on K.D kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. 1 4-16-3697 Kohtuotsuse ärakiri saata K.D-le ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati K.D Liiklusseaduse (edaspidi
) § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et K.D juhtis mootorsõidukit asulasiseselt teel kiirusega 74 km/h +/- 3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et K.D on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Väärteotoimepanemine on tõendatud videosalvestuse ja kiirusmõõteseadme salvestuse väljatrüki andmetega. Vastulauset pole menetlusalune isik esitanud. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Oma sellise tegevusega rikkus K.D
lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Väärteootsusest nähtub, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu samalaadset liiklusalast rikkumist (3 kehtivat karistust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest), millede eest määratud rahalised karistused pole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. 2 4-16-3697 Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja K.D-le karistuseks juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 481 lg 1 mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU 04.05.2016.a esitas K.D kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 25.04.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,005055 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning rahalise karistuse määramiseks. Kaebuse kohaselt kahetseb isik toime pandud tegu ning leiab, et kohtuväline menetleja on alusetult jätnud arvestamata väärteootsust tehes esinenud kergendava asjaolu. Kaebaja on seisukohal, et tema näol ei ole tegemist harjumusliku süüteo toimepanemisega ehkki karistamise andmete põhjal võiks sellise järelduse teha. Kaebaja märgib, et kohtuväline menetleja oleks pidanud arvestama reaalset olukorda, et Tallinna magistraaltänavatel on liiklus alati praktiliselt lubatust suurem ning tema poolt ületatud kiirus oli piiripealne. Kaebaja märgib, et juhtimisõigus on talle hädavajalik ning selle kaotamine tooks kaasa rängad tagajärjed nii talle kui ka tema vanematele, kes elavad Ida-Virumaal. Samuti märgib kaebaja, et juhtimisõiguse kaotuse korral kaoks ka tema sissetulek. Karistamise eesmärk ei peaks olema süüdlase elukorralduse ruineerimine. Kaebaja soovib juhtimisõiguse alles jätmist ning teiseliigilise põhikaristuse määramist ning jätta kohaldamata juhtimisõiguse äravõtmine põhi—ja lisakaristusena. Kaebaja taotleb kirjaliku menetlust. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 19.05.2016.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades
lg 2 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määra ei ole isiku süü suur. Siiski, lubatud sõidukiiruse ning tegeliku sõidukiiruse vahe oli sedavõrd suur, et see pidi olema isikule tajutav ning ei saanud jääda talle märkamatuks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegu on toimepandud tahtlikult, kuivõrd isiku enda ütluste kohaselt tingis õigusrikkumise teisest sõidukist möödumine. K.D käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja ei ole kahetsust avaldanud, seega ei saanud kohtuväline menetleja arvestada otsuse tegemisel kergendava asjaoluga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses avaldatud kahetsus ei ole siiras, kuivõrd avaldatud kahetsuse eesmärgiks on saavutada karistuse liigi muutmine, seega ei saa seda arvestada karistust kergendava asjaoluna. Kaebaja suhtes on samalaadsete süütegude eest 3-l korral rahatrahve kohaldatud, kusjuures viimasest väärteost oli möödunud kõigest 9 päeva. Seega oleks kaebaja saanud säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. 3 4-16-3697 KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et K.D 04.05.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 25.04.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,005055 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata ja seda järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et K.D tekkisid kahtlused, kas tema poolt juhitud sõiduk ikka ületas sõidukiirust, kuivõrd ta ei palunud kiirusmõõtja näidu ette näitamist. Kohus sellise kaebaja poolse väitega ei nõustu ning leiab, et K.D-le inkrimineeritud väärtegu on leidnud tõendamist järgmiste uuritud tõenditega: väärteoprotokolliga 20160404438302, mille kohaselt rikkus K.D oma tegevusega
lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Protokollile on omakäeliselt kirjutatud „Olen tutvunud“; menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega; menetlusaluse isiku ütlustega, millest nähtuvalt isik selgitas, et õigusrikkumise pani ta toime kuna möödus teisest autost. Isikul ei ole politsei tegevuse kohta märkusi ning ei soovi midagi juurde lisada, tunnistab oma süüd; salvestuse andmetega, millest nähtuvalt mõõdeti sõiduauto Audi r/n XXX kiiruseks 74 km/h, suurimaks lubatud kiiruseks oli 50 km/h. Nähtub kiirus ja kaugus mõõtjast; otsusega, mille kohaselt karistati K.D
lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; salvestusega, kust nähtub, et Audi r/n XXX kiiruseks mõõdeti 74 km/h ning mootorsõiduk ei lahkunud kordagi mõõtja vaateväljast. Samuti nähtub politseipatrulli autos toimunud menetlus, selgitati, et isikul on õigus tutvuda koostatud materjalidega ning miks kohapeal ei saanud otsust teha, isik sai kõigest aru ning karistusregistri väljavõttega, mille kohaselt on K.D 4 kehtivat karistust, milledest 3 seonduvad liiklusalaste süütegudega, täpsemalt suurima lubatud piirkiiruse ületamisega. Viimase väärteo pani K.D toime 25.03.2016.a, mille eest määrati talle karistuseks rahatrahv 100 eurot, mille isik tasus 07.04.2016.a. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et K.D poolt juhitud mootorsõiduki Audi S8 2006A r/n XXX kiiruse näit on õige ning K.D ületas sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Kohus on seisukohal, et K.D poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab
lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi 4 4-16-3697 poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et K.D pani väärteo (suurima lubatus sõidukiiruse ületamine) toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas ületada suurimat lubatud sõidukiirust (enda sõnade järgi, kuna möödus teisest autost). Suurima lubatud sõidukiiruse ületamist ei saa kohtu hinnangul panna toime ettevaatamatusest. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on märkinud, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud otsust tehes karistust kergendava asjaoluga (kahetsus), kuigi see esines. Kohus märgib, et väärteoasja materjalidest ei nähtu, et isik oleks avaldanud kahetsust, seega ei saanud kohtuväline menetleja arvestada kahetsuse kui karistust kergendava asjaoluga. Samas nähtub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, et isik tunnistab süüd, mida saab kohtu hinnangul käsitleda KarS § 57 lg 1 p 3 alusel karistust kergendava asjaoluna. Seega oleks kohtuväline menetleja pidanud karistuse määramisel arvestama kergendava asjaoluga. Samas sellega mitte arvestamine, ei ole kohtu hinnangul kaasa toonud ebaõiget otsust. Kaebaja on kaebuses avaldanud kahetsust. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et avaldatud kahetsus ei ole käsitletav siirana. Kaebuses on kaebaja märkinud, et kohtuväline menetleja oleks pidanud karistuse mõistmisel arvestama, et Tallinnas on liiklus praktiliselt alati lubatust oluliselt kiirem. Sellisele asjaolule viitamine näitab ilmekalt isiku üleüldist ja üleolevat suhtumist kehtivasse liikluskorda. Kohtuväline menetleja ei saa ega peagi arvestama, milline on reaalne kiirus Tallinna tänavatel, vaid ta peab otsust tehes järgima seaduses sätestatut. Seaduses on kirjas, et asulasisesel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, seadus ei sisalda erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõudest kõrvale kalduda. Kuskil seaduses ei ole kirjas, et kohtuväline menetleja peab arvestama „reaalset“ sõidukiirust väärteo toimepanemise eest karistuse mõistmisel. See, et teised rikkuvad seadust, ületades suurimat lubatud sõidukiirust, ei tähenda, et kaebaja peab järgima teiste eeskuju. Iga isik valib ise enda sõidukiiruse, lähtudes suurimast lubatud kiirusest ning enda võimetest.
lg 1 p 2 ei kohusta mootorsõidukit juhtima maksimaalse lubatud sõidukiirusega, tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga. Kiirust ei valita selle järgi, millise kiirusega teised liiklevad. Lisaks on oluline juhtida tähelepanu, et antud teelõigul liikus kaebaja auto taga veel üks sõiduk, kuid tema ei ületanud suurimat lubatud sõidukiirust. Seega sellise väite esitamine on ennastõigustav ja üleolev. 5 4-16-3697 Kaebaja on märkinud, et tema rikkumise näol oli tegemist
Antud väide on tõene, kuivõrd
Kaebaja ületas kiirust mitte vähem kui 21 km/h, seega on kiiruse ületamine tõesti sätte alammääras. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, s.h võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna K.D on varasemalt korduvalt karistatud väärteokorras, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada K.D edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. Samas ei ole õige seostada kaebaja poolt toimepandud rikkumist
Riigikohus on korduvalt öelnud, et kui kohtualune otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05, p 6.3). Käesoleval juhul on kaebaja esitanud väite, et tal tekkis kahtlus, kas tema ikka ületas kiirust. Väärteotoimiku materjalidest nähtub üheselt, et politsei poolt mõõdetakse sõiduauto Audi r/n XXX kiirust. Mõõtjal on pidev silmside sõiduautogas, s.t kordagi ei kao mõõteseadme sihik sõiduautolt. Antud asjaolu kinnitavad nii salvestuse andmed kui ka videosalvestus. Lisaks on kaebaja ülekuulamise protokolli märkinud, et tal pole midagi politsei tegevusele ette heita ning ta tunnistab oma süüd. Samuti nähtub salvestusest asjaolu, et kaebaja räägib patrullpolitseinikule: „enne oli suurem kiirus, võttis hoo maha“ ning patrullpolitseinik vastab, et: „Tal vedas, kuna siis oleks fikseeritud veel suurem rikkumine“. Kaebaja on veel märkinud, et tema õigusrikkumine toimus kuivõrd ta möödus teisest autost. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal mitte kui mingit alust eeldada, et tema pole pannud toime rikkumist. Lisaks öeldi kaebajale, et tal on võimalik tutvuda väärteomaterjalidega, mille kohta kaebaja kinnitas, et ta sai sellest aru (nähtub salvestuselt). Kaebaja ei ole esitanud enda väite kinnitamiseks tõendeid, seega sisuliselt puudub kohtul kui ka kohtuvälisel menetlejal võimalus esitatud väite õigsust kontrollida, samas jääb esitatud kaebusest mulje nagu kaebajal oleksid mingisugused lisatõendid. Kohus leiab, et selline kaebaja väide on ennastõigustav ja paljasõnaline. Kaebaja õigustab enda teguviisi, lootuses kohut eksitada, saavutades sedaviisi väärteomenetluses kergem karistus. Kaebaja on väitnud, et juhtimisõigusest ilmajäämine mõjub katastroofiliselt temale, tema vanematele ning ta võib selle tagajärjel kaotada sissetuleku. Kohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebajale oli teada, et tal on eelnevalt 3 samalaadset rikkumist eest, mida talle öeldi ka patrullpolitseiniku poolt. Kusjuures viimase rikkumise pani kaebaja toime 9 päeva, s.o 25.03.2016.a, enne käesoleva väärteo toimepanemist. Ning antud rikkumise eest määratud rahatrahv ei olnud kaebajal veel tasutud. Kohus leiab, et kaebaja pidi olema eelnevalt juba teadlik, et tema vanemad, tema sissetulek on seotud juhtimisõiguse olemasoluga. Samas ei hoolinud kaebaja sellest ning otsustas ikkagi uuesti rikkumise toime panna. Tema käitumisest nähtub, et tema prioriteetideks ei ole tema töö ega tema vanemad, milles kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga. Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks 6 4-16-3697 olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega pidi K.D tegema kõik endast sõltuva ning järgima
nõudeid, et mootorsõiduki juhtimisõigus säilitada. Seega ei ole kaebuses toodud väide (sissetulek ja vanemate abistamine) piisavaks aluseks tühistada õige ja õiglane otsus. Kaebaja on soovinud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning karistuseks rahatrahvi määramist. Kohus leiab, et selline soov ei ole põhjendatud. K.D-le on korduvalt määratud karistusteks rahatrahve, kusjuures kolmel korral on karistused olnud seotud suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega. Viimati mõisteti isikule rahatrahv, 100 eurot,
Kaebaja tasus rahatrahvi 07.04.2016.a. Käesoleva väärteo pani isik toime 04.04.2016.a, s.o 9 päeva pärast eelmist rikkumist, kusjuures kaebaja ei olnud väärteo toimepanemise hetkeks eelmist rahatrahvi veel tasunud. Rahatrahvi tasus isik alles 3 päeva peale käesoleva rikkumise toimepanemist. Samuti pani kaebaja
lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toime 24.10.2015.a, mille eest määrati talle karistuseks rahatrahv 160 eurot. Samuti pani kaebaja
lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toime 26.06.2015.a, mille eest määrati teda rahatrahviga 84 eurot. Eelnevad määratud rahatrahvid ei ole suutnud ilmselgelt mõjutada K.D seaduskuulekalt käituma, seega on selline kergemaliigiline karistusemäär ennast ammendanud. Eelpool toodust lähtuvalt leiab kohus, et rahatrahvi määramine põhikaristusena ei ole mõeldav ega täida karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kaebaja on veel selgitanud, et tema näol ei ole tegemist harjumusliku süüteo toimepanijaga. Käesoleval juhul pani isik toime
lg 2 alusel kvalifitseeritava süüteo, kusjuures enne seda (9 päeva varem) oli ta pannud toime samalaadse rikkumise. Kaebajal oli käeoleva väärteo toimepanemise hetkel 4 kehtivat väärteokaristust, milledest 3 seondusid suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega, kusjuures kõikide väärtegude puhul, rikkus kaebaja
lg 2 sätestatud vahemiku, s.o ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust 21-40 km/h. Kohtu hinnangul viitab selline kaebaja poolne käitumine harjumuslikkusele. Juhusüüteoks ei saa kaebaja poolt toimepandud tegusid lugeda, kuivõrd juhusüüteoks kvalifitseeruks kohtu hinnangul maksimaalselt 2 samalaadset rikkumist. Kaebajal oli enne käesoleva rikkumise toimepanemist 3 samalaadset ning sama sätte alusel kvalifitseeritavat rikkumist. Seega väide, et kaebaja näol ei ole tegemist harjumusliku süüteo toimepanijaga, ei ole leidnud kohtu hinnangul tõendamist. Kuivõrd kaebajale on eelnevalt määratud juba keskmises määras rahatrahve ning isik pani 9 päeva hiljem toime samalaadse rikkumise on K.D süü üle keskmise, seega peab ka karistus olema süüle vastav. Seega kohus leiab, et kuivõrd rahatrahv on ennast ammendanud, on õigustatud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras. Kuigi kohtuväline menetleja ei arvestanud karistust kergendava asjaoluga (süü tunnistamine), leiab kohus, et sellega arvestades ei oleks muutunud karistuse suurus.
227 lg 2 kohaselt võidakse sõiduki juhtimisõigus ära võtta kuni kuueks kuuks. Keskmiseks karistusemääraks on seadusandja poolt määratletud 3 kuud. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kaebaja süü on keskmine, ta paneb harjumusest toime väärtegusid, tal on 3 7 4-16-3697 kehtivat samalaadset karistust, seega kohus leiab, et määratud karistus ei kuulu tühistamisele. Karistus ei ole kohtu hinnangul arvestades tegu liialt karm. Kohus on seisukohal, et K.D-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, § 120,
. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.