4-16-7723/7

Väärteoasi nr.4-16-7723 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 18.11.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 19.10.2016.a. otsus väärteoasjas 2302,16,013932 V.V karistamises LS § 227 lg 4 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) V.V, isikukood XXX, Elukoht: XXXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA Tühistada Politsei – ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.10.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,16,013932 osaliselt lisakaristuse, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas, teha uus otsus, kergendades karistust. Mõista V.V-le LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena A-kategooria juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahvi osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel tasuda rahatrahv ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tasuda Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.10.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,16,013932 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas või EE 932200221023778606 Swedbankis, EE 403300333416110002 Danske Bank või EE 701700017001577198 №rdea Pangas. Kohustuslik on märkida kohtuvälise menetleja otsuses märgitud viitenumber

1. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu V.V karistati liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selle eest, et tema 30.09.2016.a. kella 18.47 ajal Tallinnas Sõpruse pst (J.Sütiste tee ja Ehitajate tee vaheline lõik) suunaga Ehitajate tee suunas, juhtis mootorsõidukit Suzuki GSX-R 1000 reg.märgiga XXXXR kiirusega 134 +/- 8 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 76 km/h võrra. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 50 km/h. Sellise tegevusega rikkus V.V liiklusseaduse 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palutakse lisakaristuse tühistamist ja rahatrahvi osade kaupa tasumist 12 kuu jooksul. Juhtimisõiguse äravõtmisega on raskendatud tema toimetulek. Juhtimisõigust vajab seoses tööga. Kaebuse esitaja on nõus maksma suuremat rahatrahvi või muid meetmeid. Kahetseb väga ja lubab käituda väga hoolikalt. Kaebaja soovib oma kaebuse arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et käesoleval juhul võib LS § 227 lg 4 sätestatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kõnealuse väärteo pani menetlusalune isik toime tahtlikult. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (76 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Kaebaja hoolimatut ja üleolevat suhtumist oma teosse ilmestab koht, kus kaebuse esitaja kõnealuse väärteo toime pani. Samal teelõigul liikusid Kaebaja poolt väärteo toimepanemise ajal teisedki sõidukid. Teelõigul, millel Kaebaja kiirust ületas, asub kaks fooridega reguleerimata jalakäijate ülekäigurada ja kohe Sõpruse pst ääres asub avalikuks kasutamiseks mõeldud laste mänguväljak, mis on aiaga piiramata. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Kohtuväline menetleja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-122-13 punktile 11, milles on asututud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Menetleja on seisukohal, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Neil asjaoludel on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. 2 Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada liiklusseaduse sätete kohaselt, mis rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmise näol võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Samuti ei saanud kaebajale tulla ootamatusena tema töö iseloom ja asjaolu, et ta töökohustuste täitmisel mootorsõiduki juhtimise õigust vajab. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka menetlusaluse isiku enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. V.V käitumises karistust raskendavad asjaolud, mis on sätestatud KarS § 58 puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna on menetleja tuvastanud isiku kahetsuse ja on karistuse määramisel sellega ka arvestanud. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Ei vaidle vastu rahatrahvi tasumisele ositi maksimaalse aja jooksul. Kohtu seisukoht Tutvunud V.V poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 sätestab asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 kilomeetrit tunnis. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Otsustamaks V.V-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta V.V kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Lisaks menetlusaluse isiku süü tunnistamisele, et ta ületas sõidukiirust Sõpruse pst-l 30.09.2016.a., tõendavad asulasisesel teel suurima sõidukiiruse, 50 km/, ületamist 76 km/h võrra kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millest nähtub, et V.V juhtis mootorsõiduki Suzuki GSX-R 1000 reg.märgiga XXXXR 30.09.2016.a. kell 18.47 Tallinnas Sõpruse pst Sütiste tee ja Ehitajate tee vahelisel lõigul, liikudes Ehitajate tee suunas kiirusega 134 km/h +/-8 km/h, lõplikuks mõõtetulemuseks 126 km/h. Suurimaks lubatud sõidukiiruseks antud teelõigul on 50 km/h. Menetlusalusele isikule näidati seadmel lukustatud näitu. Protokollist nähtuvalt kasutati kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, DP019590, KC064130 (antenn 1), KR0220039(antenn 2), mille kohta on väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRS-16/00174, taadeldud 28.07.2016.a. ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele. Samuti on kõnealust seadet testitud ka veel mõõtmise päeval 30.09.2016.a. kell 8.03 ning seade oli töökorras. Seega oli kiirusmõõtur tehniliselt korras ning omas kehtivat taatlust. Mõõtmise tehiolude kirjelduse kohaselt toimus mõõtmine asulasisesel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta, kuiva kattega teel, kus oli sõiduradasid 2+2, eraldusribaga. Kiiruse mõõtmine toimus
2. sõidurajal liikuvast sõidukist, mille kiirus oli 29 km/h, statsionaarselt paigaldatud seadmega. Mõõdetav sõiduk liikus vastu üksinda 2.sõidurajal pärisuunalisel teel ja lähenes. 3 Menetlusaluse isiku juhitava mootorsõiduki kiiruse ületamine ja mõõtmise tehiolude kirjeldus on tõendatud ka videosalvestusega, millest nähtub, et kiirust mõõtev sõiduk liigub 1.rajal, vastu tuleb eraldusribaga teel teisel sõidurajal suurel kiirusel mootorratas. Videost nähtuvalt ei mootorratta ees ega taga ei tule sõidukeid. Politseisõiduk sõidab tagasipöörde kohalt pöörates mootorrattale järele ja peatab sama mootorsõiduki. Menetlusalune isik selgitas ülekuulamise protokollis, et õigusrikkumine juhtus, kuna möödus aeglaselt ja kõikuva sõidustiiliga autost. Süüteoteate vormis esitatud vastulauses on menetlusalune isik põhjendanud kiiruse ületamist hoopis koju hilinemisega, et näha tema sünnipäevale tulnud sugulasi. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et V.V-le süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt suurima sõidukiiruse ületamine on rohkem kui 60 km/h. Arvestades asulasisesel teel kehtestatud lubatud sõidukiiruse piirmäära ületamise ulatust ja hoolimata menetlusaluse isiku poolt antud erinevatest põhjendustest lubatud sõidukiiruse ületamisel, on subjektiivsete tunnuste poolest väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 227 lg 4 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt süü suurusele, kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole ning korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. V.V karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus kuueks kuuks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades ning see tingis ka nii põhikaristuse kui lisakaristuse määramise. Kohtuväline menetleja on kohaldanud kaebuse esitaja suhtes põhikaristust sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras ja lisakaristust, mis on sanktsiooni alammääras. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik palub kaebuses lisakaristuse tühistamist ja rahatrahvi osade kaupa tasumist 12 kuu jooksul. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on suur, s.o üle keskmise. See aga omakorda peaks tingima põhikaristuse ranguse, s.o karistuse määramise üle sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja süü LS § 224 lõikes 4 sätestatud keskmisest määrast kõrgem ning temale määratud rahatrahv 200 trahviühikut vastavuses KarS § 56 põhimõtetega. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristuse 4 tühistamiseks alused puuduvad, kuna 200 trahviühikut on kõrgem keskmisest määrast, kuid oluliselt alla ülemmäära karistusest, seega kohane kaebaja süü suurusele. Kohus nõustub, et tegemist on suure summaga, mille ühekordne tasumine on ilmselgelt majanduslikult koormav. Vältimaks isiku majandusliku olukorra olulist raskendamist, leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus temale määratud rahatrahvi tasumise võimaldamiseks ositi tuleb rahuldada. Kohus peab põhjendatuks võimaldada kaebuse esitajal tasuda temale määratud rahatrahv ositi 12 kuu jooksul. Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-1-1-122-13 punktis 11 asunud seisukohale, et iseenesest pole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine./…/ Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Seega esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad sellised asjaolud, mis muudavad võimalikuks, et isik võib toime panna uue rikkumise. Karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole V.V varem karistatud. Sellest tulenevalt saab väita, et V.V ei ole isikuks, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt rikuks liikluskorda. Seega võib asuda seisukohale, et tegemist oli juhuslikku laadi rikkumisega, kuivõrd varasemaid kiiruse ületamisi ei ole V.V toime pannud, veelgi enam tal puuduvad üldse eelnevad karistused. Kuivõrd V.V poolt lubatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamine oli äärmiselt suur, siis on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine. Arvestades aga asjaolu, et õigusrikkumine pandi toime mootorrattaga sõites, võib tema suhtes kohaldada üksnes A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p
3. (allkirjastatud digitaalselt) Aime Ivanson kohtunik 5