4-16-9105 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-9105 (2302,16,015975) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi se

§ 224

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.P , ik XXX, elukoht: XXXX RESOLUTSIOON 1. Rahuldada J.P kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 24.11.2016 otsusele nr 2302,16,015975 J.

§ 224

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 24.11.2016 otsus nr 2302,16,015975 J.

§ 224

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas.

1. Teha uus otsus, kergendades J.P-le määratud põhikaristust ning mõista J.P-le LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuus) kuuks.
2. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 27.01.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 28.02.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 01.03.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 24.11.2016 otsusega nr 2302,16,015975 karistati J.P LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.11.2017.a kell 11.23 juhtis Tallinnas, Randvere tee ja Lehiku tee ristmikul mootorsõidukit MB S400 registreerimismärgiga XXXX (F) isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses märgitakse, et kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustu, kuna karistus on põhjendamatult karm. Esitas politseile vastulause, milles selgitas juhtunu asjaolusid ja kahetses juhtunut ning taotles karistusena juhtimisõiguse äravõtmise mitte kohaldamist. Politsei poolt tehtud otsusest on näha, et nende selgitustega tegelikult arvestatud ei ole. Jääb täies mahus esitatud selgituste juurde. Politsei poolt tehtud otsuses on karistus maksimumilähedane, kuid see ei ole põhjendatud. Juhtimisõiguse äravõtmine raskendab oluliselt igapäevast elukorraldust. Kasvatab üksikvanemana alaealist last ja käib tööl. Üheksa kuud ilma juhtimisõiguseta, ei kujuta ette, kuidas hakkama saada. On toimepandud tegu juba kahetsenud ja kahetseb jätkuvalt. Seetõttu arvab, et sedavõrd karm karistus ei ole asjakohane ja antud juhul piisaks ka rahatrahvist. Seetõttu palub tühistada kohtuvälise menetleja 24.11.2016 otsus karistuse osas ja mõista karistuseks rahatrahv või vähendada juhtimisõiguse äravõtmise aega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kahetseb väga seda, mida tegi, see tegu oli väga vale. Hetkel on töötu. Saaks töökoha, kuid selleks on vaja juhtimisõigust. On pikalt olnud töötu ja tööd saades saaks august välja. Töö tegemiseks on vaja sõita linnast linna. Eelmisel töökohal tekkisid tervislikud probleemid, nüüd saaks teise töökoha. Seetõttu võiks kohus kas vähendada karistust või mõista rahatrahvi. Tööandja ootab vastust, kas saab edasi lükata. 9 kuud on pikk aeg, kaotaks ka selle töökoha. Eelnevalt on ka maksmata trahvid, saaks need tasuda kui saaks sissetuleku. Ei ole harjunud alkoholi tarvitama, eriti kanget alkoholi. Ärkas hommikul ja lõuna paiku läks välja, ei tajunud, et sellise kehakaaluga ei ole kaine. Võttis tuttava auto ja läks linna poole. Ilmselgelt ei tohi sellises seisundis autot juhtida. Varasematest karistustest on teinud järelduse, et ei tohi niimoodi autoroolis käituda. Aastaid tagasi on samasuguse teo eest karistatud. Harva tarvitab alkoholi. Peale seda ei kujutanud ette, et selline seisund on. Juhtimisõigust on vaja ka lapse transportimiseks. Elab tegelikult Soomes ja laps Eestis, kuid siis hoolitseb lapse eest vanaema. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 2 Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kohtuväline menetleja on otsust koostades järginud kõiki KarS § 56 sätestatud nõudeid, on arvestatud tegu, karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Senised rahatrahvid ei ole mõjutanud, isik jätkab süstemaatiliselt liiklusseaduse nõuete rikkumist, aasta jooksul juba kolmas kord. Juhtimisõiguse äravõtmine on täiest kohane ja isik tuleb liiklusest kõrvaldada kui rahatrahvid ei ole mõjunud. Kaebus tuleks jätta rahuldamata. Et vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, siis see ei ole otsuse tühistamise aluseks. Kui juhtimisõigust ei saaks töö tegemise tõttu ära võtta, oleks see seadusesse sisse kirjutatud, see puudutaks taksojuhte, bussijuhte. Ainuke on invaliid, kes kasutab sõidukit seoses puudega ja kellelt ei või juhtimisõigust ära võtta. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 05.11.2016.a kell 11.35 kuni 11:40 J.P seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00101). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,56 mg ja 0,56 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,51 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud 3 pädev mõõtja Dmitri Kalinin, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,51 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on ka ise süüd tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Kaebuses on tehtud etteheide kohtuvälisele menetlejale, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud vastulauses esitatud taotlust mitte kohaldada karistusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei saa otsust koostades lähtuda või juhinduda vaid menetlusaluse isiku soovidest või põhjendustest, vaid peab lähtuma KarS § 56 lg 1 sätetest ja väärteoasjas tuvastatud asjaoludest. Kui KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuded, väärteo toimepanemise tehiolud ja preventiivsed eesmärgid ei ühti menetlusaluse isiku soovidega, siis tuleb need soovid kõrvale jätta ja teha karistamisotsus vastavalt väärteoasjas kogutud tõenditele ja kohtuvälise menetleja siseveendumusele. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses esitatud etteheide kohtuvälisele menetlejale selles osas, et kohtuväline menetleja on jätnud menetlusaluse isiku soovi mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist arvestamata ja ei ole määranud karistust, mis on kaebuse esitaja jaoks kõige mugavam ja soodsam, on alusetu. Seega väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib isikut karistada juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ¾ ulatuses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. 4 Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 kohaselt keskmist määra vähesel määral ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku selgitustest tulenevalt tarvitas ta eelneval õhtul alkoholi ning eeldas enesetunde järgi, et on piisavalt kainenenud, et asuda sõidukit juhtima. Seejuures selgitas menetlusalune isik sedagi, et tarvitab alkoholi harva. Samas peeti menetlusalune isik kinni järgmisel päeval kella 11.35 ajal ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et tegemist ei ole alkoholi tarvitamise tunnustega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,51 mg/l, mis on üle kolme korra suurem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Seda enam, et menetlusalune isik teadis, et ta oli eelmisel õhtul tarvitanud suures koguses alkoholi isikuna, kes väidetavalt alkoholi tarvitab harva. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli vägagi teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid teadlikult ja tahtlikult. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav kaebuse esitaja väide, et mootorsõidukit juhtima asudes tundis isik end kainena, kuivõrd varasema elukogemuse ja enesetunde pinnalt kui ka arvestades väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldust 0,51 mg/l, ei saanud selline seisund menetlusalusele isikule kuidagi märkamata jääda. Seega on süütegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates J.P süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes vähesel määral üle keskmise. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiseks. 5 Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja tuvastanud kergendava asjaoluna kahetsuse. Kahetsusavaldus nähtub väärteoasjas leiduvast menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist ja vastulausest ning kahetsust on avaldatud ka nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kohtuistungil. Seetõttu asub kohus seisukohale, et väärteomenetluses on kergendav asjaolu üheselt tuvastamist leidnud. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel või mõistmisel lähtuda võimalusest, et karistus sunnib süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat varem korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega ning nimetatud andmete kohaselt on teda karistatud viimase aasta jooksul kohtuvälise menetleja otsustega 08.09.2015, 30.05.2016 ja 22.06.2016 ning menetlusesemeks olev väärtegu on toime pandud 05.11.
7. Seejuures on kaebuse esitajat karistatud rahatrahvidega, millised kõik on aastate vältel jäetud tasumata. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui varem korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega oleks eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt küllaldane põhjus karistada kaebuse esitajat karistusega määras, mis ületab keskmist sanktsioonimäära. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Kohus leiab, et juhul, kui isiku käitumises on tuvastatud keskmine süü ja samaaegselt ka kergendava asjaolu olemasolu, siis vaatamata sellele, et isikut on varem teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, ei ole alust isikut karistada karistusega, mis ulatub ¾ määrani ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja süü suurust ja kergendavat asjaolu ning karistusandmeid arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra lugeda põhjendamatult rangeks. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb kergendada ning kohaldatav karistus peab jääma ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedale. Puutuvalt karistuse liiki leiab kohus, et kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud. Väärteotoimikus leiduvatest kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat aastate vältel korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, millised on kõik jäetud tasumata. Ainuüksi
8. aasta jooksul on kaebuse esitaja toime pannud liiklusalaseid väärtegusid kolmel korral ning väärtegude iseloom ja ohtlikkus on ajas muutunud ohtlikumaks. Seega senine kaebuse esitaja mõjutamine rahatrahvidega ei ole kaebuse esitajat karistusliigina mõjutanud ega sundinud teda edaspidi hoiduma liiklusalaste väärtegude toimepanemisest ning vaatamata rahatrahvide määramisele on jäetud rahatrahvid tasumata. Sellistest asjaoludest saab tulla järeldusele, et rahatrahvina kohaldatav põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja kaebuse esitaja on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult korduvast nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks isiku liiklusest kõrvaldamise. Kaebuse esitaja on selgitanud, et tal puudub alaline töökoht ja sissetulek, mistõttu on tal jäänud rahatrahvid tasumata, kuid juhtimisõiguse säilimisel saaks ta asuda tööle ja seejärel ka rahatrahve tasuma. Kohus leiab, et juhul, kui isikul on senised trahvid tasumata ning puudub sissetulek nende tasumiseks, peaks isik tegema kõik enesest oleneva, et saada sissetulekut ja hoiduda samal ajal uute süütegude toimepanemisest, mis tingib tavaliselt veelgi suuremate rahaliste kohustuste kuhjumise. Kaebuse esitaja karistusandmetest aga nähtub, et kaebuse esitaja paneb jätkuvalt toime uusi väärtegusid. Sellisest kaebuse esitaja käitumisest liikluses järeldab kohus, et rahatrahv kui karistusliik on kaebuse esitaja suhtes 6 ennast ammendanud ning kaebuse esitaja mõjutamiseks tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid, st. kohaldada teistsugust karistuse liiki ning süsteemselt liikluskorda rikkunud kaebuse esitaja tuleb liiklusest kõrvalada, tagades selle võrra ka ohutuma liikluse ajal, mil kaebuse esitaja liikluses mootorsõiduki juhina ei osale. Seda on kohtuväline menetleja oma otsusega ka teinud ning kohus peab sellist karistuse liiki kohaseks ja põhjendatuks. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks ja lapse kooli ja huviringidesse toimetamiseks. Samas ilmnes kohtuistungil, et kaebuse esitaja plaanib tööle asuda hoopiski Soomes, mitte Eestis ja tema alaealine laps jääks vanaema hoolde. Seega tegelikkuses on juhtimisõigus vajalik kaebuse esitajale vaid eeldatava töö tegemiseks. Kohus leiab, et isegi kui arvestada, et kaebuse esitajal on töö tegemiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Seejuures on kaebuse esitajal vastav eelnev kogemus juba olemas. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses ega kohtuistungil kaebuse esitaja esitatud väited ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristuse määra, mis tingib nii esitatud kaebuse osalise rahuldamise, kui ka vaidlustatud otsuse osalise tühistamise. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7