S § 81 järgi V.F - ik: xxx; elukoht: *; töökoht: * , *; tel: *; e-post: * Kaebuse esitaja Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur (registrikood 70008747, aadress: aadress Pikk tn 18 Pärnu) RESOLUTSIOON Juhindudes
S § 81; VTMS § 2, § 120, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Jätta V.F-i kaebus rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aime Kase 03.02.2017.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2670,17,000203 muutmata. Rahatrahv 480 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas, a/a-le EE403300333416110002 Danske pangas või a/a-le EE701700017001577198 №rdea pangas (viitenumber 10220175018946). Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 15 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg 3 kuud hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumise päevast. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. 1
) § 69 lg 3, § 88 lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 3 lg 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad
S § 81 järgi. 03.02.2017.a otsusega nr 2670,17,000203 määrati kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärtegude toimepanemise eest juhindudes KarS § 63 lõikest 1 V.F-ile karistuseks
480 eurot ja
Kaebuse sisu 27.02.2017.a esitas V.F Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele, kuna ei nõustu lisakaristuse kohaldamisega ja kohtuvälise menetleja väitega, et ta pani nimetatud väärteod toime tahtlikult. Kaebuse esitaja V.F leiab, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on ebaõiglane, kuna ta elab töökohast 20 km kaugusel ja bussidega ei ole ajaliselt võimalik liigelda, seega juhtumisõiguse äravõtmine eeldaks tema töötuks jäämist. V.F on enda sõnade kohaselt peres ainuke juhtumisõigusega isik ja pere ülalpidaja ning ilma juhtimise õiguseta kaoks pere sissetulek. Samuti on tal juhtimise õigust vaja muude pere ja laste kooliga soetud toimingute tegemiseks ning ilma juhtimisõiguseta oleks need toimingud raskendatud. Lisaks on tal vaja käia abistamas vähemalt korra nädalas kaugemal elavat vanaema. Kokkuvõtvalt leiab V.F, et põhikaristusega on ta nõus, aga lisakaristuse kohaldamine rikub tema elu ära. Samuti leiab V.F, et ta ei ole rikkumisi toime pannud tahtlikult. Kaebuse esitaja soovis asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aime Kask oma 01.03.2017.a. kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja V.F-i kaebus rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel: V.F on pannud toime tõsise liiklusseaduse rikkumise, juhtides mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Tegu on tahtliku korduvrikkumisega, isikut on karistatud samalaadse 2
lg 3,
S § 3 lg 2 nõuete rikkumist.
lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. V.F väärteoprotokollis antud ütlustes kinnitas, et juhtis sõidukit joobe tunnustega seda enese teadmata, kuna tarbis alkoholi umbes 20 tundi tagasi. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja kasutamise protokoll tõendavad V.F joobe tuvastamist. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 15.01.2017.a kella 21.42 on V.F mõõdetud indikaatorvahendiga alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 0,30 mg/l. Joobeseisundile viitavate tunnustena on märgitud alkoholi lõhn suust. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist oli V.F-il 3
lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
Väärteoprotokollist nähtuvalt peatati 15.01.2017.a kella 21.42 paiku * P linnas sõiduk Volkswagen Transporter Kasten, mille juhil ei olnud esitada kontrollijale sõiduki kasutamist õigustavat dokumenti.
lg 1 kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga. V.F puudus mootorsõiduki juhtimisel mootorsõiduki registreerimistunnistus.
lg 3 kohaselt, kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eestis registreeritud mootorsõiduki registreerimistunnistuse ja selle haagise registreerimistunnistuse kaasas kandmine kohustuslik, kui juht on kantud liiklusregistrisse omanikuna, vastutava kasutajana, kasutajana või kui omanik, vastutav kasutaja või kasutaja viibib sõidukis. V.F-i ei ole sõiduki väljatrüki (väärteoasja materjalide lk 7) kohaselt sõiduki omanikuna, vastutava kasutajana või kasutajana liiklusregistrisse kantud. Seega V.F isikuna, kes ei ole mootorsõiduki Volkswagen Transporter Kasten omanik ega kasutaja ning kellel polnud kontrollijale esitada sõiduki kasutamist õigustavat dokumenti, rikkus
lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
Lisaks eeltoodule ilmnes menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kindlustuskaitse kontrollimisel, et sõidukil puudub kohustuslik liikluskindlustus. LKindlS § 3 lg 2 kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Vastavalt LKindlS § 4 p 1 sätetele tuleb kohustusliku liikluskindlustuse leping sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, et vaidlusaluse sõiduki puhul oleks tegemist vanasõiduki või võistlusautoga, mida ei kasutata liikluses. Vastupidi, kaebuse esitaja peeti selle sõiduki juhtimiselt kinni just nimelt liikluses. Seega on tegemist sõidukiga, millise sõiduki suhtes laieneb kohustuslik liikluskindlustus. Sõiduki väljatrüki kohaselt puudus sõidukil kohustuslik liikluskindlustuse poliis. V.F pani väärteod toime 15.01.2017.a, kuid liikluskindlustuse leping lõppes 13.01.2017.a. Seega V.F , sõites mootorsõidukiga, millel puudub kohustuslik liikluskindlustuse poliis, rikkus LKindlS § 3 lg 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LKindlS § 81 järgi. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et V.F pani väärteod toime vähemalt kaudse tahtlusega. V.F-i selgituste kohaselt tarbis ta alkoholi umbes 20 tundi enne kinnipidamist. V.F-i kinnipidamisel 15.01.2017.a kella 21.42 tuvastati tema 4
Kohus leiab, et asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü LKindlS § 81,
Käesolevas asjas puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Tulenevalt eelnevast asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on väärteomenetlus läbi viidud nõuetekohaselt, vastu võetud otsus tugineb väärteomenetluse käigus kogutud tõenditele ja järgitud on väärteomenetlusõigust. Kaebaja teole on antud õige juriidiline hinnang ning otsus väärteoasjas on seaduslik, mistõttu puudub kohtul alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS-s sätestatud alustel. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et V.F juhtis mootorsõidukit 15.01.2017.a kella 21.42 paiku * P linnas joobeseisundis, samuti polnud tal kontrollijale esitada sõiduki kasutamist õigustavat dokumenti ning sõidukil puudus kohustuslik liikluskindlustuse poliis. Sealjuures ei ole võimalik eristada mootorsõiduki juhtimisel selle juhtimist joobeseisundis ning sõiduki juhtimist omamata sõiduki kasutamist õigustavat dokumenti ja kehtivat liikluskindlustuse poliisi. Ehk kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe käitumisaktiga – sõiduki juhtimisega. Seega arvestades, et V.F poolt toime pandud väärteod on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, tuleb eelpooltuvastatud väärteokoosseise käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.
lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuks, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud või kui isikut on varasemalt
§-s 224 sätestatud väärteo eest karistatud, siis lisakaristusena võib juhtimisõiguse 5
S § 81 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Eeltoodust nähtub, et LKindlS §-s 81,
§-s 224 lg 2 ja §-s 242 lg 1 sätestatud karistused erinevad nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse kohaldamise osas. Seega kuivõrd
S § 81 ja
lg 1 põhikaristusena ette nähtud raskem karistus ning on võimalik kohaldada lisakaristust, siis tuleb käesoleval juhul V.F-ile põhikaristus mõista lähtudes
lg-s 2 sätestatud põhikaristuse karistusmääradest ning lisakaristuse mõistmisel
Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ongi kohtuväline menetleja põhikaristuse puhul lähtunud
lg-s 2 sätestatud põhikaristuse määradest ning lisakaristuse puhul
Käesolevas väärteoasjas on põhiküsimus on selles, kas kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel arvestatud isiku süü suurusega ja tema vastutust mõjutavate asjaoludega. Kaebuse esitaja leidis, et lisakaristuse mõistmine ei olnud käesoleval juhul põhjendatud. Põhikaristuse määramist kaebuse esitaja ei vaidlusta. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteod toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt. Karistuse määras väärteo eest selleks pädev kohtuväline menetleja. Ka leiab kohus, et väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ning ei esine olulisi menetlusnormi rikkumisi, mis oleksid väärteolahendi tühistamise aluseks. Kohtuväline menetleja on kohaldades KarS § 63 lg 1 karistuseks määranud
480 eurot, milline karistus on alla sanktsiooni keskmist määra. Samuti kohaldas kohtuväline menetleja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
lg 2 sätestab põhikaristuse sanktsioonina kõige kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, sellest raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks ning kõige raskema karistusliigina aresti. V.F on olemas töökoht, samas on tal 2 tasumata rahatrahvi ning teda on sealjuures ca pool aastat enne käesoleva väärteo toimepanemist samuti karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobeseisundis. Kohtuväline menetleja on V.F-ile karistust määrates lähtunud kõige kergemast karistusliigist ning määranud isikule põhikaristuse alla sanktsiooni keskmist määra. KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.F süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kolm väärtegu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28.10.2016. a kohtuotsuse nr 3-1-1-75-16 punktis 10 leidnud, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Seega tuleb käesoleval juhul lugeda V.F süüd suureks, kuivõrd ta juhtis sõidukit, millel puudus kehtiv liikluskindlustuse poliis alkoholijoobes ning samuti puudus V.F sõiduki registreerimistunnistus. Teine asjaolu, mis mõjutab V.F-i süü suurust, on väärtegude toimepanemise subjektiivne külg. Väärtegu saab toime panna tahtlikult ja 6
Mõlemad rahatrahvid on tasumata. Eripreventsiooni puhul on kohtuväline menetleja enda otsuses märkinud, et ta on karistuse määramisel arvestanud V.F-i puhul asjaoluga, et ta on ka varasemalt toime pannud samalaadse liiklusalase õigusrikkumise ning selle eest määratud karistus ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (RKKKo 3-1-1-70-16, p 9). V.F-ile liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistus on kahtluseta seotud praeguse menetlus e esemeks oleva süüteoga ja seda tuli teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse võtta. Nimelt on V.F-i karistatud PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna 26.07.2016. a otsusega
Tol korral määras kohtuväline menetleja V.F-ile põhikaristuseks rahatrahvi 50 trahvühikut ehk 200 eurot. Nimetatud väärteokaristusest hoolimata aga sõitis V.F taas (15.01.2017.
lg 3 p 1 kohaselt võib
lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise korral võtta teo toimepanijalt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõiguse 3-9 kuuks juhul, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.
lg 3 p 2 kohaselt võib
lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise korral teo toimepanijalt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõiguse 3-12 kuuks juhul, kui isikut on varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Lisaks põhikaristusele on kohtuväline menetleja karistanud V.F-i lisakaristusega
Siinkohal märgib kohus esmalt, et kohtuväline menetleja nimetas otsuses lisakaristuse kohaldamisele alusena ekslikult
Kuivõrd V.F-i on varasemalt
§-s 224 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatud, siis tuleb tema puhul lisakaristuse kohaldamisel võtta aluseks karistusmäärad, mis tulenevad
Ehk V.F-ilt oleks kohtuväline menetleja saanud mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtta 3-12 kuuks. Kohus ei saa kaebemenetluses V.F-ile mõista rangemat lisakaristust võrreldes kohtuvälise menetlejaga, kuid kohus saab lisakaristuse kohaldamise aluseks märkida õige õigusnormi, milleks on
Kohus peab vajalikuks rõhutada, et väärteootsusega on isikult juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks, seega on kohtuväline menetleja antud juhul, leides, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, kohaldanud seda madalaimas võimalikus määras. V.F on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et ta vajab juhtimisõigust seoses enda tööga, kuivõrd ta elab töökohast 20 km kaugemal ja bussidega ei ole võimalik ajaliselt liigelda. Samuti on V.F kaebuses selgitanud, et ta vajab juhtimisõigust ka seoses oma perekondlike kohustuste täitmisega. Ühtegi tõendit V.F oma väidete kinnitamiseks esitanud ei ole. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (RKKKo nr 3-1-1-12213, p-d 9 ja 11). V.F-i on varem (26.07.2016.a) mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistatud
Varasemalt määratud karistus ei ole aga V.F-ile mõju avaldanud, 26.07.2016.a määratud rahatrahv on tasumata ning uued rikkumised pani ta toime vähem kui 7 kuu möödudes. Seega on V.F oma käitumisega näidanud, et ainult põhikaristuse määramine ei ole takistanud teda rohkem samalaadseid rikkumisi toime panemast. Samuti on V.F-i rikkumised läinud raskemaks. Käesolevas asjas on V.F-i rikkumised kvalifitseeritud
lg 2 järgi ning
S § 81 järgi ehk V.F-i on toime pannud ühe teoga mitu väärtegu ning tema joove on olnud suurem võrreldes eelmise rikkumisega. Seega arvestades, et eelmine karistus ei takistanud isikut uusi rikkumisi toime panemast, siis on käesoleval juhul põhjendatud samalaadse rikkumise eest mõista isikule eripreventsiooni tõttu suurema karistuse võrreldes eelneva korraga. Samuti on põhjendatud kohaldanud ka lisakaristust. Kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKm nr 3-1-1-55-07, p 6). Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt V.F-ile lisakaristusena määratud 3 kuu pikkune juhtimisõiguse keeld vastab käesoleval juhul koos isikule mõistetud põhikaristusega nii tema süü suurusele kui ka üld- ja eelkõige eripreventiivsetele eesmärkidele. Seda eriti olukorras, kus V.F el on tasumata 2 väärteokorras karistuseks määratud rahatrahvi ning ta pani käesoleval juhul toime kolm liiklusalast rikkumist. Kohtuvälisel menetlejal on lisakaristuse määranud sanktsiooni miinimummääras ning eeltoodud põhjustel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse ka 8
S § 3 lg 2 nõuete rikkumisel on aset leidnud tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärteod on õigesti kvalifitseeritud
S § 81 järgi. Samuti vastab V.F-ile määratud põhi- ja lisakaristus tema süü suurusele. Seega jätab kohus V.F-i kaebuse rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus - ja menetlustalituse menetlusteenistuse 03.02.2017.a otsuse väärteoasjas nr 2670,17,000203 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Tammeniit Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.