lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises süüdi ja mõista talle põhikaristuseks rahatrahv 150 (ükssada viiskümmend) trahviühikut, s.o summas 600 (kuussada) eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Kohustada N.S KarS § 66 alusel tasuma talle määratud rahatrahv summas 600 eurot (kuussada eurot) 12 (kaheteist) osamaksena järgneva maksegraafiku alusel: 1 4-16-6396 − − − − − − − − − − − − 20.11.2016.a, summas 50 eurot; 20.12.2016.a, summas 50 eurot; 20.01.2017.a, summas 50 eurot; 20.02.2017.a, summas 50 eurot; 20.03.2017.a, summas 50 eurot; 20.04.2017.a, summas 50 eurot; 20.05.2017.a, summas 50 eurot; 20.06.2017.a, summas 50 eurot; 20.07.2017.a, summas 50 eurot; 20.08.2017.a, summas 50 eurot; 20.09.2017.a, summas 50 eurot; 20.10.2017.a, summas 50 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi XXXX’i 03.08.2016.a otsuses väärteoasjas nr 2316,16,007752 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220165137125. Vastavalt LS § 127 on N.S kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri saata N.S-ile , tema esindajale Mihkel Nukkale ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati N.S Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et Steven 2 4-16-6396 N.S juhtis mootorsõidukit BMW 530D reg.märk XXXX kiirusega 135 ± 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 61 km/h. Samuti oli sõidukil tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et N.S on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod, protokoll on koostatud õigesti ning väärtegude toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna LS § 207 ja LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse KarS § 63 lg 1 kohaselt karistus LS § 227 lg 4 järgi. Oma sellise tegevusega rikkus N.
lg 2 /Liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli/ nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 207 /Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut/ alusel. Samuti N.S rikkus LS § 50 lg 5 p 3 /Juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest/ nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni/ järgi. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lg 1, § 63 lg 1, määras kohtuväline menetleja N.S-ile karistuseks LS § 227 lg 4 alusel rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 (kuueks) kuuks. KAEBUSE SISU 30.08.2016.a esitas N.S kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi XXXX’i 03.08.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2316,16,007752 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning kergema karistuse määramiseks. Kaebuse kohaselt on lisakaristuse kohaldamine põhjendamatu ja alusetu. Puuduvad eripreventiivsed kaalutlused, mille alusel saaks kaebajalt juhtimisõiguse ära võtta, kaebaja kahetseb oma tegu siiralt, on mõistnud oma rikkumise tõsidust, samuti puuduvad tal eelnevad kehtivad liiklusalased rikkumised. Kohtuväline menetleja ei ole karistuse mõistmisel hinnanud, kas esineb oht, et isik võib tulevikus samaliigilisi süütegusid toime panna ja kujutada ohtu ühiskonnale. Puuduvad asjaolud, mille alusel oleks võimalik väita, et N.S puhul esineb tavapärasest suurem oht, et ta hakkab tulevikus kiirust ületama. N.S puhul ei esine reaalset ohtu, et isik jätkab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas lubatud sõidukiirust ületama, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Samuti tuleb karistuse määramisel arvestada karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Kohtuväline menetleja ei ole otsust tehes antud põhimõttega arvestanud. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks N.S oma töökoha, mis seaks reaalsesse ohtu leibkonna majandusliku jätkusuutlikuse. Samuti kaebaja on perekonnas ainukene isik, kes 3 4-16-6396 omab juhtimisõigust, igapäevaselt on vaja Tallinnasse (40 km kaugusel elukohast, ühistransport puudulik) viia lasteaeda 1 laps ning perioodiliselt tuleb Tallinnas käia ka kolme kuuse lapsega perearsti juures meditsiinilisel ülevaatusel ja kontrollis. Juhtimisõiguse äravõtmisel tekib reaalne oht, et kaebaja ei tule toime majanduslikult, psühholoogiliselt ning emotsionaalselt kõikide negatiivsete tagajärgedega. Kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, puuduvad karistusõiguslikud eesmärgid, mille täitmist oleks lisakaristusega võimalik tagada, isik ei ole ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning keskmine põhikaristuse mõistmine avaldaks isikule piisavalt mõju ning kinnistaks keelunormi kehtivuse. Esmakordse rikkumise eest määratav rahatrahv täidab N.S suhtes eripreventiivset eesmärki ja hoiab teda samasugustest tegudest. Samuti nähtub kaebusest, et põhikaristuseks 800 euro määramine on põhjendamatult range, puuduvad asjaolud keskmisest suurema karistuse määramiseks. Väärteoasjas esinevad kergendavad asjaolud, esineb alus kuni keskmise karistuse määramiseks. N.S asub seisukohale, et karistuse eesmärgi tagab keskmine karistus ehk 150 trahvimäära suurune rahatrahv. Kaebaja palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi XXXX’i 03.08.2016.a otsus väärteoasjas nr 2316,16,007752 lisakaristuse osas täielikult ning vähendada põhikaristust 150 trahviühikuni, s.o 600 euroni. Samuti võimaldada tasuda rahatrahv ositi 12 kuu jooksul. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 15.09.2016.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et alused otsuse tühistamiseks ja karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kaebuses avaldatud täiendav kahetsus ei saa tingida karistuse määramist ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja välistada lisakaristuse kohaldamist. Kergendav asjaolu saab mõjutada karistuse määra, kuid ei saa olla lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et N.S arusaam enda tegude tähendusest ja tagajärgedest suudab tagada lisakaristuse kohaldamine. Isiku süü suuruse ja karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on N.S suhtes lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et otsus on seaduslik ja põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huve. Puuduvad alused kaebuses esitatud alustel kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et N.S kaebus tuleb rahuldada osalisel, nimelt tuleb vähendada talle kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi ja määrata see tasumisele 12 kuu jooksul. Muus osas tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja seda järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja 4 4-16-6396 õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et N.S tunnistab, et juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses märgitud kohas ja ajal ning ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h, samas leiab, et määratud põhikaristus ja lisakaristus on põhjendamatud ja alusetult rasked. N.S-ile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud järgmiste uuritud tõenditega: väärteoprotokolliga AB1480313, mille kohaselt rikkus N.
lg 5 p 3 ja § 73 lg 2 nõudeid, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 227 lg 4 ja § 207 järgi; menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega; tunnistaja XXXXa ütlustega, millest nähtuvalt mõõtis ta 15.07.2016.a tööülesandeid täites Järvevana teel mootorsõiduki BMW 530D r/n XXXX sõidukiiruseks 135 km/h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 70 km/h. Auto peatati, juhiks osutus N.S , kes selgitas, et kiirustas tööle. Hiljem selgus, et auto ei olnud läbinud tehnonõuete vastavuse kontrolli; N.S vastulausega, mille kohaselt ületas ta kiirust, kuivõrd autode turvavahe oli liialt väike, proovis ümber reastuda, kuid teda ei lastud vahele, nägi eespool vaba auku ja kiirendas sinna. Ülevaatuse puudumine oli seotud tema tähelepanematusega. Kahetseb tegu, palub juhtimisõigust mitte ära võtta; Maanteeameti väljatrükkiga, mille kohaselt mootorsõidukil BMW 530D r/n XXXX puudus väärteo toimepanemise ajal kehtiv tehnoülevaatus; N.S vastulausega, millest nähtuvalt läheb tema elukaaslane varsti autokooli, kuid seniajani on juhtimisõigus temale äärmiselt vajalik; XXXX kirjaga, mille kohaselt palub isik jätta alles N.S juhtimisõiguse; otsusega, mille kohaselt määrati N.S-ile karistuseks LS § 227 lg 4 alusel rahatrahv 800 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks; rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamise määrus, millest nähtuvalt määrati rahatrahv tasumisele 6 kuu jooksul, s.o hiljemalt 28.02.2017.a peab rahatrahv olema tasutud; karistusregistri väljavõttega, mille kohaselt puuduvad N.S kehtivad karistused; pädeva mõõtja koolituse tunnistusega; mõõtevahendi taatlustunnistusega ning salvestusega, millest nähtuvad mõõtevahendi testimine, asjaolu, et see oli töökorras, mõõtmise koht ning BMW kiirus 135 km/h. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et N.S juhtis 15.07.2016.a mootorsõidukit BMW 530D reg.märk XXXX kiirusega 135 ± 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 61 km/h. Samuti oli sõidukil tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll. Kohus on seisukohal, et N.S poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 207 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut/. Samuti vastab N.S rikkumine LS § 227 lg 4 5 4-16-6396 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni/. Kohus leiab, et N.S pani suurima lubatud sõidukiiruse ületamise toime kavatsetult, kuivõrd ta teadlikult ja tahtlikult ületas suurimat lubatud sõidukiirust, enda sõnade kohaselt, kuivõrd autode turvavahe oli liialt väike. Tehnonõuete vastavuse kontrolli tegemata jätmise pani N.S toime hooletusest, kuivõrd ta ei veendunud enne sõitma asumist, et tema auto vastab seaduses sätestatud nõuetele, et omab kehtivat tehnoülevaatust. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kohus nõustub, et põhikaristuseks määratud rahatrahv ei vasta isiku süüle. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. LS § 227 lg 4 alusel karistatakse isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Sanktsiooni keskmine määr on seega rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses. Käesoleval juhul ületas N.S kiirust mitte vähem kui 61 km/h. LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritakse tegu sellisel juhul, kui mootorsõiduki juht ületab sõidukiirust üle 60 kilomeetri tunnis. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole N.S ühtegi varasemat karistust, isik on avaldanud kahetsust. Kohtu hinnangul ei ole seega rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, mis on maksimummäära lähedane kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Kohus leiab, et õiglane ja põhjendatud põhikaristus N.S-ile on rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud N.S taotlus, võimaldada tal tasuda rahatrahv maksimaalse aja jooksul, s.o 12 kuu jooksul. Kohus nõustub, et rahatrahvi korraga tasumine, võib halvendada isiku majandusliku olukorda ning seada ohtu kaebaja pere ülalpidamise võimalikuse. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, leiab kohus, et see on põhjendatud ja kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatud alustega. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega kaebajale kohaldatud lisakaristus on 6 4-16-6396 miinimummääras. Väide, et puuduvad alused lisakaristuse kohaldamiseks on paljasõnalised. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt möödub kaebaja poolt juhitud mootorsõiduk seitsmest ühtlasel kiirusel kolonnis liikuvast sõidukist. Suunatuld näitab kaebaja üks kord ja seda olles kolonnis esimesena liikuva sõiduki kõrval. Videosalvestuselt ei nähtu kordagi, et kaebajal oleks soov möödasõit varem lõpetada, vaid ta sõidab ühtlase kiirusega. Kusjuures videosalvestuselt nähtub ka asjaolu, et kaebaja reastub suhteliselt kolonni ette ja veoauto vahele, millega tehniliselt tekitab ta olukorra, kus tema taga sõitvad sõidukid on sunnitud pidurdama. Kaebaja kiirus ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h, teised liikusid lubatud sõidukiirusega, s.h liikus lubatud sõidukiirusega ka veoauto, kelle taha kaebaja reastus, seega kaebaja oleks võinud enda sellise äkilise manöövriga tekitada liiklusohtliku olukorra, kuivõrd ta pidi küllaltki kiiresti vähendama oma kiirust, et vältida eesolevale veoautole tagant sissesõitmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebaja selline käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse õiguskorda ning ühiskonnas kehtestatud reeglitesse. Asjaolu, et kaebaja võib kaotada töö, oli isikule teada ka enne väärteo toimepanemist, ometi ei takistanud see kaebajal panemast toime väärteo ning see ei ole aluseks lisakaristuse tühistamiseks. Lisaks nähtub, kaebaja poolt esitatud tõendist, et kaebaja näol on tegemist „ Meie jaoks väga väärtusliku ja Meile kasulike oskustega töötajaga“. Kaebaja tööandja on pidanud vajalikuks rõhutada, kui vajalik ja oskuslik töötaja kaebaja on, ning juba sellest saab järeldada, et kindlasti on tööandja ja kaebaja vahel võimalik sõlmida mingisugune kompromiss, kuna tänapäeval on küllaltki raske leida vajalikke oskustega uusi töötajaid, lisaks kulub uute töötajate koolitamisele palju aega. Mis puudutab asjaolu, et kaebaja elab Tallinnast 40 km kaugusel, tal on vaja igapäevaselt Tallinnasse last lasteaeda viia ja tuua, kord kuus käia väikese lapsega kontrollis, siis ka need asjaolud ei ole piisavaks põhjuseks lisakaristuse tühistamiseks. Antud asjaolud esinesid kaebajal ka enne väärteo toimepanemist, kaebaja ei saanud teoda nendest asjaoludest peale väärteo toimepanemist, ometi ei sundinud eelpool nimetatud „takistused“ teda olema hoolsam ja järgima kehtestatud reegleid. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on nii N.S kui ka XXXX andnud kohtule teada, et N.S on hetkel ainsana peres juhtimisõigus, kuid, et tema elukaaslane omandab praegust juhtimisõigust. Arvestades, et kohtuvälist menetlejat on antud asjaolust teavitatud augusti alguses ning käesoleval juhul on tegemist juba septembri lõpuga, on tõenäoline, et kaebaja elukaaslasel on juhtimisõiguse omandamine juba lõpu sirgel. Kaebaja on märkinud, et kohtuväline menetleja ei ole hinnangud kaebajast tulenevat ohtu, panna tulevikus toime uusi samaliigilisi väärtegusid. Kohtu hinnangul on selline väide paljasõnaline. Kaebaja on oma rikkumise pannud toime sellises kohas, kus on teada, et üks sõidurada kaob ära, ometi otsustas ta ikkagi alustada möödasõitu. See, et turvavahe oli väike, ei ole aluseks möödasõidu alustamiseks. Turvavahet saab ise suurendada, sõites lubatud sõidukiirusega. Samas ei tähenda suurim lubatud sõidukiirus, et sellise kiirusega peab sõitma. Isik võib sõita ka natukene aeglasemalt, suurim lubatud sõidukiirus tähistab piiri, millest kiiremini ei tohi sõita. Kaebaja alustas ohtliku manöövrit, nähes, et tal ei õnnestu möödasõitu lõpetada, ei katkestanud ta oma manöövrit vaid otsustas kiirust suurendada ja jõuda ühtlaselt liikuvast kolonnist ette. Kohtu hinnangul näitab juba selline kaebaja suhtumine temast tulenevat ohtlikust ning veel kord kinnitab lisakaristuse kohaldamise vahalikust. Kohtu hinnangul lisakaristuse kohaldamisega ei ole kohtuväline menetleja rikkunud KarS § 56 lg 1 sätestatud, tegemist ei ole, arvestades tegu, liialt karmi karistusega. Samuti on oluline märkida, et kuigi rikkumine on käsitletav LS § 227 lg 4 miinimummääras, siis tegelikkuses on tegemist LS § 227 lg 3 maksimummäära ületamisega. Mis juba omakorda 7 4-16-6396 annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Mitte vähem tähtis ei ole asjaolu, et N.S pani ikkagi ühe teoga toime kaks tegu, mille alusel kohtuväline menetleja kohaldas KarS § 63 lg 1 ning määras karistuse LS § 227 lg 4 alusel. Kohus on seisukohal, et N.S-ile mõistetud lisakaristuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine lisakaristuse kohaldamise osas. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus lisakaristuse osas. Kohus juhindus V™S § 132 p 2, § 133, § 134, § 135, § 155, § 120, KarS § 66. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.