lg 2,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: N.G , ik xxx, elukoht: Xxxx, Vantaa, Soome Vabariik. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta N.G kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsusele nr 2302,17,003660 N.G karistamises
lg 2,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsus nr 2302,17,003660 N.G karistamises
lg 2,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 25.05.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 26.06.2017. Kui kassatsioonkaebust kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 27.06.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsusega nr 2302,17,003660 karistati N.G
lg 2,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.03.2017 kell 12:04 juhtis Tallinnas, Mustamäe teel suunaga A.H.Tammsaare tee poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg, kiirusega 79 +/- 6 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukkirust 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h, juhil ei olnud sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3, § 15 lg 1 p 2 ja § 33 lg 3 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik palub võtta arvesse olulist asjaolu, et ta vajab juhilubasid igapäevaseks raha teenimiseks. Töötab Soomes ning auto ja autoga liiklemine on sealjuures vältimatu. Eksimus oli esmakordne ning kindlasti lubamatu ja lubab, et selline käitumisviis ei leia tema poolt uuesti aset. Ühtlasi palub karistuse eest temale määratud rahatrahvi tasumisel pikendust poolele aastale. Kaebuse esitamise tähtaeg on selle esitamise hetkeks möödunud põhjusel, et viibis Soomes tööl ning käesoleval hetkel tekkis esimene võimalus kaebuse esitamiseks. Kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis oma kirjalikus seisukohas, et kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seiuskohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. 2 Maakohtu seisukoht kaebetähtaja, kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et kaebuse esitamise tähtaeg on selle esitamise hetkeks möödunud põhjusel, et viibis Soomes tööl ning käesoleval hetkel tekkis esimene võimalus kaebuse esitamiseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebus esitatud 02.05.
lg-s 2, § 227 lg-s 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 15.03.2017 kell 12.22 - 12.26 N.G seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00206). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,58 mg ja 0,56 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 3 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,51 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,51 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ei ole temale süüks arvatud teo toimepanemist eitanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).
lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.
lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 15.03.2016 kell 12.04 kiirusmõõturit Stalker DSR 2X. Sõiduk reg märgiga 973AMK, mille kiirust mõõdeti, sõitis Tallinnas Mustamäe teel Mustamäe tee 161 läheduses E.Vilde ja A.H.Tammsaare tee vahel suunaga A.H.Tammsaare tee poole. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 79 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuivõrd mõõtmine toimus liikuvast patrullautost, millele mõõdetav sõiduk lähenes, siis vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületas menetlusalune isik suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulasisesel teel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
4
lg 1 p 1 sätestab vastutuse turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi poolt ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Väärteoasjas üle kuulatud menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kiirustas ta poodi ja ei jõudnud turvavööd peale panna. Ka tunnistaja Martin Martsepa ütlustest nähtub, et vastu tulnud sõiduki, millel kiirust mõõdeti, juhil oli turvavöö lahti. Lisaks eelmärgitud isikulistele tõendiallikatele nähtub politseiauto videosalvestiselt, et foori taga peatunud sõiduki juhil, millele politseiauto järgi jõudis, ei ole turvavöö kinnitatud, kuivõrd on näha, et ülevalt vasakult ei tule turvavöö juhil üle õla ning kui auto peatub ja juht autost väljub, siis samuti ei ole turvavöö kinnitatud. Eelmärgitud tõenditest järeldab kohus, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, olles nõuetekohaselt jätnud turvavarustuse kinnitamata, rikkudes
lg 3 sätestatud kohustust, pannes toime
Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni ja
lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol kuni kolme kuuni.
lg 1 p 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 eurot. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud erinevate väärtegude toimepanemise eest kahe väärteo puhul põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning mõlemal juhul on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on seadusandja nimetatud väärtegusid pidanud niivõrd ohtlikeks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määratud rahatrahv on
lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav ja kohaldatud lisakaristus alla
Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on
lg 2 sätestatud rikkumise keskmist piirmäära vähesel määral ületav ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 23 km/h võrra on aga
lg 2 sätestatud piirmäära alammäära lähedane määr, lisaks pani menetlusalune isik toime ka kolmanda,
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et arvestades tuvastatud alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli kaebuse esitaja sõidukit juhtima asudes üheselt teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest, olles teadlik ka oma juhile keelatud seisundist. Selline alkoholi tarvitamisest tekkinud seisund ei saanud jääda menetlusalusele isikule kuidagi märkamata, kuid sellest hoolimata otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisprotokolli märgitud väidet, et isik pidas ennast kaineks, ei saa kuidagi tõe pähe võtta. Ka menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus ületas lubatud 5 sõidukiirust vähemalt 23 km/h ja seda asulasisesel ning videosalvestusest nähtuvalt tiheda liiklusega teelõigul. Menetlusalune isik on videosalvestiselt nähtuvalt politseiautos politseiametnikega suheldes lubatud sõidukiiruse ületamist möönnud, kuid menetlusaluse isikuna ülekuulamisel on ta selles osas ütlused jätnud andmata. Samas alustas ta sõitu asulasisesel teel ning peeti ka kinni asulasisesel tee, mistõttu oli talle üheselt teada, et asulasisesel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h kui liikluskorraldusvahenditega ei ole lubatud teisiti. Puutuvalt turvavöö kinnitamata jätmisse on kaebuse esitaja menetlusaluse isikuna ülekuulamisel põhjendanud seda poodi kiirustamisega, mille tõttu ei jõudnud turvavööd peale panna. Kohtu arvates ei saa poodi kiirustada sedavõrd, et ununeks kõik liiklusnõuded. Seejuures kui isik on väitnud oma kaebuses, et talle on juhtimisõigus vajalik seoses töö tegemisega, siis igapäevaselt sõidukit juhtival juhil on turvavöö kinnitamine esimene liigutus sõiduki juhi kohale istudes. Ometigi jättis ta selle tegemata, kuigi jõudis sõita maha pika teelõigu ega saanud aru sellest, et turvavöö on kinnitamata. Sõidu ajal aga pidanuks see siiski meenuma. Kohus peab võimalikuks, et menetlusalusel isikul tuvastatud seisund võis tingida selle, et menetlusalune isik ei olnud enam võimeline liiklusnõudeid järgima. Taolised asjaolud viitavad sellele, et menetlusalune isik pani temale inkrimineeritud väärteod toime tahtlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo ning rikkus
lg 3 kohustust ja pani toime
Kuna
lg 2, § 239 lg 1 p 1 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine
Hinnates N.G süü suurust temale
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on vähesel määral üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra ning
lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on alla keskmise.
lg 1 p 1 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul ei ole võimalik lähtuda numbrilisest näidust, mistõttu tuleb süüd lugeda keskmiseks. See omakorda 6 tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul
lg 2) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kuivõrd menetlusalusele inkrimineeritakse ühe teoga kolme erineva väärteo toimepanemist, siis on menetlusaluse isiku süü kolme väärteo kogumis oluliselt üle keskmise. Seejuures kahe väärteo toimepanemisega ohustati nii ennast kui teisi, kolmanda väärteoga eelkõige iseennast. Suurem süü tähendab aga suuremat karistuse määra, so tingib karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Puutuvalt põhikaristusse võib asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja on sellest põhimõttest ka lähtunud ja määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses. Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud tahtlikult, kuivõrd ühtegi menetlusalusele isikule süüks arvatud süütegu ei olnud menetlusaluse isiku eelneva teadmise tõttu juhile keelatud seisundist ja juhtimisõigusega isikule varasemalt selgeks tehtud liiklusnõuetest piisava arusaadavuse tõttu võimalik toime panna teadmatusest või ettevaatamatusest. Samuti ei saanud turvavöö jääda kinnitamata teadmatusest, kuivõrd isikule, kellele on juhtimisõigus omistatud, on teada ka turvavarustuse kasutamise kohustus. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälisel menetlusel ei tuvastatud ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses. Lisaks kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaebuses on väärtegude toimepanemisse puutuvalt märgitud, et eksimus oli esmakordne ja kaebuse esitaja lubab, et selline käitumisviis ei leia uuesti aset. Karistusregistri andmete kohaselt menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Kuigi põhikaristuse suurust ei ole kaebuses vaidlustatud, peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku süü suurus väärtegude kogumis peab ka vaatamata varasema karistuse puudumisele tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavas määras. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ning turvavöö kinnitamata jätmine. Kohus leiab, et sellisel viisil üheaegselt erinevaid liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine ei jää märkamatuks ka teistele liiklejatele ning teadmine, et selliste väärtegude toimepanijaid rangelt karistatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 sätete alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool väärtegude kogumi tõttu hinnanud keskmisest suuremana. 7 Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13. Nimetatud lahendi p 9-s on märgitud, et lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Kohus peab vajalikuks viidata ka samas lahendis märgitud muudele asjaoludele, sh lahendi p-le 11, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab
lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Viidatud Riigikohtu lahendi p. 11 viimase lause kohaselt peaksid lisakaristuse kohaldamisel esmakordse rikkumise puhul esinema kas isiku süüd või isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad korduva õiguserikkumise tõenäolisuse tavapärasest suuremaks. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm väärtegu, mis muudavad menetlusaluse isiku süü oluliselt suuremaks ja arvestades asjaolu, et menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, mis on
Arvestades sellist alkoholi kontsentratsiooni väljahingatavas õhus võib asuda seisukohale, et tegemist on piirmäära olulise ületamisega. Puutuvalt isikut iseloomustavatesse andmetesse võib menetlusaluse isiku enese ütlustest teha järelduse ka selle kohta, et menetlusalune isik suhtus teo toimepanemise ajal oma teosse hoolimatult. Nimelt pidi menetlusalune isik oma juhile keelatud seisundist teadlik olema ning samaaegselt ületas ta ka lubatud suurimat sõidukiirust, juhtides sõidukit kinnitamata turvavööga. Ometigi on vaidlusalune teelõik kogu ulatuses 50 km/h alas. Kohtu arvates näitas menetlusalune isik mitte ainult hoolimatust oma teosse, vaid ka üleolevat suhtumist nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse üldse. Seega on menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud nii isiku süüd iseloomustavad asjaolud (piirmäära oluline ületamine ja täiendavate liiklusnõuete rikkumine) kui ka isikut ennast iseloomustavad asjaolud, mis annavad kohtuvälisele menetlejale või kohtule küllaldase aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Käesoleval juhul ongi kohtuväline menetleja lisakaristust kohaldanud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsustusega lisakaristuse kohaldamise osas ega näe alust selle muutmiseks. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli
lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Lisaks sellele on kaebuse esitaja toime pannud ka
lg 2 ettenähtud väärteo, mille eest on põhikaristusena võimalik juhtimisõigust ära võtta kuni kuue kuuni ning
Seega juba kolmest süüks arvatud väärteost kahe puhul on juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud nii põhi- kui ka lisakaristusena. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kuigi kaebuse esitajat ei ole varem karistatud, siis varasemate 8 karistuste puudumine ei takistanud menetlusaluse isiku poolt kolme väärteo samaaegset toimepanemist, st ka varasem õiguskuulekus ei olnud edaspidise õiguskuulekuse tagatiseks. Et menetlusalusel isikul puudub varasem karistus
ettenähtud väärteo toimepanemise eest näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, kuna
lg 3 p 1 sätestatud karistuses on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik seoses tööga, kuivõrd töötab Soomes ja autoga liikumine on vältimatu. Kohtule on täiendavalt saadetud ka soomekeelne tööleping, mis peaks tõendama kaebuse esitaja töötamist Soomes. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui toimikule tahetakse lisada dokumente, peavad need vastavalt V™S § 2 ja KrMS § 10 lg 3 sätetele olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seega ei saaks kohus seda töölepingut tõendina arvestada. Samas saab sellest tõendist järeldada, et kaebuse esitaja on sõlminud töölepingu 12.04.2017, so ajal, mil ta oli juba teadlik või pidi olema teadlik, et teda on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega. Lisaks leiab kohus, et kaebuse esitaja ei sõlminud töölepingut ootamatult ja läbi mõtlemata, vaid ilmselgelt pidas ta enne lepingu sõlmimist eelnevalt läbirääkimisi ja eeldatavalt teadis juba nädalaid varem eeldatava töökoha asukohta ja töö iseloomu. Seejuures ei nähtu sellest töölepingust, et kaebuse esitaja oleks tööle võetud autojuhina. Seega ei ole isiku töö seotud sõiduki juhtimisega. Kui isik vajab juhtimisõigust ainult tööl käimiseks, siis on ka Soome Vabariigis ilmselgelt olemas ka muid liikumisvõimalusi kui isiklik sõiduk. Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isikule ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadvale kaebuse esitajale oli teada, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Juhul, kui isik leiab, et ainsaks võimaluseks elatist teenida on töötada sellises kohas, kus juhtimisõigus on oluline, siis peab isik ka käituma viisil, mis tagab selle töö tegemise võimaluse, so käituma liikluses viisil, mis tagab temal juhtimisõiguse säilimise. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS § 50 lg-le 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole ka töö võimalik kaotus lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, seega on tegemist suhteliselt leebe lisakaristuse määraga ja puuduvad igasugused alused selle lisakaristuse määra kergendamiseks. 9 Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise pikendust poolele aastale. Taolisest taotlusest teeb kohus järelduse, et ilmselt on taotletud rahatrahvi tasumise määramist ositi poole aasta jooksul. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega saab ositi tasumist määrata vaid mõjuvatel põhjustel. Selleks, et menetleja teaks nende mõjuvate põhjuste olemasolust, peab menetlusalune isik nendest ka menetlejat teavitama. Kohtule esitatud kaebuses ei ole märgitud ühtegi põhjust, millest saaks kohus teha järeldusi menetlusaluse isiku majandusliku olukorra, tema võimalike makseraskuste või muu asjaolu kohta. Seega ei ole rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks seaduslikku alust. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et rahatrahvi ositi tasumist saab määrata kohus või kohtuväline menetleja siis, kui ta teeb karistamisotsuse. Sellisel juhul määrab otsuse tegija pärast karistuse kohaldamist ka mõjuvate põhjuste esinemisel karistuse ositi tasumise. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja ise karistamisotsust ei tee, ei saa kohus ka määrata rahatrahvi tasumist ositi. Seega tulnuks kaebuse esitajal väärteoprotokolli kättesaamisest 15 päeva jooksul esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi tasumise ositi määramiseks, esitades selle taotluse siis kas eraldi või kohtuvälisele menetlejale esitatavas vastulauses. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik sellist taotlust või vastulauset oleks esitanud. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.