4-16-7191/17

(3)2.

1. Kohus leidis, et B.A süü LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises on tõendatud kiirusemõõturi kasutamise väljatrüki, väärteoprotokolli, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli, videosalvestuse, s.o 9.09.2016 DVD salvestuselt nähtuvaga. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja väärteo menetlemisel rikkunud väärteomenetlusõigust. VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ega VTMS § -s 30 sätestatud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks maakohus ei tuvastanud. 2.
2. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et LS § 227 lg 4 näeb sanktsioonina ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib lisakaristusena ära võtta juhtimisõiguse 6 kuust kuni 12 kuuni. Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus B.A puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Samuti arvestas maakohus, et B.A on kaks kehtivat väärteokaristust samalaadsete liiklusseaduse rikkumiste eest. Neist üks rahatrahv on B.A tasutud, 22.07.2016 rikkumise eest tasub ta trahvi maksegraafiku alusel. Süüd suurendavaks asjaoluks luges maakohus, et B.A rikkumine oli tahtlik ning selliselt tegutsedes seadis ta ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu ja tervise. Maakohus leidis, et mõjutamaks B.A edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagamaks õiguskorra kaitsmise huve, tuleb karistuseks mõista 10 päeva aresti. Maakohus osundas, et mõistetud karistus on keskmisest määrast madalam, kuna B.A on toimepandut puhtsüdamlikult kahetsenud. Maakohus võttis lisaks arvesse, et kuna B.A on nõus tegema üldkasulikku tööd, ta on peres ainuke, kes töötab, elukaaslane on lapseootel ja kodune, on põhjendatud 10 päeva aresti asendamine 10 tunni üldkasuliku tööga, mille sooritamise tähtajaks määras on 2 kuud. 2.
3. Maakohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada B.A suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohus võttis seejuures arvesse väärteo toimepanemise asjaolusid, B.A juhitud sõiduki suurt kiirust, s.o 165 km/h. Maakohtu hinnangul oli B.A toimepandud tegu väga ohtlik, arvestades, et ülekuulamise protokollis on ta selgitanud, et ei pööranud sõidukitest möödumisel tähelepanu spidomeetrile. B.A versioon selle kohta, et möödasõidul keeras ette kõrvalteelt auto, mille tõttu B.A oli sunnitud kiirendama, ei leidnud maakohtu hinnangul kinnitust. Kokkuvõttes leidis maakohus, et on põhjendatud kohaldada lisakaristust LS § 227 lg 5 p 3 alammääras, s.o võtta juhtimisõigus 6 kuuks, arvestades, et B.A elukaaslane on lapseootel ja juhtimisõigus on vajalik töö teostamiseks. Maakohus märkis veel, et ei pea B.A kahetsust siiraks, kuna menetlusaluse isiku versioon toimunust ei haakunud ülejäänud tõenditega.
4. 27.10.2016 esitas menetlusaluse isiku B.A kaitsja H. Toodu apellatsiooniteate. Maakohtu motiveeritud otsus oli Pärnu Maakohtus kättesaadav alates 16.11.
5. APELLATSIOON
6. 1.12.2016 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus menetlusaluse isiku B.A kaitsja H. Toodu apellatsioonkaebus, milles ta taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse osas ning selle kohaldamata jätmist. Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud lisakaristust mõistes materiaalõigust ebaõigesti VTMS § 149 p 2 tähenduses ning see ei vasta väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Apellant nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 4.
7. Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga nagu olnuks B.A tegu ohtlik. Apellant selgitab, et möödasõitu sooritades on peamine jälgida möödasõidu ohutust, st võimalikke vastutulevaid ja sõidukeid, millest möödutakse ning pidev sõiduki spidomeetri jälgimine 2

(3)möödasõidul oleks vastupidi ohtlik. Kohus on otsuse põhjendustes märkinud, et raskendavad asjaolud puuduvad ning kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, kuid karistuse määramisel on jätnud sellega arvestamata. Samuti on kohus jätnud arvestamata väärteo toimepanemise asjaoludega, mis peaksid nähtuma mõistetud karistuses. Kohus jättis arvestamata, et väärtegu pandi toime asulavälisel teel, pikal sirgel, hea nähtavusega teelõigul. Tegemist oli valge ajaga, hea nähtavusega ning teekate oli kuiv. Kõik need asjaolud mõjutavad oluliselt väärteo ohtlikkuse hindamist ning heade teeolude ja asulavälise tee puhul on õnnetusse sattumise oht ilmselgelt väiksem, kui see oleks näiteks pimedal ajal ja kehvade teeolude puhul. Menetlusalust isikut arvesse võttes on kohus lähtunud vaid varasematest väärteokaristustest ja jätnud arvesamata, et apellant on pere ülalpidaja ning juhtimisõigus on vajalik töökohustuste täitmiseks. B.A andis maakohtus ütlusi, et saab varsti isaks ning maal elades, kus puudub ühistransport, on lisaks töökohustuste täitmistele vajalik juhtimisõiguse olemasolu ka lapse ja lapse ema sõidutamiseks, kuna vastsündinud lapsega on vajalik käia Pärnu linnas arsti juures kontrollis. 4.

1. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-122-13 p-s 9 rõhutanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Seega aktualiseerub Riigikohtu hinnangul lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Riigikohus märkis samas lahendis, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub ja lisas, et kuigi lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Samuti on lubamatu lisakaristuse määramist põhistada üksnes üldpreventiivsete või õiguskorra kaitsmise argumentidega. Riigikohus on rõhutanud, et lisakaristuse mõistmisel üksnes õiguskorra kaitsmise huvidest lähtumine on ekslik. B.A-le mõistetud põhikaristus on üle keskmise raske ning põhjendatud ei ole kergendavate asjaolude ilmnemisel lisakaristuse kohaldamine. Lisakaristus mõjub B.A-le iseäranis karmilt. Riigikohus on märkinud, et ainult korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada (3-1-1-10-03 p 7) . Seega ei kehti kohtupraktikas seisukoht, et lisakaristuse kohaldamata jätmine võib kõne alla tulla vaid erandlikel asjaoludel, selline seisukoht kehtiks üksnes korduva alkoholijoobes juhtimise kohta. Apellandi puhul käesolevas väärteomenetluses ei esine asjaolusid, mis vältimatult tingiksid lisakaristuse kohaldamise ning juhtimisõiguse ära võtmine on ilmselges vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. KOHTUVÄLISE MENETLEJA VASTUS APELLATSIOONILE
2. 13.12.2016 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kohtuvälise menetleja kirjalikud seisukohad apellatsiooni suhtes. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning oma ringkonnakohtule edastatud seisukohtades apellatsiooni ei toeta, järgmistel põhjustel. 5.
3. Apellatsioonis esitatud argumendid kordavad maakohtus esitatut ning kohus on neile oma seisukoha andnud. Maakohus on väärteoasja arutanud täies ulatuses ning nii kohtuvälises menetluses, kui kohtumenetluses on tõendamist leidnud väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt. Kohus on piisava põhjalikkusega kohtuotsuses märkinud, millele tuginedes on süüküsimuses ja karistuse mõistmises seesugustele järeldustele jõudnud. 3

(3)5.

1. Kohus ei ole viidanud ainult üldpreventiivsetele asjaoludele vaid ka eripreventiivsetele nt spidomeetri mittejälgimine. Näiteks on pere juurdekasvu arvestades jäetud arest kohaldamata üldkasuliku tööga asendades. Ka juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud. B.A poolt juhitud sõiduki kiirus oli vähemalt 70 km/h suurem lubatud sõidukiirusest. Selline kiiruse ületamine pole juhuslik vaid teadlik valik. Kummastav on kiiruse ületamise põhjendamine möödasõidu sooritamisega, kui liiklusseadus selleks luba ei anna. Ka möödasõidul peab sõidukiirus jääma lubatu piiridesse. Seda enam, et teised liiklejad on õigustatud eeldama, et kõik liikluses osalejad peavad reeglitest kinni (§ 14 lg 2, § 16 lg 1). B.A pole karistatud ohu tekitamises vaid lubatust suuremal sõidukiirusel sõiduki juhtimise eest. Kuid sõidukiiruse sel määral ületamine iseenesest kasvatab riski – peatumisteekond on pikem, peatumisel on suurem võimalus vigu teha, teised liiklejad ei oska nii suure kiiruse vahega arvestada jne. Rääkimata teel ette tulevatest ootamatustest. Kiiruse ohtlikkusest on ajakirjanduses räägitud juba aastaid ning seda kinnitab ka Maanteeameti kodulehel olev statistika. Apellatsioonis püütakse viidata, et kõik muud olud vähendasid ohtu nt kuiv teekate, valge aeg jne, kuid need asjaolud ei kõrvalda ohtu, eriti ohtu, mis tuleneb juhi riskist. B.A on varasemalt kahel korral samalaadilise teo eest karistatud. Seda pole arvestatud raskendava asjaoluna, kuid karistuse määramisel ei saa jääda samadesse raamidesse varasemaga, sest järelikult ei ole varasemad karistused oma eesmärki täitnud ning karistusliigi ja –määra valikul tuleb olla rangem. Seda pidi teadma ka B.A , riskides igal järgneval korral rangema karistusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium, tutvunud väärteotoimiku, kaevatava kohtuotsuse, apellatsioonis esitatud väidete, kohtuvälise menetleja kirjalike seisukohtadega, leiab, et Pärnu Maakohtu otsuses esitatud motiivid ja järeldused vaidlustatud osas, s.o lisakaristust puudutavalt, on põhjendatud ning asjakohased, mistõttu jääb apelleeritud otsus muutmata ja edasikaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
3. Väärteoasjas ei vaielda selle üle, et B.A pani toime LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo. Küll aga on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohal, et B.A lisakaristus ei ole kooskõlas seaduse ega kohtupraktikaga. Apellatsioonikohus selle seisukohaga ei nõustu.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-122-13 selgitanud tõepoolest, nagu kaitsja on edasikaebuses märkinud, et lisakaristust, nagu põhikaristustki, tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada aga sedagi, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub, võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
5. Eelmärgitut silmas pidades peab apellatsioonikohus maakohtu otsust B.A-le lisakaristuse kohaldamise ja selle määra osas täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Vastuseks 4

(3)apellatsioonile märgib kolleegium, et maakohus ei ole põhistanud lisakaristuse kohaldamist üksnes üldpreventiivste kaalutluste ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Esmalt on oluline pöörata B.A süü suuruse osas tähelepanu sellele, et B.A tunnistati süüdi LS § 227 lg 4, s.o paragrahvis toodud raskeima koosseisu alusel. Veelgi enam, kui viidatud lõiget sisustab sõidukiiruse ületamine juba üle 60 km/tunnis võrra, siis B.A-le etteheidetav tegu seisnes kiiruse ületamises mitte vähem kui 70 km/tunnis. Teiseks väärib märkimist, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust samalaadsete väärtegude eest. Teisisõnu ei ole mõistetud karistused, s.o rahatrahvid, B.A uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest eemale hoidnud. Arutatavas väärteoasjas on ta taas ületanud lubatud sõidukiirust, sõites asulavälisel teel kiirusega 165 +/- 5 km/h. Apellandi väide, et möödasõidu tegemisel tuleb jälgida sõidukeid ning mitte spidomeetrit, on ennastõigustav. Põhjust sõidukiiruse ületamiseks B.A-lei olnud. Maakohus on tuvastanud videosalvestuse põhjal, et erinevalt B.A poolt maakohtus väidetust, ei sõitnud ükski sõiduk talle ette, mis tinginuks näiteks kokkupõrke vältimiseks kiiruse ületamise. B.A on ülekuulamise protokollist nähtuvalt selgitanud, et esmalt sõitis ta mööda kahest sõidukist ning seejärel otsustas ta „suure hoo“ tõttu asuda mööduma ülejäänud sõidukitest. B.A on ülekuulamise protokollist nähtuvalt selgitanud, et „suure kiirustamise peale nagu alati ei pannud ja pööranud piisavat tähelepanu kiiruse meeletu ületamisele“ ning „olen eelnevalt palju kordi just kiiruse ületuse tõttu seadust rikkunud“. Menetlusalune isik on seega saanud väga hästi aru oma teo lubamatusest ning on teadlik endal välja kujunenud harjumusest ületada kiirust. Kui isik selgitab, et ta käitub suurtel kiirustel liikluses sõites tähelepanematult, kinnitab see veelgi, et tema käitumine liikluses on juba kujunenud hoolimatuks ja ükskõikseks. Seetõttu on eripreventiivseid kaalutlusi arvestades igati kohane reageerida B.A õigusvastasele tegevusele tema ajutise isoleerimisega liiklusest. Ringkonnakohtu hinnangul selgub eeltoodust üheselt, et senised karistused B.A liikluskäitumisele mingitki mõju avaldanud ei ole, s.o tema osas esineb endiselt negatiivne tulevikuprognoos – menetlusaluse isiku liiklusrikkumised võivad jätkuda edaspidigi. Sellise seisukoha valguses on temale lisaks põhikaristusele ka lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades kohane ning ka vajalik. Nimelt leiab ka kriminaalkolleegium, et menetlusaluse isiku liikluskäitumise muutmiseks ei ole piisav vaid üldkasuliku töö sooritamine 10 tunni ulatuses. Olukorras, kus varasemad rahatrahvid ei ole oma eesmärki täitnud, üksikute töötundide tegemine korduva liiklusrikkuja käitumise muutmisel oluliselt mõjusam meede ei oleks. 10. B.A käitumise ohtlikkust ei vähenda apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et kiiruse ületamine toimus asulavälisel teel, hea nähtavuse ja ilmastikutingimustega ajal. B.A teo ohtlikkus seisneb selles, et ta ületas kiirust märkimisväärses ulatuses ja seda teelõigul, kus sõidukite kiirused on niigi suured (90 km/h). Seejuures on tuvastatud, et B.A möödus kiirust märkimisväärselt ületades mitmetest suure kiirusega sõidukitest. B.A suurendas oma tahtliku tegevusega kokkuvõttes liiklusriski oluliselt. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks kaitsja seisukohtadele teo ohtlikkuse osas selgitada veel sedagi, et mootorsõiduk on iseenesest käsitatav kõrgendatud ohu allikana. Seetõttu tuleb isikult, kes asub mootorsõidukit juhtides liiklusesse, eeldada ja nõuda selle juhtimisel erilist hoolsust ja vastutustundlikku käitumist liiklusreeglite järgimisel. Kiiruse piirang, mida B.A arutataval juhul rängalt ja korduvalt rikkus, kehtib liiklusohutuse tagamiseks. B.A kui mootorsõiduki juhi kestev ükskõiksus liiklusreeglite järgimisel võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii tema enda kui kaasliiklejate suhtes. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et B.A tegevus kujutas arvestatavat ohtu nii temale endale kui teistele liiklejatele. 11. B.A-le lisakaristuse kohaldamine on kooskõlas karistuspoliitika ning väljakujunenud kohtupraktikaga, sealhulgas kaitsja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-13 kajastatud 5

(3)seisukohtadega. Kaitsja on osundanud ka lahendile 3-1-1-10-03, mille p-le 7 tuginevalt on selgitanud, et üksnes korduvalt alkoholijoobes sõitmise eest on erandlikult võimalik jätta isikule lisakaristus kohaldamata. Ringkonnakohus märgib, et see seisukoht ei piira kuidagi kriteeriumeid kohaldada lisakaristust korduva liiklusrikkuja suhtes. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et lahendi 3-1-1-122-13 p-dest 10-11 tulenevalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud eelkõige korduvate liiklusrikkujate suhtes. Riigikohus on seal selgitanud, et korduv nõuete rikkumine võimaldab järeldada isiku allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Käesoleva määruse p-des 9 ja 10 on käsitletud konkreetseid B.A puudutavaid asjaolusid, mis tingivad lisakaristuse kohaldamise. B.A-le lisakaristuse kohaldamine on igati kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga, kuivõrd on tuvastatud, et senised karistused ei ole omanud mõju ning B.A on jätkanud samalaadsete liiklusrikkumiste toimepanemist, sh viimasel korral erakordselt ulatuslikult, ajal, kui viimane karistus on täitmisel. Seega esinevad kaalukad eripreventiivsed vajadused B.A-le lisakaristuse mõistmiseks, milliste arvestamise vajadust kassatsioonikohus oma otsuses ongi toonitanud.

1. Põhikaristuse osas on maakohus arvesse võtnud kergendava asjaoluna B.A kahetsust. Lisakaristuse osas aga on maakohus osundanud, et B.A kahetsust ei saa pidada siiraks. Ringkonnakohus leiab, et B.A kahetsust on võimalik arvesse võtta ka lisakaristuse kohaldamisel, kuid see seisukoht ei too kaasa maakohtu kohaldatud lisakaristuse muutmist. Nimelt on maakohus niigi kohaldanud B.A suhtes lisakaristust seaduses ette nähtud miinimummääras, kuivõrd LS § 227 lg 5 p 3 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise alates 6 kuust. Maakohus võttiski B.A-lt juhtimisõiguse 6 kuuks. Seega ei ole võimalik vähendada lisakaristuse määra ning kohaldatud määr on igati proportsioonis B.A süü suurusega.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooni väited, mille kohaselt vajab B.A juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega, tarvidusega pidada üleval peret ja sõidutada rasedat abikaasat, temale lisakaristuse määramata jätmiseks alust ei anna. Nimelt ei kõiguta kirjeldatud argumendid vähimalgi määral mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist tingivate, eelnevalt kirjeldatud asjaolude kaalukust ega mõjuta kohtute käsitlust lisakaristuse kohasusest. B.A-le rakendatav vastav keeld raskendab temal nii tööülesannete täitmist kui nõuab temalt täiendavaid pingutusi selleks, et tagada oma pereliikmetele transport. Sellised tagajärjed, s.o vajaduse oma elu ümber korraldada, on B.A oma korduvate liiklusrikkumistega endale ise võtnud. B.A oli viimase rikkumise ajal 9.09.2016 teadlik, et kiiruse ületamine võib viia temalt juhtimisõiguse äravõtmiseni. Selline teadmine B.A väärtegu toime panemast aga ei takistanud.
3. Eeltoodust tulenevalt märgib ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et nõustub B.A-le lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab B.A eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsiooni argumendid vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26.10.2016 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastanud digitaalselt/ 6