(5)4-16-6862 Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 19.10.2016.a. Kaebuse sisu 20.09.2016.a esitas N.E Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas nr 2670,16,004006 tehtud otsusele. Kaebuse kohaselt leiab N.E, et temale määratud karistus on liiga karm. Isik kinnitab, et ei teinud midagi tahtlikult nagu otsuses kirjas on. Enda lohakusest tingituna ei teadnud kaebaja, et tema juhtimisõigus on peatatud ning käis sõbra palvel tema autot xx tanklas tankimas, kus politsei kaebaja ka peatas. Muid liikluseeskirja nõudeid ei rikutud, politsei peatas N.E rutiinse kontrolli eesmärgil. Seoses kaebaja majanduslikult raske olukorraga (isik on pikaajaliselt töötu), palub kaebaja asendada rahaline karistus aresti või ühiskondlikult kasuliku tööga. Rahatrahvi tasumiseks kaebajal võimalused puuduvad. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aime Kask oma 04.10.2016.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. N.E 'i on karistatud Liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi üldmenetluse korras. Karistus on määratud keskmises karistusmääras. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tegu on tahtliku liiklusseaduse nõuete rikkumisega menetlusaluse isiku poolt. N.E juhtis mootorsõidukit, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates x.x.x kuni x.x.x. N.E on eelnevalt karistatud väärteokorras 14 korral. Kehtivaid väärteokaristusi on menetlusalusel isikul kaks. Eelnevalt toimepandud rikkumise menetluses viitas menetlusalune isik raskele majanduslikule olukorrale, mille tõttu ei ole võimalik trahve tasuda. Vaatamata sellele jätkab menetlusalune isik uute tahtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemist, leides selle jaoks rahalised vahendid. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus määratud õiglaselt. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud N.E kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning lähtudes kohtumenetluse poolte seisukohast leiab, et kaebuse saab vastavalt väärteomenetluse seadustiku (

(5)4-16-6862 ütlustega tunnistaja ülekuulamise protokollis, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja Liiklusregistri päringuga. Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et N.E kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aime Kask poolt 02.09.2016.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2670,16,004006 muutmata. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-le 1 ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 201 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud või peatunud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. Formaalselt vastab väärteoprotokollis toodud sündmuse kirjeldus LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele, st mootorsõiduki juhtimisele isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus ära võetud. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit. Seda kinnitab x.x.x koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt juhtis N.E x.x.x kell x.x sõidukit xx numbrimärgiga xxx xxx. Mootorsõiduki juhtimist nimetatud ajal ja kohas ei eita väärteoprotokollis antud ütlustes N.E ka ise. Samuti tõendavad seda tunnistaja ütlused tunnistaja ülekuulamise protokollis. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskuse Liiklusmenetlustalituse x koostatud otsusega väärteoasjas nr 2302,16,008477 tunnistati N.E süüdi LS § 227 lg 2 järgi ning teda karistati sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 2 kuuks. Karistusregistri andmetel on nimetatud otsus jõustunud xxx. Sellega on tuvastatud, et N.E-lt oli alates xxx kohtuvälise menetleja otsusega võetud ära juhtimisõigus kaheks kuuks, so kuni xxxx. Toodu nähtub ka väärteotoimikus olevast Liiklusregistri päringust. xxx mootorsõiduki juhtimine toimus seega perioodil, mil N.E-lt oli juhtimisõigus ära võetud. N.E on ise öelnud, et ta ei teadnud, et temalt on juhtimisõigus ära võetud. Tema ütluseid ei ole kohtumenetluse raames kummutatud. Tõendeid, mis kinnitaksid, et ta oli juhtimisõiguse äravõtmisest teadlik, kohtumenetluses esitatud ega kogutud ei ole. Samas ei ole tõenäoline, et N.E poleks olnud üldse teadlik tema suhtes toimuvast väärteoasja nr 2302,16,008477 menetlusest ning et konkreetse menetluse aluseks olnud rikkumise eest võidakse kohaldada talle juhtimisõiguse äravõtmist. Juhtimisõiguse saamise eelduseks, on et liikluses osaleja peab tundma liiklusalaste õigusaktide nõudeid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-10-04). Seega peab juhtimisõiguse saanud isik teadma, et LS § 227 lg 2 tunnustel toimuva väärteomenetluse tulemina võidakse temalt juhtimisõigus ära võtta. Järelikult pidi N.E xxx sõidukit juhtides teadma asjaolu, et selleks ajaks on suure tõenäosusega otsus tema xxx rikkumise osas väärteoasjas nr 2302,16,008477 tehtud. Oma kohustusse kohusetundlikult ja seaduskuulekalt suhtudes, olnuks ta teadlik vastava otsuse sisust. Riigikohus on leidnud, et kui juhtimisõigusest ilma jäetud isik juhib mootorsõidukit, olles hoolsuskohustust rikkudes jätnud veendumata enda juhtimisõiguse olemasolus, vastutab ta ka juhul, kui ta ei teadnud juhtimisõiguse äravõtmisest. Sel juhul on tegemist hooletusega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-83-08). Seda, et N.E ei teadnud enda lohakusest, et tema juhtimisõigus on ära võetud, on kinnitanud isik isegi kohtule esitatud kaebuses. Ei väärteoasja 3

(5)4-16-6862 materjalidest ega kaebusest nähtu ühegi objektiivse takistuse olemasolu, mille tõttu kaebaja ei saanuks hankida informatsiooni juhtimisõiguse olemasolu või selle puudumise kohta. Tundmata piisavalt huvi väärteoasjas tehtud karistusotsustuse kohta, pidi N.E arvestama ka asjaoluga, et tema suhtes tehtud otsus väärteoasjas võib olla xxx juba jõustunud. Hoolsuskohustuse järgimiseks on kirjeldatud olukorras vajalik, et isik tutvuks enne mootorsõiduki juhtimist tema suhtes tehtud karistusotsusega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus teatud juhtudel oleks võimalik vältida vastutust LS § 201 lg 2 järgi lihtsalt karistusotsusega tutvumata jättes. KarS § 18 lg 3 sätestab, et kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, on isik pannud teo toime hooletusest. KarS § 18 lg-st 1 tulenevalt on hooletus üks ettevaatamatuse liikidest. Vastavalt KarS § 15 lg-le 3 on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Seega juhul, kui N.E suhtunuks oma kohustustesse seadusekuulekalt ja kohusetundlikult ning oleks tutvunud tema suhtes tehtud otsusega, olnuks ta teadlik vastava otsuse sisust ning talle määratud karistusest. Ülaltoodut kokkuvõttes on kohtu hinnangul tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit omamata juhtimisõigust, kuna juhtimisõigus oli temalt karistusena ära võetud ning pani sellega toime liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Tegu pandi toime hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot. Kohtuväline menetleja on LS § 223 lg 1 alusel menetlusalust isikut N.E karistanud rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot, milline karistus jääb ettenähtud sanktsiooni keskmisesse määra. Kohus on käesolevat väärteoasja läbi vaadates korrigeerinud N.E subjektiivse süü liiki tahtlusest ettevaatamatuseks. Rõhutada tuleb aga, et süü suurus on siiski vaid üks osa karistuse mõistmise kaalutlusest, kuna karistuse mõistmise teise osa moodustab eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide püstitamine. Karistuse määramisel ei saa lähtuda vaid menetlusaluse isiku tahtluse liigist. Nimelt ei ole karistuse mõistmise põhimõtetega kooskõlas eirata teisi karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid – kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning mõistetava karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke. Kohtumenetluses ei ole tuvastanud menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteos karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Preventiivse külje pealt nõuab tähelepanu kohtuväliseja menetleja poolt viidatu, et N.E on eelnevalt karistatud väärteokorras 14 korral. Kehtivaid väärteokaristusi on menetlusalusel isikul kaks. Karistusregistri järgi arhiveeritud karistusi ei ole küll alust võtta arvesse isikule karistuse mõistmisel, kuid samas ei saa neid kõrvale jätta süüdistatavat iseloomustava materjalina tema edaspidise potentsiaalse ohtlikkuse hindamisel. Kohtuväline menetleja on selgitanud, et ka eelnevalt toimepandud rikkumise menetluses viitas menetlusalune isik raskele majanduslikule olukorrale, mille tõttu ei ole võimalik trahve tasuda. Vaatamata sellele jätkab menetlusalune isik uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist, leides selle jaoks ka rahalised vahendid. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine seondub ühiskonnas väljakujunenud üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega. Kohus leiab, et liikluses väljakujunenud käitumisreegleid 4

(5)4-16-6862 korduvalt eiravaid isikuid ei saa ega tohi karistusõiguslikult liialt leebelt kohelda, kuna see annab teistele liikluses osalejatele ebaõige signaali. Seega on kohtu hinnangul N.E-le mõistetud keskmisesse sanktsioonimäära jääv rahatrahv proportsionaalne ning vastab isikule. Määratud rahatrahv on kooskõlas õiguskorra tagamise huvidega ning selle vähendamiseks alust ei ole. N.E on küll väitnud, et tal on rahalised raskused ja ta ei tööta, kuid sellekohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. N.E taotluse osas mõista talle muud liiki karistus, tuleb selgitada, et kohus ei saa raskendada menetlusaluse isiku olukorda ning mõista kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi asemel aresti, mida omakorda oleks võimalik asendada üldkasuliku tööga. See tähendab, et ka üldkasuliku töö mõistmine eeldaks N.E-le mõistetud kergema karistuse rahatrahvi tühistamist ja temale karistuseks raskema karistuse aresti mõistmist, mis siis asendatakse üldkasuliku tööga. Kohus möönab, et N.E-le aresti mõistmine ja/või selle üldkasuliku tööga asendamine võinuks olla N.E poolt avaldatu põhjal hõlpsamini täidetav karistus, kui seda oleks tehtud kohe, väärteoasjas esimest karistusotsust langetades, aga praegu otsusele esitatud kaebust lahendades raskendaks see N.E õiguslikku seisundit ja rikuks formaalselt reformatio in peius keeldu, mille kohaselt süüdistatava või menetlusaluse isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-104-06). Kui süüdistatavale on mõistetud karistuseks rahatrahv, siis on selle üldkasuliku tööga asendamine võimalik