2 p. 1 alusel, kuna on alust arvata, et isik on tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid või muu sarnase toimega aineid (t. lk. 16-17). Karistusregistri väljavõttest avaldati O.A kehtivad väärteokaristused (t. lk. 18-19). Registrist nähtuvalt on O.A 8 kehtivat väärteokaristust erinevate liiklusalaste rikkumiste kohta (
1;
;
1;
2). Kohtuistungil kuulati O.A süüd kinnitavate tõenditena üle ka isikulised tõendiallikad. Nii selgitas tunnistaja Sander Kullamaa, et 10.01.2015.a toimus Keila - Haapsalu maanteel politseioperatsiooni „kõik puhuvad“. Vaidlusalune sõiduk peatus tunnistaja juures rivis, kus kõik puhusid ja kuna eelneval päeval oli sama sõiduki peale olnud n.ö. väljakutse, et võimalik juht on joobes, kontrolliti teda indikaatorvahendiga koha peal. Indikaatori näit oli korras, kuid isik jäi tunnistaja mäletamist mööda millegagi silma ning suunati seetõttu täiendavasse kontrolli. Narko indikaatorvahendi näit osutus positiivseks, seda amfetamiini osas. Peale seda toimetati isik Wismarisse kontrolli. Tunnistaja selgitas, et narkootilise aine tarvitamist ta ise otseselt ei näinud. Tunnistaja Jaanika Kulešas selgitas kohtuistungil, et mäletab menetlusalust isikut seoses politseilise operatsiooniga. Samuti mäletab, et antud isikuga käidi kontrollis ka Wismari haiglas. Tunnistaja selgitas antud sündmuse osas, et tema kontrollis politseioperatsiooni käigus puhujate rivis edasi-tagasi kõndides autojuhtide üldist olekut. Isikud, kellel olid näiteks punetavad silmad, väsinud olemine või aeglasem kõne, saatis tunnistaja kõrvale kontrolli. Tunnistaja selgitas, et politseioperatsioonidel on kaasas ka narko indikaatorvahend „dragtest“. Selleks, et süljeproovi võtta, tuleb indikaatori pulka isikul suuõõnes sülje sees hoida ja hõõruda põski, keelt ja keele alt. Seejärel tuleb indikaatori otsik panna aparaati, aparaat mõtleb 8 minutit ja seejärel näitab positiivsena põhiainegrupi ja ained, mille jäägid on isiku süljest tuvastanud. Seejärel tehakse isikule täiendavaid teste ja mõõdetakse pulssi, vererõhku, tehakse kand-varvas sirgjoone kõnnitest, vaadatakse üle üldised tunnused ja saadetakse seejärel Wismarisse. Tunnistaja mäletab, et O.A olid punakad, läikivad silmad ja kõne oli aeglasem. 4 Kohtul ei ole antud juhul põhjust kahelda tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste tõepärasuses ning usaldusväärsuses, kuivõrd tunnistajatele on selgitatud KrMS § 71 – 73 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas kohustust anda tõeseid ütlusi. Samuti on tunnistajaid hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Lisaks on tunnistajate poolt antud ütlused kooskõlas ka muude menetluse käigus kogutud tõenditega. Kohus ei tuvastanud antud väärteoasjas, et tunnistajad Sander Kullamaa või Jaanika Kulešas omaks vihavaenu menetlusaluse isiku suhtes, mis oleks neil takistanud tõepäraste ütluste andmist. Tõendamiseseme asjaolude täpseks väljaselgitamiseks kuulati kohtuistungil üle ka ekspert Mailis Tõnisson, kes selgitas, et uriinist võetud kiirtest võib anda valepositiivse tulemuse ja palju testreaktsioone. Sellepärast saadetaksegi proov kohtuekspertiisi, kus tehakse ekspertiis kinnitavate meetoditega ning kasutades samas kahte, s.o gaasikromotograafia ja massispektromeetria meetodit. Eksimust seejuures olla ei saa ning valepositiivset tulemust need ei anna. Ekspert selgitas, et organismi sattumiseks peab amfetamiin olema manustatud, kanepil on võimalik ka näiteks passiivne organismi sattumine, näiteks kui keegi teeb suitsu. Amfetamiini puhul aga ekspert sellise võimaluse välistas. Samas ei ole välistatud võimalus, kui keegi paneb amfetamiini joogi või söögi sisse, kuid tavapraktikas on selleks aineks mitte amfetamiin, vaid ecstasy. Kohtul puudub alus eksperdi antud ütluste tõepärasuses, samuti ekspertiisiga tuvastatud uuriniproovi tulemuste õigsuses kahelda. Kaitsja hinnangul ei ole antud asjas objektiivsed ja subjektiivsed süüteokooseisu tunnused täidetud. Kohtulikes vaidlustes viitas kaitsja Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-55-13 väljendatud seisukohale, mille kohaselt narkootilise aine leidumine menetlusaluse isiku organismis tõendab sama aine tarvitamist vaid kaudselt. Samuti viitas kaitsja Riigikohtu lahendile 3-1-1-49-09 ning nr 3-1-1-15-12, mille kohaselt eeldab kaudsetele tõenditele tuginemine tõendite paljusust, kuid käesolevas väärteoasjas ei saa rääkida süüstavate tõendite paljususest nende puudumise tõttu. Kohtu hinnangul antud väärteoasjas kaitsja poolt märgitud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-55-13 tugineda ei saa, kuivõrd selle valguses on menetlusalune isik esitanud kohtule kaitseversiooni, mida kohtul oli kohustus kontrollida, hinnates hiljem menetlusaluse isiku esitatud versiooni kogumis teiste tõenditega. Käesolevas asjas menetlusalune isik väitis, et ta ei ole amfetamiini tarvitanud, seega oma tegu omaks ei võta. Väärib tähelepanu, et O.A ei osanud vastata kohtu küsimusele, kuidas narkootiline aine amfetamiin võis üldse tema organismi sattuda. Menetlusalune isik küll selgitas, et arsti poolt on talle välja kirjutatud erinevaid ravimeid ja jaanuarikuus 2015.a kirjutati psühhiaatri poolt välja antidepressandid, unerohud ja rahustid. Sel hetkel kui teda aga kinni peeti, ei olnud ta eelnimetatud ravimeid nädal aega tarvitanud. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole antud juhul kooskõlas väärteoasjas kogutud muude tõenditega, nii väärib just erilist tähelepanu narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll, mille kohaselt on O.A olnud tervise suhtes esitatud kaebusteks depressioon ja viimase 24 tunni jooksul on ta tarvitanud järgnevaid ravimeid: XXX(t. lk. 8). Lisaks tuleb erilise tähelepanuga suhtuda ka menetlusaluse isiku kohtuistungil püstitatud kaitseversiooni, mille kohaselt O.A väitis, et ta käis peol, kus viibisid temale mitteusaldusväärsed inimesed, kes nalja mõttes võisid talle justkui midagi teha, s.t amfetamiini joogi/söögi sisse panna. Kohus küsitles O.A põhjalikult, et menetlusalune isik nimetaks isikute nimed, kes peol viibisid, seda eelkõige põhjusel, et kohus saaks sellist kaitseversiooni kontrollida, ka KrMS § 7 kohaldamise kaalumiseks. O.A aga kohtule üllatuslikult muutis seepeale oma versiooni ja väitis, et keegi pole talle andnud midagi ning teadlikult ei ole ta manustanud mitte ühtegi tundmatut ainet. Samuti ei oska ta nimetada isikute nimesid, kuna peol olid välismaa tüdrukud, Lätist, Rootsist jne (t. lk. 38 pöördel). Kohus viitab siinkohal Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-125-12 väljendatud seisukohale, 5 mille kohaselt kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, kuid samas peavad menetlusalune isik või tema kaitsja looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks. Käesolevas väärteoasjas ei ole ei kaitsja ega menetlusalune isik esitanud ühtegi hüpoteetilist väidet selle kohta, kuidas narkootiline aine võis O.A organismi sattuda. Menetlusalune isik ei osanud öelda ühtegi nime, kes oleks tema poolt märgitud peol viibinud, kas näiteks sõber, tuttav vms. On ilmne, et seltskonnas ja ühisel peol viibides pidi O.A teadma mõnda nimegi. Seda aga O.A mõistetamatul põhjusel öelda ei osanud. Sellest johtuvalt peab kohus võimalikuks, et selline kaitseversioon on väljamõeldis. Sellest tulenevalt on kohtult võetud ka võimalus menetlusaluse isiku poolt esitatud kaitseversiooni kontrollida ning kogumis teiste väärteoasjas uuritud tõenditega hinnata. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09, millele viitas ka kaitsja, on välja toodud, et kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded ning iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese. NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Kolleegium on märkinud antud lahendis, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine NPALS § 151 järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPALS § 151 järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Näiteks ei saa hilisemale joobeseisundile tuginedes võtta NPALS § 151 järgi vastutusele isikut, kes hoolimata oma tähelepanelikust ja kohusetundlikust suhtumisest pidas kanepisigaretti tubakasigaretiks. Kohus märgib, et antud lahendis on Riigikohus avaldanud seisukohta ka selles, et eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud mille esinemist eeldatakse, puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole küll NPALS § 15 1 realiseerituse seisukohast oluline, kuid Riigikohus märgib ka, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Asjaolu, et O.A oli narkojoobe tunnustega, kinnitasid kohtuistungil ka mõlemad tunnistajad. See omakorda eeldas ka isiku põhjalikku kontrolli. Narkootilise aine (amfetamiin) sisaldumine tuvastati ka ekspertiisiga (ekspertiisiakt nr 36I). Seega ei ole eluliselt usutav, et O.A , kellel tuvastati narkootiline joove amfetamiinist, ei oma vähemalgi määral mingit teadmist antud asjaolu suhtes, kuidas selline aine sai tema organismi sattuda, välistades kahtlaste ainete söömise/joomise täielikult. Tõendite hindamisel on aga ütluste usaldusväärsuse hindamine ja nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega. Riigikohus on varasemalt korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega ning oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (RK 3-1-1-7-11; 3-1-1-3-10). Kohtu hinnangul ei ole O.A ütlused eluliselt usutavad, seda ka esitatud kaitseversiooni silmas pidades. On ilmne, et isik, kes otsustab end väärteoasjas aktiivselt kaitsta, peab esitama kohtule kaitseversiooni, mida kohtul on võimalus kontrollida. Ebausaldusväärseks saab O.A 6 ütlusi pidada juba osas, mis puudutavad erinevate rahustite, unerohtude ja antidepressantide tarvitamise asjaolusid. Nimelt kui väärteoasjas vahetult peale kinnipidamist on isik väitnud, et tarvitas erinevaid ravimeid viimase 24 tunni jooksul, siis kohtuistungil esitatud väite põhiselt aga nädal enne vaidlusalust sündmust. Seega ei saa pidada menetlusaluse isiku ütlusi tõepäraseks. Nagu kohus märkis, on Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09 muuhulgas selgitatud, et NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus peab tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kuigi Riigikohtu seisukoha põhiselt ei ole joobeseisundi esinemine NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline, on kohtu hinnangul väärteoasja objektiivne külg siiski täidetud. Nii on ka Riigikohus märkinud, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Eeltoodu osas aga kohus selgitas, miks O.A ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti kummutas kaitseversiooni osas, justkui narkootilist ainet oleks ta manustanud enda teadmata. Tuleb tähele panna ka seda, et mõlemas Riigikohtu lahendis (3-1-1-55-13; 3-1-1-49-09) oli vaidlusaluseks narkootiliseks aineks kanep, mitte aga amfetamiin, nagu käesolevas väärteoasjas tuvastatud. Tõsi, kanep on narkootiline aine, mida tõepoolest on võimalik sisse hingata, seda süüteokooseisu realiseerimise asjaoludest teadmata. Ekspert M. Tõnisson selgitas kohtuistungil, et gaasikromotograafia ja massispektromeetria meetodit kasutades ei saa ekspertiisi osas eksimust tekkida ning valepositiivset tulemust need ei anna. Ekspert selgitas, et amfetamiini organismi sattumiseks peab seda manustama, kanepi puhul on aga võimalik selle passiivne isiku organismi sattumine, näiteks kui keegi teine teeb suitsu. Ekspert küll märkis, et välistatud ei ole võimalus, et keegi paneb amfetamiini joogi või söögi sisse, kuid tavapraktikas on selleks aineks üldjuhul ecstasy. Antud asja lahendamise valguses ei ole kohus süütuse presumptsiooni nõuet rikkunud, ega alusetult tõendamiskoormist ümber lükanud. Vastupidi, küsitles kohus menetlusalust isikut põhjalikult, et võimalikku kaitseversiooni kontrollida. Subjektiivse külje osas viitab kohus, et tahtluse vormid on sätestatud KarS §-is 16, mille lõike 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Lõike 3 kohaselt aga paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eelviidatud paragrahvi lõike 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus leiab, et O.A on talle süüks pandud väärteo toime pannud otsese tahtlusega. O.A pidi amfetamiini tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal puudub vastav arsti ettekirjutus, millega ta paneb toime väärteo. Eelpool analüüsitud väärteo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et narkootilise aine amfetamiini tarvitamine oli kantud üksnes isiku soovist endale narkojoove tekitada. O.A teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu (narkootilise aine tarvitamise ilma arsti ettekirjutuseta) ning tahtis või vähemalt möönis seda. 1 Eelpool toodut arvesse võttes leiab kohus, et O.A poolt NPALS § 15 lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Kohus ei tuvastanud käesolevas väärteoasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid, O.A on täisealine, süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. 7 Lõpetuseks peab kohus vajalikuks märkida, et analoogset väärteoasja on kohus ka varasemalt lahendanud (4-13-5500), milles Tallinna Ringkonnakohus 30.01.2014.a kohtuotsusega nõustus maakohtu järeldustega, jättes menetlusaluse isiku E.T. kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 28.10.2013. a otsuse muutmata. Väärteomenetluse seadustiku § 160 lg-s 5 märgitud aluste puudumise tõttu ei võetud Riigikohtu 07.05.2014.a määrusega nr 3-7-1-1-1-26 kassatsioonikaebust menetlusse. Seega Riigikohus nõustus Harju Maakohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu järeldustega. KARISTUS: KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja esindaja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas väärteoasjas karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja taotles O.A-le toimepandud väärteo eest karistuseks mõista 5 päeva aresti. Kohus arvestab karistuse mõistmisel iseloomustava asjaoluna karistusregistri teatist, s.o kehtivate väärteokaristuste osas (t. lk. 18-19), millest nähtuvalt on O.A korduvalt väärteokorras karistatud erinevate liiklusalaste rikkumiste toimepanemises. Mõistetud rahatrahvid on osaliselt tasumata. Kuna isik on jätkanud uute väärtegude toimepanemisega, seejuures rahatrahvi kui leebema karistusliigiga ei ole saavutatud karistuse eesmärke, leiab kohus, et isikut on vajalik karistada arestiga. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning võimalusega mõjutada O.A edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et isikule mõistetud rahatrahvid ei ole oma mõju avaldanud, seega tuleb karistuse määramisel arvestada lisaks eripreventiivsele eesmärgile ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega, kaitsmaks õiguskorda. Kohus viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas väljendatud seisukohale, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RK 3-1-1-99-06). O.A on isikuks, keda on varasemalt liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest karistatud (
1;
;
1;
S § 48 alusel võib kohus väärteo eest karistuseks mõista aresti kuni 30 päeva. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RK 3-1-1-77-11, p. 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Kohus leiab, et O.A on võimalik karistada minimaalse karistusmäära lähedase arestiga, s.o 5 päeva, kuivõrd karistusregistrist nähtuvalt ei ole teda varasemalt arestiga karistatud. Mõistetud karistuse kestvus aga peaks avaldama mõju ka isiku varasemale käitumisele, muutma tema väärtushinnanguid ning panema teda hoiduma edasiste süütegude toimepanemist. Küll aga ei ole kohtu hinnangul vajalik O.A puhul kohaldada aresti reaalselt. Nimelt KarS § 69 lg. 1 kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund 8 üldkasulikku tööd, mida ei mõisteta vähem kui viis tundi. Arest või vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Kohus leiab, et antud väärteoasjas on põhjendatud aresti asendamine üldkasuliku tööga, mis täidaks ka kohtu hinnangul karistuse eesmärgid. Seetõttu ja juhindudes eeltoodust, tunnistab kohus 1 O.A süüdi 10.01.2015.a NPALS § 15 lg. 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõistab karistuseks 5 päeva aresti. KarS § 69 sätteid kohaldades asendab kohus 5 päeva aresti üldkasuliku tööga 5 tundi, mille tegemise tähtajaks määrab KarS § 69 lg. 3 alusel 2 kuud. Kohus selgitab, et vastavalt V™S §-le 207 1 korraldab üldkasuliku töö tegemist süüdlase elukoha järgne prefektuur. MENETLUSKULUD: V™S § 38 lg. 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS §-st 175 lg.-st 1 p.-st 3 tulenevalt on ekspertiisikulud ja joobe tuvastamisega tekkinud kulud käsitletavad menetluskuludena. Kohus märgib, et antud väärteoasjas menetluskuludena ekspertiisikulud ja joobe tuvastamisega tekkinud kulud puuduvad, kuna 25.06.2015.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt (t. lk. 5) on need jäetud riigi kanda. Seda möönis ka kohtuväline menetleja kohtuistungil (t lk. 48). Menetlusaluse isiku O.A kaitsja taotlus kaitsjakulude hüvitamiseks summas 878,40 eurot tuleb jätta V™S § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg. 1 p. 1 ja § 180 lg-st 1 tulenevalt rahuldamata ning nimetatud kulu tuleb jätta O.A enda kanda. Väärteo eest kohaldatakse NPALS § 151 lg. 1 sätteid ja kohus juhindub V™S §-dest 41 lg. 2, 89, 107 lg. 1 p. 1, 108-110. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.