Obsah (5)

§ 63§ 56§ 15§ 18§ 57

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.aprillil 2016.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-2513 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi K.F

§ 63

lg 1 Liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o. 240,00 eurot. 11.02.2016 koostatud väärteoprotokolli nr 20160211181601 kohaselt 11.02.2016 kell 11:35 Tallinnas, Rannamäe teel Nunne ja Suurtüki tn vahel liikudes Suurtüki tn suunas K.F juhtis mootorsõidukit BMW 320D reg.nr.XXX kiirusega 72 +-3km/t, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50km/t, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 19 km/t ja juhtis liikluskindlustuseta mootorsõidukit, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 ja LKindlS § 3 lg 2 ning pani sellega toime LS § 227 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu 30.03.2016 esitas K.F Harju Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles palub juhindudes V™S § 2, § 29 lg 1 p 1, § 114 lg 1 p 2, § 132 ja KrMS § 7 lg 3 tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, sest määratud trahv on selgelt ebamõistlikult koormav ja palub hinnata karistuse suurust, kui süü leiab tuvastamist ja kui ei ole kohtuväline menetleja väärteomenetlusõigust oluliselt rikkunud kohtu arvates. Kaebuse esitaja arvamusel vajab selgitamist LKindlS § 3 lg 2 sätestatud kohustuse rikkumine: LS § 262 p 7 on ettenähtud olukord, kus kindlustamata sõiduki kasutamise eest määratakse hoiatustrahv 25 eurot, mis on oluliselt väiksem, kui LKindlS § 81 sätestatud maksimummäär. LS § 227 lg 1 karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (120 eurot). Kaebuse esitaja samuti ei nõustu tema auto mõõdetud kiirusega, sest videosalvestuselt ei nähtu, millise seerianumbri ja/või taatlustunnistusega kiirusemõõteseadet kasutati. Tavaliselt vormistatakse kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, kus on need andmed märgitud. Kuivõrd nimetatud protokolli ei koostatud, oleks pidanud menetluse läbipaistvuse huvides nimetatud andmed lisada väärteoprotokolli. Käesoleval juhul ei ole võimalik tagantjärele kontrollida, kas liiklusjärelevalve käigus kasutatud kiirusemõõteseade ja hilisemalt esitatud andmed ühtiksid, mis on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. Kaebuse esitaja nõustub, et lasertüüpi seadmega saab mõõta ainult ühe konkreetse sõiduki kiirust, küll aga peavad olema tagatud vastavad tingimused antud seadmega korrektseks töötamiseks: laserkiir on kauguses hajuv, seega teoreetiliselt saab mõõta väga kaugelt, kuid mõõtmise alas ei tohi olla teisi sõidukeid. Seega olukorras, kus mõõdetava sõiduki alas liigub teisi sõidukeid ja mõõtja ei tea, kui kaugelt mõõdetav sõiduk asub, võib tekkida olukord, et sihik suunatakse ühele sõidukile, kuid laserkiire hajuvuse tõttu seade arvutab hoopis antud sõiduki kõrval või taga oleva sõiduki kiiruse. Seetõttu on mõõtja kohustuseks teada mõõdetava objekti kaugus mõõteseadmest ja tuleb märkida kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning lisada andmed videosalvestusele, käesoleval juhul aga mõõtja kohapeal ei osanud öelda, kui kaugelt ta kiirust mõõtis. Mõõtmine toimus siis, kui teekate oli märg, mõõtja suunas sihiku auto rattale, videot on näha, et mõõdetav kiirus on vägagi hüplik ja katkendlik, mis ole mõeldav ühel ja samal ajahetkel, mistõttu esineb kahtlus, et mõõtja ei ole käsitlenud kiirusmõõteseadet korrektsetes tingimustes ja hoolsusega. Vabariigi Valitsuse määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuse töötlemisele“ § 1 lg 2 järgi lasermõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on valguskiirusega liikuva valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel; § 9 lg 3 p 2 kohaselt lasermõõturi kasutamisel ei tohi mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Seade kasutusjuhendis on märgitud, et seade esmalt arvutab mõõtja ja mõõdetava objekti vahelise distantsi ning alles seejärel kuvab mõõdetava objekti kiiruse. Vabariigi Valitsuse määruse nr 78 § 9 lg 3 p 2 kohaselt lasermõõturi kasutamisel ei tohi mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Kaebuse esitajale jääb arusamatuks, milles väärteo toimepanemisel väljendub tema tahtlus või kuidas otsuses taolise järelduseni jõutud. Kaebaja hinnangul käesolevas väärteoasjas vajab tuvastamist, kas kohtuväline menetleja on korrektselt kohaldanud nii materiaalõigust kui ka väärteomenetlusõigust. Kehtiva karistuspoliitika ja erinevate Riigikohtu otsuste kohaselt mõistetav karistus sõltub

§ 56

lg 1 süü suurusest, mis peab olema vahetult seotud teo asjaoludega ja nende õigusliku hinnanguga. 2 Kohtumenetlus ja kohtuotsuse põhjendused 02.03.2016 toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde, vaidlustab otsust kiiruse mõõtmise osas. Tema arvates mõõtja ei pidanud mõõtmisel kinni kõikidest nõuetest ja mõõte tulemus ei ole tõendatav. Ei ole kinni peetud mõõtemetoodikast, ei ole teada seade ja taatlustunnistuse vastavusest – kohapeal väärteoprotokollis ei ole seadme ei taatlustunnistust ega nimetust kirja pandud, hiljem tagantjärgi esitatud taatlustunnistused ja tüübi kinnitused ei ühti (tüübikinnitustunnistus ei ühti seadmega). Kaebuse esitaja väitis, et mõõtmine on läbi viidud puudulikult, sest ei tohi mõõta, kui teekate on märg ja pole teada kui kaugelt on mõõtmine toimunud. Hinnangulisele väärtusele tuginemine ei ole õiguspädev, kuna riikliku järelevalve käigus tuleb andmed ära märkida. Ta leiab, et ei ületanud kiirust - sellel päeval, kellaajal ja kohas sõitis kiirusega 50 km/h. Liikluskindlustuse olemasolu ta ei kontrollinud: küsis auto omanikult, kas dokumendid on korras ja talle vastati, et on, palun sõida. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud ja kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kuivõrd tegemist on ühe teoga mis vastab mitmele kvalifikatsiooni normile, siis on isiku süü keskmisest suurem, millepärast on määratud karistus üle sanktsiooni keskmise määra, karistus on määratud õiglaselt. Kohtuliku arutamise järeldused V™S §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Vastavalt V™S § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas tähendab väärteoasja igakülgne uurimine sedagi, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest maakohtul tuleb selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama V™S § 133 loetletud küsimused: kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9). Kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja, tunnistaja XXXja kohtuvälise menetleja esindaja ning uuris järgmisi väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid: - 11.02.2016 menetlusaluse isiku K.F-i ülekuulamise protokolli kohaselt ütlused ta esitab vastulauses, kuna talle ei näidanud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. - Väärteotoimiku materjalidega tutvustamise protokoll, millest nähtuvalt 17.02.2016 K.F tutvus väärteoasja nr 2316,16,001475 materjalidega (I köites ja 4 lehel, videosalvestus). - Maanteeameti liiklusregistri 22.02.2016 väljavõte, millest nähtuvalt K.F omab B kategooria juhtimisõigust alates 15.10.

1. - Eesti Liikluskindlustuse Fondi 11.02.2016 väljatrükk, millest nähtuvalt mootorsõidukil BMW 320D registrimärgiga XXX kindlustuspoliis ei kehti ning sõidukiga ei tohi liigelda. Poliisi kehtivuse algus on 30.03.2015 ja kehtivuse lõpp 29.09.
2. - Pädeva mõõtja R. Annuka koolituse tunnistus, et tema läbis 08.06.2007 pädeva mõõtja koolituse mahuga 7 auditoorset tundi, mis hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. 3 - Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-15/00063, millest nähtub, et kiirusmõõtur UltraLyte LTI 20-20 100 LR nr UX014775 on taadeldud 13.02.2015 ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr.104 lisa 2 p 8.2 kehtestatud nõuetele. - Mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitustunnistus TJI 5-3/12.30.03, millest nähtuvalt firma Laser Technology Inc laserkiirusmõõtur LTI 20.20 (Ultralyte 100, Ultralyte 100 LR, Ultralyte 100 Compact, Ultralyte 100 LTI) ning sellele lisatud kaamera vastavad Eesti õigusaktide nõuetele. Tüübikinnitus kehtib kuni 06.02.
3. - Väärteoasjas nr 2316,16,001475 26.02.2016 esitatud vastulauses K.F on seisukohal, et mõõtja ei ole järginud kiirusmõõteseadme kasutusjuhendis ja Vabariigi Valitsuse määruses nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ sätestatut, millest tulenevalt tuleb väärteoasi selles osas lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohustusliku liikluskindlustuse puudumist tunnistab ning palub käsitleda puhtsüdamliku kahetsust kergendava asjaoluna. - Ergo kindlustuspoliisist nr XXX nähtub, et sõiduki BMW 320D reg. märgiga XXX on kindlustuskaitse periood alates 12.02.2016 kuni 11.03.
4. - Kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendanud heli- ja videosalvestused (millistega kohus tutvus vahetult istungl) CD-plaadil 2316,16,001475 (00368 ja 00382), mis vastavad V™S § 31 lõike 1 1 punktides 1–3 sätestatud nõuetele: need on seotud väärteoasjaga nr 2316,16,001475, salvestistest nähtub millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestised loodud. Samuti salvestisest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud – mootorsõiduki registrimärgiga XXX sõidukiiruseks oli 72 km/h. - Karistusregistri väljavõttest nähtub, et K.F on üks kehtiv väärteokaristus LS § 228 järgi. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja XXX(politseiametnik) ütluste kohaselt 11.02.2016 teostas ta liiklusjärelevalvet Tallinnas, Rannamäe teel. Kella 11:35 paiku lähenes mööda Rannamäe teed Nunne tänava poolt valge sõiduk, mille liikumiskiiruseks mõõtis kiirusmõõteseadmega 72 km/h. Oli kombineeritud liiklusjärelevalve ning teine politseiametnik („peataja“) peatas sõiduki ülekäiguraja juures, mis on Rannamäe tee ja Suurtüki tänava ristmikul. Ta tuli menetlejate juurde ja näitas rikkujale kohtuistungil näidatud videosalvestust, millele rikkuja vaidles vastu ja väitis, et mõõdetud on tema taga liikuva sõiduki kiirust, kuna video pealt ei ole näha mõõtmise kaugust. Teekate võis olla märg. Kiirust mõõtis laserkiiruse mõõteseadmega UltraLyte, sama tüüpi seadmed on pea 10 aastat kasutusel. Enne tööle asumist seadmele on tehtud nii sihikutest kui ka nulltest. Sulgemiskleebis ja taatluskleebis olid olemas, sest muidu ei oleks sellel päeval seadet kasutusele võetud. Alustades mõõtmist, luges sisse numbri seadme pealt, mis on ka videosalvestatud. Sõiduki liikumiskiirus oli mõõdetud kauguselt, mis jääb 200-300 m vahemikku. Kaebaja sõiduk oli reas esimene, lähenes mõõtmiskoha poole. Eraldi tabloolt on näha mõõtmise kaugus ja kui sõidukid seisavad foori taga, siis on kaugus umbes 300 m. Seade mõõtmise kaugust ei ole võimalik videosalvestusele kuvada, kuna see mõõtmiskaugus muutub iga sekundi jooksul kaks korda ehk seda fikseerida silmaga kui palju täpselt 72 km/h juures ei ole võimalik. V™S § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Liiklusjärelvalvet teostanud politseiametniku XXX ütlused on kohtu hinnangul selged ja üksikasjalikud, mõõtja on jälginud mõõtemetoodika nõudeid. Mõõtevahend on taadeldud ja vastavad tõendid kohtule esitatud. Mõõtja on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mõõtetulemus on jälgitav, eksimus välistatud. Hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis leiab kohus, et K.F-i süü rikkumistes on tõendatud – ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 19 km/t ja juhtis liikluskindlustuseta mootorsõidukit (LS § 227 lg 1 ja LKindlS § 81). 4 Kaebuse esitaja on vaidlustanud väärteootsuse kiiruse ületamise osas ning palub lõpetada väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteotunnuste puudumisega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et mõõdetud ei ole tema kiirust. Liikluskindlustuse seaduse rikkumist tunnistab, ei vaidlusta, kuna rikkumise hetkel mootorsõidukil puudus kehtiv liikluskindlustus. Kaebuse esitaja on vaidlustanud väärteootsuse sisuliselt, väites, et ei ole mõõdetud tema sõiduki kiirust. Mõõtetulemus ei ole jälgitav, kuna ei videomaterjalist ega väärteoprotokollist ei tulene laserkiiruse mõõteseadme number või tüübikinnitus. Mõõtja on rikkunud kiirusmõõturi mõõteprotseduuri nõudeid, sest kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel olid segavad mõjurid ning mõõtja ei teadnud mõõteobjekti kaugust. Lisaks kaebaja selgitas, et mõõtesihiku suunamine auto esirattale on lubamatu ja see tuleb suunata autonumbrile, kuna see on kõige paremini peegelduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuse 3-1-1-20-15 p-s 39, et väärteoprotokollis on vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses. Väärteoprotokollis on kirjeldatud K.F-ile süüks arvatud süütegu: „juhtis mootorsõidukit kiirusega 72+-3km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h. Juhtis liikluskindlustuseta mootorsõidukit“. Rikkumise kirjeldus on piisavalt selge ja arusaadav, kirjeldusele kiirusemõõteseade seerianumbri ja/või taatlustunnistuse numbri lisamine ei muudaks süüdistuse sisuliselt. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sama teokirjeldust, mis on väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse paragrahvile lõike 1 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Mõõteseaduse § 7 lg 3 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab paragrahvi 7 lõikes 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi metroloogilise kontrolli nimistu). Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 4 kohaselt võib metroloogilise kontrolli teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad1 “ lisa 2 punkti 8.2 kohaselt on liiklusjärelevalve kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta. 5 Nähtuvalt kohtule esitatud heli- ja videosalvestustest oli mõõtmisel kasutatud kiirusmõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX014775 (mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00063) ja seade oli taadeldud 13.02.2015, mistõttu on kasutatud nõuetele vastavat kiirusmõõteseadet. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 3 lg 1 kohaselt peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Tunnistaja Raul Annuka, kes mõõtis kiirust liiklusjärelevalve korras, on läbinud pädeva mõõtja koolituse 08.06.2007 ja selle kohta on talle antud tunnistus. Kohus leiab, et tunnistaja R.Annuka pädevus mõõtmises väljendus ka kohtuistungil antud vastustes mõõtemetoodika kohta. Tunnistaja XXXütlustega on täpselt tõendatud süüteo toimepanemist iseloomustavad faktilised asjaolud, ta kirjeldas täpselt, kuidas toimus K.F-i juhtiva mootorsõiduki sõidukiiruse mõõtmine. Tunnistaja on kohtuistungil põhjalikult selgitanud, et UltraLyte kiirusmõõteseade mõõdab ainult kindlat sõidukit, ühte sõidukit korraga, seda sõidukit, mis on sihikule võetud, kuhu on suunatud lasertäpp. Videosalvestus kinnitab, et mõõtmise tehiolud olid mõõtmise hetkel head ning mõõtja ja BMW vahel ei olnud ühtegi takistust, mis välistab võimaluse, et laserkiir oleks olnud suunatud mõne teise liikuva objekti peale. Kaebaja ning tunnistaja ütlustega on kohtu hinnangul asjas tõendatud kaebaja liikumine üldmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas, liiklusjärelvalve käigus tehtud helija videosalvestusega on tõendatud kiiruse ületamine mitte vähem kui 19 km/h. Kohus leiab, et tunnistaja XXXütlustega on tõendatud, et mõõtemetoodikat rikutud ei ole - K.F-i poolt juhitud BMW liikus üksinda ja mingeid takistavaid asjaolusid sõiduki kiiruse mõõtmiseks ei olnud. Tunnistaja ütlusi kinnitab videosalvestis, millest on näha, et sõiduk BMW reg.märgiga XXX kiirendab mõõtjale vastutuleva sõidusuunda parempoolses reas, laserkiir on suunatud sõiduki esiotsale, mõõtmist ei takista midagi ja lasermõõturi sihik on suunatud ainult selle sõiduki peale. Kaebaja seisukoht, et mõõdeti teise sõiduki kiirust, on ekslik. Kaebaja kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes on täielikult ümberlükatud videosalvestusega, mis on Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-89-14 kohaselt täiendav objektiivne tõend, mis tagab nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli. Sama seisukohta Riigikohus on kinnitanud 07.12.2015 lahendis nr 3-1-1-67-
5. Seega antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus on kasutatav tõendina. „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 10 lg 2 kohaselt mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Sama määruse § 10 lg 1 andmete loetelus puudub nõue, et videosalvestisest peab nähtuma kiirusemõõteseade seerianumber ja/või taatlustunnistuse number. Esimesel videol, mis on tehtud mõõtmise alguses, mõõtja nimetab seerianumbri, mis vastab kohtule esitatud kiirusmõõturi taatlustunnistusele. Need andmed on usaldusväärsed, mistõttu kohtul puudub alus kahelda nende õigsuses. Puuduvad mistahes asjaolud, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes, kohus peab tõendatuks K.F-i käitumises LS § 227 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise. Kaebaja poolt väljendatu, et mõõtmise teostamiseks oli vaja teada kaugust mõõteobjektini, ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Spetsifikatsiooni kohaselt kõikide UltraLyte laserkiirusmõõturite puhul (kättesaadav: http://www.lasertech.com/content/pdfs/TS/UltraLyte-Series-USA-Specifications.pdf) maksimaalseks mõõtmiskauguseks on 1000 meetrit, seega ei oma tähtsust, millisel kaugusel liikus K.F-i poolt juhitud BMW, kui see oli alla ülaltoodud distantsi. Sama seisukohta kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 § 9 lg 1, millest nähtuvalt mõõteobjekti kaugus 6 kiirusmõõturist peab vastama kiirusmõõturi tüübikinnitustunnistuses või tootja kasutusjuhendis määratud piiridele, käesoleval juhul alla 1000m. Ka tunnistaja XX kohtuistungil kinnitas, et mõõtekaugus ei ole oluline info. Mis puudutab laserkiire hajuvust, siis UltraLyte laserkiirusmõõturite spetsifikatsiooni kohaselt selle hajuvuse raadius on +-15 sentimeetrit, mis füüsiliselt ei võimalda eksida konkreetse sõiduki kiiruse mõõtmises. Videolt on näha, et laserkiir on suunatud BMW juhipoolsele nurka, mille läheduses teisi samas suunas liikuvaid sõidukeid ei ole, kuna tegemist on vasakpoolse kõrvalreaga. Sõiduki kiirus ei ole hüplik, nagu kaebaja väidab. On üldteada asjaolu, et mootorsõiduk ei liigu konstantse kiirusega. Millel põhineb kaebaja seisukoht, et tüübikinnitustunnistus TJI 5-3/12.30.03 ei ühti Laser Technology Inc laserkiirusmõõturiga LTI 20.20 jääb arusaamatuks. Teadaolevalt tüübikinnitus kehtib kõikide Eestis olemasolevate Ultralyte laserkiirusmõõturite suhtes, selle vastavuse hindamine ülalmainitud seadmetega on Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuses. Seoses kaebuse esitaja pretensiooniga, et oleks võinud kohaldada hoiatamismenetlust, peab kohus vajalikuks märkida, et millist menetlusliiki konkreetse rikkumise puhul kohaldatakse on politseiametniku diskretsiooniotsustus vastavalt teo asjaoludele. Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. Sõites asulasisesel teel kiirusega 72 km/h +/- 3 km /h rikkus K.F LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Kuna K.F on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust 19 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. LKindlS § 3 lg 2 kohaselt liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. LKindlS § 81 näeb ette vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest. Vaidlust ei ole asjaolus, et K.F, kui autojuhil, puudus kohustuslik seaduses ettenähtud liikluskindlustus. Menetlusalune isik on ka ise kohtuistungil antud ütlustes selgitanud, et liikluskindlustuse puudumise osas tehtud otsust ei vaidlusta, tunnistab süüd. Selgitas, et ta unustas kontrollida kehtiva liikluskindlustuse olemasolu. Ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi 11.02.2016 väljatrükk kinnitab, et sõidukil puudus liikluskindlustus. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et K.F rikkus LKindlS § 3 lg 2 nõudeid, pannes sellega toime LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 15

lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 18

kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus; isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Otsuses kohtuväline menetleja leidis, et K.F pani väärteod toime tahtlikult. Kohus asub seisukohale, et väärteomenetluses puuduvad tõendid selle kohta, et K.F juhtis liikluskindlustuseta sõiduki tahtlikult. LKindlS § 3 lg 2 nõuete täitmata jätmise pani K.F toime hooletusest (

§ 18

lg 3), sest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks olnud nimetatud nõuete eiramine kaebuse esitaja puhul välditav. LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise pani K.F toime tahtlikult, mis on videosalvestusel selgelt jälgitav. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik K.F, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. 7 LS § 227 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. LKindlS § 81 sätestatu kohaselt karistatakse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Eeltoodust tulenevalt tuleb K.F-ile karistuse määramisel lähtuda LKindlS § 81 sätestatud sanktsiooni määrast, mis näeb maksimaalse karistusena ette rahatrahvi 100 trahviühikut. Vastavalt

§ 56lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas ei ole raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid tuvastatud.

§ 57lg 1 p 3 kohaselt on kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus.

„Osaline“ puhtsüdamlik kahetsus kohtu hinnangul ei ole käsitletav kergendava asjaoluna. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras kohtuväline menetleja K.F-ile LS § 227 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste eest

§ 63lg 1 alusel LKindl

S § 81 järgi rahatrahvi 60 trahviühikut, s.o. 240 eurot. Kohtuväline menetleja on K.F-ile määranud rahatrahvi sanktsiooni keskmise määra (mis on 100:2=50 trahviühikut) lähedases määras, mis vastab kaebaja süü raskusastmele ning piisav eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks ehk võimaldab mõjutada K.F edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri teatisest nähtub, et K.F on varem väärteokorras karistatud LS § 228 alusel rahatrahviga 180 eurot, mis ei ole mõjutanud isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, vastupidi, ta on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist, mis näitab, et talle määratud väiksem karistus ei ole mõju avaldanud. Karistus on määratud sanktsiooni keskmisest määrast 10 trahviühiku võrra suuremas määras, mis arvestades kahte kogumis toimepandud rikkumist, on põhjendatud. Lähtudes K.F-i süü ulatusest – liiklusnõuete täitmata jätmise pani toime hooletusest, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ei ole kohtu arvates alust K.F-ile määratud karistust vähendada, kuna karistused on rikkumiste kaalukust arvestades juba niigi minimaalsed. Kohus on seisukohal, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetlusalune isik ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid tema süü astet. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 11.03.2016 otsuse väärteoasjas nr 2316,16,001475 – muutmata. kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8