lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.U, ik XXX, elukoht: XXXX. Menetlusaluse isiku esindaja: Arina Liskmann-Getsu, Advokaadibüroo A. Jakobson & A. Jaroslavski, Liivalaia 24, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Jätta J.U kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi 22.09.2016 otsusele nr 2317,16,008698 J.U karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi 22.09.2016 otsus nr 2317,16,008698 J.U karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles et menetlusalune isik 04.09.2016 kell 05:21 juhtis Tallinnas, Kadaka tee 56a juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,71 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Kaebuses leitakse, et kaebajale mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad süü suurust. Kaebaja kahetseb väga toimepandut. Palutakse tühistada otsus lisakaristuse osas ning vähendada põhikaristust ning võimaldada maksta rahatrahv ositi 6 kuu jooksul. Kohtuistungil selgitas J.U , et 4. septembri 2016 varahommikul sõitis ta koos sõbraga tanklasse, et osta endale midagi. Vihma sadas, jalgsi ei tahtnud minna. Tagasi sõites peatas teda patrull. Oli enda arvates täiesti adekvaatses seisukorras. Eelmisel õhtul oli joonud sõpradega 1 liitri džinni, tema ise jõi kuskil ¼ liitrit. Kell 1 läksid kõik magama. Ärkas varahommikul ja läks 24h avatud tanklasse. Arvab, et nelja tunniga pidanuks kaineks saama. Tunnistab end süüdi ja lubab, et seda enam ei kordu, kahetseb tehtut. Kindlat sissetulekut ei ole, on uue firma omanik, klientidele vaja näidata kaupa ja selleks vaja juhtimisõigust. Kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et menetlusalune isik ekslikult arvas, et on kaineks saanud. Süü on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega. Võib-olla ta ei märganud vilkuritega politseiautot, kuid tunnistas süüd kohapeal. Ei olnud ohtlik teistele liiklejatele kell pool kuus hommikul. Viitas eelnevalt riigikohtu lahenditele, kus on otsus tühistatud analoogses asjas lisakaristuse osas. Seda kaebusega ka taotletakse. Tegemist noore meesterahvaga, kellele on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Selline kogemus on esmakordne ja tulevikus seda ei kordu. On olemas alused põhikaristuse vähendamiseks, tegemist on suure summaga. Võiks kaaluda lisakaristuse osas lisakaristuse 2 kohaldamata jätmist. Kui kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on ilmtingimata vajalik, siis võiks kaaluda lisakaristuse kohaldamist miinimummääras. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et isik on väärteo toime pannud, mis on ka kohtus tõendamist leidnud. Isiku süü on keskmisest suurem, sest ületatud on alkoholi piirmäära olulisel määral. Tarvitanud alkoholi vahetult enne sõitma asumist, tegu on tahtlik. See versioon, mida menetlusalune isik rääkis, et kell 1 lõpetasid joomise ja läksid kõik magama, ei ole eluliselt usutav. Autos oli 2 inimest, ajada sõber üles, kes ütles, et ära mine sõitma, aga ikkagi mindi koos sõitma. Tegemist on ohtliku teoga. Kuigi pool kuus oli liiklus väike, siis ei olegi vaja suurt liiklust, et õnnetus võiks juhtuda. Oli väljakutse politseisse, sest märgati ohtlikku juhti liikluses, millega häiris kaasliiklejaid. Isik on kahetsust avaldanud, sellega on arvestatud karistuse määramisel. Üld- ja eripreventiivsed eesmärgid, õiguskorra kaitsmise huvid, väga kergekäeline suhtumine õigusnormi. Teab, et sellises seisundis juhtida ei tohi, sellest hoolimata paneb toime raske liiklusalase väärteo. Uue teo toime panemise oht on suur, piisab kui tarvitab jälle alkoholi, sõbrad keelavad, kuid ikka minnakse sõitma. Tuleb kohaldada lisakaristust, kuna antud juhul on oluliselt ületatud piirmäära. 0,75 mg/l on juba kriminaalkuritegu. Üldpreventiivne eesmärk on liiklejate turvalisus, kui ohtlikud juhid liiklusest kõrvaldatakse. Karistus on määratud keskmises määras, kuna süü on suur. Palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kaebuse lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, vaadanud kohtuistungil videosalvestust ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 04.09.2016 kell 05:43 kuni 05:46 J.U seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 nr ARBU-0033, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00086). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,76 mg ja 0,81 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,71 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et 3 mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Karl-Ragnar, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,71 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on väärteo toimepanemist ka ise tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,71 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on juba seadusandja LS § 224 lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,71 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). 4 Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelneval ööl kella 1 ajal alkoholi, s.o jõi ¼ liitrit džinni ning siis magas paar tundi ning hommikul vara otsustas autoga bensiinijaama sõita. Menetlusaluse isiku enda arvates oli ta adekvaatses seisukorras. Kell 05:43 paiku tuvastati tema väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,71 mg/l. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,71 mg/l, mis on enam kui viis korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Menetlusalune isik ei oleks ühelgi juhul saanud eeldada, et ta nelja tunni möödudes kange alkoholi tarvitamisest on kaineks saanud. Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldust arvestades saab tulla järeldusele, et ta oleks kaineks saanud kinnipidamise hetkest kõige vähem seitsme tunni möödudes. Seega oli menetlusalusel isikul tuvastatud seisund menetlusalusele üheselt arusaadav. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates J.U süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,71 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,04 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kaebuses ja kohtuistungil, seega peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h suurt süüd, siis ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et võiks tingida karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd põhikaristuse ja lisakaristuse arvestamisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga juba arvestanud, siis kohus ei pea võimalikuks kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. 5 Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Kohtu arvates ei saa ei karistamise alust ega süü suurust , samuti sellest tulenevalt ka karistuse määra mõjutada asjaolu, et süüdlasel kas puudub üldse sissetulek või on see keskmisest väiksem. Süü suurus sõltub vaidlusaluse väärteo puhul mõõtevahendi näidust ning käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärteokoosseisu tunnuste poolest sisuliselt maksimaalne. Selline süü suurus peaks ka tingima põhikaristuse, mis on lähedane maksimaalsele määrale. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,71 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool 6 leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Seda hoolimatut käitumist iseloomustas kujundlikult ka kohtuistungil vaadatud videosalvestus, millest nähtus, kuidas menetlusalune isik ei reageerinud politseisõiduki peatumismärguandele ja sõitis rahulikult edasi, politsei tema järel. Seejuures oli politseisõiduki vilkurite saatel sõitmise teekond üpris pikk. Lõpuks pärast pikaajalist politsei ees sõitmist otsustas menetlusalune isik parkida kaupluse parklasse. Selline suhtumine peatumismärguandesse näitas menetlusaluse isiku hoolimatut suhtumist nii liiklusohutusse kui ka tema peatamisse. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidanuks ta teadma seda, et peatamismärguande peale peab seisma jääma tee parempoolsel teepeenral või selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Videosalvestusest nähtub, et menetlusalusel isikul oli peatumiseks piisavalt võimalusi, kuid ta ei pidanud vajalikuks neid võimalusi kasutada ja jätkas juhile keelatud seisundis juhtimist. Kohus peab oluliseks märkida ka seda, et menetlusalune isik sõidutas juhile keelatud seisundis ka sõpra, seades ohtu ka sõbra tervise ja elu, samuti menetlusaluse isikuga samal teelõigul liikuvate sõidukite juhid, nende kaasreisijad ja võõra vara. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise põhjuseks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Samuti säiliks võimalus teha tööd, millest sõltub tema sissetulek. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel ja selle kohaldamiseks ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohtuväline menetleja on rahatrahvi tasumise KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määranud tasumisele ositi 10 kuu jooksul, siis ei saa kohus otsust muutmata jättes määrata, et määratud rahatrahv tuleks tasuda 6 kuu jooksul nagu kaebuses on taotletud. Sellise tähtaja andmisega 7 lühendaks kohus rahatrahvi tasumise tähtaega, millega raskendaks kaebuse esitaja olukorda. Seetõttu peab kohus vajalikuks määrata määratud rahatrahvi tasumise samadel tingimustel nagu seda on teinud kohtuväline menetleja, määrates, et rahatrahv tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel tasuda 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast alates. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.