Kaebusest nähtuvalt jäi B.V auto sadama territooriumil teistele ette. Vahepeal tuvastasid politseinikud, et isikul tuleb suust alkoholilõhna ja keelasid temal autot juhtida kuni politsei tagasi tuleb ja loa annab. Laevameeskonna pidevate närviliste korralduste tõttu teisaldas B.V auto teise kohta sadamakail. Kui politsei tagasi tuli, mõõdeti joovet ning tuvastati alkoholisisaldus B.V poolt väljahingatavas õhus. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud temal plaani autoga liikluses osaleda ega lahkuda sadama territooriumilt. Tuginedes uuritud tõenditele, leiab kohus, et B.V pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega
lg 4 järgi, mille kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. B.V-le heidetakse ette LS § 224 lõikes 2 kirjeldatud rikkumist. LS § 224 lõike 1 kohaselt on seadusevastase alkoholimääraga tegemist juba siis, kui isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,10 mg. Seega ei ole tegemist kõige kergema astme rikkumisega. Samuti nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et isikul esinesid joobeseisundile viitavate tunnustena muu hulgas silmade punetus, suurenenud silmapupillid, reaktsioonikiiruse häiritus, koordinatsiooni kerged häired, rahutus, alkoholilõhn suust. Kohale saabusid ka politseinikud, kes keelasid isikul autot juhtimast, kuna tundsid alkoholilõhna suust. Kohus leiab, et selliste asjaolude tõttu pidi B.V võimalikuks pidama, et alkoholisisaldus tema poolt väljahingatavas õhus võib olla auto juhtimiseks keelatud koguses. Sellele vaatamata juhtis B.V isegi pärast politsei keeldu autot sadama territooriumil. Kuna B.V teadis, et juhib autot ja pidi võimalikuks pidama alkoholisisalduse seadusjärgse piirmäära ületamist, pani ta teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. B.V kohustuseks oli alkoholijoobe kahtluse korral autot mitte juhtima asuda, ka sadama personali nõudmisel. 3 Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on B.V tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (
Vastavalt LS § 224 lõikele 2 karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on sanktsiooni keskmine karistusmäär 151,5 trahviühikut, s.o 606 eurot, arvestades, et trahviühiku suurus on 4 eurot. LS § 224 lõike 2 alkoholipiirmäärad on 0,25–0,74 mg/l, st keskmine rikkumise määr on 0,495 mg/l. B.V lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,57 mg/l, mis ületab LS § 224 lõike 2 keskmist rikkumise määra, mistõttu on rikkumine nimetatud paragrahvi järgi keskmisest raskem. Süüd suurendav on ka asjaolu, et politseinikud andsid alkoholilõhnade tundmisel isikule korralduse mootorsõidukit mitte juhtida, kuid B.V eiras korrakaitsjate nõudmist ja juhtis autot sellegipoolest. Samuti nähtub karistusregistri väljavõttest, et B.V on juba kehtiv väärteokaristus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1). Samas ei ole tegemist samalaadse rikkumisega.
järgi karistust kergendavad asjaolud ja
Kohus leiab, et B.V rikkumine LS § 244 lg 2 järgi on keskmisest raskem. Kuna B.V on varasemalt üldiselt liikluses õiguskuulekalt käitunud, piisab isikule põhikaristusena kergeima karistuse liigi, s.o rahatrahv, kohaldamisest. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et olukorras, kus oli olemas joobekahtlus ning B.V-le anti korraldus sõidukit mitte juhtida, oli B.V käitumine hoolimatu ja üleolev. Mootorsõiduki juht on suurema ohuallika valdaja, mistõttu tuleb ohutusnõudeid täita erilise hoolikusega ning vähimagi kahtluse korral, et alkohol on endiselt organismis, jätta autorooli istumata. Mootorsõiduki juhil on kohustus veenduda, et tema organismis ei sisaldu alkoholi. Seetõttu leiab kohus, et Põhja prefektuuri poolt põhikaristuse mõistmine keskmisest raskemas määras, s.o 900 euro ulatuses, on põhjendatud. Kohtuväline menetleja on LS § 224 lg 3 p 1 ja
lg 1 p 2 alusel kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil 4 põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Isegi korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Lisakaristuse põhjenduseks on kohtuväline menetleja märkinud manitsuskaristuse, mis tuletab süüdlasele igapäevaselt meelde ebameeldivust, mis kaasneb süüteo toimepanemisega, et uute süütegude toimepanemist ära hoida. Kohtuväline menetleja on seega põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajalikkust peamiselt eripreventiivsete kaalutlustega. Samas leiab kohus, et eripreventiivse prognoosi tegemisel B.V puhul on kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta asjaolu, et tema 36-aastase juhistaaži jooksul pole varem sellist eksimust olnud, kuigi B.V otseselt kahetsust ei avaldanud, märgib ometi kaebuses, et ta on oma teost teinud järeldused, saanud õppetunni. Kaebuse kohaselt ei ole B.V majanduslik olukord kõige parem ning ta on taotlenud kirjalikku menetlust just seetõttu, et tal puuduvad piisavad rahalised vahendid Eestisse tulla. Ehkki trahvisumma on tema jaoks suur, on ta selle ära tasunud. Swedbank`i maksekorraldusest nähtub, et B.V on rahatrahvi summas 900 eurot 07.09.2016 tasunud. Seega nähtub ka kaebusest, et juba põhikaristus iseenesest on B.V-le koormav olnud, lisaks sellele tuleb arvestada ka asjaolu, et toimepandud rikkumine on olnud juhuslikku laadi ja kestnud vaid mõned minutit, mil B.V parkis auto ümber teistele sõidukitele tee andmiseks 100 meetrit eemale. Kaebuse kohaselt töötab B.V №rra Kuningriigis, mida tõendab kohtule saadetud töölepingu koopia. Töö tõttu tuleb isikul palju reisida, mistõttu on juhilubade olemasolu B.V jaoks oluline. B.V on ka kolm alaealist ülalpeetavat last, mida tõendavad sünnitunnistuste koopiad ja Tallinna Perekonnaseisuameti sünnitõend. Kaebuse kohaselt oli B.V pikalt töötu, kuid leidis äsja №rras töö. Isik on tööle asunud 26.05.2016. Autojuhilubade äravõtmise korral on B.V kaebuses märgitu kohaselt oht kaotada töökoht, mis võib viia pere rahaliselt raskesse seisu. Kohtuväline menetleja leiab, et lisakaristuse kohaldamine kaitseb üldise õiguskorra huve. Kohus leiab, et põhikaristusena rahatrahvi keskmisest suuremas määras kohaldamine, mis on B.V-le olnud koormav, kaitseb ühtlasi üldise õiguskorra huve. Rikkumisel ei olnud reaalseid tagajärgi, kellegi elu, tervis ega vara kahjustada ei saanud. Olukorras kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks, on kohus seisukohal, et põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad B.V süü suurust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega B.V-le kohaldatud lisakaristus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks, tuleb tühistada. Kaebuse materjalidest nähtub, et B.V on edastanud kohtule Swedbank`i 07.08.2016 maksekorralduse nr 1205, mille kohaselt on tema tasunud kaebuse esitamisel Rahandusministeeriumi kontole riigilõivu 15 eurot väärteoasjas nr 2303,16,000748 kaebuse 5 esitamise eest. Kohus märgib, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu kaebuse esitamise eest. Riigilõivuseaduse § 12 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamise taotlus esitatakse kirjalikult. Taotluses märgitakse informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tasumist tõendav maksedokument tuleb esitada vaid juhul, kui riigilõivu võtjal ei ole võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel. /digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.