4-17-1727 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Resolutsioon Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2017.a. Pärnu Kuninga tn kohtumaja Väärteoasja number 4-17-1727 [2670,17,000745] K
§ 227
lg 2; Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 132 p 1 (kui muutmata) p 2 (osaliselt), § 133-135 kohus otsustas Rahuldada P.K kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aime Kask 07.03.2017.a otsus väärteoasjas nr 2670,17,000745 osaliselt ning teha uus otsus lisakaristuse osas, so vähendada P.K-le määratud lisakaristust ning kohaldada tema suhtes Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 (üheks) kuuks. VTMS § 38, KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel jätta P.K menetluskulud summas 1000 (üks tuhat) eurot P.K kanda. P.K menetluskulud summas 331 (kolmsada kolmkümmend üks) eurot ja 64 senti jätta riigi kanda. Liiklusseaduse § 127 kohaselt, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. 1
(11)4-17-1727 Rahatrahv 280 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE 891010220034796011 AS SEB Pank või a/a-le EE 932200221023778606 Swedbank, kohustuslik on märkida viitenumber 10220175036643. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 20.10.2017.a. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab käesoleva otsuse jõustumise päevast. Kohtuotsus juhtimisõiguse äravõtmise osas saata täitmiseks Maanteeameti Liiklusregistrile. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 03.11.2017.a. Ajaolud ja menetluse käik 16.02.2017.a on Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna piirivalvur Terje Lemmik koostanud väärteoprotokolli selle kohta, et 16.02.2017.a kell 14.00 Pärnumaal, XXXXX tn vahel P.K , sõites sõiduautoga XXXX, numbrimärgiga XXXX, juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 72±3 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus liikluskorraldusvahendiga on 30 km/h, seega ületas juht suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähe kui 39 km/h. Oma tegevusega rikkus P.K
§ 50
lg 5 p 3 nõudeid, pannes nii toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
§ 227lg 2 järgi.
Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupp III vanemväärteomenetleja Aime Kask 07.03.2017.a üldmenetluse otsusega on P.K väärteoasjas nr 2670,17,000745 eelnimetatud väärteo toimepanemise eest karistatud
§ 227
lg 2 aluse rahatrahviga 70 trahviühikut ehk 280 € ja
§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.
Kaebus 22.03.2017.a esitas menetlusaluse isiku kaitsja v.adv Andi Tubin Pärnu Maakohtule kaebuse Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse 07.03.2016.a otsuse väärteoasjas nr 2670,17,000745 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik ei vaidlusta väärteo toimepanemise tuvastatust. Menetlusalune isik vaidlustab talle omistatud väärteo kvalifikatsiooni ning alternatiivselt talle määratud lisakaristuse (menetlusalune isik on seisukohal, et talle mõistetud lisakaristuse pikkus ei ole kooskõlas KaRS §-s 56 sätestatud karistuse määramise põhimõtetega). Menetlusalune isik selgitab, et väärteo toimepanemise kohas oli kiirusepiirangu märk (30 km/h). Kiirusepiirangu märgist allpool asus tahvel, mis sätestas: 06-07.09.2014 2
(11)4-17-1727 liikluskorraldus muudetud (foto liiklusmärgist ja tahvlist lisatud kaebusele). Kiirusepiirangu märgist ning selle juurde kuuluvast tahvlist ei saanud järeldada, et kiirusepiirangu märk oli kehtiv rikkumise ajal, s.o 16.02.2017.a ning kuna kiirusepiirangu märk ei olnud kehtiv, kohaldus asulasisesel teel kiirusepiirang 50 km/h. Menetlusalune isik ei vaidlusta asjaolu, et ta juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 72±3 km/h, kuid on seisukohal, et suurim lubatud sõidukiirus liikluskorraldusvahendiga oli sellel lõigul 50 km/h. Seega ületas juht lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h.
§ 227
lg 1 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Eeltoodust tulenevalt palub menetlusalune isiku kohtul muuta kohtuvälise menetleja otsuses välja toodud rikkumise kvalifikatsiooni ning määrata talle karistus
§ 227lg 1 järgi.
Juhuks kui kohus leiab, et väärtegu on kvalifitseeritud õigesti, palub kaitsja kergendada menetlusalusele isikule
§ 227lg 5 p-i 1 järgi määratud lisakaristust.
Kaitsja esitab selle vastuväite alternatiivselt ning kui kohus leiab, et väärtegu tuleb kvalifitseerida
§ 227
lg 1 järgi, palub kaitsja jätta arvestamata tema taotluse kergendada menetlusalusele isikule
§ 227lg 5 p-i 1 järgi määratud lisakaristust.
Kaitsja selgitab alternatiivset vastuväidet alljärgnevalt. Karistusseadustiku I jaos (§ 56 jj) on sätestatud karistuse kohaldamise alused. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-14-07 p-s 6 märkinud: karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Seega tuleb kõigepealt tuvastada süü suurusest tulenev ülemmäär. Otsuses nr 3-1-1-52-13 p-s 19 on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-122-13 p-s 9 selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. KarS § 56 lg-s 1 sätestatud süüpõhimõtte järgi saab isikut karistada üksnes siis, kui tema teos ilmneb lisaks koosseisupärasusele ja õigusvastasusele ka süü. Õigusalases kirjanduses (Sootak, J , Pikamäe, P. Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2009) on märgitud, et süü suurus ei sõltu otseselt koosseisutahtluse liigist, küll võib 3
(11)4-17-1727 tahtluse liik näidata suuremat süüd. Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult. Kaitsja selgitab, et kui isegi jaatada menetlusaluse isiku tahtlust (kohtuväline menetleja ei ole välja toonud, kas tegemist oli otsese või kaudse tahtlusega) ei olnud see suunatud kiiruse ületamisele vähemalt 39 km/h, kuna menetlusalune isik juhindus asulasisesel teel kehtivast piirangust 50 km/h. KarS § 56 lg 1 järgi arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on oma otsuses välja toonud, et arvestab karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälise menetleja otsuse põhjal ei esine. Kaitsja nõustub kohtuvälise menetleja seisukohtadega karistust kergendavate ning karistust raskendavate asjaolude osas (menetlusalune isik on 07.03.2017.a esitanud kohtuvälisele menetlejale kahetsuskirja, mis on lisatud kaebusele). Eeltoodud asjaolusid karistuse mõistmisel arvestades saab aga menetlusalusele isikule õiglase karistuse määramisel liikuda karistusmäära skaalal lähtepunktist vaid allapoole. Süü suurusest tuletatud ülemmäära tuleb veel korrigeerida eripreventiivsest prognoosist tulenevalt ning üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Kohtuväline menetleja on 07.03.2017.a otsuses põhjendanud karistuse määramist mh järgnevalt: „nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist“. Seega on kohtuväline menetleja enda otsuses käsitlenud üldpreventiivseid kaalutlusi, jättes eripreventiivsed kaalutlused tähelepanuta. Järgnevalt peab kaitsja oluliseks korrata kaebuse p-s 2.3 välja toodud Riigikohtu seisukohta (RKKKo nr 3-1-1-122-13 p 9): „ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega”. Samas lahendis ja lahendi punktis on Riigikohus ka märkinud, et käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-59-15 p-s 8 juhtinud tähelepanu sellele, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Sama põhimõte kehtib ka väärteokaristust määrava kohtuvälise menetleja ametniku jaoks. Eeltoodust tulenevalt oli kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud karistuse määramisel arvestama mh ka eripreventiivseid vajadusi. Riigikohus on otsuse nr nr 3-1-1-122-13 p-s 9 selgitanud, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Menetlusalune isik märgib, et ta on juba kahetsuskirjas palunud karistuse määramisel võtta arvesse asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine teeks võimatuks tema tööülesannete täitmise. Menetlusalune isik selgitab, et ta XXXXX, tema elukoht on XXXXX, tööandja kontor XXXX ning tööobjektid on XXXXX. Menetlusalune isik lisab kaebusele XXXX XXXXesindaja poolt antud selgitused töötaja (menetlusaluse isiku) tööülesannete, nende iseloomu ning juhtimisõiguse olulisuse osas tööülesannete täitmisel. Tööandja on seisukohas rõhutanud, et töödejuhatajana töötamine eeldab autojuhilubade olemasolu ning kolmeks kuuks juhtimisõiguse peatamine toob kaasa töökoha kaotamise. Kuna juhtimisõiguse kaotusega kaasneks ka töö ja sellest tulenevalt sissetuleku kaotus, on menetlusalune isik seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmise pikkus mõjub talle rängalt. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-122-13 p-s 10 märkinud, et isiku poolt korduvast nõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis 4
(11)4-17-1727 muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Kuna menetlusalust isikut on varasemalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, on eripreventiivsetest kaalutlustest põhjendatud ka lisakaristuse kohaldamine. Siiski ei ole põhjendatud menetlusalusele isikule lisakaristuse määramine sanktsiooni maksimaalses määras. Järgides Riigikohtu praktikat, tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, ehk siis 1,5 kuud. Võttes arvesse menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavate asjaolude puudumise, tuleb menetlusalusele isikule õiglase karistuse määramisel liikuda karistusmäära skaalal lähtepunktist allapoole, ehk siis sanktsiooni miinimumini (1 kuu). Üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes, arvestades õiguskorra kaitsmise huve, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, ei tohiks aga liikuda skaalal ülespoole. Esiteks täidab eripreventiivsetest kaalutlusest lähtudes eesmärgi ka 1 kuu pikkune juhtimisõiguse peatamine, teiseks palub menetlusalune isik kohtul karistuse määramisel arvestada ränkade tagajärgedega, mis kaasnevad 3 kuuse juhtimisõiguse peatamisega. Üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kaebaja palub: 1. tühistada Lääne prefektuuri Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse poolt P.K suhtes tehtud otsus väärteoasjas nr 2670,17,000745; 2. kvalifitseerida P.K väärtegu ümber
§ 227
lg 1 järgi ning määrata P.K-le karistus
§ 227lg 1 järgi; 3.
alternatiivselt, juhuks kui kohus leiab, et P.K väärtegu tuleb kvalifitseerida
§ 227
lg 2,
§ 227lg 5 p 1 järgi, kergendada P.K-le määratud lisakaristust.
Kohtuvälise menetleja seisukoht 13.04.2017.a esitas kohtuväline menetleja oma seisukoha, kus ei toeta kaebust ning palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. P.K on karistatud Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi üldmenetluse korras rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses s.o. 280 EUR-i ja lisakaristusena võetud ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. P.K juhtis mootorsõidukit XXXXXX linnas XXXX tänaval kiirusega 72+/- 3 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus liikluskorralduslike vahenditega on antud teelõigul 30 km/h, seega ületas P.K lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 39 km/h. Antud teelõigul on statsionaarne mõjualamärk, "30 km/h", kus ei tohi sõita suurema sõidukiirusega, kui märgil näidatud ja hoiatusmärk „Ebatasane tee". Märgi all olev tahvel on informatiivne ja ei mõjuta märgi kehtivust. Tegu ei ole lisateatetahvliga märgile. Kohtuväline menetleja ei pidanud otstarbekaks ega ka mõistlikuks määrata P.K-le järjekordse õigusrikkumise eest üksnes rahatrahvi, rahatrahvid ei mõjuta isikut mitte mingisuguselgi moel, isik paneb jätkuvalt toime tõsiseid õigusrikkumisi. P.K ületas lubatud sõidukiirust oluliselt. Tegu on süstemaatilise kiiruse ületajaga, isikul on kolm kehtivat kiiruse rikkumist. Kahel eelneval korral on P.K karistatud maksimaalse rahatrahviga, see ei ole olnud mõjus. P.K jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Mootorsõiduki juhtimisega lubatud sõidukiirust ületades on tegemist raske õigusrikkumisega, millega seatakse ohtu ka teised kaasliiklejad. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses töökohustuste täitmisega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks 5
(11)4-17-1727 menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus määratud õiglaselt. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes Väärteomenetluse seadustik § 132 lg 1, palub kohtuväline menetleja P.K kaitsja v.adv Andi Tubina kaebus jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebuse täiendus 17.10.2017.a esitas P.K kaitsja kohtule kaebuse täienduse. Menetlusalune isik on kaebuse p-s 2.1 selgitanud, et väärteo toimepanemise kohas oli kiirusepiirangu märk (30 km/h). Kiirusepiirangu märgist allpool asus tahvel, mis sätestas: 06-07.09.2014 liikluskorraldus muudetud (foto liiklusmärgist ja tahvlist lisatud kaebusele). Kiirusepiirangu märgist ning selle juurde kuuluvast tahvlist ei saanud järeldada, et kiirusepiirangu märk oli kehtiv rikkumise ajal, s.o 16.02.2017.a ning kuna kiirusepiirangu märk ei olnud kehtiv, kohaldus asulasisesel teel kiirusepiirang 50 km/h. Kohtuväline menetleja on enda kohtule esitatud seisukohas selgitanud, et märgi all olev tahvel on informatiivne ning ei mõjuta märgi kehtivust. Tegu ei ole lisateadetetahvliga märgile. Menetlusalune isik täiendab enda kaebuse punkti 2.1 ning selgitab täiendavalt, et liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused on sätestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määruses nr 12 (edaspidi Määrus nr 12). Määruse nr 12 § 2 lg 2 p 8 järgi jagunevad liiklusmärgid mh ka lisateadetetahvliteks (edaspidi ka tahvlid). Määruse nr 12 § 20 lg 1 järgi tahvel täpsustab või piirab märgi mõju, mille alla see on pandud. § 20 lg 2 järgi võib vajaliku sümboliga tahvli puudumisel sümbolit asendada tekst. Määruse nr 12 § 21 sätestab tahvlid ja nende tähendused. Määruse nr 12 § 21 p 13 sätestab tahvlid 85 „Kehtivuspäevad või -aeg”, millised näitavad päevi või kellaaega, millal märk kehtib. Tulenevalt Määruse nr 12 §-st 20 lg-st 3 on lisateadetetahvlid välja toodud määruse lisas 8. Kaitsja poolt kohtule esitatud fotol kiirusepiirangu märgist allpool nähtuva tahvli näol on tegemist kaitsja poolt viidatud Määruse nr 12 regulatsioonile alluva lisateadetahvliga. Lisateadetetahvel täpsustas märgi mõju ning eeltoodust tulenevalt kehtis kiirusepiirangu märk ajavahemikus 06-07.09.2014.a. Kaitsja märgib, et lisateadetetahvel oli kehtiv, kuna tulenevalt Määruse nr 12 §-st 3 peatab märgil või selle osal näidatud liikluskorralduse kehtivuse kaks sümmeetriliselt lõikuvat oranži musta äärisega kattelinti. Tahvlil eeltoodud kehtivuse peatamise rekvisiidid puudusid. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja jäi esitatud kaebuse juurde ning menetlusaluse isiku kaitsja selgitas, et menetlusalune isik ei vaidlusta väärteo toimepanemist, vaid küsimuse all on, kas väärtegu on kvalifitseeritud õigesti ja alternatiivselt, kas määratud lisakaristuse pikkus on kooskõlas karistusseadustikus ja kohtupraktikas sätestatud karistuse määramise põhimõtetega. Kaitsja palus kaebus rahuldada. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus määratud õiglaselt ning palus kohtul kaebus jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Pärnu Maakohtu seisukoht VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised 6
(11)4-17-1727 selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. VTMS §-s 150 on loetletud Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis, et P.K kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebuse esitaja on nii kirjalikult, kui ka kohtuistungil rõhutanud, et menetlusalune isik ei vaidlusta väärteo toimepanemist. Siiski kohus toob välja väärteoasja materjalide hulgas olevad tõendid, millele tuginedes on võimalik tõsikindlalt väita, et P.K on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud. 19.10.2017.a kohtuistungil P.K kirjeldas, kuidas 16.02.2017.a tuli XXXX tänavalt ja keeras XXX tänavale liikudes XXX tee poole. Tema sõnul on seal kogu aeg olnud 30 km/h märk, aga see on veoautodele, ei jälginud märke. Raba tänavale keerates vaatas valgusfoori, et vist jõuab (rohelisega ristmiku ületada – kohtu täpsustus) ja andis gaasi. Istungil kinnitas, et väärteoprotokolli koostamisel kirjutas selgitusse, et ei pannud tähele 30 piirangu märki, kiiruse rikkumine ei olnud tahtlik ja kahetsen toimunut väga. Suhteliselt vahetult pärast toimunut kontrollis märki ning avastas lisatahvli, millel oli alguse ja lõpu kuupäev ja see viis aastasse
- Samas vastulauset kohtuvälisele menetlejale ei esitanud. Samuti ei kontrollinud märki väärteoprotokolli koostamise ajal. 16.02.2017.a kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt on piirivalvur Terje Lemmik teostanud riikliku järelevalve korras P.K liikumiskiiruse mõõtmist 16.02.2017.a kell 14.00 XXXX vahel. Antud teelõigul suurim lubatud kiirus 30 km/h. Ametnik kasutas kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS
- Seadme testid 16.02.2017.a kell 07.15 ning seade on töökorras, töötemperatuur vastab mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Mõõtmine teostati asulasisesel teel, hea nähtavusega valgel ajal. Ilmastik oli sademeteta, teeolud märjad, kahe sõidurajaga kahesuunalisel kattega teel. Mõõtja asus seistes kõrvalteel, hoides kiirusmõõturit käes. Mootorsõiduk liikus üksinda vastassuunalisel sõidurajal, lähenedes mõõtjale, seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Kiirusmõõturi lugem 72 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus ± 3 km ning lõplikuks tulemiks 69 km/h. Juhile on näidatud seadme tabloole fikseeritud lugemit ning juhil märkuseid ei ole olnud. Protokoll on nõuetekohaselt allkirjastatud. 16.02.2017.a väärteoprotokollis, mis on kirjeldatud kohtuotsuse osas „Asjaolud ja menetluse käik“, on fikseeritud, nagu menetlusalune isik ka kohtuistungil oma ütlustes kinnitas, et ta ei pannud tähele 30 piirangu märki, kiiruse rikkumine ei olnud tahtlik ja kahetsen toimunut väga. Kohtu hinnangul eelnev vastuvaidlematult kinnitab, 16.02.2017.a kell 14.00 P.K liikus mootorsõidukiga XXX numbrimärgiga XXXX asulasisesel teel kiirusega 69 km/h ehk rikkus
§ 50
lg 5 p 3 sätestatud keeldu sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga sätestatud kiirusest. Käesolevas menetluses on vaidluse all, milline oli liikluskorraldusvahendiga sätestatud kiirus väärteo toime panemise ajal ja kohas ehk kas kehtis üldine asulasisesel teel liikumise kiirusepiirang 50 km/h või teelõigule paigaldatud liikluskorraldusvahendil olev kiirusepiirang 30 km/h. Juba viidatud 16.02.2017.a kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli mõõtmise teostamise kohas suurimaks lubatud sõidukiiruseks 30 km/h, viiteid lisapiirangutele, näiteks menetlusaluse isiku poolt kohtuistungil väidetud kehtivus ainult veoautodele või teatud ajavahemikul, protokollis fikseeritud ei ole. 7
(11)4-17-1727 Koos 22.03.2017.a kaebusega esitas menetlusaluse isiku kaitsja kohtule foto liikluskorraldusvahendist, millel kolm tahvlit. Neist kõige ülemiseks on hoiatusmärk 152 „Ebatasane tee“, selle all keelumärk 351 „Suurim kiirus“, mis keelab sõitmast suurema kiirusega, kui märgil näidatud, ehk käesoleval juhul 30 km/h. Kolmandaks on tahvel millel esimesel real kolm hüüumärki, teisel real “06-07.09.2014“ ning viimasena fraas „liikluskorraldus muudetud“. Esmalt märgib kohus, nagu ka kohtuväline menetleja kohtuistungil tähelepanu juhtis, et esitatud foto juures puudub info selle tegemise aja kohta (kuupäev, kellaaeg), kus on pildistatud. Samas on kohtuväline menetleja tõepoolest oma 10.04.2017.a seisukohas kirjeldanud ja kinnitanud samasuguse liikluskorraldusvahendi olemasolu teelõigul. Kuigi kaebusega koos esitatud foto puhul ei ole võimalik kindlaks teha, millal ja kus nimetatud foto on tehtud, siis arvestades, et menetlusosalised on oma seisukohtades väljendanud, et fotol on kujutatud sellist liikluskorraldusvahendit, mis väärteo toimepanemise ajal oli väärteo toimepanemise kohas, on kohus nõus aktsepteerima esitatut kui väärteo toimepanemise ajal väärteo toimepanemise kohas asunud liikluskorraldusvahendiga samasugust. Kaitsja on seisukohal, et liikluskorraldusvahendi kolmanda tahvli näol on tegemist lisateatetahvliga ning sellest ei saanud järeldada et kiirusepiirangu märk oli kehtiv rikkumise ajal, s.o 16.02.2017.a ning kuna kiirusepiirangu märk ei olnud kehtiv, kohaldus asulasisesel teel kiirusepiirang 50 km/h. Kaebuse täienduses viitab kaitsja majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määrusele nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele, mille § 20 lg 2 kohaselt vajaliku sümboliga tahvli puudumisel võib sümbolit asendada tekst. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on informatiivse tahvliga, mis ei mõjuta märgi kehtivust, tegu ei ole lisateatetahvliga märgile. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded (edaspidi Määrus) fooridele 9. jagu reguleerib lisateadetetahvleid. Määruse § 20 lg 1 kohaselt lisateadetetahvel täpsustab või piirab märgi mõju, mille alla see on pandud. Määruse § 21 p 1-29 on loetletud lisateadetetahvleid ning määruse lisas nr 8 kujutatakse eelviidatud lisateatetahvleid. Üldistavalt on tegemist valge taustaga tahvliga, millel on musta (väheselt ka punase värviga, tahvlid 851, 855 ja 871) värvi kujutised (tähed, numbrid, sümbolid jne). Nimetatud jaos ei ole viidatud olukorrale, kus lisateadetetahvli taustavärv võib olla kollane. Määruse kohaselt võivad kollase taustaga olla § 4 lg 4 kohaselt teetöödel hoiatusmärgid; § 8 lg 4 kohaselt teetöödel keelumärgid; § 15 lg 16 kohaselt teetöödel märgid 53 „Sõidurajad ja -suunad” ning § 17 lg 2 p 2 kohaselt märgid 652 kuni 655 „Tee number”, kui tegemist on tugimaanteega. Arvestades eeltooduga on kohus seisukohal, et seadusandja tahteks on olnud selgelt reguleerida, milliste liiklusmärkide puhul ja millises olukorras on määrusega reguleeritud liiklusmärkide puhul lubatud kollase taustavärvi kasutamine. Sellist erandit ei ole lisateadetahvlite osas sätestatud. Kohtule esitatud fotol kujutatud kollase taustaga tahvel ei vasta oma kujult ei hoiatus- ega keelumärgile, samuti ei ole ilmselgelt tegemist märgiga 652 kuni 655 „Tee number”. Kohus on seisukohal, et liikluskorraldusvahendi lisateadetetahvlitele kehtestatud nõuetele, seega lisateadetetahvliga. 8
(11)kolmas tahvel ei vasta ei saa tegemist olla 4-17-1727 Kohus ei välista, et tegemist on muu informatiivse tahvliga, mis langeb väljaspoole Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määruse nr 12 regulatsiooni, kindlasti aga ei mõjuta liikluskorraldusvahendil kolmandana paiknev kollasel taustal märk selle märgi kehtivust, mille alla ta on paigutatud. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on korrektselt tuvastanud, et P.K 16.02.2017.a kell 14.00 liikus XXXXX vahel alal, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 30 km/h kiirusega 69 km/h ehk pannud toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
§ 227lg 2 järgi.
Seega tuleb P.K kaebus taotluses kvalifitseerida P.K väärtegu ümber
§ 227
lg 1 järgi ning sellest tulenevalt ka taotlus määrata P.K-le karistus
§ 227lg 1 järgi jätta rahuldamata.
Karistus Kaitsja on palunud alternatiivselt, juhuks kui kohus leiab, et P.K väärtegu tuleb kvalifitseerida
§ 227
lg 2,
§ 227lg 5 p 1 järgi, kergendada P.K-le määratud lisakaristust.
Kokkuvõtlikult on kaitsja seisukohal, et ei ole põhjendatud menetlusalusele isikule lisakaristuse määramine sanktsiooni maksimaalses määras. Järgides Riigikohtu praktikat, tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, ehk siis 1,5 kuud. Võttes arvesse menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavate asjaolude puudumise, tuleb menetlusalusele isikule õiglase karistuse määramisel liikuda karistusmäära skaalal lähtepunktist allapoole, ehk siis sanktsiooni miinimumini (1 kuu). 07.03.2017.a kohtuvälise menetleja otsusega on P.K-le
§ 227
lg 2 alusel määratud rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, ehk 280 € ja
§ 227lg 5 p 1 alusel määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.
Karistuse määramise alusena on otsuses välja toodud, et Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud samalaadse rikkumise, mille eest määratud rahatrahv, see ei ole suutnud mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kaitsja on ka heitnud kohtuvälisele menetlejale ette, et täpsustatud ei ole, kas tegu pandi toime otsese või kaudse tahtlusega. Kohus juhib kaitsja tähelepanu, et tahtlus jaguneb kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahteks. Siiski on asjakohane käesoleval juhul välistada kavatsetus, kuna menetluse käigus tuvastatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks P.K 16.02.2017.a kella 14.00 paikuXXX ja XXX tänavatel liikudes teinud seda kavatsusega ületada lubatud sõidukiirust. Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et pärast XXX tänavale pööramist nägi ees foori ning kiirendas, kuna arvas, et jõuab (rohelise tulega ristmiku ületada – kohtu täpsustus). Seega P.K otsese tahtlusega kiirendas enda poolt juhitud sõidukiga, mis viis tema poolt väärteo toimepanemiseni. Samas, kogenud sõidukijuhina, kes oma sõnul samal marsruudil liikleb 5-6 korda päevas oleks pidanud möönma, et sellise kiirendamise korral tema juhitava sõiduki kiirus võib ületada lubatud sõidukiirust. Ning arvestades mõõdetud sõiduki kiirust 69 km/h, oleks pidanud P.K-le olema selgesti tajutav, et tema sõiduki kiirus on tunduvalt suurem, kui tavapäraselt asulasisestel teedel lubatud sõidukiirus. 9
(11)4-17-1727 Kuigi kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud talle määratud rahatrahvi, kohustab VTMS § 123 lg 2 maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
§ 227
lg 2 näeb mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuueks kuuks. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, arvesse on võetud nii kergendava asjaoluna isiku poolt avaldatud kahetsust, kui isikust tulenevaid asjaolusid, ehk seda, et tegemist ei ole esmakordse
§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritud liiklusalase rikkumisega.
Niivõrd suures määras (39 km/h) lubatud sõidukiiruse ületamine on igal juhul väga ohtlik nii liiklejale kui ka kaasliiklejatele. Kohus meenutab siinkohal, et isik pani rikkumise toime veebruari kuus, mil tee- ja ilmastikuolud on väga kiiresti muutuvad ning selline lubatud sõidukiiruse ületamine võib endaga raskeid tagajärgi kaasa tuua suurema tõenäosusega. Kohus on seisukohal, et määratud rahatrahv vastab menetlusaluse isiku süüle ning on eripreventiivsest küljest samuti piisav, mõjutamaks isikut oma käitumist korrigeerima. Viimast kaudselt kinnitab ka asjaolu, et kohtule teadaolevalt ei ole P.K käesolevani uus õigusrikkumisi toime pannud. Kohus nõustub kaitsjaga, et ka lisakaristuse määramisel tuleb lähtepunktiks võtta sanktsiooni keskmine määr.
§ 227
lg 5 p 1 alusel on võimalik kohaldada lisakaristust ühest kuus kuni kolme kuuni ehk sanktsiooni keskmiseks määraks on 1,5 kuud. Nimetatud keskmist määra tuleb hakata korrigeerima üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt. Kohtuväline menetleja on otsuses korrektselt märkinud, et P.K on varasemalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud rahatrahvidega, ka maksimaalses määras. Rahatrahvid on tasutud, kuid arvestades, et isik on jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist, on selge, et karistus sellise kujul ei kanna menetlusaluse isiku puhul oma eesmärki ning tema käitumise korrigeerimiseks ja õiguskuulekuse tagamiseks on asjakohane lisakaristuse kohaldamine. Kohus nõustub kohtuvälise menelteja sellise seisukohaga. Ka kaitsja on kaebuses nõustunud, et kuna menetlusalust isikut on varasemalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, on eripreventiivsetest kaalutlustest põhjendatud ka lisakaristuse kohaldamine. Samas peab kohus asjakohaseks arvestada ka lisakaristuse määramisel, et menetlusalune isik on algusest peale rikkumise toimepanemist kahetsenud ning ei ole alates 16.02.2017.a teadaolevalt rikkumisi toime pannud. Kohus on seisukohal, et ei saa argumendina siinkohal arvestada menetlusaluse isiku väiteid ja esitatud tõendeid selle kohta, et temal on juhtimisõigus töö tegemisel hädavajalik ning juhtimisõiguse äravõtmine võib lõppeda talle raskete järgedega. Iga karistus ja ka lisakaristus peab olema selline, et vastab isiku poolt toime pandud teo raskusele ning samaaegselt ka mõjutab isikut selliselt, et paneb teda oma käitumist muutma, ehk käesoleval juhul peab karistus olema piisav selleks, et P.K lõpetaks liiklusrikkumiste toimepanemise. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses töökohustuste täitmisega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning mõjutama teda seda enam hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Ka ei ole menetlusalune isik viidanud, nagu esineks temal KarS § 50 lg 2 sätestatud alus, mis keelab temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise. Seega ei näe kohus alust isiku suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Eeltoodud asjaolud kogumis annavad kohtu hinnangul alust kohaldada P.K-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks. Kohus on 10
(11)4-17-1727 seisukohal, et P.K-lt lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmine üheks kuuks omab vajalikku eripreventiivset mõju, vastab menetlusaluse isiku süü suurusele ning on piisav tagamaks tema edaspidist õiguskuulekat käitumist. Menetluskulud Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtule kuludokumendid, mis kinnitavad asjas tekkinud menetluskulusid summas 1331,64 €. Arve nr 23031702 kohaselt kulus väärteoasjas nr 2670,17,000745 kaebuse koostamisele 4 tundi. Arvel nr 18101702 välja toodud arvestuse kohaselt kulus kaitsjal kohtuvälise menetleja seisukohaga tutvumisele ja kaebuse täiendamisele 1 tund, konsultatsioonidele kliendiga 30 minutit, kohtuistungiks ettevalmistamisele 1 tund ja 30 minutit, kohtuistungile kuluvaks ajaks on arvestatud 2 tundi, samuti on lisatud tasu transpordi eest TartuPärnu-Tartu liinil (kütus). Arvete kohaselt on advokaadi tunnitasu 120 € millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul on kõik kaitsja poolt välja toodud toimingud olnud asja lahendamiseks vajalikud ja advokaadi tunnitasu on mõistliku suurusega. Arvestades, et esitatud kaebus oli osaliselt edukas ning tõi kaasa lisakaristuse kergendamise, jätab kohus menetlusaluse isiku menetluskulud summas 331 € ja 64 senti riigi kanda. VTMS § 38, KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel jätta P.K menetluskulud summas 1000 (üks tuhat) eurot P.K kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Igor Pütsep Kohtunik 11
(11)