4-16-5968/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.oktoobril 2016.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5968 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi R.R-i kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.07.2016 otsusele nr 2316,16,007032 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: R.R (isikukood XXX, elukoht XXXX Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus (asukoht Tallinn, Pärnu mnt 139), esindaja Enel Kuiv Asja läbivaatamine Kohtuistungil 13.10.2016.a. RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 2 kohus otsustas: Tühistada osaliselt PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.07.2016 otsus nr 2316,16,007032 – R.R-ile LS § 227 lg 2 alusel määratud põhikaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6-kuuks osas. Teha R.R karistamise osas uus otsus: mõista R.R-ile 26.06.2016 toimepandud väärteo eest LS § 227 lg 2 järgi põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3(kolm) kuuks. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tervikuna kohtus tutvumiseks kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 13.10.2016.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 14.11.2016.a. Asjaolud PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.07.2016 otsusega nr 2316,16,007032 karistati R.R LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. 26.06.2016 koostatud väärteoprotokolli nr 20160626367901 kohaselt 26.06.2016 kell 12:24 Tallinnas Järvevana teel, liikudes Pärnu mnt suunas, R.R juhtis mootorsõidukit Audi A3 Limousine reg.nr.XXXX kiirusega 100+-3km/t, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 70km/t, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27km/t, rikkudes LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning pannes sellega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu 10.08.2016 esitas R.R kohtule kaebuse, milles ta palub mitte määrata karistuseks juhtimisõiguse peatamist (äravõtmist), vaid palub piirduda rahatrahviga, mida soovib maksta osamaksetena. Oma kaebuses R.R leiab, et kuna alates 01.07.2016 ta omab ametlikku töökohta, mis hõlmab suures osas juhiloa olemasolu vajalikkust, siis soovib, et juhtimisõigust ei peatataks. Ilma juhilubadeta tal ei ole võimalik tööülesandeid täita ja seetõttu temaga lõpetatakse tööleping. Samuti ta jagab kahe alaealise lapse hooldusõigust ning nende transpordiks on vajalik juhiloa olemasolu. Puhtsüdamlikult kahetseb oma tegu ning mõistab, et tema käitumine oli vastutustundetu teiste liiklejate suhtes, lubab edaspidi sõita rahulikumalt. Kohtumenetlus ja kohtuotsuse põhjendused 06.10.2016 toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde. R.R kinnitas oma soovi saada asenduskaristust rahatrahvi näol, kuna lubade olemasolu on nii laste transpordiks kui ka tööl käimiseks vajalik. Rikkumise kohta R.R seletas, et sõitis mööda Järvevana teed teises sõidureas ning tema ees kiirusega 70 km/h sõitis auto ja paremal pool liikus mootorsõidukite kolonn. Ees liikuv sõiduk reastus ära ja pidurdas, milletõttu R.R vajutas gaasi, sest reastunud sõiduki ette tekkis auk ning ta põikas sinna ette. Kiirus oli ainult kaks sekundit nii kiire, autode vahel oli see juba 50 km/h. Leiab, et rikkumine ei ole põhjustatud tahtlikult, kahetseb oma tegu. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kaebajale on määratud väärteo eest õige karistus. Kohtuväline menetleja ei näe põhjust või võimalust karistuse kergendamiseks või karistusliigi muutmiseks. Kaebajale üheksast kehtivast väärteokaristusest on kaheksal korral mõistetud karistused suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest ja kohtuvälise menetleja hinnangul taoline asjaolu viitab sellele, et R.R-i jaoks kiiruse ületamine on igapäevane sõidustiil ja ta ei kohku seda tegemast tagasi, kui ta leiab, et olukord seda temalt vähegi ootab. Kohtuliku arutamise järeldused V™S §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Vastavalt V™S § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas tähendab väärteoasja igakülgne uurimine sedagi, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest maakohtul tuleb selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama V™S § 133 loetletud küsimused: kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9). Kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja ning uuris järgmisi väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid: 2 - Menetlusalune isik R.R andis ütlusi, et 26.06.2016 tegi möödasõitu soovides mitte tekitada liiklusohtlikku olukorda. Kuna tema ees olev auto reastus ümber ja rida lõppes ära, kiirendas ees oleva auto ette, kus oli piisav pikivahe, sellega hoidis ära potentsiaalse liiklusohtlikku olukorra. Pärast eelmist rikkumist peab liikluseeskirjadest ja piirangutest kinni ja möödasõit oli konkreetselt liiklusohtliku olukorra vältimiseks. - Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtub, et R.R-i juhtimisõigus on taastunud (09.12.2015). - 26.06.2016 väärteoprotokollile nr 20160626367901 esitatud vastulauses R.R kahetseb 26.06.2016 toimepandud väärtegu ja palub mitte määrata karistuseks juhtimisõiguse peatamist, vaid piirduda rahatrahviga. Võimalusel soovib seda maksta osamaksetena. Ilma juhilubadeta ei ole tal võimalik tööülesandeid täita ja temaga lõpetatakse tööleping. Samuti on lisaks ka asjaolu, et ta jagab kahe alaealise lapse hooldusõigust ning nende transpordiks eri linnade vahel on vajalik juhiloa olemasolu, ühistransport on maapiirkonnas piiratud. - XXXX OÜ juhataja XXXX ja R.R-i vahel 01.07.2016 sõlmitud tööleping nr.2, millest nähtuvalt R.R alates 01.07.2016 asus tööle autojuhi ametikohale. - Kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendanud heli- ja videosalvestused (millistega kohus tutvus vahetult istungil) CD-plaadil 2316,16,007032 (00142 ja 00148), mis vastavad V™S § 31 lõike 1 1 punktides 1–3 sätestatud nõuetele: need on seotud väärteoasjaga nr 2316,16,007032, salvestistest nähtub millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestised loodud. Samuti salvestisest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud – mootorsõiduki registrimärgiga XXXX sõidukiiruseks oli 100 km/h. - Karistusregistri väljavõttest nähtub, et R.R on üks kehtiv kriminaalkaristus ja üheksa kehtivat väärteokaristust, viimati karistatud 09.02.2016 LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga, mis on tasutud. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Raul XXXXa (politseiametnik) ütluste kohaselt 26.06.2016 teostas kombineeritud liiklusjärelevalvet Tallinnas, Järvevana teel ja peale kella 12:00 märkas sõidukit Audi, mis liikus mööda Järvevana teed Pärnu maantee poole, mille suurimaks liikumiskiiruseks mõõtis 100 km/h. See oli ainuke sõiduk selles reas. Kombineeritud liiklusjärelevalve tähendab, et tema seisis ühes kohas ja protokoll vormistati teises kohas. Sõiduk peatati, vesteldi juhiga, näidati juhile videosalvestus ette ja seejärel saadeti teda täiendavate menetlustoimingute teostamiseks edasi. Juht ise oma tegu ei eitanud ja põhjendas sellega, et rida lõppes ära. Milline oli sõiduki varasem liikumiskiirus ei oska öelda. V™S § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Liiklusjärelvalvet teostanud politseiametniku Raul XXXXa ütlused on kohtu hinnangul selged ja üksikasjalikud, mõõtja on jälginud mõõtemetoodika nõudeid. Mõõtevahend on taadeldud ja vastavad tõendid on kohtule esitatud. Mõõtja on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mõõtetulemus on jälgitav, eksimus välistatud. Hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis leiab kohus, et R.R-i süü rikkumistes on tõendatud – ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 27 km/t (LS § 227 lg 2). Kaebuse esitaja süü on kinnitamist leidnud väärteoasjas olemasolevate tõenditega nende kogumis. Liiklusjärelvalvet teostanud politseiametniku Raul XXXXa poolt tehtud ning kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendanud heli- ja videosalvestustest nähtub, millal, kus ja kuidas toimus R.R-i poolt juhitud mootorsõiduki Audi A3 Limousine reg.nr.XXXX sõidukiiruse mõõtmine. Mõõtemetoodikat rikutud ei ole: videosalvestisest nr 00148 on selgelt näha, et R.R-i poolt juhitud Audi oli ainuke punast värvi Audi, mis liikus Järvevana tee kaudu Pärnu mnt suunas kiirusega 100 km/t. Ka R.R ise tunnistab kiiruse ületamist. 3 Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse paragrahvile lõike 1 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Mõõteseaduse § 7 lg 3 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab paragrahvi 7 lõikes 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi metroloogilise kontrolli nimistu). Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 4 kohaselt võib metroloogilise kontrolli teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad1“ lisa 2 punkti 8.2 kohaselt on liiklusjärelevalve kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta. Nähtuvalt kohtule esitatud heli- ja videosalvestustest oli mõõtmisel kasutatud kiirusmõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX015116 (mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00072) ja seade oli taadeldud 15.03.2016, mistõttu on kasutatud nõuetele vastavat kiirusmõõteseadet. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 3 lg 1 kohaselt peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Tunnistaja Raul XXXXa, kes mõõtis kiirust liiklusjärelevalve korras, on läbinud pädeva mõõtja koolituse 08.06.2007 ja selle kohta on talle antud tunnistus. Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus on kasutatav tõendina. Kuna mistahes asjaolud, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes puuduvad, loeb kohus tõendatuks R.R-i käitumises LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-73-08, p 8.1). Väärteoprotokollis on täpselt kirjeldatud R.R-ile süüks arvatud süütegu – ta juhtis mootorsõidukit, kiirusega 100 +-3km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 70km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27km/t. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sama teokirjeldust, mis on väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Alustades liiklusjärelevalvet politseiametnik teatab (video nr 00142), et lubatud sõidukiirus on 70 km/h. Sõites kiirusega 100 km/h +/- 3 km/h rikkus R.R LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Kuna R.R on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust 27 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus; isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus asub seisukohale, et LS § 50 lg 5 p 3 kirjeldatud rikkumise pani R.R toime tahtlikult, sest tema enda ütluste kohaselt ta vajutas gaasi 4 (kiirendas) ja põikas teise auto ette. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik R.R, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati R.R LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1-52-13, p 19). LS § 227 kohaselt sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem peab olema määratud karistus. Seega põhikaristuse määr ei vasta R.R-i isikule ja tema süü suurusele. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kiirusega 100 km/h +/- 3 km/h asulasisesel teel, ehk Järvevana teel. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 70 km/h. Seega ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, ohustades olulisel määral teiste liiklejate turvalisust. Kiiruse ületamine 27 km/h ei ole üle LS § 227 lg 2 märgitud keskmise. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras. Kohus on seisukohal, et karistuse määramine ülemmääras on käesoleval juhul põhjendamata. R.R võttis mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kaebuse esitaja väide, et tahtis liiklusohtliku olukorda vältida, on meelevaldne: kohtu hinnangul antud situatsioonis R.R oma käitumisega pigem ise tekitas liiklusohtliku olukorra. Videosalvestusel on hästi näha, et kaebuse esitajal oli võimalus õigeaegselt ümber reastuda, kuid selleks oleks ta pidanud kiirust vähendama, tema aga käitus vastupidiselt - ületas lubatud sõidukiirust, soovides ümber reastuda nii, et möödub kõikidest eessõitvatest autodest ja reastub kõikidest eessõitjatest ette. Selline sõidustiil võibki kaasa tuua rasked tagajärjed. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Võttes aluseks menetlusaluse isiku karistusandmed ning seejuures üksnes kiiruseületamised, nähtub neist, et menetlusalust isikut on karistatud 30.05.2011 otsuse alusel LS § 7422 lg 1 rikkumise toimepanemise eest 40 euro suuruse rahatrahviga. 22.11.2011 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 80 euro suuruse rahatrahviga, 15.07.2013 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 120 5 euro suuruse rahatrahviga, 30.08.2013 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 120 euro suuruse rahatrahviga, 04.01.2014 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 320 euro suuruse rahatrahviga, 21.02.2014 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 1 järgi 60 euro suuruse rahatrahviga, 03.10.2014 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 120 euro suuruse rahatrahviga ning 09.02.2016 LS § 227 lg 1 järgi 120 euro suuruse rahatrahviga. Seisuga 19.08.2016 R.R-ile määratud rahatrahvidest on tasutud vaid kaks (09.02.2016 ja 04.01.2016 toimepandud rikkumiste eest). Varasematest karistustest selgub, et viie aasta jooksul (ajavahemikus 2011-2016) on R.R kaheksa korda karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning uute rikkumiste jätkuv toimepanemine viitab sellele, et eelnevalt määratud rahatrahvid pole tema suhtes vähimatki mõju avaldanud. Lähtudes eeltoodust võib jõuda järeldusele, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga ei andnud soovitud tulemust, so isiku õiguskuulekat käitumist liikluses ei ole taganud, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kohaldada karistust rahatrahvi näol nii nagu R.R on seda taotletud kaebuses ning kohtuistungil. Seega tulebki karistuse liigi valikul lähtuda seadusandja poolt ettenähtud alternatiivsest karistusliigist, so juhtimisõiguse äravõtmisest. Kohus leiab, et rahatrahv ei vasta R.R-i süüle s.o. lubatud sõidukiiruse ületamisega kaasliiklejatele põhjustatud kõrgendatud ohule ja varasemale liiklusalasele käitumisele. Süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-13), seega uue väärteo toimepanemisega ei või kaasneda leebe või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Mis puudutab kaebuses märgitud sissetuleku saamiseks juhtimisõiguse olemasolu, samuti võimalikke raskeid tagajärgi tema alaealistele lastele, siis sellega seonduvalt tuleb märkida, et kõnealused asjaolud olid R.R olemas ka ajal, mil ta talle inkrimineeritava järjekordse liiklusrikkumise toime pani. Kaebuse viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne. Kohus leiab, et isik ise peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ja heaolusse ükskõikselt ning on liikluses ohtlik. Kaebuses märgitakse muu hulgas valmisolekut tasuda rahatrahv, seejuures varasemad rahatrahvid on tal tasumata. Kuivõrd varasemad rahatrahvid ei ole mõju avaldanud ja valdav osa nendest on jätkuvalt tasumata, on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud. Kuna juhtimisõiguse äravõtmist ei ole R.R-i suhtes eelevalt kohaldatud (karistusregistris puuduvad andmed selle kohta), siis sellest tulenevalt ning arvestades R.R-i eelnevat karistatust koostoimes käesoleval juhul inkrimineeritava rikkumisega, on kohtuväline menetleja põhjendatult kohaldanud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Nõustudes kohtuvälise menetlejaga karistusliigi valikul, ei ole kohtu hinnangu põhjendatud karistusmäära valik sanktsiooni ülemmääras. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Hinnates menetlusaluse isiku süüd keskmiseks või keskmisest suuremaks, arvestades rikkumise sisu, tahtluse vormi ja karistuse kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase isikut (varasem karistatus samaliigiliste süütegude eest) ning eripreventiivseid eesmärke on võimalik mõjutada õiguskuulekale teele ka karistuse kohaldamisega sanktsiooni keskmise määra ulatuses. Kohus leiab, et on põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks kuuks. Lähtudes eeltoodud motiividest kohus leiab, et puudub alus vaidlustatud otsuse täies mahus tühistamiseks, kuid kohus muudab karistust, vähendades karistuse määra. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6