4-16-2956 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.05.2016. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1 Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number 4-16-2956 Kohtuistungi

§ 223lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole EE891010220034796011 või Swedbank kontole EE932200221023778606 või №rdea Bank kontole EE701700017001577198 või Danske Bank kontole EE

1. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Edasikaebamise kord Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisel on otsuse täistekst kättesaadav kohtu kantseleis alates 27.05.2016.a. Asjaolud K.E karistati Lõuna Prefektuuri ennetus- ja menetlusteenistuse 04.04.
3. a otsusega

§ 223lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis K.E 19.02.

1. a kella 9.39 ajal mootorsõidukit Volkswagen Transporter reg.nr. XXX Tartu linnas, Nõlvaku tn 2 parklas ning tagurdamisel parkimiskohale ei veendunud selle ohutuses, mistõttu sõitis külge paremal pool paiknevale sõidukile Mercedes-Benz reg.nr. XXX. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas K.E varalise kahju Swedbank Liising AS-ile sõiduki Mercedes-Benz esiosa vasakpoolse piirkonna kahjustamise näol. 11.04.
2. a esitas K.E kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotleb väärteomenetluse lõpetamist tema teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse kohaselt hakkas K.E sõidukit parkima ning sõitis selleks tagurpidi. Ta liikus väga aeglaselt. Järsku ilmus temast paremalt välja sõiduauto Mercedes-Benz, kes liikus parkla teel vasakpoolses sõidureas, seega vastassuunavööndis. K.E nägi lähenevat Mercedes-Benzi ja peatus, et näha kuhu see sõita kavatseb. Talle oli üllatav, et Mercedes-Benz sõidab tühjas parklas vastassuunavööndis otse tema poole. Mercedes-Benz sõitis tema seisvale autole otsa, riivates K.E poolt juhitud auto parempoolset esiosa. Alles siis Mercedes-Benz peatus. Löögi tagajärjel liikus K.E auto veidi vasakule ja edasi. K.E kutsus välja politsei. Mercedes-Benzi juht lahkus sündmuskohalt. Seega ei olnud politseil võimalik sündmuskohta vaadelda ja protokollida. K.E hinnangul ei saa kiirust 2 km/h nimetada liikumiseks. Ta praktiliselt seisis. Teine sõiduk liikus. Antud asjas on oluline, kes kellele otsa sõitis. K.E ei ohustanud ega takistanud enda hinnangul tagurdades kedagi. Hoopis Mercedes-Benzi juht rikkus liikluseeskirja, kui sõitis tema praktiliselt seisvale autole otsa, kuigi parkla oli tühi ja miski teda ei takistanud. Ei vasta tõele, et K.E sõitis külge paremal pool paiknenud Mercedes-Benzile. Fotodest nähtub, et K.E on peaaegu parkimise lõpetanud. Mercedes-Benz riivab tema sõiduki esiosa. K.E ei saanud enda sõnul mitte kuidagi Mercedes-Benzile otsa sõita, kuna Mercedes-Benz ei olnud tema taga. K.E oli Mercedes-Benzi ees. Järelikult sõitis Mercedes-Benz otsa K.E sõidukile. Samuti heidab K.E menetlejale ette menetlusnormide rikkumist. 28.04.
3. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht, milles kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja palub jätta selle rahuldamata. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudub asjas vaidlus, kas Volkswagen liikus kokkupõrke hetkel või seisis. Nii kohtuvälises menetluses kui ka kaebuses on K.E kinnitanud, et tagurdamise ajal oli tema sõidukiirus ca 2 km/h. Liikumist ei saa käsitleda kui praktiliselt seismist. Kohtuväline menetleja järeldab K.E poolt avaldatust, et tema sõiduk mingil määral ikkagi liikus, mitte ei seisnud. Vastulausega esitatud fotodelt nähtub, et Volkswagen oli tagurpidi osaliselt parkimiskohal, juhtrattad on vasakule poole välja keeratud ning Volkswagenist paremal pool, selle esiosa juures on tume sõiduauto reg.nr. XXX. Sõidukid paiknevad selliselt, et nende pikiteljed on risti. Fotodelt nähtuv kinnitab järeldust, et Volkswagen tagurdas pöördega vasakule. 2 Mercedes-Benzi juht on kinnitanud, et tema seisis kokkupõrke hetkel. Teine auto tagurdas tema sõidukile otsa. Mercedez-Benzis viibinud E.K.sõnul otsisid nemad parkimiskohta ja nähes, et üks sõiduk on parkimiskohta vabastamas, sõitsid nad selle poole. Äkki hakkas aga see sõiduk uuesti tagurdama ning kuna Mercedes-Benzi juht ei suutnud sellele reageerida, sõitis tagurdanud auto Mercedes-Benzile otsa. Mercedes-Benz seisis kokkupõrke hetkel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et K.E, kes juhtis Volkswagenit tagurdas parkimiskohale ega pannud tähele, et temast paremal on teine sõiduk ning tagurdades pöördega vasakule riivas seetõttu oma sõiduki parema esiosaga seisva Mercedes-Benzi esiosa. Kahjutuste ulatust silmas pidades ei ole usutav, et toimunud kokkupõrge oli tugev, mistõttu liikunuks Volkswagen edasi ja vasakule. Sõidukitel on vaid värvikahjustused, s.t nühkejäljed. Sõidukite keredetailid ei ole paigast nihkunud ega deformeerunud. Kui kokkupõrge oleks olnud tugev nagu väidab K.E , siis oleks sõidukite keredetailid paigast nihkunud või deformeerunud. Sõidukitel olevad nühkejäljed on horisontaalse suunaga, mis kinnitab fakti, et kokkupõrke hetkel Volkswagen tagurdas. Vastulausega edastatud fotodelt nähtuvalt ei ole Mercedes-Benzi juhirattad ei ühele ega teisele poole välja keeratud ja sõiduk paikneb parkla sõidukite sõiduala suhtes sirgelt. Seega ei nähtu Mercedes-Benzi paiknemisest, et sellega oleks kavatsetud Volkswagenist ümber põigata. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Kohtu seisukoht V™S § 123 lg 2 sätestatu kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu menetlusreeglite ja – normide võimalikule rikkumisele (I) ning seejärel

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritud rikkumisele (II).

I Puutuvalt võimalikesse menetlusnormide ja – reeglite rikkumisse märgib kohus, et kohtu hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetlemisel menetlusnõudeid rikutud. Väärteotoimikust nähtub, et K.E kuulati kõigepealt üle tunnistajana 22.05.

1. a ning talle selgitati tema õigusi ja kohustusi tunnistajana. Järgnevalt on K.E suhtes koostatud 07.03.
2. a väärteoprotokoll. Antud protokollis sisaldub nii K.E-le etteheidetava väärteo kirjeldus kui ka märge, et K.E-le on selgitatud tema õigusi ja kohustusi menetlusaluse isikuna. K.E on õiguste-kohustuste selgitamist 3 allkirjaga kinnitanud. Seega on menetleja, asudes seisukohale, et K.E ei ole mitte tunnistaja, vaid menetlusalune isik, talle tema õigusi ja kohustusi menetlusaluse isikuna selgitanud. Seega toimis kohtuväline menetleja kooskõlas seadusega ja ka V™S § 58 lg 2 märgituga. Kohus ei ole tuvastanud, et K.E tunnistajana ülekuulamise protokollil või 07.03.
3. a väärteoprotokollil esineks selliseid puudusi, mis kujutaks endas menetlusõiguse olulist rikkumist, tuues sellega kaasa kohtuvälise menetleja lahendi tühistamise. Kõik vajalikud ja kohustuslikud andmed on protokollidesse märgitud. Kaebaja on viidanud VTMS § 59 lg 2 sätestatule ja asunud seisukohale, et protokollist ei ole aru saada, kuna väärtegu algatati. Kindlasti ei tehtud seda tema hinnangul aga
4. a veebruaris ning kui lugeda teateks politsei kutsumist sündmuskohale, on protokolli koostamine ammu aegunud. Kohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. VTMS § 59 lg 1 kohaselt on väärteoteade teade, milles on kirjeldatud sündmust, fakti või tegevust, milles võivad esineda väärteotunnused. Seega, kuivõrd 19.02.
5. a liiklusõnnetuse järel kutsuti politsei sündmuskohale, ongi see V™S § 59 lg 1 nimetatud väärteoteateks. V™S § 58 lg 1 sätestatud esimeseks toiminguks, millega väärteomenetlust alustati, on 19.02.
6. a toimunud sündmuskoha vaatlus, mille kohta on väärteotoimikus olemas protokoll. V™S § 59 lg 2 sätestatud teatamiskohustus lasub politseil juhul, kui väärteomenetlust ei alustata. Kuivõrd 19.02.
7. a tehtud sündmuskoha vaatlusega alustati väärteomenetlust, ei ole viide V™S § 59 lg 2 sätestatule antud juhul asjakohane. Väärteoprotokolli koostamisele ei ole seaduses ajalist piirangut seatud, mistõttu on ebaõige menetlusaluse isiku väide, et protokolli koostamine on aegunud. II Järgnevalt analüüsib kohus

§ 223lg 1 järgi K.E-le süüksarvatud väärtegu.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ning tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Tagajärje omistamise võib välistada näiteks kannatanu enda ebakorrektne käitumine või kui kannatanu asetas ise mõne enda õigushüve ohtu, millest johtuvalt pole põhjust tagada tema kahjustada saanud õigushüve riigipoolset kaitset. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolduskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks, kui kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.1

§ 223

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

§ 49

lg 1 kohaselt ei tohi juht tagurdades ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Vaidlust ei ole, et liiklusõnnetus toimus 19.02.

1. a kella 9.39 ajal Tartus, Nõlvaku tn 2 parklas. Seda kinnitavad nii K.E kui ka tunnistajad C.M.ja E.K.. Lisaks tõendab 1 Riigikohtu 02.11.
2. a määrus nr 3-1-1-87-
3. 4 liiklusõnnetuse toimumist antud ajal ja kohas sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelis märgitu. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kõik liiklusõnnetuses osalenud järgisid liiklusnõudeid või mitte. Menetlusaluse isiku K.E ütluste kohaselt tema tagurdas ja kui ta oli tagurdamise praktiliselt lõpetanud, nägi ta endast paremal pool Mercedes-Benzi, kellelt sai löögi paremale poole, paremasse rattasse. Tagurdamine toimus natuke pöördega, viimasel hetkel hakkas ta rooli keerama nii, et sirgelt taskusse jõuda. Rool keeras veelkord pärast lööki välja. Tema auto mootor jäi seisma ja auto hakkas ettepoolt liikuma nii kaua, kui ta käsipiduri sai peale tõmmata. Kogu parkimise aja K.E enda sõnul Mercedes-Benzi ei näinud. Nägi ainult siis, kui see Nõlvaku ringi peal sõitis ja kui nad parklasse keerasid. Mercedes-Benz sõitis vastassuunavööndis, tekitas avariiolukorra ja siis lahkus sündmuskohalt, mis tähendab, et nad teadsid täpselt, et K.E kutsub politsei. K.E sõitis enda sõnul väga väikse kiirusega, ainult umbes 0,2 meetrit sekundis, ja kui ta viimasel hetkel Mercedes-Benzi nägi, siis ta vajutas momentaalselt pidurile. Pärast lööki nihkus K.E auto tema väidete kohaselt meetri jagu. Enda autol nägi K.E rohkem nagu määrdumist värvist, mida ta lapiga puhastas ja põhimõtteliselt polnud midagi näha. Löök oli pigem parempoolse esiratta pihta. Kahjustus oli ilukilbil ja stangel. Teise auto kahjustusi nägi ta politsei pildi pealt, nägi valget laia triipu, mis oli vasakul esitule all, stange peal. K.E autol mõlke ei olnud, asjad omalt kohalt liikunud ei olnud, oli vaja ainult värvida. K.E sõnul kohapeal teine osapool temaga rääkima ei hakanud, ütlesid, et kutsuvad politsei, aga kuna ta nägi, et ei kutsu, siis ta kutsus ise. Parkima hakates sõitis ta natuke ettepoole, vaatas parklas ringi, kedagi ei olnud, isegi Mercedes-Benzi ei olnud, nad olid Nõlvaku ringi peal. Ta hakkas vaikselt tagurdama. Tagurdades sõitis ta ainult tagasi, kuna tühja parkimisplatsi peal ei ole vaja ettepoole tagasi sõita. Kohtu hinnangul tuleb K.E ütlusi pidada ennastõigustavateks, kuivõrd need on ümber lükatud teiste asjas kogutud tõenditega. Mercedes-Benzis kaassõitjaks olnud tunnistaja E.K. selgitas, kuidas nemad otsisid parkimiskohta ning teine auto tagurdas end parkimiskohale, mistõttu nemad seisid ja ootasid, et ta ära pargiks. Siis hakkas teine auto liiga lähedale tulema, nemad tahtsid tagurdada, aga ei jõudnud. Teine auto sõitis neile otsa. E.K.sõnul oli teine auto alguses parkimiskohal, hakkas ära sõitma, aga siis hakkas tagasi tagurdama. Kui nad seda nägid, jäid nad seisma. Nad ootasid, et teine sõiduk end ära pargiks. Nad paiknesid üsna parkimisala keskel, kaubik liiklus aeglaselt. Teise sõiduki juhti oli kokkupõrke hetkel küljeaknast näha. E.K.hinnangul oleks ka teise auto juhil olnud võimalik neid näha. Kokkupõrke hetkel nemad (Mercedes-Benz) seisid. Autodel läksid kokku esistanged, oli kerge ehmatus. Kokkupõrge oli kergemat laadi. E.K. nendib, et nemad võisid liiga ette sõita ja ei jõudnud tagasi ajada. Kui kokkupõrge ära oli, jäi teine auto seisma. Neile jäi mulje, et teine sõiduk tuleb parkimiskohalt välja ja nad tahtsid parkida selle auto lähedale või samasse kohta. Nad ei uskunud, et teine sõiduk tagasi tagurdab, kuna oli parkimiskohalt välja sõitnud. Mercedes-Benzil olid vasakul esistangel ääre juures kriimud, värv oli maha läinud. Väga tõsiselt ei olnud. Teise auto vigastusi E.K. ei tea. Autod E.K.sõnul otseselt ei põrkunud, vaid hõõrdusid teineteise vastu. E.K.iga samasuguseid ütlusi andis kohtuistungil Mercedes-Benzi roolis olnud tunnistaja C.M.. C.M.i sõnul K.E tagurdas ja nemad ei jõudnud eest ära minna, mistõttu K.E sõitis neile otsa. C.M.i sõnul tuli K.E parkimiskohalt ära ja siis tagurdas. C.M.i juhitud auto seisis. Tema autole tulid stange peale kriimud, aga midagi erilist ei olnud. 5 Teisel autol olid ka kriimud, midagi lahti ei olnud. K.E auto liikumisest oli kahe auto vahel hõõrdumine, väike kokkupõrge. See tähendab, et C.M.seisis ja teine auto tõmbus tema vastu. Teine auto sõitis välja, tahtis paremini panna ja ei märganud, et C.M.ootab. Autod olid omavahel piisavalt kaugel, et mitte otsa sõita, kuid teine auto võttis liiga suure hoo ja ei arvestanud otsasõitu. C.M.arvas, et teine sõiduk pargib ära, et ta saab mööduda, aga teine sõiduk tegi järgmisi manöövreid. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et on välistatud, et Mercedes-Benz sõitis sirgjooneliselt Volkswagenile küljepealt otsa, põhjustades sellega sõidukitel esinevad vigastused. Nimelt on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et 19.02.
4. a kella 9.39 ajal oli K.E oma sõidukiga Volkswagen Nõlvaku tn 2, Tartu asuvas parklas ning soovis oma sõidukit parkida, tagurdada parkimiskohale. Samuti on tõendatud, et C.M.i juhitud sõiduk Mercedes-Benz tuli parklasse ning natuke pärast parklasse sõitmist toimus C.M.i ja K.E poolt juhitud sõidukite vahel kokkupõrge. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hetkel, kui nemad sõidukiga Mercedes-Benz parklasse jõudsid, oli K.E asunud parkimiskohalt välja sõitma, mistõttu jäid nemad ootama, s.t jäid seisma, et lasta K.E parkimiskohalt välja sõita. Neile ootamatult otsustas K.E aga manööverdamist jätkata, s.t asus uuesti samale parkimiskohale tagurdades parkima. Väärteotoimikus olevatelt piltidelt (K.E esitatud koos vastulausega) nähtub, et K.E juhitud sõiduk Volkswagen asetseb parkimiskoha ees, tema esimesed rattad on välja keeratud vasakule poole. Samuti nähtub fotodelt, et Mercedes-Benz asetseb Volkswagenist vasakul pool selliselt, et Mercedes-Benzi vasakpoolne esitiib ja Volkswageni parempoolne esitiib on omavahel vastamisi. Volkswageni esirataste paiknemisest on võimalik järeldada, et K.E tagurdas oma sõidukiga pöördega vasakule. Seejuures kinnitavad need ka tunnistajate poolt arvatut, et K.E oli parkimiskohalt lahkumas. See tähendab, et tunnistajatel oli rataste asendit arvestades põhjendatud alus eeldada, et K.E soovib parkimiskohalt lahkuda. Fototabelist ja K.E poolt esitatud fotodelt nähtub, et K.E Volkswagenil on nühkejälg nii parempoolse esiratta ilukilbil kui ka parempoolsel esinurgal, s.t põhkeraual. Mercedes-Benzil on vigastus, s.o nühkejälg vasakpoolsel esiosal. Vaadates nii Volkswagenile kui ka Mercedes-Benzile liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastusi, tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja esindajaga ja asuda seisukohale, et kokkupõrge ei saanud kuidagi toimuda selliselt nagu seda on oma ütlustes väitnud K.E. Ehk siis puudub igasugune alus väita, et K.E sõidukile sõitis külge Mercedes-Benz. Nimelt ei ole Volkswageni ilukilbile ja parempoolsele esiosale ehk põrkerauale tekkinud vigastused ühel kõrgusel, vaid ilukilbile tekkinud vigastused asetsevad mõnevõrra madalamal. Arvestades vigastuste horisontaalset suunda on ainuke võimalik järeldus, et K.E sõiduk liikus, tagurdas selliselt, et tema juhitud sõiduk, selle ilukilbiga ratas puutus esiteks vastu Mercedes-Benzi numbritule all asuvat stange äärt. Seejärel, kuivõrd K.E ei peatanud oma sõidukit, vaid jätkas tagurdamist, puutus K.E sõiduki parempoolne esiosa (põrkeraua alumine serv) vastu Mercedes-Benzi vasakpoolset esiosa, liikudes seda mööda edasi kuni Volkswageni seisma jäämiseni. K.E väide, et tema auto liikus pärast lööki, kokkupõrget ligi meetri edasi, ei ole asjas kogutud tõendite alusel usutav. Nimelt ei kinnita ei tunnistajate ütlused ega ka fototabelites kajastatu ja K.E enda poolt esitatud fotodelt nähtuv tõsise kokkupõrke toimumist. Vastupidi, eelpoolt toodud tunnistajate ütlused koos fotodelt nähtuvaga kinnitavad, et kokkupõrke näol oli tegemist pigem kahe auto omavahelise hõõrdumisega, mille tagajärjel ei tekkinud kummalegi sõidukile tõsiseid vigastusi. Kuivõrd sõidukitele on tekkinud 6 vaid nühkejäljed, muljumisi ega deformeerumist ega erinevate autoosade paigalt liikumist ei ole toimunud, on K.E väiteid tõsisest, tema auto ligi meetrist paiskumist tinginud kokkupõrkest ümber lükatud. Siinkohal märgib kohus sedagi, et kohtu hinnangul on K.E kaitsepositsioon kogu menetluse väitel olnud laveeriv. Ta on küll rääkinud, kuidas tema auto ei liikunud kui ka sellest, kuidas see praktiliselt paigal seisis. Samuti on ta üritanud seada tunnistajate usaldusväärsust kahtluse alla, väites, et nad lihtsalt lahkusid sündmuskohalt või et tunnistaja E.K. oli antud päeval ebaadekvaatne. Asjas ei ole tuvastatud, et tunnistaja E.K. oleks antud päeval mingil põhjusel ebaadekvaatne olnud. Seda ei ole menetluses väitnud keegi peale menetlusaluse isiku. Tunnistaja ise on selle väite kummutanud, öeldes, et ta oli kindlasti adekvaatne, kuna oli koolipäev. Tunnistajate sündmuskohalt lahkumist võib parimal juhul hinnata kui kommunikatsiooniprobleemi, kuivõrd tunnistajad selgitasid, kuidas nad võtsid K.E telefoninumbri, et asja hiljem arutada. Tunnistajad said aru, et neil oli kokkulepe olemas ja politseid kutsuda vaja ei ole. E.K. märkis veel, et tema (K.E) ei tahtnud politseid. Kohtu hinnangul oli tagurdamismanöövril oleval K.E

§ 49

lg 1 kohaselt kohustus veenduda, et tema tagurdamine parkimiskohale ei ohusta ega takista teisi liiklejaid. K.E jättis selle nõude täitmata. Kohus ei nõustu K.E-ga , et liiklusõnnetuse tingis Mercedes-Benzi juhi C.M.i käitumine, kuivõrd asjas on tuvastamist leidnud, et C.M.i sõiduk seisis paigal, s.t ootas K.E manöövri lõpetamist. Kohtu hinnangul oli K.E piisav võimalus veenduda oma manöövri ohutuses, kuivõrd ta ise on kinnitanud, et ta nägi Mercedes-Benzi ajal, kui see asus alles Nõlvaku ringil. Seega oleks ta pidanud arvestama võimalusega, et Mercedes-Benz tuleb Nõlvaku 2, Tartu asuvasse parklasse. Lisaks sellele oli K.E-lenne, kui ta asus uuesti parkimiskohe tagurdama, s.t pärast rataste vasakule välja keeramist, kuid enne tagurdama asumist kohustus ja võimalus veenduda, kas tal on võimalik oma manööver, s.t parkimiskohale tagurdamine lõpetada. Seda ta aga ei teinud. Vastupidi, tema ütlustest nähtub, et kui ta oli natukene ettepoole sõitnud, siis ta vaatas, et kedagi ei ole ja hakkas vaikselt tagurdama. Tagurdamise kestel ta enam ei veendunud ega ta kedagi oma tagurdamisega ei ohusta ega takista, vaid ta tagurdas selliselt, et hakkas viimasel hetkel rooli nii keerama, et ta jõuaks sirgelt taskusse (parkimiskohale). Oleks K.E oma manöövri kestel täitnud

§ 49

lg 1 kohustust, s.t jäänud seisma, et oma manöövri lõpule viimise võimalikkuses veenduda, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Kuigi tunnistajad on nentinud võimalust, et nad peatasid ja seisid K.E autole liiga lähedal, ei ole see asjaolu, mis tooks kaasa tagajärje omistamata jätmise K.E-le. Seda seetõttu, et kui K.E oleks täitnud

§ 49

lg 1 sätestatud kohustust, oleks ta pidanud aru saama, et C.M.i sõiduk on tema omale liiga lähedal, takistades tal tagurdamismanöövri lõpetamist. Eeltooduga tegi kohus kindlaks, et just K.E poolt

§ 49

lg 1 tuleneva liiklusnõude täitmata jätmise tõttu toimus liiklusõnnetus, tuues kaasa varalise kahju tekkimise Swedbank Liising AS-ile Mercedes-Benzi vasakpoolse esiosa kahjustamise näol. Liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui K.E oleks piisava põhjalikkusega veendunud tagurdamismanöövri ohutuses. Antud nõude täitmata jätmisega põhjustas K.E liiklusõnnetuse, s.t pani toime

§ 223lg 1 järgi sätestatud väärteo. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. 7 Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. K.E pani talle etteheidetava teo toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ei veendunud piisavalt oma tagurdamismanöövri ohutuses. Juhul, kui K.E oleks tavapärasest suuremat tähelepanu ja asjaoludega arvestamist nõudva tagurdamismanöövri tegemisel käitunud hoolsamalt ja kohusetundlikumalt, s.t enne lõplikku tagurdama asumist veendunud põhjalikult selle ohutuses, oleks ta saanud manöövri selle alustamise järel õigeaegselt katkestada või seda üldsegi mitte alustada. Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 223

lg 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. K.E-le määras kohtuväline menetleja

§ 223lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot.

Kohus ei ole tuvastanud, et K.E puhul esineks karistust kergendavaid ja/või raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate ja/või raskendavate asjaolude puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast.

§ 223

lg 1 maksimaalne sanktsioon on 300 trahviühikut ning selle keskmine määr 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja, määrates karistuse 50 trahviühiku ulatuses, on seega kohaldanud karistust oluliselt alla karistusmäära keskmise. Arvestades, et K.E ei ole karistusregistrisse kantud ning asjaolu, et kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kohaldada karistust 50 trahviühiku ulatuses, s.t oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, seaduses ettenähtud minimaalse määra lähedase karistusega, ei ole mõistetud karistuse muutmiseks alust. Määratud karistus vastab nii K.E süü suurusele kui ka toimepandu raskusele. Kokkuvõtvalt tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8