) § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot,
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, samuti
lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut summas 600 eurot ning
lg 2 alusel kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis A.R 10.03.2016.a. kella 17:55 ajal Kuklase tänava maja 3 juures Tallinnas mootorsõidukit, sõitmisel ei hoidnud ohutut külgvahet, riivas kahte sõidukit. Oma tegevusega põhjustas A.R liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX ja AS-le SEB Liising. Lisaks lahkus A.R liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik
lg 3 ja § 169 lg 5 nõudeid ning pani toime
POOLTE SEISUKOHAD Nimetatud otsusele esitas A.R kaitsja vahendusel kohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada
lg 1 ja 2 alusel määratud karistuste ning
Puutuvalt A.R-ile
lg 1 alusel etteheidetavat tegu, leiab kaebaja järgmist: Kaebaja on seisukohal, et
lg 1 ja 2 alusel karistuste määramine ei ole põhjendatud.
lg 1 alusel väärteo kvalifitseerimise eeldus on see, et isik oli üldse teadlik liiklusõnnetuse toimumisest. Kohtuväline menetleja pidanuks tuvastama, kas isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Seda põhjusel, et isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. A.R on kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei olud teadlik sellest, et põhjustas liiklusõnnetuse ja tekitas varalist kahju. Otsuse tegemisel on arvestatud muu hulgas menetlusaluse isiku ütlustega, seega on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnatud tõendeid ja asutud valele seisukohale menetlusaluse isiku süü tõendatuks lugemise osas. Kohtuvälise menetleja poolt
lg 2 määratud lisakaristusega mittenõustumist põhjendab A.R-i kaitsja alljärgnevaga. 1. Kaebaja möönab, et A.R-i poolt kahe sõiduki riivamisega seotud liiklusseaduse nõuete rikkumine kahjustas oluliselt õigushüve, kuid lisakaristuse tühistamine ei riiva KarS § 56 lg-s 1 sätestatud õiguskorra kaitsmise huvisid. Ta on seisukohal, et määratud põhikaristus on täitnud juba tänaseks eripreventiivse eesmärgi ning sellega on tagatud ühiskonna turvalisust tagav ülesanne. Asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustamise ja sündmuskohalt lahkumise eest on riigi poolt kehtestatud ranged karistusmäärad, sh juhtimisõiguse äravõtmine, ei tähenda, et igakordselt oleks põhjendatud ja vajalik lisakaristuse kohaldamine. Kui kohtuväline menetleja oleks leidnud, et kindlasti tuleb karistada menetlusalust isikut sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, siis oleks seda vastavalt
Menetlusalusele isikule
Isikule määrati maksimaalne
lg-s 2 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. A.R-i puhul puuduvad karistust raskendavad asjaolud, mistõttu ei ole lisakaristuse määramine sanktsiooni ülemmääras põhjendatud ega proportsionaalne. 2. Kaebaja leiab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine toob menetlusalusele isikule ja tema perekonnale kaasa rasked tagajärjed. A.R töötab OÜ-s XXX töölise ametikohal, tema peamiseks tööülesandeks on ehitustarvete autoga transportimine kauplustest ehitusobjektidele. Töökoha kohustuslik eeldus on juhtimisõiguse olemasolu. Juhtimisõiguse kaotamise korral on tööandja sunnitud A.R-iga sõlmitud töölepingu üles ütlema. Muud sissetulekuallikad menetlusalusel isikul puuduvad. Lisaks märgib kaebaja, et menetlusalusel isikul on alaealine laps, keda A.R ülal peab, mistõttu töökoha säilimine on hädavajalik terve pere ülalpidamiseks, vastasel juhul pannakse A.R-i ise ja tema perekonda äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et A.R-ile inkrimineeritavad väärteod on tõendamist leidnud ning puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusõnnetuses kannatada saanud sõidukitel tuvastatud vigastuste põhjal saab üheselt järeldada, kaebaja sõiduki kontakt kannatada saanud sõidukitega ei saanud olla lühiajaline ega ka nõrk. Liiklusõnnetuse toimumist vahetult pealt näinud tunnistaja on andnud väga konkreetsed ütlused, mismoodi liiklusõnnetus aset leidis ja ka nendest nähtuvalt pidi A.R aru saama, et on põhjustanud liiklusõnnetuse. On äärmiselt ebatavaline, et sõiduki juht, kes on sattunud kergesse liiklusõnnetusse ei soovi lahendada liiklusõnnetuse asjaolusid sündmuskohal, kus asjaolude selgitamiseks ja paberite täitmiseks kulub maksimaalselt 5 minutit, vaid lahkub sündmuskohalt isegi sõidukist väljumata. Üldjuhul viitab taoline käitumine asjaolule, et selline juht ei ole sobiv mootorsõidukit juhtima. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud ning kuna varasemad karistused ei ole suutnud mõjutada menetlusalust isikut liikluses hoolikamalt käituma, siis on kohtuväline menetleja täiesti põhjendatult määranud menetlusalusele isikule põhikaristused sanktsiooni keskmises määras ja kohaldanud ka lisakaristust. Töökoha kaotamise võimalus ei takista lisakaristuse kohaldamist ning A.R-i puhul puuduvad ka teised seadusega ettenähtud asjaolud, mis ei võimalda talt juhtimisõiguse äravõtmist. Hoolimata kahe kehtiva karistuse olemasolust jätkas A.R uute rikkumiste toimepanemist ning rikkumised lähevad üha raskemaks, mistõttu on õiguskorra kaitsmise huvidest ja teiste liiklejate turvalisusest lähtudes põhjendatud A.R-i ajutine liiklusest kõrvaldamine. Kohtuväline menetleja palub jätta väärteoasja otsus muutmata ja A.R-i kaitsja kaebus rahuldamata ning on nõus kirjaliku menetlusega. KOHTU JÄRELDUSED 3 Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. A.R-ile
lg 1 järgi inkrimineeritud teo osas leiab kohus järgmist: Tunnistaja (sõiduki Lexus reg nr XXX juht ) XXX ütlustega on tõendamist leidnud, et 10.03.2016.a. kella 17:55 ajal sõitis ta Kuklase tänavale sisse. Kuklase 3 maja ees seisis keset sõiduteed töötava mootoriga Mercedes Benz reg nr XXX. Tunnistaja väljus oma sõidukist ja läks Mercedese juurde. Juht oli roolis ja magas, uksed olid lukus. Tunnistaja koputas uksele, mille tagajärjel juht ärkas ja alustas sõitmist. Tunnistaja arvamusel oli juht narkojoobes. Mercedes pressis tunnistaja ja ühe parkiva sõiduki vahelt läbi, sõites mõlemale autole otsa, seejärel põgenes majade vahelt Mustamäe tee poole. Tunnistaja kinnitas, et tema sõidukil on vigastatud: esistange, vasak tagumine uks ja ukselink, vasak tagatiib (tlk 32). Varalise kahju tekkimist teisele sõidukile kinnitab ka sõiduki Toyota Yaris reg nr XXX omanik, tunnistaja XXX oma ütlustes, mille kohaselt ta parkis oma auto kella 17.30 ajal Kuklase 3 maja juurde, kell 17.50 sõitis tema sõidukile otsa teine sõiduk ja lahkus sündmuskohalt. Tunnistaja sõidukil oli vigastatud põrkeraud paremalt poolt ja tekkinud kriimustused parempoolsel küljel (tlk 33). Liiklusõnnetuse selliseid asjaolusid kinnitavad ka samal päeval koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, skeem ja fototabelid, milledest on näha kannatada saanud sõidukite paiknemine sündmuskohal, sõiduk Toyota Yaris kriimustustega põrkeraua parempoolsel nurgal, sõiduki Lexus vigastatud vasakpoolne külg (tlk 120), sõiduki Mercedes Benz reg nr XXX vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt oli sõidukil vigastatud eesmine põrkeraud, parempoolne esittiib, vasakpoolne esitiib, vasakpoolne eesmine ja tagumine küljeaken (tlk 21-31). A.R on oma ütlustes selgitanud, et tarvitas alkoholi 8. ja 9.märtsil ning ei mäleta 10.märtsi sündmust, võimalik, et ta oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal Mercedese roolis, ta oli väsinud ja ei tundnud ennast hästi (tlk 40). Kohus leiab, et ülalnimetatud tõenditele tuginedes, on liiklusõnnetuse põhjustamine ning varalise kahju tekitamine XXX ja AS-le SEB Liising A.R-i poolt täielikult tõendamist leidnud. Liiklusseaduse § 16 lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Sama seaduse § 33 lg 2 p 1 kohaselt on juht enne sõidu alustamist kohustatud veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Pidades usutavaks kaebaja väidet, et ta oli 10.03.2016 sõidukit juhtides kaine, märgib ometi kohus, et kui kaebaja enne sõidu alustamist tundis, et tema enesetunne on väga halb, nagu ta ka oma ütlustes on selgitanud, oleks ta pidanud loobuma auto juhtimisest kuni enesetunde paranemiseni, kuivõrd
lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud liiklusohtlikus terviseseisundis sõidukit juhtida. Seega ei oleks liiklusõnnetus ning varalise kahju tekitamine toimunud, kui A.R oleks hoolikamalt suhtunud hoolsuskohustuse nõudesse, mis temal suurema ohuallika valdajana lasub, et mitte ohustada või kahjustada inimesi või vara. A.R aga jättis nimetatud kohustuse täitmata. Tunnistaja XXX ütlused, kes liiklusõnnetust algusest lõpuni pealt nägi, langevad täielikult kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud kokku kahele sõidukile tekitatud vigastustega, mis nähtuvad samuti sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelitelt. Seega leiab kohus, et A.R on liiklusõnnetuse põhjustamises ja varalise kahju tekitamises süüdi ning temale
Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 4 Lisaks eelpooltoodule pannakse menetlusalusele isikule süüks ka liiklusseaduse § 236 lg 1 alusel kirjeldatud tegu, mille kohaselt tema, olles põhjustanud liiklusõnnetuse, jättis sellest
Liiklusseaduse § 236 lg 1 kohaselt on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Sama seaduse § 169 lg 4 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada vaid juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja sellele ka alla kirjutanud. Kohus on varem tuvastanud, et A.R oli isik, kes põhjustas eelpoolkirjeldatud liiklusõnnetuse, sõites enda juhitud autoga kahele sõidukile otsa. Esitatud kaebuses väidab A.R-i kaitsja, et menetlusalune isik ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolust teadlik, mida ta oli väidetavalt kinnitanud kogu menetluse kestel. Kohus ei ole sellise kaebaja väitega nõus. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt ei ole A.R kunagi kinnitanud nagu poleks ta aru saanud, et tekitas tema süül toimunud liiklusõnnetusega varalist kahju, ta on oma ütlustes rõhu pannud vaid asjaolule, et ta võis olla Mercedese roolis liiklusõnnetuse toimumise hetkel. Sellest võib järeldada, et A.R on liiklusõnnetuse toimumise hetkel saanud oma tegevusest aru ning järelikult pidi ka aru saama, et liiklusõnnetuse põhjustamisele võis kaasneda varalise kahju tekkimine tema poolt riivatud sõidukitel, kui ta püüdis neist mööda sõita, järgimata ohutut külgvahet. Kohus märgib, et kaebaja väide nagu poleks A.R olnud üldse teadlik liiklusõnnetuse toimumisest, on paljasõnaline, kuna selle kinnitamiseks ei ole kaitsja välja toonud mitte ühtegi kaalukat põhjendust. Tuginedes aga liiklusõnnetuse tehioludele, arvestades nimelt, et A.R sõitis otsa kahele sõidukile üheaegselt, riivates neid nii vasakult kui paremalt poolt, peab kohus äärmiselt ebausutavaks kaitsja väidet, et A.R ei pannud seda tähele. Sellise väite vastu räägivad A.R-i enda sõidukil tuvastatud vigastused. Sõiduki vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fototabelitest tulenevalt said vigastada Mercedes Benzi mõlemad vasakpoolsed küljeaknad, kusjuures eesmine aken purunes kildudeks (tlk 31). Juba nimetatud asjaolust nähtub, et kontakt teiste sõidukitega pidi olema tajutav määral, mis ei saanud A.R-ile märkamatuks jääda. Seega kohus leiab, et kaebaja väide on paljasõnaline ega ole eluliselt usutav ning on kantud soovist vähendada A.R-i süüd toimepandud teos. Omandanud juhtimisõiguse ning läbinud vastava koolituse, pidi A.R olema teadlik ka sellest, et tal oli liiklusõnnetuse põhjustamise tõttu kohustus täita
Sellist tegu ei saanud menetlusalune isik kohtu hinnangul toime panna ettevaatamatusest, vaid A.R tegutses sellises olukorras vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt on tõendamist leidnud A.R-i poolt talle ka
A.R on toimepandud väärteos süüdi ning puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. KARISTUS Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5
lg 1 alusel kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Lisakaristusena võib sama paragrahvi lg 2 alusel kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni.
lg 1 alusel toimepandud väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Lisakaristusena võib sama paragrahvi lg 2 alusel kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni üheksa kuuni. Hinnates A.R-i süü suurust
lg 1 alusel kvalifitseeritavas teos, leiab kohus, et tema süü toimepandud teos ei ole väike. Arvestades seda, et A.R tekitas liiklusõnnetusega kahele erinevale isikule varalise kahju, on tegemist A.R-i poolse hoolimatu suhtumisega autojuhina nii kaasliiklejatesse kui ka hoolsuskohustuse nõudesse, mis temal suurema ohuallika valdajana lasub. Silmas pidades aga seda, et liiklusõnnetuses kannatada saanud sõidukite vigastuste ulatus ei olnud suur, võib A.R-i süüd toimepandud väärteos pidada keskmiseks. A.R-i süüd
lg 1 alusel toimepandud teos ei saa samuti pidada väikeseks, kuivõrd asjaolu, et politsei sai õnnetusest siiski teada, ei sõltunud menetlusaluse isiku käitumisest, vaid sellest, et tema tegevust nägi pealt üks kannatada saanud sõidukite juhtidest. Kuivõrd aga liiklusõnnetusega ei tekkinud raskeid tagajärgi, leiab kohus, et A.R-i süüd toimepandud teos võib pidada samuti keskmiseks. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistusregistri andmetel on A.R-i 2015.aastal karistatud kahel korral, mõlemad karistused on määratud tema poolt liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Seejuures on märkimisväärne see, et 11.03.2015.a. karistati teda samalaadse väärteo toimepanemise eest, st liiklusõnnetuse põhjustamise eest, mille ta on toime pannud, olles juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et kehtivate karistuste olemasolu on kõnekas asjaolu iseloomustamaks isiku õiguskuulekust ja seda tuleb uute karistuste mõistmisel ka arvesse võtta otsustamaks tõhusaima karistusmeetme küsimust. Samuti kohus leiab, et asjaolu, et A.R ei ole talle eespool mainitud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvi tasunud, näitab, et A.R ei ole kõnealusest süüteost õigeid järeldusi teinud. Seega leiab kohus, et kohtuväline menetleja on käesolevas asjas otsuse tegemisel õigesti arvestanud kahe kehtiva väärteokaristuse olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistanud A.R-i
sanktsiooni keskmises määras ning samas määras ka
Kohus leiab, et vaidlustatud otsusega A.R-ile määratud põhikaristus mõlema väärteo eest mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ja on A.R-i süüga proportsionaalne. Kohtuväline menetleja on A.R-ile karistust määrates lähtunud õigesti karistuse määramise põhimõtetest. A.R-i puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus märgib, et isegi esitatud kaebuses ei pidanud kaebaja vajalikuks avaldada kahetsust tekitatud varalise kahju osas, on piirdutud vaid konstateeringuga, et menetlusaluse isiku puhul puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Toimepandud väärtegude eest on A.R-ile kohaldatud lisakaristust. 6 Kohus selgitab, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, st lisakaristuse kohaldamisega peab samuti saavutama üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult kohaldanud A.R-i suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
A.R-ile toimepandud väärtegude eest lisakaristuse määramise otsustamisel on kohtuväline menetleja õigustatult arvestanud menetlusaluse isiku süü suurust ning lähtunud eesmärgist mõjutada menetlusalust isikut edaspidi käituma liikluses hoolsamalt ja tähelepanelikumalt. Lisaks sellele on A.R-i isikut iseloomustava asjaoluna õigesti arvestatud, et temal on kaks kehtivat liiklusalast väärteokaristust, mis annab ka kohtule ainet järeldada, et A.R võib ka edaspidi olla ohuks õiguskorrale, sh liikluskorrale. Kohus märgib, et A.R-i poolt varasemalt toimepandud väärtegude eest – suurima lubatud kiiruse ületamine, liiklusõnnetuse põhjustamine ja mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis – võinuks kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist, kuid tookord ei pidanud kohtuväline menetleja seda vajalikuks, lootes, et menetlusalune isik teeb määratud karistustest õiged järeldused, mida aga tegelikkuses ei juhtunud. Uute väärtegude toimepanemisega näitas A.R, et ta kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning nende varale ning ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemine vähemalt selleks ajaks, kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et A.R-ile
lg 2 alusel määratud lisakaristuse pikkus – 6 kuud – on sanktsiooni keskmises määras, mis on proportsioonis isiku süü suurusega. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, mis välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt kaebusele lisatud töölepingule asus A.R tööle pärast vaidlustatava otsuse tegemist, s.o ta oli siis teadlik tema suhtes määratud lisakaristusest, mistõttu ta ennast teadlikult pannud olukorda, kus töölepingus sätestatud töökohustuste täitmine on tegelikult võimatu. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et lisakaristuste kohaldamine on kohtu hinnangul A.R-i suhtes põhjendatud ning A.R-i suhtes tehtud väärteoasja otsus tuleb jätta muutmata ning kaebus rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.