alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisest 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Antud väärteoasjas on Politsei- ja Piirivalveameti Ida- Harju PJ patrullpolitseinik Oleg Dmitrijev koostanud 29.07.2016.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 29.07.2016.a. kell 16.08 juhtis M.F Tallinnas Mahtra 15 juures liikudes Mahtra 5 suunas , mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg/l (0,35 mg/l+- 0,05 mg/l). Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr. ARBK-0032, taatlemistunnistus TTRC-16-00072. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.F liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.08.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2315, 16, 007892 määrati M.F-ile karistuseks § 224 lg 2 järgi rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg. 3 p.2 alusel kohaldati M.F suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuueks)kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja M.F palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 17.08.2016.a. väärteoajas nr 2315, 16,007892 tehtud otsus tühistada ja teha uus otsus,millega jätta lisakaristus kohaldamata või seda vähendada ning rahatrahvi tasumine määrata tasumisele ositi. Kaebaja leiab, et talle määratud lisakaristus on ebaproportsionaalselt suur ning põhjustab perele suuri ebamugavusi.Kui juhtimisõigus nii pikaks ajaks ära võetakse, kaotab M.F töökoha, kuna tööülesannete täitmine on seotud sõiduki juhtimisega. Samuti on abikaasa tervisliku seisundi tõttu vajalik tihti käia arsti juures, abikaasa liigub ainult tugiraami toel ja seetõttu on ühistranspordi kasutamine võimatu. Kaebaja palub jätta temale mõistetud lisakaristus kohaldamata, kuna juhtimisõigust on tal tarvis tööülesannete korrektseks täitmiseks. Kaebaja leiab, et temale mõistetud rahatrahv on temale piisavalt distsiplineeriv ja suureks stiimuliks olla ka edaspidi õiguskuulekas . POOLTE SEISUKOHAD M.F on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada või vähendada temale mõistetud lisakaristust ja põhikaristus palub määrata tasumisele osade kaupa. 2 Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja , tutvunud M.F kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik pani toime enamohtliku liiklusalase väärteo. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise juures on oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis
Selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel saab võtta kaalutlemisel lähtepunktiks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,35 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,30 milligrammi liitri kohta .Joobeseisundile viitavate kirjelduste protokolli kohaselt esinesid M.F joobele viitavate tunnustena silmade punetus, rahutu käitumine ja kerged häired koordinatsioonis . Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi ,vaid tahtlikult toime pandud. Kaebaja viis enda teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr. 3-1-1-99-06 osutanud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. M.F iseloomustab asjaolu, et karistusregistri andmetel on teda varem kahel korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, sh.
lg.1 järgi mootorsõiduki juhtimise eest seisundis, mille puhul oli tema organismis alkoholi üle lubatud piirmäära. Need karistused on kehtivad, seega ei ole varem politsei poolt karistuseks määratud rahatrahvid mõjutanud isikut seaduskuulekusele. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtuväline menetleja seisukohal, et üksnes rahatrahvi kohaldamine ei täida M.F puhul eripreventiivset eesmärki ning tema suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Lahendis nr 3-1-1-10-03 on Riigikohus väljendanud seisukohta, mille kohaselt korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. Menetleja on seisukohal, et M.F puhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad. Kaebuses on M.F märkinud, et juhtimisõigus on vajalik tööl käimiseks. See väide on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmiseks. Kohtuväline menetleja peab oluliseks ära märkida, et juhtimisõiguse vajalikkus oli menetlusalusele isikule teada juba enne, kui ta asus alkoholi tarvitama. Selline teadmine juhtimisõiguse olulisusest ei takistanud teda käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale endale kui ka teistele liiklejatele. Kuivõrd juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, pidi menetlusalune isik teadma, et sellise käitumise tagajärjed võivad seada takistusi edaspidises elukorralduses. Menetlusaluse isiku heaolu on tihedas sõltuvuses tema enese käitumisega sh ka käitumisega liikluses, kuid majandusliku olukorra stabiilsena hoidmise ja mugava elulaadi säilimise tagab üksnes õiguskuulekas käitumine. 3 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Eelpool toodust tulenevalt, palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata, kuid ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et M.F juhtis 29.07.2016.a. kell 16.08 Tallinnas Mahtra 15 juures liikudes Mahtra 5 suunas , mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg/l (0,35 mg/l+- 0,05 mg/l). Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr. ARBK-0032, taatlemistunnistus TTRC-1600072. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.F liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.08.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2315, 16, 007892 määrati M.F-ile karistuseks § 224 lg 2 järgi rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg. 3 p.2 alusel kohaldati M.F suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuueks)kuuks. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 69 lg.3 rikkumine, s.t juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga 29.07.2016.a. , millest nähtub, et M.F oli indikaatorvahendi näit positiivne; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli M.F väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,35 +0,05 mg/l lõplik tulemus 0,30 mg/l; tunnistaja Mirjam Volmre ülekuulamise protokollist nähtuvalt, olles tööl 29.07.2016.a. koos patrullpolitseinik Oleg Dmitrijeviga ning sõites Mahtra tänaval nägi liikumas kahtlase sõidustiiliga valget sõidukit, mille juht neid märgates muutus silmanähtavalt närviliseks. Otsustati sõidukit kontrollida ja sõiduk peatati koheselt punasesinise vilkuriga. Sõiduk oli Audi 80, reg. nr. XXXX, mida juhtis M.F ik. XXX. Juht puhus indikaatorvahendisse 0,38 mg/l kohta. Juht kõrvaldati 29.07.2016.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega juhtimiselt. M.F Kohtule esitatud kaebuses tunnistas M.Fsõidufakti, kuid väitis, et karistus selle teo eest on liiga karm. 4 Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. M.F väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,30 mg/l. M.F süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü
lg 2 mõttes keskmisest väiksem, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse madalaima määra lähedale (0,30 mg/l) . Samas nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et M.F karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 225 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus ei ole proportsioonis tema süü suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu 5 tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb M.F puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus leiab, et M.F puhul tuleb arvestada tema isikuga, tema poolt toime panduga, süü suurusega ning ka seda, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus samalaadse liiklusalase rikkumise toimepanemise eest. Kuna eelnev karistus ei suutnud menetlusalust isikut liikluses hoolikamalt käituma, siis on kohtuväline menetleja käesolevas väärteoasjas põhjendatult määranud menetlusalusele isikule põhikaristuse üle sanktsiooni keskmist määra ja kohaldanud ka lisakaristust. Otsuse tegija on arvestanud asjaoluga, et menetlusaluse isiku rikkumised lähevad üha raskemaks, mis tähendab, et lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja teiste liiklejate turvalisusest on igakülgselt põhjendatud M.F ajutine liiklusest eemaldamine. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et M.F pani ühe kuu jooksul toime kaks samalaadset rikkumist (02.07.2016.a.
juulil 2016.a. pani M.F oime
Kaebuse esitanud isik ei teinud esimest karistusest mingeid järeldusi. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebajale määratud rahatrahv ja lisakaristus on õigusrikkumise iseloomu arvestades põhjendatud. Kohus leiab, et M.F käitumine näitab tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest sanktsioonina lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud 6 süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.Kohus leiab, et M.F senine käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 225 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristuse kohaldamine nii pika tähtajaga oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. Eelnevast tulenevalt saab menetlusaluse isiku M.F-ile mõistetud lisakaristuse tähtaega lühendada kergendades lisakaristust ja anda menetlusalusele isikule võimalus põhikaristusena rahatrahv tasuda osade kaupa. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.