lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.R, ik: XXX, elukoht: XXXX Kaitsja: Indrek Repnau, Repnau Õigusbüroo RESOLUTSIOON 1. Jätta E.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsusele nr 2317,16,006505 E.R karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsus nr 2317,16,006505 E.R karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et E.R juhtis 23.06.2016.a kell 10:28 paiku Tallinn – Paldiski tee
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 71 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, kuna proovis auto kiirendust, saavutamaks sõidukiiruse 100 miili tunnis (166 km/h), siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel (90 km/h) mitte vähem kui 71 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 4 Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on keskmine. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsuses on kergendava asjaoluna välja toodud kahetsus, kuid kaebuses menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole. Kahetsust avaldas kaebuse esitaja kohtuistungil. Seega peab kohus võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Samas on kohtuväline menetleja sellega juba arvestanud ning kohus ei saa enam teist korda kergendavat asjaolu arvestama hakata. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 06.01.2016, s.o 6 kuud varem ning teda karistati rahatrahviga 120 eurot. Määratud rahatrahvi tasus kaebuse esitaja 2016 veebruaris ja neli kuud hiljem pani toime menetlusesemeks oleva väärteo. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat karistatud ka LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ning kaebuse esitaja sõnade kohaselt oli teda karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Kuivõrd aga trahv tasuti ositi, siis tasus selle alles 2016 aasta jaanuaris. Nimetatud väärteo toimepanemise eest karistati kaebuse esitajat aga rahatrahviga 900 eurot. Seega on kaebuse esitaja puhul tegemist isikuga, keda on eelnevalt juba korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud ning tema suhtes on kohaldatud ka juhtimisõiguse äravõtmist ning ka siis kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud, pani ta toime liiklusalase väärteo. Lisaks sellele on kaebuse esitajat karistatud ka teiselaadsete süütegude toimepanemise eest. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Eelmisest karistusest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine väiksem rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue süüteo toimepanemisest hoiduma, st eelmise karistuse rangus ei täitnud oma eesmärki ning menetlusalune isik on nüüdseks toime pannud juba ohtlikuma samalaadse süüteo. Seega muutub menetlusaluse isiku käitumine ajas järjest ohtlikumaks. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka kaebuse esitaja isikuga eripreventiivses mõttes ning kohus peab seda põhjendatuks. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude 5 toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna menetlusalust isikut on pool aastat varem karistatud samalaadse liiklusalase rikkumise eest (LS § 227 lg 2), samuti on antud juhul tuvastatud piirmäära oluline ületamine (71 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Kui veel arvestada asjaolu, et kui eelmine kord karistati kaebuse esitajat LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 120 eurot, mille ta tasus 18.02.2016, siis uue ja ohtlikuma, so LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava teo pani ta toime vaid nelja kuu möödudes eelmise trahvi tasumisest. Seega muutub kaebuse esitaja käitumine liikluses ohtlikumaks ning kergemaliigiline karistus pelgalt rahatrahvi näol ei suuda teda mõjutada õiguskuulekusele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma käitumist asjaoluga, et ta proovis auto kiirendust teelõigul, kus liiklus puudus. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses sellega, et maanteel ei liikunud teised liiklejad. Seega ei ole kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Samas piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 71 km/h pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka kasutusse võetud võõra sõiduki, mis aga näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust võõra vara suhtes. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS § 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-16 26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem LS § 227 lg 2 alusel karistatud isikuna ja isikuna, kellelt on juba samalaadse väärteo toimepanemise eest juhtimisõigus ära võetud, pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema või tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib ka tähelepanu sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus. Kaebuse esitaja on põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust nii seoses eeldatava töö iseloomu kui ka lapse eest hoolitsemisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on eeldatava töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise. Puutuvalt lapse eest hoolitsemisse leiab kohus, et sõltumata ülalpeetava lapse terviseseisundist peab iga lapsevanem juba seadusest tulenevalt täitma hoolitsemiskohustust ning seda sõltumata juhtimisõiguse olemasolust või puudumisest. Ka need lapsevanemad, kelle laps ei ole terve, peavad lapse eest hoolitsema sõltumata juhtimisõiguse olemasolust. Seega olles teadmises lapse terviseseisundist ja juhtimisõiguse vajalikkusest lapse eest hoolitsemise tõttu asus kaebuse esitaja vaatamata sellele teadmisele toime panema teadlikult ohtlikku liiklusalast väärtegu, andmata aru endale sellest, et selle teo toimepanemine võinuks tema tahtest olenemata põhjustel lõppeda sellega, et lapse ühe vanema tervisesisund teadliku õiguserikkumise tulemusena muutunuks raskemaks kui seda on hoolitsemist vajava lapse oma. Kaebuse esitaja käitumine liikluses näitab kohtu arvates seda, et kaebuse arutamisel esile toodud kaebuse esitaja motiivid juhtimisõiguse vajalikkusest olid väärteo toimepanemise ajal kaebuse esitaja jaoks kas kõrvalise tähtsusega või ei meenunud need kaebuse esitajale üldse. Kohtu arvates on selliste kaebuse esitaja motiivide esiletoomine kohatu olukorras, kus kaebuse esitaja ükskõikne suhtumine nendesse motiividesse teo toimepanemise ajal nähtub üheselt kaebuse esitaja enese objektiivsest käitumisest liikluses. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.