Obsah (5)

§ 27§ 18§ 47§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2016, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-16-26 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Reban

§ 27ja § 30 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras kiirusmõõteseadmega JLS Stalker II MDR AS

1. Juhile näidati kiirusmõõteseadme tabloole fikseeritud näitu. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja ametnik arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega. G.A omab kehtivat karistust LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo eest, mis jõustus 29.01.
2. Sellele vaatamata on isik jätkanud liiklussüütegude toimepanemist. Kuna varasem karistus ei ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada seadusekuulekamalt käituma, on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisaks põhikaristusele tuleb isiku suhtes kohaldada ka lisakaristust. Otsuse kohaselt kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 04.01.2016 esitas menetlusalune isik G.A kohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Tema peamised argumendid olid järgmised:
3. Menetlusalune isik ei saanud veenduda kiiruse mõõtmise tulemustes, kuna politseiametnik ei näidanud talle korrektselt kiirusemõõturi näitu. Mõõturi näitu näidati hetkeliselt ja möödaminnes nii, et kaebaja ei eristanud näitu selgelt. Politseiametniku poolt lohakas või pealiskaudne näitamine, mille käigus juht lugemis ei veendu, ei täida politseinikule seaduse poolt pandud nõuet sisuliselt.
4. Asjas on ülioluline, et kiirusemõõturi näidu tutvustamine peab toimuma samaaegselt kiirusemõõturi kasutamise protokolli koostamisega. Käesoleval juhul kiirust mõõtnud politseiametnik ei viibinud protokolli koostamise juures. Protokolli koostaja aga ei tajunud toimingut ja selle läbiviimist vahetult, ega omanud vajalikku teavet. Seega suhtusid politseinikud toimingu läbiviimisesse väga pealiskaudselt ning protokoll ei ole usaldusväärne juba selle koostamise asjaoludest tulenevalt.
5. Protokolli koostaja on tõsiselt rikkunud menetlusaluse isiku õigusi, kuna on pärast protokollija poolt kiirusemõõturi kasutamise protokolli koostamist protokollile teinud juurdekirjutusi ehk protokolli võltsinud. Kaebajale ei selgitatud väärteomenetluse läbiviimisel õigusi. Samuti ei ole andmeid selle kohta, et mõõtmine oli teostatud pädeva mõõtja poolt ning kas ja millal kiirusemõõturit tegelikult taadeldi. Politseiametnik E. V. on kaebaja suhtes vaenulik ja erapoolik varasemas väärteos osalemise 2 tõttu, milles menetlusaluse isiku lapsed pidid jääma üksi. Alternatiivsena taotles menetlusalune isik kohtvälise menetleja otsuse tühistamist ning menetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Juhul kui kohus eeltoodud alustel menetlust ei lõpeta, palub kaebaja lisakaristuse osas otsus tühistada ja mitte määrata lisakaristust. Samuti taotles ta menetluskulude väljamõistmist riigilt enda kasuks. Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat. LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse selle eest, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 19.11.2015 kella 11.14 ajal Tartu linnas Pallase pst suunaga Liimandi tänava poole juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Mercedes-Benz reg märgiga XXXX. Need asjaolud on tõendatud tunnistaja E.V. kohtus antud ütlustega, millest nähtub, et 19.11.2015 teostas ta koos liikluspolitseiniku K.K. liiklusjärelevalvet Uus-Ihastes Pallase pst ja Liimandi ristmikul, mingi aeg fikseeris ta linna poolt tuleva musta kaubiku kiiruse, kui ta läks kaubiku juurde oli selles G.A. Sama asjaolu on tõendatud tunnistaja K.K. ütlustega, millest selgub, et koos E.V. liiklusjärelevalvet teostades peatas ta tumedama Mercedes bussi, mille juurde fikseeritud näitu näitama minnes selgus, et seda juhtis menetlusalune isik G.A . Tunnistajate ütlustega on kooskõlas ka menetlusaluse isiku kohtus antud ütlused. Lisaks eespool nimetatud tõenditele kinnitab G.A poolt sõiduki juhtimist väärteoprotokollis kajastatud ajal ja piirkonnas kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 42). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt mõõtis E.V. kiirust seadmega JLS Stalker II MDR AS
6. Nimetatud protokollist nähtub, et E.V. mõõtis selle seadmega menetlusaluse isiku poolt juhitava auto kiiruseks 58 km/h. Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lg 1 ls 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohtule on esitatud teatisest nähtub, et E.V. on 10.-12.10.2015 läbinud “Pädeva mõõtja koolituse”, 21 ak tunni ulatuses. Seega Lõuna prefektuuri poolt välja antud tõendile tuginevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine oli teostatud pädeva mõõtja poolt MõõteS § 5 lg 1 ls 1 mõttes. AS-i Metroserti poolt välja antud mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00116 koopiast nähtub, et kiirusmõõtur Stalker II MDR on taadeldud 21.05.2015 ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 1 p 8.2 nõuetele. Ka tunnistaja E.V. selgitas kohtus, et ta teostas mõõtmist taadeldud mõõturiga – seadmel olid taatluskleepsud peal, taatlemiskleepse näitas ta ka menetlusalusele isikule. Seega leiab kohus, et mõõtmist teostati seadmega, mille puhul oli MõõteS § 5 lg 1 ls-s 1 nimetatud taatluskohustus täidetud. Seega ilmneb üheselt kohtule esitatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist mõõtmisel 3 kasutatud kiirusmõõteseade JLS Stalker II MDR AS008345 (mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00116) seade töökorras 19.11.2015 kell 11.14 rikkumise tuvastamise ajal. Seega on taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendav, st on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid. Samuti on kõnealust seadet testitud ka veel mõõtmise päeval 18.09.2012 kell 9.50 ning seade oli töökorras. E.V. ütlustest nähtub, et ta mõõtis kiirust kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 30 km/h. G.A poolt juhitud mootorsõiduki kiiruseks oli üle 60 km, millest teavitati G.A ning protokolli märkuste lahtrisse kirjutati asjaolu, et kiirus oli esialgselt suurem, kui hetkel mil politsei selle fikseeris. Väärteoprotokoll koostatakse näiduga, mis on tablool kirjas. Mõõtetulemus -58 km/h - fikseeriti u 150 m kaugustelt. E.V. ütlustest ilmneb, et ta mõõtis kiirust käes hoitud seadmega. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisa 1 kohaselt on paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks juhul, kui mõõtmisel saadud sõiduki kiiruse väärtus on 20–100 km/h, +/- 3 km/h. Järelikult oli lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka menetlusaluse isiku G.A poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 55 km/h. Kuna G.A juhtis mootorsõidukit 55 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 30 km/h, siis ületas ta lubatud sõidukiirust vähemalt 25 km/h võrra. Kohus ei tuvastanud, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale, st antud väärteoasjas on mõõtmistulemused kohtuvälise menetleja ametniku poolt fikseeritud nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis, s.o kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ja milles on muude asjaolude kõrval ka märgitud andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Juhile näidati tunnistajate sõnul seadme tabloole fikseeritud näitu. Tunnistajate K.K. ja E.V. ütluste kohaselt näidatakse tabloo näitu lugemise kauguselt. K.K. selgitas kohtus, et tablood, kus oli mõõturi näit, näidati juhile temapoolse ukse aknast ( hetkel kui aknaklaas oli allakeritud). G.A on küsitlemisel vastanud, et talle näitu ei näidatud. Samas on G.A avaldanud, et E.V. oli mingi „riistapuu“ käes. Kohus on seisukohal, et G.A-le näidati kiirusemõõturi näitu ja ta ka nägi seda. Küll on aga menetlusaluse isiku otsustada, milliste vahenditega ta end väärteomenetluses kaitseb. Asjaolu, et pika juhistaažiga juht ei suuda kiirusemõõturit ära tunda, pole kohtu jaoks eluliselt usutav. Mittenäitamise väitega on vastuolus ka G.A poolt allkirjastatud kaebuses avaldatu, mille kohaselt mõõturit näidati mitme meetri kauguselt ja selliselt, et kaebaja ei jõudnud silmadega fikseerida näitu. Kohus järeldab G.A ütlusi analüüsides, et need on vastuolulised ja pole usaldusväärsed. Neist asjaoludest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et tuginedes tunnistajate ütlustele, on tõendatud, et menetlusalune isik sai tabloo näidu ilusti ära vaadata, kuna küsimusi koha peal tabloo näidu koha pealt ei olnud ning vaidlust näidu näitamisel ei tekkinud. Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt tutvustas isikule kõigepealt õigusi ja kohustus, siis täitis kiiruse lehe ning koostas väärteoprotokolli. Seejärel tutvus ja allkirjastas ka E.V. kiiruse mõõturi protokolli. Nimetatud protokollidega tutvus ja allkirjastas ka menetlusalune isik. Menetlusaluse isiku kaitsja väidab, et protokoll, mida isik kohapeal fotografeeris ei ole identne 4 sellega, milline on väärteo toimikus. Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt ei ole selline asi võimalik, et pärast allkirjastamist protokolli veel midagi lisatakse. Ta on teadlik, et G.A väärteo- ja mõõturi protokolli pildistas, aga millisel hetkel ta seda tegi, seda ta ei tea. Kohtul puudub ka alust arvata, et politseiametnik oleks liiklusjärelevalve käigus teadlikult fikseerinud ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja ei ole kohtuistungil nimetanud ühtegi põhjendatud kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima koostada temale ebaseaduslikku väärteoprotokolli. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes pelgalt seetõttu, et tegemist on politseiametnikuga – tunnistaja on detailselt kirjeldanud sündmuste käiku ja seda, millal ja kuidas kiirust mõõdeti. Seega on kohus veendumusel, et hetkel kui G.A kiirusemõõturi kasutamise protokolli fotografeeris, ei olnud see veel lõplikult vormistatud ja sellel polnud täidetud „märkuste“ lahter ning puudus mõõtja allkiri. Kaitsja käsitlus õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta juba sõiduki peatamisel, kohus kuidagi nõustuda ei saa ja peab siin nõustuma kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et väärteomenetluses tuleb õigused ja kohustused tutvustada isikule väärteotoimingute teostamise alguses, so vastavalt V™S §-le 58 lg 1 esimese väärteomenetluse toimingu tegemise alguses. Sellega loeb kohus tõendatuks, et G.A rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõuet, mille kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, ja pani sellega toime väärteo LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje. Karistusseadustiku (

) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures

§ 18

lg-st 1 tulenevalt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks.

§ 18

lg 3 järgi paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste kohaselt sõitis 30 km/h, sest on kohalik elanik ja seetõttu teadlik, kui kiiresti sel teelõigul sõita võib. Samas avaldas G.A küsitlemisel, et ta ei vaadanud kogu aeg auto odomeetrit, aga kuna tema autol on elektrooniline kiiruse regulaator ja kuna ta teadis, et seal on 30-ne ala, siis tõmbab ta seal alati kiiruse alla. Seega on Leho laht ka ise avaldanud, et kuna ta ise pidevalt odomeetrit ei jälginud, siis ta ei saa tõsikindlalt kinnitada, millise sõidukiirusega ta 19.11.2015 kell 11.14 väärteoprotokollis kajastatud kohas sõidukit juhtis. Kohus on seisukohal, et eriti tähelepanelik peab olema sõidukijuht, kuna tema juhitavast sõidukist lähtub liikluses suurem oht. Linnatingimustes, eriti piirkonnas, mis on liiklusohtlik, seda tähelepanelikum peab juht olema. Kuna G.A seda kõike ei teinud, järelikult pani ta oma teo toime hooletusest

§ 18lg 3 mõttes.

Kohus ei tuvastanud G.A tegevuses õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohus ei tuvastanud ka väärteomenetluse rikkumisi kohtuvälise menetleja poolt. Tõendamist ei leidnud ka väide, et menetlusalusesse isikusse oleks väärteomenetluse läbiviimisel vaenulikult ja erapoolikult suhtutud. Kaebemenetluses on püütud leida erinevaid rikkumisi, esitades neid oluliste rikkumistena. Seega on kaebuses märgitud etteheited otsitud ja esitatud eesmärgiga kohut eksitusse viia, seda enam, et kohtuistungil ilmnes, et menetlusalune isik andis vastuolulisi ütlusi ning sisuliselt tunnistas, et tema kui menetlusaluse isiku õigusi tegelikult ei rikutudki. Menetlusalune isik taotles alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohus ei pea käesoleval juhul võimalikuks menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel. Tegu on liiklusalase väärteoga, kus isikule heidetakse ette kiiruseületamist mitte vähem kui 25 km/h. Üldteadaolevalt on Eesti liikluskultuur halb. Toimub palju liiklusõnnetusi, sh väga raskeid liiklusõnnetusi juhtide süül, kes ei pea kinni liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiiruspiirangutest. Seega on avalikes huvides, et taolisi juhte karistatakse 5 toimepandu eest ning kutsutakse sel viisil korrale. Lisaks esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtule e-kirja (tl 46), kus juhitakse tähelepanu Pallase pst liiklusolukorrale kus autojuhid ei pea kinni 30 km/h kiiruspiirang. Seega leiab kohus, et G.A karistamiseks esineb piisavalt suur avalik huvi, mis välistab V™S § 30 lg 1 p 1 kohaldamise. Sellega leiab kohus, et menetlusalust isikut G.A tuleb selle teo eest karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 227 lg 2 kohaselt saab isikut kõne all oleva väärteo eest karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 47

lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Seega on käesoleva süüteo puhul ettenähtava rahatrahvi keskmiseks määraks 48,5 trahviühikut ehk 194 eurot. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Ka kohtuistungil tegeles menetlusalune isik pigem oma teo õigustamisega ning enese ohvrina näitamisega kui kahetsuse väljendamisega. Süü suuruse määratlemisel tuleb lisaks eelnevale arvestada ka G.A suhtumise intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime hooletusest. Samas arvestab kohus seda, et tema rikkumine oli tõsine. Piirkond on õigustatult kuulutatud 30-alaks. Pallase pst näol tegu tänavaga, kus on palju võrdseid ristmikke. Autod sõidavad sageli vastassuunavööndisse, üritades sellega vältida paremalt käelt lähenevatele autodele tee andmist. Samas on seal bussipeatused, kus liiguvad jalakäijad, sh lapsed. Kõnniteid pole. Seega kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed G.A tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Lisaks tuleb arvestada sellega, et G.A ületas kiirust hämara ja pilvise ilmaga ajal. Asjaolu, et sel ajal on meie teeolud halvad, on üldteada. Eelnimetatud asjaolu on kinnitanud nii tunnistaja kui ka menetlusalune isik ise. Neid asjaolusid arvestades võib väita, et vajadusel ei oleks sõiduk suutnud piisavalt kiirelt pidurdada ja järelikult oli võimalus ohu realiseerumiseks suur. Peale selle, nagu kohus viitas juba eespool, on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Käesoleval juhul tuleb kindlasti arvestada sellega, et G.A on eelnevalt sellise teo toimepanemise eest karistatud. Seega polnud tegu pigem juhusliku rikkumisega, vaid kui väljakujunenud käitumismalliga. Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et süü suurusest ning eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on põhjendatud G.A karistamine rahatrahviga keskmises karistusmääras. 6 Kohus on seisukohal, et sellise karistusega on täidetud ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus on seisukohal, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo koosseis ja väärtegu on toime pandud suure liikluskoormusega teel, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning sellise juhi puhul tuleks reeglina kohaldada ka lisakaristust. Karistuse mõistmisel peab kohus silmas pidama muuhulgas nii eripreventiivset kui ka üldpreventiivset eesmärki. Üldpreventiivselt oleks lisakaristuse mõistmine käesolevas väärteoasjas igati põhjendatud. Kaebuses on kohtule selgitatud, et juhtimisõigus on menetlusalusele isikule vajalik seoses mitte ainult tööga, kuna põhiosa menetlusaluse isiku tööst seisneb mootorsõidukiga sõitmises, vaid ka alaealiste laste igapäevases transportimiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine ei tähendaks mitte üksnes töötaja, vaid kogu perekonna tegevuse halvamist. Kohus on veendumusel, et konkreetsel juhul piisab G.A karistamisest põhikaristusega, et hoida ära tuleviks samalaadsete rikkumiste toimepanemine. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb rahuldada osaliselt, jättes põhikaristuse osas kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, kuid tühistades otsuse lisakaristuse mõistmise osas. Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesoleva väärteoasja menetlemisega seoses on G.A ja Rein Pärtel 02.02.2016 sõlminud töövõtulepingu (tl 51). V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. KrMS § 180 l g 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtule menetluskulusid esitatud ei ole. Järelikult jäävad väärteoasja menetlemisega kaasnenud menetluskulud, st Rein Pärtelile töövõtulepingu alusel makstav tasu menetlusaluse isiku G.A kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7