S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: S.N , ik XXX, elukoht: XXXX RESOLUTSIOON 1. Jätta S.N-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg XXXXi 05.07.2016 otsusele nr 2315,16,006241 S.N-i karistamises LS §
S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg XXXXi 05.07.2016 otsus nr 2315,16,006241 S.N-i karistamises LS §
S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks sisuliselt muutmata ja tühistamata.
S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 07.06.2016. kell 18:36 juhtis Tallinnas, Peterburi tee 81 mootorsõidukit kiirusega 76 +/- 3 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra. Samuti juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,56 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 ja § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 2 ja § 224 lg 2 ettenähtud väärteod. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Menetlusalune isik palub kohtule esitatud kaebuses asendada lubade äravõtmine suurema trahviga, käib autoga tööl ja vastasel juhul peab töölt lahkuma. Rikkus eeskirju esimest korda ja loodab, et seda enam ei juhtu. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et oli külas Lasnamäel, jõi kella 13 paiku paar pudelit 0,5 l õlut, kodust helistati, et uputab. Hakkas 4-5 tundi peale alkoholi tarvitamist Vaida poole sõitma, kui kella 18 paiku peatati kinni. Teab, et piirkiirus sellel teelõigul on 50 km/h, kuid tema sõitis 65 km/h. Palub otsust muuta. Esimese osa trahvist, s.o 85 eurot on juba ära maksnud. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Jääb otsuses toodud seisukohtade juurde. S.N-ile on määratud õige ja proportsionaalne karistus, isiku süü suur, täitnud mitme kvalifikatsiooni normi. Kohtuväline 2 menetleja leiab, et isiku tegu on ohtlik ja liikluses üks ohtlikumaid. Kohtuväline menetleja leiab, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik ja kaebuses toodud põhjenduses ei näe menetleja aluseid tehtud otsuse muutmiseks. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud kohtuistungil videosalvestust ning kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ja § 227 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.06.2016 kell 18.56 - 19.01 S.N-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-16/00072). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,61 mg ja 0,61 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,56 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,56 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. 3 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ei ole temale süüks arvatud teo toimepanemist eitanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,56 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg XXXX, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteoasjas leiduva videosalvestuse kohaselt mõõdeti 07.06.2016 kell 18.36 Tallinnas, Peterburi tee 81 taadeldud kiirusmõõturiga UltraLyte 20-20 100LR (taatlustunnistuse nr TTRSS-16/00083) mootorsõiduki VW Passat reg märgiga XXXX kiirust ning kiirusemõõturi lugemi kohaselt oli kiiruseks 76 km/h. Vastaval teelõigul on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas suurimat lubatud sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Eelpool on kohus juba asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määranud rahatrahvi keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,56 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja 4 materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, pidi ta olema üheselt teadlik oma juhile keelatud seisundist. Selline alkoholi kogus ei saanud jääda menetlusalusele isikule kuidagi märkamata, kuid sellest hoolimata otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Ka menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 23 km/h ja seda asulasisesel teel, s.o teelõigul, kus kaebuse esitaja oli teadlik, et piirkiirus on 50 km/h. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult ja tahtlikult. Sellistest andmetest järeldab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Kuna LS §
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates S.N-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,56 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra ning LS § 227 lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on alla keskmise. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü kahe väärteo puhul kokku on hinnatav üle keskmise suureks. Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetusega. Kohtuistungil toodud väide, et koju oli vaja sõita seoses veeuputusega, ei oma kohtu hinnangul tähtsust süü suuruse määramisel. 5 Liiklusreeglid kehtivad ühte moodi igal juhul ning liiklusreeglite eiramine ei ole mingil põhjusel vabandatav. Kohtu arvates menetlusaluse isiku sellisest arusaamast lähtumine näitab kaebuse esitaja suhtumist teosse ja näitab kaebuse esitajat ohtliku liiklejana, sest et isik ei adu endast tulenevat ohtu ei teistele liiklejatele ega iseendale, vaid õigustab seda, püüdes süüd vähendada asjassepuutumatute argumentidega. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus ei kaebuses ega kohtuistungil. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra, kergendavate asjaolude puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmise suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik on ühe teoga aga toime pannud kaks väärtegu, siis on menetlusaluse isiku süü maksimumi lähedane. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,56 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Et menetlusalusel isikul puudub LS § 224 ettenähtud väärteo karistus näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, kuna LS § 224 lg 3 p 1 6 sätestatud karistuses on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega ei oma kaebuses esitatud väide, et karistus on liiga range, kuna isikul puudub varasem LS § 224 rikkumine, tähtsust, sest LS § 224 lg 3 p 1 karistuse määras on seadusandja juba sellega arvestanud ja kohus seda topelt arvestada ei saa. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära(de) oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitamise ainuke põhjus on vältida juhtimisõiguse äravõtmist, kuna selle tulemusena ei saaks menetlusalune isik enam mootorsõidukiga tööle sõita ning seetõttu on leitud, et karistus on liiga range. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus viitab siinkohal ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotus iseenesest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS §le 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Kohus peab vajalikuks märkida kaebuses toodud palve kohta asendada lisakaristus põhikaristuse suurendamise arvelt, et sellist võimalust seadus ette ei näe, kuivõrd kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Väärteoasja materjalidest tuleneb, et pärast kohtuvälise menetleja otsuse tegemist esitas menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale avalduse, milles palus määratud rahatrahvi täitmisele pööramist edasi lükata ning 12.07.2016 määrusega lükkas kohtuväline menetleja rahatrahvi täitmisele pööramise edasi 22.07.2016 kuni 22.07.2017. Seejärel esitas aga 7 menetlusalune isik kaebuse maakohtule, mistõttu kohtuvälise menetleja määrusega sätestatud rahatrahvi tasumise tähtajad ei ole enam kohaldatavad. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses raskendada kaebuse esitaja olukorda ja määrata, et määratud rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsusele kaebuse esitamise tähtaja, so 30 päeva jooksul, siis tuleb rahatrahvi tasumise osas teha muudatus ja määrata rahatrahvi tasumine samadel tingimustel kui need olid määratletud kohtuvälise menetleja määruses, kuid seda alates käesoleva otsuse jõustumisest. Sellest tulenevalt kohaldab kohus KarS § 66 lg 2 ja 3 sätteid ning määrab määratud rahatrahvi tasumisele 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuivõrd kaebuse esitamise tõttu ei kehti ka kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tähtajad lisakaristuse kohaldamise osas, siis ka lisakaristus hakkab kehtima käesoleva otsuse jõustumisest. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.