mõista, miks Eesti Vabariigis kehtivad seadused, mis karistavad autojuhte, kes otsustavad, et alkoholijoobes on normaalne asuda juhtima mootorsõidukit. Selline suhtumine näitab kohtule, et kaebaja jaoks ei loe, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on keelatud. Seda iseloomustab kaebaja kohtuistungil antud ütlused, et ta ei tea, milline promill on käesoleval hetkel lubatud ja milline mitte. Samuti iseloomustab seda, et kaebajal pole käesoleva ajani alkomeetrit. Kohus selgitab, et Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus olla 0,10 milligrammi või rohkem. Seega sisuliselt tähendab see seda, et Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt, ei tohi isiku asuda mootorsõidukit juhtima isegi jääknähtudega. Oluline on juhtida tähelepanu, et Eesti Vabariigis on mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes massiliselt toimepandud väärtegu (avalikult kättesaadava info kohaselt tabati eelmisel aastal mootorsõiduki roolist 7878 joobes juhti). Kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elu-, tervise- ja varasse. Seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär väljahingatavas õhus oli ületatud võttis menetlusalune isik teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht, igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on ka võimalik, et see oht realiseerub. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ning vastab koosseisule. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ning ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejate ohtlik. Laialdast meedia kajastust leidis juhtum, kus 19.09.2015.a varahommikul põhjustas joobes mootorsõidukijuht XX-aastase tüdruku surma, kusjuures surma saanud tütarlaps oli joobes juhi elukaaslane ja lapse ema. Tõenäoliselt arvas ka see noorjuht, et tema ei kujuta enda käitumisega teistele isikutele ohtu, ei riski nende eludega, aga oma üleoleva suhtumisega tappis ta ühe isiku, jättes oma enda lapse ilma oma emast. Päevast päeva saavad süütud inimesed selliste vastutustundetute isikute süü läbi surma. Lähedased peavad matma endale kalleid inimesi, samas kui mootorsõidukit juhtinud isik võib õnnetusest pääseda ilma tervisekahjustusteta. Juba ainuüksi selle põhjal peab kõiki LS rikkujad karmilt karistama. Kui isik, ei arvesta alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asudes võimalikke fataalsete tagajärgedega süütutele isikutele, suhtub ta ilmselgelt üleolevalt teistesse isikutesse ning on ära teeninud raske karistuse kohaldamise. Kohus leiab, et sellisele suhtumisele peab piiri tõmbama, seega on kohtuväline menetleja võtnud õige seisukoha ja rakendanud rahalist karistust üle keskmise määra. Kui isikul on õigus oma teo tagajärjel mitte arvestada võimalikke hukkunutega, siis on kohtuvälisel menetlejal õigus isikule määrata karistus vastavalt tema teo raskusele. Kohus selgitab, et kuigi kaebaja kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed, on oluline selgitada, et isikul, ei saa tekkida 0,62 mg/l joovet paarist lonksust (pitsis) alkoholist. Kohtu hinnangul sellise joobe tekitamiseks peab isik joome tunduvalt rohkem alkoholi kui kaebaja on 7 4-15-11028 kohtule antud ütlustes üritanud jätta muljet. Kaebaja sellised ilmselged pooltõed ei ole reaalsed ega eluliselt usutavad. Need on ennastõigustavad ja kohut pahatahtlikult eksitavad. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et Z.F juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis ning põhjustas veel liiklusõnnetuse ja varalise kahju, on isiku süü üle keskmise. Z.F on avaldanud kahetsust. Isiku teos esineb seega karistust kergendav asjaolu, raskendavaid asjaolusid ei esine. Oluline on ka see, et kaebaja poolt toimepandud teod pandi toime ühe teoga. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul põhjustas kaebaja liiklusõnnetuse olles samal ajal alkoholijoobes. Raskeima karistuse näeb ette LS § 224 lg 2, mille alusel on võimalik karistuseks määrata rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Keskmine rahatrahv oleks seega 150 trahviühikut, arvestades, et Z.F süü on üle keskmise, peab ka rahatrahv olema üle keskmise. Seega kohus leiab, et rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Kohtuväline menetleja arvestas isiku kahetsusega, kui kergendava asjaoluga. Sanktsiooni kohaselt on võimalik karistuseks määrata rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.t et maksimaalne rahatrahv oleks võinud olla 1200 eurot. Samuti oleks politsei võinud kohtult põhikaristuseks taotleda aresti määramist. Lisakaristuse osas oleks maksimaalne tähtaeg olnud juhtimisõiguse kaotamine üheksaks kuuks. Seega on karistuse mõistmisel arvestatud kergendavat asjaolu, samas vastab mõistetud karistus süü suurusele. Karistus ei ole kohtu hinnangul arvestades tegu liialt karm. Kohus peab vajalikus märkida ka seda, et 12.10.2015.a oli neljapäev ning kaebaja pidi minema sellel päeval järgi oma lastele. Juba ainuüksi see asjaolu näitab, kuidas isik suhtub teiste inimeste eludesse ning kui vähe ta väärtustab omaenda laste ohutusse. №rmaalsed inimesed ei tarvita enne lastele järgi mineku alkoholi, veel vähem jätavad nad veendumata, et nende tervislikseisund võimaldab neil mootorsõidukit juhtida. Kohus märgib, et vastutustundlik autojuht peaks omama alkomeetrit või siis äärmisel juhul on tal igast Statoilist võimalik osta ühekordne alkomeeter, millega kontrollida võimaliku alkoholijoovet ning sedasi vältida võimalike probleemide tekkimist. Käesoleval ajal ei oma kaebaja ikka veel alkomeetrit, mis näitab jällegi tema suhtumist kehtestatud reeglitesse. Z.F tegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile, tema süü on üldiselt keskmisest suurem. Kuivõrd antud seisukohal on ka Riigikohus, leiab kohus, et Z.F süü on keskmisest suurem. Sellest tulenevalt peab ka karistus olema üle keskmise sanktsiooni määra. Kuna kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud karistus on süü suurust arvestades üle keskmise määra, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendatud. Samuti on otsusest selgesti arusaadav, miks kohtuväline menetleja on pidanud lisakaristuse kohaldamist vajalikuks. Seega on kohtuvälise menetleja otsus põhjendatud, kontrollitav ning õiguspärane. Mis puudutab kaebaja väidet, et tema ei ületanud kiirust, märgib kohus järgmist. Keegi ei süüdista kaebajat kiiruse ületamises. Antud teelõigul oli lubatud suurim kiirus 50 km/h. Isikule pannakse süüks, et ta ei valinud õiget kiirust, arvestades teeolusid ning asjaolu, et tee on väga käänuline. Seega selline väide, et tema ei ületanud kiirust on asjakohatu, kuna keegi ei süüdista kaebajat sellises teos. Samuti on kaebaja väitnud, et liiklusõnnetus juhtus seoses mootorsõiduki tehnilise rikkega, mille kohta on kaebajal ka olemas oletatavad fotod. Riigikohus on korduvalt öelnud, et kui kohtualune 8 4-15-11028 otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05, p 6.3). Käesoleval juhul on kaebaja esitanud väite, et liiklusõnnetus juhtus kuna autol tekkis tehniline rikke, mille kohta on kaebajal ka oletatavad tõendid, samas pole kaebaja neid tõendeid esitanud. Kohtu hinnangul keskmine inimene, teades, et tal on olemas mingisugused tõendid, mis võiksid kergendada tema süüd, on valmis neid esitama ka ilma kohtu nõueteta. Lisaks kui kohtuväline menetleja seadis kahtluse alla kaebaja auto tehnilise rikke esinemise, ei toetunud kaebaja kordagi võimalikele piltidele, mis tõestaksid tema väite õigsust. Kaebaja ei ole esitanud enda väite kinnitamiseks tõendeid, seega sisuliselt puudub kohtul kui ka kohtuvälisel menetlejal võimalus esitatud väite õigsust kontrollida. Pigem leiab kohus, et kaebaja on esitanud sellise väite, lootuses vabaneda väärteo toimepanemisega kaasnevast karistusest. Kohus leiab, et selline kaebaja väide on ennastõigustav ja paljasõnaline. Lisaks on oluline märkida, et väärteoasjas esitatud skeemilt nähtub, et sõidukilt eraldunud osad on ainult teeääres. Ühtegi eraldunud osa ei nähtu teepeal, kus oletatavalt autol esines tehniline rikke. Samuti on oluline märkida, et fototabelit nähtub, et mootorsõiduk on asfaltteelt otse sõitnud teelt välja, ei nähtu mingeid pidurdamise ega teist suguseid jälgi, mis annaksid alust järeldada, et autol tõesti esines tehniline rikke. Seega arvestades, et kaebaja pole vastavaid tõendeid esitanud ning väärteomaterjalidest nähtub teistsugune olukord, ei saa kohus kaebaja tõendamata väidet analüüsida ega arvestada kaebuse lahendamisel. Kohus on seisukohal, et Z.F-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, LS §
- Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 9