Obsah (6)
§ 63§ 68§ 69§ 227§ 56§ 50KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märtsil 2017. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-16-8957 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Re
§ 63
lg 1 kohaldamisel LS § 227 lg 4 järgi arestiga 10 päeva.
§ 68
lg 2 alusel loeti karistusest kantuks kinnipeetuna oldud aeg 2 päeva ning mõistetud karistuse ärakandmata osa – arest 8 päeva - asendati
§ 69lg 1 alusel üldkasuliku tööga 8 tunni ulatuses, mille tegemise 1
(6)tähtajaks määrati 1 kuu alates kohtuotsuse jõustumisest. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võeti M.D-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Lisakaristuse kohaldamist põhjendas maakohus järgnevalt. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusega sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni 12 kuuni. Kohtu hinnangul on M.D suhtes lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni alamääras põhjendatud. Lisakaristuse mõistmisel kohus arvestas M.D süü suurust, tema isikut iseloomustavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval hetkel vähetähtsaks teadmine, et M.D pani temale inkrimineeritud väärteo toime kella 10.19 ajal hommikul, Tallinnas Järvevana teel, kus hommikuse tipptunni lõpus on keskmisest suurem liiklustihedus. Kohus asus seisukohale, et M.D ületades eelpool märgitud kellajal oma mootorsõidukit juhtides sellises ulatuses nagu seda on märgitud väärteoprotokollis lubatud sõidukiirust näitas oma ükskõikset suhtumist õiguskorda, sh seades ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elud. Kohus oli seisukohal, et karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades on õigustatud
§ 227lg 5 p 3 kohaldamine.
Kohus ei ole tuvastanud käesolevas väärteoasjas selliseid erandlikke asjaolusid, millised annaksid võimaluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohtuistungil menetlusalune isik küll avaldas, et juhtimisõigust on vaja tal selleks, et tal on väiksed lapsed ja vajab sõidukit tööl, kuid kohtu hinnangul olid märgitud asjaolud menetlusalusele isikule teada ka enne väärteo toimepanemist ning märgitud asjaolud ei olnud sellised, millised oleksid hoidnud viimast õigusrikkumise toimepanemisest. M.D on küll oma rikkumist tunnistanud ja kahetsenud, kuid ka ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et M.D teades märgitud asjaolusid ka enne väärteotoimepanemist, oleks pidanud järgima oma liiklusalast käitumist ning seda ka juba seetõttu, et teda – M.D on varasemalt liiklusalaste väärteo toimepanemise eest karistatud. Kohus oli seisukohal, et õigusrikkumise jätkuva toimepanemise tõttu, sh isi ku süü suuruse ja karistuse üld– ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on põhjendatud M.D karistamine lisakaristusega, s.t kohus pidas vajalikuks eemaldada M.D mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Tsirkevitš, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud lisakaristuse osas ja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega võeti ära juhtimisõigus kuueks kuuks ning samuti esitab taotluse uute tõendite juurdevõtmiseks, mille palub rahuldada. J. Tsirkevitš leiab esitatud apellatsioonis, et tema süü on ebapiisav ja ebaproportsionaalne lisakaristuse kohaldamiseks ning selles osas kohus rikkus põhjendamis- ja selgitamiskohustust (KrMS § 399 lg 2 mõttes menetluse oluline rikkumine). Nimelt kohus on hinnanud ebaõigesti apellandi süü suurust otsuse tegemisel. Süü suuruse kindlakstegemisel ei saa jätta tähelepanuta teo toimepanija isikut. J uhtimisõiguse äravõtmisel tuleb arvestada, kas isiku töö eeldab juhtimisõiguse olemasolu või mitte. Väärteokaristuse tulemusena tuleb vältida töökoha kaotust. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise preventiivne eesmärk eeldab seda, et tuleb valida selline meede, mis minimaalselt riivab isiku õigusi edaspidiste samalaadsete õigusrikkumistest hoidumise eesmärgi saavutamisel. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas ületama lubatud kiirust, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Eripreventiivne kaalutlus ei ole see, kui lihtsalt viidatakse, et kiiruse ületamine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist liikluseeskirjadesse. See ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. RK lahendi nr 3-1-1-122-13 järgi lisakaristuse kohaldamine aktualiseerib juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule kui ka 2
(6)tema perekonnale mõjub. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt. Apellandi arvates mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul tema süü suurust, sest tema süü ei ole keskmisest suurem, ta ei juhtinud sõidukit alkoholijoobes. Maakohus tuvast as ka, et ta kahetseb oma tegu. Kaebaja väidab, et on oma auto juhtimisstiili ohtlikkust endale täiel määral teadvustanud ja aru saanud, et oleks võinud põhjustada liiklusõnnetuse, mida kahetseb väga siiralt. Kuid lisakaristuse kohaldamine mõjutab lisaks temale ka tema lapsi ja naist. Tema tööülesanded ettevõttes A OÜ nägid ette töö korraldamist Eestis kui ka Venemaal, vajalike veokite ja haagiste varuosa tarnet ja remondi organiseerimist, klientide otsimist ja läbirääkimist. Lisaks töötab ta veel ettevõttes M OÜ, kus t ööandja on seisukohal, et ilma juhiloata ta ei saa oma tööülesannete täitmisega hakkama. Seega juhtimisõiguse äravõtmine võtab temalt ära nii praeguse sissetulekuallika kui ka võimaluse teenida raha vastavalt tema kutseoskustele. Tekib olukord, et tal pole üldse mingit sissetulekuallikat. See tähendab seda, et ohtu seatakse kohtuotsuse alusel tema perekonna heaolu. Abikaasa hetkel ka ei käi tööl lapsehoolduspuhkuse tõttu. Seega oleks maakohus pidanud arvesse võtma, et tal ei ole võimalik töötada praegustel töökohtadel ilma juhtimisõiguseta. Juhtimisõiguse äravõtmine mõjub tema perekonnale ülemäära rängalt. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisab vaid põhikaristuse kohaldamisest, milleks on üldkasuliku töö tegemine, mis on niigi efektiivne karistus. Lisaks on ta valmis maksma riigile rahatrahvi 2000 eurot toimepandud süüteo eest. Apellant esitab ka taotluse järgmiste tõendite juurdevõtmiseks: AT sünnitõend; PT sünnitõend; Abielu tõend; A OÜ tõendid; M OÜ tõend; Abikaasa tööandja tõend. M.D selgitab, et esitab tõendid alles praegu, kuna tal tekkis võimalus esitada need tõendid alles peale maakohtu otsuse tegemist, kuivõrd vahetult pärast väärteo toimepanemist peeti ta kaheks päevaks kinni, mis võttis temalt võimaluse esitada kohtule nimetatud tõendid. Ta vabastati alles kohtusaalis. Seega esineb mõjuv põhjus, miks nimetatud tõendite juurdevõtmise taotlus tuleb rahuldada. Kõik tõendid mõjutavad otseselt süü suurust. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2017. a määrusega jäeti M.D apellatsioon käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks kuni 13.02.2017. a seoses sellega, et M.D ei toonud apellatsioonis välja, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta. 4. 13.02.2017. a kõrvaldas M.D apellatsioonis esinenud puuduse, märkides, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. 5. Kuivõrd M.D teatas, et ei soovi kohtuistungist osa võtta, nõustudes seega asja lahendamisega kirjalikus menetluses, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia koos sellele lisatud tõenditega kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus asja kohtuliku lahendamisega kirjalikus menetluses ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata ning võtta väärteotoimiku juurde ettevõtete M OÜ ja J OÜ Äriregistri kehtivate andmete väljatrükid seisuga 17.02.2017. a kell 13.34 ja 13.38. 3
(6)Kohtuväline menetleja märkis kirjalikus seisukohas, et vaidlustatav maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonikaebuses esitatud põhjendustel puuduvad.
§ 56
lg 1 sätestab, et karistamise aluseks on isiku süü, tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Võimaluse all mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest tuleb arvestada karistuse eripreventiivsete eesmärkidega. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole usutav, et üksnes 10 päevase aresti, st 2 päeva aresti ja 8 tundi üldkasulikku tööd on piisav, et mõjutada isikut hoiduma uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Vastustaja on seisukohal, et lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine LS § 227 lg 5 p 3 alammääras paneb isiku analüüsima ja parandama oma liiklusalast käitumist, aitab mõista, et subjektiivne vajadus regulaarse sissetuleku järele kohustub edaspidi järgima liiklusreegleid ning kinni pidama liiklusseaduses sätestatud nõuetest. Lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele tuleb arvestada ka üldpreventiivsete eesmärkidega – õiguskorra kaitsmise huvidega, mille eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab kaasliiklejates usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Apellant on toime pannud enamohtliku liiklusalase väärteo ning maakohtu poolt määratud karistus on õiglane ja proportsionaalne. Apellandi karistusregistris kajastuvast saab järeldada, et käesoleva väärteo toimepanemine ei olnud tema elus juhuslik õigusrikkumine ja M.D näol on tegemist isikuga, kelle liiklusalane käitumine on kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas (sõltumata sellest, et varasem süütegu ei olnud nii tõsine, et kellegi elu ja tervis ohtu oleks sattunud). Vastustaja peab oluliseks rõhutada, et kuivõrd varasem rahatrahv isikule, hoolimata asjaolust, et see muutis tema rahalist olukorda, ei ole suutnud tema igapäevast liiklusalast käitumist parandada, on selge, et seda ei muuda ka üksnes üldkasulik töö. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Käesoleval juhul lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonikaebuses avaldatud korduv kahetsus ei anna alust lähtudes karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest ja süü suurusest lisakaristuse tühistamiseks. Maakohus on karistuse määramisel arvestanud kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju.
§ 56mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest.
Maakohus on arvestanud, et apellandi näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Rahatrahv ei omaks ilmselgelt apellandi suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Vastustajal puudub igasugune usk, et M.D suudaks lisakaristust kohaldamata jättes hoiduda uute liiklusalaste süütegude toimepanemistest. Apellatsioonkaebuses on M.D märkinud, et ta töötab ettevõttes M OÜ. Kaebusele on lisatud nimetatud ettevõtte juhatuse poolt koostatud petitsioon, milles muuhulgas märgitakse, et ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta ei saa M.D oma tööülesannete täitmisega hakkama. Lisaks on apellatsioonkaebuse juures J OÜ tõend selle kohta, et NT on alates 01.10.
- a lapsehoolduspuhkusel. Vastustaja on seisukohal, et apellandi väited tema sissetuleku sõltumisest üksnes mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust on esitatud eesmärgiga kohut eksitada, et seeläbi saavutada võimalikult soodne karistus. Vastustaja on apellandi väidete kontrollimiseks teinud Äriregistri kehtivate andmete väljatrükid seisuga 17.02.
- a, milledelt nähtub, et M.D kuulub ettevõtete M OÜ ja J OÜ juhatusse, seega osaleb apellant aktiivselt eelpool nimetatud ettevõtete juhtimisel ja tal on võimalik selle eest saada tasu ka muudmoodi, kui ise mootorsõidukit juhtides. 4
(6)Maakohtu poolt mõistetud karistus omab käesolevas olukorras piisavat preventiivset toimet hoidmaks ära apellandi poolse järjekordse liiklusalase süüteo toimepanemise, seda juba ainuüksi asjaolu tõttu, et apellandile oli teada, et kui ta jätkab liiklusalaste väärtegude toimepanemist, võidakse tema suhtes suure tõenäosusega kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus rahuldab menetluspoolte taotlused täiendavate tõendite juurdevõtmiseks ning võtab esitatud tõendid väärteotoimiku juurde.
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on maakohus põhjalikult põhjendanud M.D-le mõistetud karistust, s.h seda, miks tuleb isikult lisakaristusena ära võtta juhtimisõigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et M.D poolt kaebuses välja toodud asjaolud ei ole sellised, mis võiks tingida maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamise. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. M.D vaidlustab lisakaristuse mõistmist, leides, et karistus sellisel kujul ei ole kooskõlas tema süü suurusega ning lisaks on juhtimisõiguse olemasolu vajalik tema tööülesannete täitmiseks, mistõttu juhtimisõiguse äravõtmisel ei ole tal võimalik senisel viisil sissetulekut teenida ning samuti mõjutab see liiga rängalt tema perekonda terviklikuna. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebuses välja toodud selliseid asjaolusid, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise lisakaristuse osas. Nimelt, M.D puhul on tegemist isikuga, keda on ka varem samaliigilise liiklusrikkumise toimepanemise eest karistatud, kuid kes vaid mõned kuud hiljem on ta taas analoogse süüteo toime pannud, sedapuhku oluliselt raskema, kus lubatud sõidukiirust ületati koguni 88 km/h ja seda Tallinna linnas tiheda liiklusega teel. Kusjuures teekate oli märg, temperatuur nullilähedane, millised asjaolud muudavad niivõrd suurel sõidukiirusel sõitmise ohtlikuks nii sõidukijuhile endale kui ka teiste kaasliiklejate elule ja tervisele. Seega tegu iseenesest on äärmiselt taunitav, sest sellega seati ohtu kaasliiklejate elu ja tervis ning oleks võinud kaasneda ka äärmiselt rasked tagajärjed. Seetõttu tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas esitatuga, et ainuüksi põhikaristusena arest, mis suures osas asendati üldkasuliku tööga, ei oleks piisav isiku poolt edaspidi õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Kusjuures lisakaristust on käesoleval juhul kohaldatud alammääras. Kaebuses pakutakse küll välja võimalus tasuda märkimisväärses summas rahatrahvi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise asemel, kuid nagu ka varasemast karistusest (rahatrahv on tasutud) ja viidatud ettepanekust nähtub, ei ole isikul probleeme rahaliste kohustuste tasumisega, mis seega näitab aga samas, et rahatrahv ei mõjuta piisavalt tema käitumist ja ka õiguskuulekust, lisaks tuleb märkida, et rahatrahvi saab mõista põhikaristusena, kuid käesoleval juhul on põhikaristusena juba mõistetud arest (mis suuremas osas asendati ÜKT-ga), kuid põhikaristust käesoleval juhul ka ei vaidlustata, lisakaristusena pole aga ettenähtud rahatrahvi kohaldamist. Seega on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine käesoleval juhul põhjendatud ja kooskõlas isiku süü suurusega. M.D väidab küll esitatud kaebuses, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik töötamiseks ja sissetuleku teenimiseks ning selle äravõtmine mõjutab ülemäära tema perekonda, kuid ringkonnakohus märgib, et
§ 50
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Juhtimisõiguse vajalikkus töötamisel selliseks asjaoluks aga ei ole. Seda enam, et M.D võib vajada juhtimisõigust töö 5
(6)tegemisel, kuid juhtimisõiguse olemasolu ei ole töötamisel tema puhul vältimatuks eelduseks nagu sõidukijuhtidel, kes muul moel tööd teha ei saagi. Lisaks on kohtuväline menetleja esitanud tõendid, millest nähtub, et kaebuses viidatud töökohas on M.D juhatuse liikmeks, mistõttu ta saab oma tööd ka selliselt ümber korraldada, et arvestada juhtimisõiguse puudumisega. Seega puudub alus arvata, et juhtimisõiguse äravõtmine takistab tal sissetuleku teenimist üldse. Samas ei peagi karistus olema isiku jaoks mugav, vaid peab mõjutama teda edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Ringkonnakohtu hinnangul on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sellise eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. M.D oli teada ka enne liiklusrikkumiste toimepanemist, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik töötamisel, kuid ta ei hoolinud sellest järelikult ise piisavalt, kui teda alles juulis 2016.a analoogse süüteo eest karistati, kuid isik vaid mõned kuud hiljem taas kiirust ületas, sedapuhku koguni 88 km/h, millise käitumisega näitas üles suurt hoolimatust ühiskonnas valitsevatesse reeglitesse, inimelusse ja selline käitumine on taunitav ja lubamatu. Samuti ei ole perekonna olemasolu asjaoluks, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise. Kohtule esitatud tõenditest nähtub küll, et isikul on alaealised lapsed ja lapsehoolduspuhkusel olev abikaasa, kuid sellisest asjaolust tingitult tuleb eeldada, et abikaasa saab ka lapsehoolduse toetust ja lisaks on abikaasal võimalik ka perega seotud asjaajamisi M.D juhtimisõiguse puudumisel enda kanda võtta. Kaebuses tuuakse välja kohtupraktikas levinud seisukoht, et lisakaristuse kohaldamine aktualiseerib juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Käesoleval juhul tuleb aga eelnevalt välja toodud asjaolude pinnalt jõudagi järeldusele, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlase jätkuv ohtlikkus seisneb käesoleval juhul nii selles, et ta on ka varem samaliigilise liiklusrikkumise toime pannud, kui ka antud teo tehioludes, kus kiirust ületati määras, mis kahtlemata on ohtlik ühiskonnale. Seega ei saa kaebuses välja toodud asjaolude pinnalt asuda seisukohale, et maakohtu poolt mõistetud lisakaristus ei ole kohane ja kooskõlas süü suurusega, vastupidi, see on igati seaduslik ja põhjendatud ja kooskõlas süü suurusega. Seega, arvestades M.D süü suurust, tema isikut iseloomustavaid asjaolusid, on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine käesoleval juhul igati seaduslik ja põhjendatud. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada, et see ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega arvestades M.D käitumist käesoleval juhul tagab tema eemaldamine mõneks ajaks liiklusest ka ühiskonna turvalisust. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et süütegude toimepanemine ja nende eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav, vaid selle teatud määral elukorraldust muutev ja ebamugavust kaasa toov mõju peabki suunama isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega on M.D elukorraldus mõnevõrra raskendatud just tema enda käitumisest tingitult. Nimelt, M.D poolt süütegude korduv toimepanemine on kaasa toonud tema karistamise vajaduse, mis mõnevõrra mõjutab tema igapäevaseid tegemisi ja elukorraldust üldiselt. 8. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.12.2016. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 6
(6)