S § 63 lg 1 ja
Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: G.I , ik: xxx, elukoht: xxxx. Menetlusaluse isiku esindaja: vandeadvokaat Hannes Toodu, Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ, Pärnu mnt 105, Tallinn. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta G.I kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 09.08.2017 otsusele nr 2316,17,004958 G.I karistamises
S § 63 lg 1 ja
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 09.08.2017 otsus nr 2316,17,004958 G.I karistamises
S § 63 lg 1 ja
lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.09.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 11.10.2017. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 12.10.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 09.08.2017 otsusega nr 2316,17,004958 karistati G.I
S § 63 lg 1 ja
lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 17.07.2017 kella 09:36 ajal juhtis Tallinnas Pärnu mnt-l mootorsõidukit Ford Transit reg. märk xxxx seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,20 +/- 0,05 mg/l. Samuti juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 +/-3 km/h teel, kus ületas suurimat lubatud sõidukiirust (50 km/h), mitte vähem kui 22 km/h. Samuti juhtis mootorsõidukit liiklusmärgiga ''Ühissõidukirada'' tähistatud rajal. Kontrollimise hetkel isikul puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus. Juht ei ole kantud liiklusregistrisse antud mootorsõiduki omanikuna, vastutava kasutajana, kasutajana ning mootorsõiduki omanik vastutav kasutaja või kasutaja ei viibinud kontrollimise ajal mootorsõidukis. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 ja
lg 1 p 2,
lg 3 p 1 ja
lg 1 nõudeid ning pani toime
lg 1,
lg 2 ja
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja 09.08.2017.a. otsuse väärteoasjas 2316,17,004958, milles võeti menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimisõigus 5 (viieks) kuuks. Kaebuse esitaja palub määrata menetlusalusele isikule põhikaristuseks rahatrahv või alternatiivselt määrata menetlusalusele isikule põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks ajaks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt väärteomenetlusõiguse norme ning seeläbi määranud menetlusalusele isikule ebaproportsionaalse karistuse arvestades toime pandud rikkumist, selle asjaolusid ja menetlusalust isikut. Kohtuväline menetleja ei ole kohaselt põhistanud karistuse määramist. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise alus tema süü. Sama sätte järgi tuleb karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on kokkuvõtlikult leidnud, et rahatrahv on karistusliigina ennast ammendanud ning kohaldanud õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 5 (viieks) kuuks. Alljärgnevatest põhjendustest nähtub, et kohtuväline menetleja ei ole praegusel juhul karistuse määramist KarS § 56 lg 1 kohaselt põhistanud. Kohtuväline menetleja on jätnud otsuse tegemisel ebaõigesti arvesse võtmata menetlusaluse isiku kahetsust. Kohtuväline menetleja on jätnud otsuse langetamisel arvestamata kergendava asjaolu, milleks on puhtsüdamlik kahetsus, mis nähtub menetlusaluse isiku vastulausest. Kahetsuse kummutamiseks on kohtuväline menetleja justkui toonud põhjenduseks kehtivate 2 liiklusalaste rikkumiste olemasolu, mistõttu on kohtuväline menetleja põhjendamatult leidnud, et menetlusaluse isiku kahetsus on praegusel juhul paljasõnaline ega ole siiras. Kohtuvälise menetleja selline seisukoht on ebaõige ning ei vasta ka Riigikohtu varasematele selgitustele, mille kohaselt süüteo samaliigiline korduvus ei välista puhtsüdamlikku kahetsust (RKKK 3-11-33-07). Kohtuväline menetleja on otsuses ka välja toonud, et menetlusalune isik pani toime ühe raskema liiklusalase rikkumise ning tegemist on enamohtliku väärteoga, selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kaebuse esitaja leiab, et väär on viidata karistuse määramisel asjaolule, et lubatud alkoholipiirmäära ületamise näol on tegu enamohtliku väärteoga, sest väärteokoosseis iseenesest sisaldab juba teo ebaõigust ja sätestab võimaliku karistusvahemiku ja kohtuvälise menetleja ülesanne on määrata selles vahemikus karistus, arvestades KarS § 56 lg 1 sätestatud süül põhineva karistuse määramise reegleid. Lisaks eeltoodule esitab menetlusalune isik ka alljärgnevad põhjendused, millistest nähtub, et tegemist ei ole ühe raskema ja enamohtliku väärteoga. Enamikus EL liikmesriikides on lubatud vere alkoholisisaldus kuni 0,5 promilli, mis vastab Euroopa Komisjoni soovitusele. Neljas liikmesriigis (Iirimaa, Luksemburg, Malta, Suurbritannia) on lubatud kuni 0,8 promilli. Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktid ning soovitused kätkevad endas Euroopa arenenud õiguskordadega riikide õigust ning seetõttu on vaidlustatud väärteootsuse kohaselt Euroopa arenenud õiguskordadega riikides lubatud rasked ning äärmiselt ohtlikud teod liikluses. Menetlusalune isik on seisukohal, et Euroopa Liidu soovitus põhineb teaduslikel uurimustel joobes juhtimise ning riskiastme tõusu vahel.
lg 1 sätestatud teo toimepanemisel kohaldada niivõrd ranget karistusliiki või niivõrd ranget karistusliiki sellises määras. Eeltoodud asjaoludega mittearvestamine on viinud kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel ebaproportsionaalse karistuse kohaldamisele. Menetlusalune isik juhib tähelepanu (nt Tartu Maakohtu lahend 4-12-4680), et kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et karistuse määramisel peab lähtepunktiks võtma sanktsioonivahemiku keskmise määra ning konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti võib kergeimalt karistusliigilt raskemale karistusliigile minna üle üksnes siis, kui rahatrahviga ei ole võimalik täita karistuse eesmärke. Karistuse peamiseks eesmärgiks on eelkõige uute süütegude ärahoidmine. Menetlusalune isik on kinnitanud, et teda mõjutaks õiguskorda järgima ka kergema karistusliigiga. Lisaks on menetlusalune isik kogu menetluse vältel kahetsenud toimepandut ning on lubanud edaspidi käituda õiguskuulekalt. Seega, vastupidiselt kohtuvälise menetleja seisukohale, täidaks menetlusalusele isikule mõistetava karistuse eesmärgi ka rahatrahv või mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks ajaks. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et kohtuvälise menetleja otsus on ebaproportsionaalne arvestades toime pandud rikkumist ja menetlusalust isikut ning väärteoasja aluseks olevaid asjaolusid. Olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine, teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine ning põhjendamine. Kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse tähendus ja mõju süüdlase jaoks õiguslike tagajärgede poolest on sarnane jõustunud kohtuotsuse tähendusele ja mõjule. Mõlema aktiga on lõplikult tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning kohaldatud selle eest sundkorras täidetav karistus. Seega peab olema ka kohtuvälise menetleja otsus kaalutletud, motiveeritud ning põhjendatud ja karistus peab olema vastavuses teo raskusega ja menetlusalust isikut arvestav. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuvälise menetleja 09.08.2017.a. otsuses ei ole eeltoodud nõuded täidetud ning menetlusaluse isiku ja kergendava asjaolu hindamata jätmine, samuti niivõrd range karistuse kohaldamise nõuetekohase põhjenduse puudumine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kohtul on VTMS § 132 p 2 kohaselt võimalus tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses või osaliselt ja teha uus otsus, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja 09.08.2017.a. otsus väärteoasjas 2316,17,004958 ning teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv või alternatiivselt teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele isikule karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks ajaks. Kaebuse esitaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes VTMS §-dele 114 lg 1 p 2 ja 132 p 2 palume:
lg-s 1, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221– 224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis.
lg 3 p 1 kohaselt on sõiduki juhile keelatud ühissõidukiraja kasutamine, välja arvatud järgmistel juhtudel ja korras: ühissõidukirajale, mis on pärisuunalise sõidutee pärisuunavööndi serval ega ole muust sõiduteest pidevjoonega eraldatud, võib reastuda vahetult enne pööret või seismajäämist sõitjate peale- või mahaminekuks tingimusel, et see ei sega liinivedu teostavat ühissõidukit. Sellisele ühissõidukirajale võib sõita pöörde lõpetamisel, kuid seejärel tuleb sealt kohe lahkuda. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtub, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit liiklusmärgiga ''Ühissõidukirada'' tähistatud rajal pikema aja vältel mitte pöörde lõpetamiseks nagu erand korras lubab
Seega rikkus menetlusalune isik
lg 3 p 1 sätestatud nõuet.
lg 1 kohaselt juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga. Kontrollimise hetkel isikul puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus. Juht ei ole kantud liiklusregistrisse antud mootorsõiduki omanikuna, vastutava kasutajana, kasutajana ning mootorsõiduki omanik vastutav kasutaja või kasutaja ei viibinud kontrollimise ajal mootorsõidukis. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtub, et 5 kontrollimise hetkel isikul puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus. Juht ei ole kantud liiklusregistrisse antud mootorsõiduki omanikuna, vastutava kasutajana, kasutajana ning mootorsõiduki omanik vastutav kasutaja või kasutaja ei viibinud kontrollimise ajal mootorsõidukis. Seega rikkus menetlusalune isik
Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt täitis menetlusalune isik tööülesandeid, seega teadis, et ta juhib tööandja sõidukit, teades seejuures ka juhi kohustusi, so seda, et ta võib sõidukit kasutada selleks õiguse andval alusel ja tal peab olema esitamiseks sõiduki registreerimistunnistus. Süüteo asjaoludest nähtuvalt on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 p 1 ja
lg 1 nõudeid ning pani sellega toime
lg 2 ettenähtud väärteo.
lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Kiirusmõõteseadme LaserCam 4 salvestusandmete väljatrükist ning videosalvestusest nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 17.07.2017 kell 09.36 lasertüüpi mõõteseadet LaserCam4 LE0265, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRSS17/00043). Mõõteseadme näidu kohaselt oli mõõtmise toimumise ajal menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurim mõõdetud sõidukiirustest 75 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale (Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1) arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 75 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 22 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik Raido Sults, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 22 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas kiirust, kuna tööandja kiirustas teda tagant, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 22 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 17.07.2017 kell 10:28 kuni 10:32 G.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0036, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-17-00069). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,20 mg ja 0,20 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,15 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud 6 pädev mõõtja Raili Purga, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,15 milligrammi, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku veres tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,15 mg/g, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Kohtule esitatud kaebuses on leitud, et väärteootsuses ei ole karistuse määramist põhistatud. Kohus sellise arvamusega ei nõustu. Otsuses on kolmel lehel konkreetselt välja toodud, millistele asjaoludele tuginedes selline karistus on määratud ning kohus ei hakka seda siinkohal kordama. Kui kaebuse esitaja nende põhjendustega ei nõustu, siis ei muuda see otsust põhistamatuks ega ebaseaduslikuks. Kaebuses on välja toodud ka Euroopa Liidu liikmesriikide erinevad piirmäärad, millest alates on mootorsõiduki juhtimine karistatav (nt Iirimaal 0,8 promilli). Antud juhul ei ole see aga asjakohane, kuna Eestis kehtivad Eesti õigusnormid ja kehtiva
lg 3 sätestab üheselt, et mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 grammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem ning
lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki juhtimine kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi ja selle eest on üheks karistuse liigiks ka juhtimisõiguse äravõtmine. Nii kohus kui kohtuväline menetleja peavad lähtuma karistuse määramisel Eesti liiklusseadusest mitte tuginema teiste liikmesriikide praktikale, mistõttu kaebuses toodud viited enamike EL liikmesriikide seadusenormidele, Euroopa Komisjoni soovitustele ja Justiitsministeeriumi 2009 tehtud ettepanekutele on ainetud. Lisaks sellele on kaebuses jäetud täiesti tähelepanuta, et tegemist ei ole vaid
lg 1 rikkumisega (mille puhul sellise karistuse määramine võiks olla ebaproportsionaalselt suur), vaid menetlusalune isik rikkus 4 erinevat liiklusseaduse nõuet ja pani toime 3 erinevat väärtegu. Seega on menetlusaluse isiku süü kolm korda suurem ning ka karistus peab olema sellevõrra rangem. Vastasel juhul jääksid teised süüteod täiesti tähelepanuta ning karistamata, mis ei ole aga seadusandja eesmärk. Selliseid asjaolusid arvesse võttes vastab karistus menetlusaluse isik süü suurusele. Lisaks on kaebuses kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et ta ei ole arvestanud kergendava asjaoluga kahetsuse näol. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ning ka vastulauses on menetlusalune isik kahetsust avaldanud. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid nähtub, et menetlusalune isik on 2017 aasta jooksul toime pannud juba 4 liiklusalast väärtegu. See aga näitab, et isik paneb süsteemselt toime liiklusalaseid rikkumisi ning iga kord peale eelmise kahetsuse avaldamist jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Nii kohus kui kohtuväline menetleja hindavad kõiki asjaolusid oma siseveendumuse kohaselt, kuid 7 eeltoodud põhjendustel ka kohtu hinnangul ei ole selline kahetsus hinnatav siirana. Sellist lähenemist on oma otsuses toetanud ka Riigikohus (3-1-1-6-17 p 17) - Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 1,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20– 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10– 0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 1) ja kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 2). Seega on juba seadusandja
lg 1 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määranud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldanud ei ole. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,15 mg/l. Selline määr on
lg 1 sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Lisaks sellele on menetlusalune isik toime pannud ka
lg 2 ettenähtud väärteo, samuti kaks liiklusnõuete rikkumist, mis on kvalifitseeritavad
Seega ei saa väita, et menetlusaluse isiku süü oleks väike kas siis iga üksikut väärtegu arvestades või siis väärtegude kogumit arvestades. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni hommikul kell 9.36 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,15 mg/l. Tegemist on alkoholi tarvitamise tunnustega, kusjuures menetlusalune isik teadis, et ta oli eelmisel õhtul alkoholi joonud ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Seega pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Kuivõrd aga menetlusalune isik juhtis juhile keelatud seisundis tööandja sõidukit ja oli asunud täitma tööülesandeid, siis ilmselgelt oleks ta sõidukit juhtima asunud ka siis kui ta oleks ennast eelnevalt kontrollinud ja veendunud oma juhile keelatud seisundis, kuivõrd menetlusalune isik täitis tööülesandeid ega saanud nende täitmisest keelduda, kuivõrd vastasel juhul pidanuks ta põhjendama keeldumist sellega, et ta on seisundis, mis välistab tööülesannete täitmise. Seega on tegu toime pandud tahtlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 1 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 2 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 1 ettenähtud sanktsiooni alusel. Kuivõrd
lg 1 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust, s.o rahatrahvi. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest saab järeldada, et menetlusalune isik ei ole võimeline või ei soovi temale määratud rahatrahve tasuma. Menetlusalust isikut on 2017 aasta jooksul, karistatud 5 väärteo toimepanemise eest rahatrahvidega, mis on kõik jäetud tasumata. Seega eelnenud väärtegude eest määratud trahvide tasumata jätmine näitab, et menetlusalusel isikul puuduvad rahalised vahendid või tahe järjekordse rahatrahvi tasumiseks. Lisaks nähtub eeltoodust, et rahatrahv kui karistusliik ei ole vastupidiselt kaebuses väidetule soovitud mõju avaldanud ning isik jätkab liiklusalaste rikkumiste süstemaatilist toimepanemist, seega rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud ning karistusena tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Hinnates G.I süü suurust talle
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,15 milligrammi. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. Lisaks sellele sõitis menetlusalune isik samaaegselt ühissõiduki rajal ning tal ei olnud kaasas liiklusseaduses ettenähtud dokumente ning sellega pani toime
Kuivõrd nimetatud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, siis võiks asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Lisaks eelnevale ületas isik ka ettenähtud piirkiirust ja seda
lg 2 miinimummääras, seega on isiku süü
Kuid kohus juhib siinkohal tähelepanu Riigikohtu lahendile (3-1-1-6-17 p 18 - 19), mille kohaselt 9 Kuna käesoleval juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pandud neli liiklusalast rikkumist, mis kvalifitseerub kolme väärteona, siis süütegude kogumis tuleb kaebuse esitaja süüd lugeda suureks. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegudest kahe toimepanemise eest on juba põhikaristusena ette nähtud ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine (
lg 1 ja § 227 lg 2), st tegemist on kahe ohtliku väärteo üheaegse toimepanemisega. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ning ka kaebuses on menetlusalune isik kahetsust avaldanud. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid nähtub, et menetlusalune isik on 2017 aasta jooksul toime pannud juba 4 liiklusalast rikkumist. See aga näitab, et isik paneb süsteemselt toime liiklusalaseid rikkumisi ning iga kord peale kahetsuse avaldamist jätkab ikkagi samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Seega, kuna kohus peab hindama kõiki asjaolusid oma siseveendumuse kohaselt, siis selline kahetsus ei mõju siirana ning seetõttu jätab kohus kergendava asjaoluga arvestamata. Sellist lähenemist on oma otsuses toetanud ka Riigikohus (3-1-1-6-17 p 17) Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on teda karistatud samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest 2017 aastal lausa 4 korda. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus proportsionaalne nii isiku süüga kui ka süüdlase isikuga ning arvestades võimalusega, et keskmist määra ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus viitab Riigikohtu otsusele (3-1-1-6-17 p 18-19), mille kohaselt Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Kohtu hinnangul on asjakohatud kaebuses toodud viited I astme kohtu 7 aastat vanadele lahenditele, kus on tühistatud juhtimisõiguse äravõtmine isegi joobeastmega, muuhulgas põhjusel, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töökohustuste täitmiseks (nt Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas 1-10-3264 tuvastatud joove ligi 1,5 mg/l e - juhtimisõigust ei peatatud; Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas 1-10-2956 tuvastatud joove 2,03 mg/l e. – juhtimisõigust ei peatatud). Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale (31-1-6-17 p 17), millega analoogsed I astme kohtuotsused on tühistatud ja mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus nii tööülesannete kui ka perekondlike kohustuste täitmiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud 10 ebamugavused edasise elu korraldamisel. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid pidi menetlusalune isik aru saama sellest, et süsteemselt ja jätkuvalt liiklusnõudeid eirates ja rahatrahve tasumata jättes kohaldatakse tema suhtes lõpuks teiseliigilist karistust, so juhtimisõiguse äravõtmist varem või hiljem. Seega tegutses menetlusalune isik käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks olevaid väärtegusid toime pannes teadmises tema jaoks ebameeldiva tagajärje eeldatavast saabumisest ning temalt karistusena juhtimisõiguse äravõtmine ei saanud talle tulla üllatusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate pereliikmete olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest ja eelnevast alkoholi tarvitamisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.