← Eesti

4-16-4260/67

Obsah (8)§ 14§ 17§ 33§ 39§ 223§ 2§ 51§ 48

4-16-4260 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2016, Valga Väärteoasja number 4-16-4260 Kohtukoosseis Kohtunik Erkki Hirsnik

) § 223 lg 1 järgi 60 trahviühiku suuruse rahatrahviga, s.o 240 eurot.

  1. Otsuses toodi kõigepealt välja
  2. aprillil 2016 koostatud väärteoprotokollis olev teokirjeldus. F.O põhjustas
  3. veebruaril 2016 kella 18:12 ajal Valga linnas Võru 45 mootorsõiduki juhtimisel liiklusõnnetuse, kuna ta ei olnud liikluses hoolikas ega ettevaatlik ega taganud liikluse sujuvust, et vältida ohu ja kahju tekitamist. Menetlusalune isik ei veendunud enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid: vasakpöörde sooritamisel ei andnud ta teed möödasõidul olnud mootorsõidukile Opel Vectra (XXX) ja keeras talle küljelt otsa. F.O tekitas Opeli omanikule E. B. sõiduki vigastuste näol varalise kahju.
  4. Väärteo toimepanemine on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tunnistajate L. V. , A. K. , E. B. ja R. P. ütlustega, fotodega liiklusõnnetuse sündmuskohast ja sõidukitest ning protokollidega liiklusvahendi ülevaatuse kohta.
  5. Neist tõenditest ilmneb, et E. B. üritas mööda sõita aeglaselt liikuvast või seisvast bussist. Kui ta seda tegi, keeras talle ette bussi ees olnud F.O auto. E. B. üritas rooli vasakule keerates kokkupõrget vältida, aga see toimus siiski.
  6. Usutav pole F.O väide, et E. B. sõitis talle otsa hetkel, mil menetlusalune isik oli pärisuunavööndis. Esiteks välistab selle võimaluse sõidukite vigastuste iseloom. Teiseks näitavad ka vastassuunavööndis olnud suunatule killud, et kollisioon ei leidnud aset pärisuunavööndis. Kui kokkupõrge oleks tõepoolest toimunud pärisuunavööndis, ei oleks F.O auto saanud jääda seisma seal, kus ta seda tegi: tee vasaku ääre lähedal, tänavaga risti.
  7. E. B. käitus korrektselt. Ta üritas sõita mööda suurest aeglasest või isegi seisvast bussist. Enne möödasõidu alustamist veendus E. B. , et temast polnud keegi alustanud möödasõitu, eessõitev sõiduk polnud andnud vasakule pööramiseks märguannet, vastassunnavööndis ei olnud vastutulevaid sõidukeid ja tema möödasõit oli ohutu.
  8. Eelöeldu tähendab, et F.O rikkus liiklusnõudeid. Esiteks oli menetlusaluse isiku käitumine vastuolus

§ 14

lg-ga 2, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Ka ei järginud F.O

§ 17

lg 5 p 3, mille järgi peab juht andma vasakule pöörates temast möödasõidul oleval juhile teed. Ka rikkus menetlusalune isik

§ 33

lg 2 p 8, mis sätestab et juht peab enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Viimaks ei olnud F.O tegevus kooskõlas

§ 39lg-ga 1, mille järgi peab juht andma suunamärguande õigel ajal ja pärast seda veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu. 2

(18)4-16-4260 Kaebus ja vastus sellele
  1. F.O kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt esitas
  2. mail 2016 eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl 2–6), milles palub väärteootsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Kaebaja märgib järgmist.
  3. F.O süüd liiklusseaduse rikkumises ja liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole kindlaks tehtud. Otsuses on suures osas tuginetud oletustele ja jäetud vääralt tähelepanuta tuvastatud asjaolud, samuti menetlusaluse isiku selgitused ja põhjendused.
  4. Kaebuse esitaja hinnangul on käesoleva väärteoasja menetlemisel oluliselt rikutud menetlusnorme ning kogutud tõendeid puudulikult ja pinnapealselt, jättes kogumata olulised tõendid. Politseinik Mati Ukkur oli algusest peale F.O süüs veendunud. Enamus menetlustoimingud viidi läbi sündmusest üle kuu aja hiljem. Väärteoasja materjalidest nähtub, et suur osa menetlustoiminguid on tehtud mitmed nädalad peale sündmust. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole kajastatud liinibussi. Pole võimalik mõista, millele tuginedes on tuvastatud sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitud autode liikumiskiirused. Sündmuskoha vaatlusprotokoll esitati F.O-le tutvumiseks
  5. aprillil 2016 – ka menetlusaluse isiku ülekuulamine toimus alles sellel päeval. Puudub info selle kohta, kas ja kuidas püüti tuvastada sõidukite jälgi (sh võimalikke pidurdusjälgi) soolamärjalt tänavalt.
  6. Isegi kui jõuda järeldusele, et menetlusalune isik rikkus liiklusseaduse sätteid, ei saa tähelepanuta jätta E. B. käitumist. Nimelt asus viimane sooritama möödasõitu, veendumata selles, kas tema ees liikunud bussi ees ei liigu teisi sõidukeid ning kas tee on vaba. Suure tõenäosusega ei olnud E. B. bussi ees liikunud F.O sõidukist teadlik ja märkas seda alles viimasel hetkel.
  7. Kokkupõrge toimus paremas sõidureas, telgjoone lähedal, peale mida tõmbas E. B. rooli järsult vasakule ja sõitis piki vasakul pool teed asuvat lumevalli kuni jäi pärisuunavööndis seisma. Opel paiskus löögist paremale, mille peale F.O reageeris instinktiivselt ja pööras rooli vasakule.
  8. Kohtuvälise menetleja esindaja vanemkomissar Kaimar Karm on seisukohal (tl 14), et väärteootsus on seaduslik, teole on antud õige kvalifikatsioon, järgitud on menetlusõigust ja F.O-le määratud karistus vastab teo raskusastmele. Seetõttu palub kohtuväline menetleja jätta kohtul F.O kaebus rahuldamata ja politsei lahend muutmata. Kohtuistung
  9. F.O jäi kohtuistungil oma kaitsja kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja lisas järgmist. Väärteoprokoll ja selle koopia ei ole identsed: erinevalt originaalist pole koopial lauset, et ta ei olnud protokolli sisuga nõus. Sõidukite vaatlusprotokollil puuduvad politseinike allkirjad. Et sõidukite vaatlusprotokollis olevad andmed kanti sündmuskoha vaatlusprotokolli, on ka sündmuskoha vaatlusprotokoll õigustühine. See omakorda tähendab, et väärteoprotokoll on kehtetu. Enne vasakpöörde tegemist veendus menetlusalune isik, et tagant ühtegi autot ei tule. Ta lülitas sisse suunatule. E. B. auto tuli väga suure hooga. E. B. ütles talle sündmuskohal pärast õnnetust: „Ausõna, ma ei näinud, et sa bussi ees olid“. M. Ukkur hakkas F.O kohe süüdistama. Bussijuht kinnitab, et E. B. kihutas. 3
(18)4-16-4260
  1. Tunnistaja T. P. elab avarii toimumise kohas: XXX. Ta kuulis
  2. veebruari 2016 õhtul pauku ja vaatas seepeale aknast välja. T. P. nägi F.O autot teel seismas. Samuti nägi ta kaugel seismas teist autot. Tunnistaja hinnangul pidi teise auto hoog olema väga suur, et haljasalal olnud kõrgetele lumevallidele sõita.
  3. Tunnistaja E. B. sõnul sõitis ta Võru tänavat pidi Lüllemäe suunas. Alates Kaitseliidu majast (Võru 12) sõitis ta umbes 30 km/h liikunud bussi taga. E. B. püüdis välja selgitada, kas bussi ees midagi on. F.O autot ta siiski ei näinud. Sellest hoolimata leidis E. B. , et bussi ees on tee vaba ja alustas bussist möödasõitu. Kaugel nägi ta vastassunnast lähenemas autot. Kui ta oli jõudnud bussist peaaegu mööduda (oli bussi esirattaga kohakuti), märkas ta Volkswagenit, mille juht talle ette keeras. Otsasõidu vältimiseks keeras E. B. lumevallile. Kokkupõrge siiski toimus: hetkel, kui ta oli bussist möödunud ja Volkswageni esiosa oli üle telgjoone. Seejärel sõitis E. B. lumevallilt tagasi teele ja peatus. Kui bussi ees olev auto oleks telgjoone lähedal olnud, oleks ta teda ka märganud. Tunnistaja ei osanud öelda, kui kiiresti ta möödasõitu tegi. Enne möödasõidu alustamist ta sama hästi kui seisis bussi taga. Politseinikud küsitlesid mõlemaid juhte ja tegid ka mõõtmisi. F.O rääkis politseinikele, et möödasõitja oli süüdi ja pidas politseinikke E. B. tuttavateks. Menetlusalune isi eiras politseinike käske, seisis mõõtmiste ajal teel ees ja väitis et politsei ei oska oma tööd teha. Kindlustus hindas tema auto parandamise hinnaks 1000 eurot. Politseis käis ta ütlusi andmas u kaks nädalat pärast sündmust.
  4. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt sõitis F.O tema juhitud bussi ees u 35–40 km/h ühtlasel kiirusel. Siis pani menetlusalune isik sisse vasaku suunatule, tema aga peatas bussi, et naine saaks rahulikult vasakpöörde ära teha. F.O sõiduk oli viltu, kui suurel kiirusel tuli tagant auto ja sõitis menetlusaluse isiku masinale sisse: riivas auto esiosaga naise autot. Seejärel sõitis Opel üle lumevallide. A. K. ei näinud Opelit peeglist tagant tulevat: auto tuli justkui eikusagilt. Kui Opeli kiirus oleks olnud 50 km/h, oleks ta saanud igal juhul õigeaegselt pidama. Ta sõitis bussiga pärast õnnetust edasi. Kui ta varsti Võru poolt tagasi sõitis, pidasid politseinikud ta kinni ja ta ütles, et süüdi oli Opeli juht. Kirjalikku seletust ei palutud tal toona anda. Mitu päeva hiljem läks ta politseisse, andis seletused ja joonistas skeemi õnnetusest.
  5. Tunnistaja R. Paomehe sõnul oli ta
  6. veebruaril patrullteenistuses koos M. Ukkuriga. Nad said väljakutse Võru tänavale, kus oli toimunud avarii. R. Paomees kontrollis isikute joovet ja aitas M. Ukkurit mõõtetegevuses. F.O tuli kohe nende juurde ja üritas väga segaselt seletusi anda ja oli pealetükkiv. E. B. ootas rahulikult kõnniteel ja vastas siis, kui midagi küsiti. F.O oli korduvalt sõiduteel ega allunud korraldustele ja segas politsei tegevust. Opel oli sündmuskohast eemal tee ääres, Volkswagen oli hoovi sissesõiduteel. Jäljed olid lumevallil vasakul pool (linnast välja vaasates). Materjalid vormistas M. Ukkur. Tema ise koostas vaid indikaatorvahendi kasutamise protokollid ja aitas M. Ukkuril mõõte märkida. Sündmuskohale sõitnud bussijuhi käest võeti kontaktandmed, et temaga hiljem vestelda, kuna tol hetkel ei olnud mõistlik liiklust kinni panna.
  7. Tunnistaja M. Ukkuri ütluste kohaselt oli ta R. Paomehega patrullis ja sai pärast kella kuut õhtul väljakutse Võru 45 juurde. Seal oli toimunud liiklusõnnetus. Mõlemad autojuhid rääkisid juhtunust oma versiooni. Opeli juht seletas seda, et ta alustas möödasõitu, sest bussi ees ta kedagi ei näinud ja vastu tulemas kedagi samuti polnud. Nad vaatasid kolleegiga sõidukid üle: Volkswagenil oli vigastatud vasak esinurk ja Opelil oli vigastus paremal küljel. Kuna juhid omavahel kokkuleppele ei saanud, vaadati sündmuskoht üle ja alustati menetlust. Tehti fotod, mõõdistused ja vaadati veelkord autode vigastused üle. E. B. oli küllaltki rahulik: rääkis oma versiooni asjast ära ja jäi ootama, mis edasi toimub. F.O aga segas politseid 4
(18)4-16-4260 mõõtmiste juures: kommenteeris, mida M. Ukkur oli valesti teinud või tegemata jätnud ning oli üldse rahutu. R. Paomees pidi menetlusalust isikut korduvalt korrale kutsuma. Oli hämar. Tõendite kogumine toimus tavaliselt: kõigepealt kuulati üle tunnistajad ja siis menetlusalune isik. Mõõtmise ajal märgati lähenemas bussi. Kuna bussijuht oli liinil, lepiti ülekuulamise aeg kokku hilisemaks. A. K. kuulati üle järgmisel päeval. Plaan oli kutsuda järgmiseks päevaks välja ka E. B. , aga M. Ukkur sattus haiglasse ja oli u kuu aega haiguslehel. Kõik, kes oli vaja üle kuulata, kuulati üle nii ruttu kui võimalik. KOHTU SEISUKOHT
  1. F.O ja tema kaitsja on menetluse kestel esitanud nii menetlus- kui ka materiaalõigust puudutavaid kaitseväiteid. Kohus annab kõigepealt hinnangu väidetava menetlusõiguse rikkumisega seonduvatele seisukohtadele (A), tuvastab seejärel aset leidnud sündmuse (B), annab sellele õigusliku hinnangu (C) ja võtab viimaks kohtumenetluse tulemuse kokku ning lahendab menetluskuludega seotud probleemid (D). (A) Menetlusõigus
  2. F.O leiab, et osa menetlustoiminguid viidi läbi liiga hilja (tl 3). Täpsustavalt on menetlusalune isik viidanud sellele, et sündmuskoha vaatlusprotokoll tehti ligi kaks tundi pärast avariid (tl 149 pöördel), see protokoll esitati talle alles
  3. aprillil 2016 (tl 3) ja et E. B. kuulati üle alles
  4. aprillil 2016 (tl 174 pöördel). Kohus selgitab, et ei väärteomenetluse seadustik ega kriminaalmenetluse seadustik (koostoimes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-ga 2) anna üldjuhul menetlejale tähtaegu menetlustoimingute tegemiseks. Menetlusasutuste ametnikud peavad tegelema paljude tööülesannetega ja töötavad piiratud ressursside tingimustes. See tähendab, et neil ei ole võimalik teha kõiki menetlustoiminguid n-ö silmapilkselt. On igati loogiline ja kõigiti lubatav, et ametnik lükkab mingite toimingute tegemise edasi: nt seetõttu, et tal on vaja kõigepealt ära teha mingid pakilisemad või juba varem edasi lükatud toimingud. Seetõttu ei kujuta menetlustoimingute tegemise väidetva liialt hiline aeg endast iseenesest menetlusõiguse rikkumist ja vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta. Oluline oleks menetlustoimingute tegemise liiga hiline aeg eeskätt vaid juhul, kui toimingu tegemisega viivitamise tõttu ei ole toimingu alusel kogutud tõendid usaldusväärsed (nt vaadeldakse (ja pildistatakse) sündmuskohta alles siis, kui sealt on kõik süüteosündmuse jaoks relevantsed jäljed kadunud). See on aga eraldi küsimus ja sellel peatub kohus mõningate tõendite puhul hiljem (vt otsuse p 33).
  5. Kaebuses heidetakse menetlejatele ette, et sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole kajastatud bussi, millest E. B. mööda sõitis (tl 3). Mida tuleb sündmuskoha vaatlusprotokolli kanda, ilmneb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 87 lg-st 1 – koostoimes VTMS §-ga 2 ja KrMS §-dega 83 ja
  6. KrMS § 87 lg 1 ei nõudnud ega isegi võimaldanud vaatlusprotokollis bussi välja tuua. Seda seetõttu, et vaatlusprotokoll kajastab n-ö hetke: seda, mida on võimalik meeltega tajuda vaatluse tegemise kestel. Vaatlusprotokolli ei kanta seda, millised sündmused viisid (eeldatavasti) vaatluse hetkel välja kujunenud olukorrani. Nt ei kajastata laiba vaatlusprotokollis (KrMS § 85) asjaolu, et mingi tunnistaja kõneles sündmuskohale saabunud politseinikele, kuidas ta nägi pealt tapetu pussitamist. Sama on praegu bussiga: et E. B. sooritas enne F.O autoga kokkupõrget möödasõitu bussist, ei olnud sündmuskoha vaatlusel selgeks tehtav ja seetõttu ei saanud seda ka vaatlusprotokollis ära märkida. 5
(18)4-16-4260
  1. Eelöeldut tuleb silmas pidada ka seoses kaebuses esitatud väitega, et vaatlusprotokollist ei nähtu, mille alusel on tuvastatud sõidukite liikumiskiirused (E. B. autol 50 km/h ja F.O sõidukil 10 km/h) (tl 3). Tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis öeldust on tõepoolest keeruline ühildada sõidukite avariieelsete liikumiskiiruste vaatlusprotokolli kandmist vaatluse olemusega. Tegu on asjaoludega, mida pole võimalik vaatlusega tuvastada. M. Ukkur selgitas kohtuistungil, et masinate sõidukiirused kandis ta vaatlusprotokolli juhtide ütluste järgi (tl 175 pöördel). Niisiis ei ole vaatlusprotokollis kajastatud autode liikumiskiirused saadud mitte vaatluse teel, vaid need kujutavad endast tunnistaja E. B. ja menetlusaluse isiku F.O ütlusi. Kohtueelses menetluses antud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlusele aga kohus üldjuhul tugineda ei saa: vt vastavalt VTMS § 99 lg 8 ja § 98 lg
  2. Seetõttu tuleb vaatlusprotokollis olevad sõidukite kiirused jätta tähelepanuta.
  3. Kaebuse ja hilisema menetluse kestel esitatud väidete kohaselt oli politseinik M. Ukkur sama hästi kui algusest peale veendunud, et F.O on väärteo toimepanemises süüdi. Kohus leiab, et ametniku poolset juba menetluse kestel välja kujunenud arusaama, et mingi isik on mingi teo toimepanemises süüdi, ei saa lugeda menetlusõiguse rikkumiseks (teatud menetlusetapis on see suisa paratamatu: vt käesoleva otsuse p 28). Seetõttu tuleb niisugune väide juba ainuüksi sellel põhjusel tähelepanuta jätta. Tõsi, ametniku vastava veendumuse tõttu võib menetlusõiguse rikkumine aset leida: nt ei tee ametnik mingeid menetlustoiminguid nii, nagu seadus seda ette näeb. Sellisel juhul aga seisneb menetlusõiguse rikkumine just menetlustoimingu vääras läbi viimises; menetlusõiguse rikkumist ei saa tuletada üldsõnalisest väitest, et ametnik oli kellegi süüs veendunud (millele ehk lisatakse ka nt seda, et ametniku hääl oli menetlusaluse isikuga rääkides keskmisest valjem). M. Ukkur pole kohtu hinnangul menetlusõigust rikkunud.
  4. Nii ei anna M. Ukkuri poolse menetlusõiguse rikkumise jaatamiseks alust väide, et pole teada, kas ja kuidas püüti tuvastada sõidukite jälgi (sh võimalikud pidurdusjäljed) soolamärjalt tänavalt. Vastava ettevalmistuse saanud politseinikud saavad suuresti ise otsustada, kuidas nad mingid menetlustoimingud läbi viivad. See tähendab seda, et politseinikud otsustavad ise, mida nad sündmuskoha läbivaatusel uurivad: milliseid jälgi ja kuidas mõõdavad. Seetõttu saab lähtuda sellest, et sündmuskoha vaatlus on teostatud korrektselt. Et seda eeldust ümber lükata, tuleks ära näidata, mida tehti valesti. Menetlusalune isik seda kohtu hinnangul ei näita. Väide, et lumevabal niiskel asfaldil olid mingisugused pidurdusjäljed, ei ole veenev. On igati loogiline, et sellisel pinnasel niisuguseid jälgi ei olnud. Seetõttu ei saanud politseinikud neid ka vaadelda ja talletada.
  5. Ka ei saa M. Ukkuri poolset menetlusõiguse rikkumist tuletada sellest, millal kuulati üle mõningad tunnistajad – nimelt üritab menetlusalune isik seda väita, viidates sellele, et M. Ukkur olevat ülekuulamisi viinud läbi meelevaldses järjekorras (tl 174–174 pöördel). Seadused ei sätesta, kuna ja millises järjekorras kohtueelses menetluses ülekuulamised toimuma peavad. Selle otsustab menetleja ise, pidades silmas oma töökoormust, menetlusressursi säästlikku kasutamist, menetlustaktikalisi kaalutlusi jms.
  6. Ka ei ole alust näha menetlusõiguse rikkumist M. Ukkuri poolse väidetava haiguslehel menetlemise kestel (tl 174–174 pöördel). Esiteks selgitab kohus, et menetlusseadustest ei tulene seda, et menetleja ei saa menetlustoiminguid läbi viia siis, kui ta on haige. Niisiis tuleb vastav väide juba üksnes seetõttu ebaolulisena kõrvale jätta. Teiseks aga juhib kohus tähelepanu M. Ukkuri selgitustele, et ta ei mäleta enam täpselt, millal ta pärast haigust tööle tagasi pöördus ja millal ta mingid menetlustoimingud tegi. Tulenevalt ülal öeldust pole see aga ka oluline. 6
(18)4-16-4260
  1. Samuti ei ole alust jaatada menetlusõiguse rikkumist F.O väidete alusel, et ajaks, mil F.O läks M. Ukkuri juurde (
  2. aprill 2016), oli viimasel väärteoprotokoll juba valmis kirjutatud (tl 174 pöördel). M. Ukkur väitis F.O-le vastu, et väärteoprotokolli koostas ta koos F.O-ga (tl 174 pöördel). Isegi kui M. Ukkuril oligi protokoll eelnevalt osaliselt valmis kirjutatud, ei kujuta see endast menetlusõiguse rikkumist. Niisugune protokolli osaline eelnev valmis kirjutamine võib olla põhjendatav oma töö efektiive korraldamisega. Nimelt võib menetleja varasemas menetluses kogutud tõendite alusel lähtuda eeldusest, et menetlusalune isik on teo toimepanemises süüdi: selline kahtlus ju ongi aluseks, et keegi kuulutatakse menetlusalusaluseks isikuks. Seetõttu valmistab ta ette väärteoprotokolli kavandi. Kui menetlusaluse isiku ülekuulamise käigus ilmnevad mingid asjaolud, mis menetleja arusaama muudavad, on võimalik see kavand kõrvale jätta. Oluline on see, et M. Ukkur oli (ka) pärast F.O ülekuulamist veendumusel, et F.O on väärteo toimepanemises süüdi ja koostas sellesisulise väärteoprotokolli.
  3. Menetlusalune isik on väitnud ka seda, et M. Ukkur korjas sündmuskoha vaatlust tehes maast üles ühe killu. See võiks tõepoolest menetluslikult oluline olla, kuivõrd seaks kahtluse alla avarii toimuise detailid (vt käesoleva otsuse p 37) ja seetõttu võiks see olla tähtis ka F.O vastutuse seisukohalt (vt käesoleva otsuse osa C). Kohus siiski leiab, et killu ülesvõtmisest M. Ukkuri poolt lähtuda ei saa. M. Ukkur selgitas kohtus, et tema kogenud politseinikuna ei korja kunagi midagi sündmuskohalt üles. Seega on tegemist F.O pelga väitega, millele ei viita miski muu. On võimalik, et F.O mäletab midagi valesti või nägi midagi valesti.
  4. F.O on toonud välja ka selle, et väärteoprotokolli originaal erineb temale antud koopiast: nimelt on originaali viimasel real formuleeringu „Osales (tõlk/kaitsja)“ taga F.O poolt kirjutatud lause „Protokolli sisuga nõus ei ole, kuna arvestati teise poole ütlusi /allkiri/“, koopial aga seda pole. Kohtuvälise menetleja esindaja K. Karm selgitas kohtuistungil, et viidatud erinevus on seletatav sellega, et väärteoprotokolli tutvustatakse menetlusalusele isikule pärast seda, kui originaal on kopeerpaberilt eemaldatud (tl 173). Seega on kõigiti loogiline politseiametniku seisukoht, et F.O kirjutas lisarea originaalprotokollile pärast originaali kopeerpaberilt eemaldamist ja temale näitamist ise juurde. Võimalikku politsei poolset tõenditega manipuleerimist ei saa võimalikuks pidada ka seetõttu, et tegu on F.O käekirjaga (mida ei eita ka menetlusalune isik ise): lisarida ei saanud kirjutada mõni politseinik. Viimaks ei suuda kohus mõista ka seda, mis huvi oleks olnud kellelegi politseist midagi sellist originaalprotokollile kirjutada. Seega ei saa ka originaalprotokolli ja koopia erinevuses teineteisest näha menetlusõiguse rikkumist. F.O poolt esitatud koopia väärteoprotkollist tuleb menetlusalusele isikule tagastada.
  5. Menetlusõiguse rikkumist ei saa tuletada ka F.O väitest, et sõiduki vaatlusprotokollidel puudusid politseinike allkirjad. Protokolli koostanud M. Ukkuri allkiri on nii Opeli (tl 93) kui ka Volkswageni (tl 97) vaatlusprotokollil.
  6. Menetlusalune isik on sisuliselt terve menetluse kestel leidnud korduvalt, et sündmuskoha pildistamine ei olnud korrektne: fotod tehti liiga hilja ja neilt ei ilmne piisavalt teavet. Selliste seisukohtadega ei saa nõustuda.
  7. Fotode tegemise täpne aeg ei ole teada. See aga pole ka oluline. Kohus kordab, et menetleja lähtub mõistlikust ressursikasutusest, seab omale prioriteedid ja paneb paika tööde järjekorra. See tähendab, et ta otsustab menetlustoimingute tegemise aja ja erinevate 7
(18)4-16-4260 menetlustoimingute tegemise järjekorra ise. M. Ukkur selgitas kohtuistungil, et tegi erinevad toimingud nii, nagu seda võimaldas teha tööde tegemiste järjekord (tl 175). Kohtul ei ole alust eeldada, et fotode tegemise hetkeks oli sündmuskoht teistsugune kui ta oli seda momendil, mil politseinikud avariipaika jõudsid. Muu hulgas pole võimalik tugineda sellele, et fotod oleks pidanud tegema valges. Sündmus leidis aset veebruaris. Politseinikud jõudsid kohale pärast kella kuut õhtul. Seega valitses pimedus juba politseinike saabudes. Ka ei saa väidetava fotografeerimisega viivitamise osas viidata sellele, et sündmuskohal olnud suunatule killud, mis on fikseeritud fotodel nr 4 ja 9, võisid teiste autode sõitmise tõttu algsest asukohast mujale liikuda. Fotol nr 4 on näha, et tulekillud on mõni meeter Volkswagenist eemal sõidutee vasakpoolsel osal (kesklinna poolt vaadates). F.O kaitseväide on aga see, et killud võisid algselt olla tee parempoolsel osal. Kohtu hinnangul ei ole kuigivõrd usutav see, et autod paiskaksid kildudest üle sõitmise korral killud kõrvale. Pigem võiks olla võimalik see, et killud kanduksid sõiduhoo tõttu edasi, jäädes samale teepoolele. Kindlalt aga välistab sellise võimaluse asjaolu, et killud on ühes kohas koos. Kui erinevad autod oleks nad algsest asukohast eemale paisanud, ei oleks nad maandunud üksteise kõrvale. Seega pole oluline, millal fotod täpselt tehti: neil on jäädvustatud sündmuskoht sellisena, nagu politseinikud selle eest leidsid.
  1. Ka ei saa olla päri väitega, et sündmuskohast politsei poolt tehtud fotodel pole piisaval määral infot. Eeskätt toob menetlusalune isik välja, et fotodel pole näha lumel olnud jälgi ja et neilt ei tulene piisavalt arusaadavalt autode vigastused. Lumele jäetud autoratta jäljed on selgelt näha esimeselt, kolmandalt ja neljandalt fotolt (tõsi, kohtutoimikus olevad mustvalged koopiad fotodest on suhteliselt kehva kvaliteediga – seda aga ei saa öelda väärteotoimikus olevate värvifotode kohta). Ka on fotodelt näha, millised olid sõidukite vigastused. Kuuendal fotol on fikseeritud Volkswageni vasak esiosa: tiiva esimene osa on mõlkis ja värv on osaliselt maas, stange on mõningal määral kahjustatud, suunatuli on katki. Opeli kahjustused on näha kaheksandal fotol: parema tiiva tagumine osa on mõlkis ja mõningad vigastused on ka parema esiukse esimesel osal.
  2. Eelöeldu selgitab ka seda, miks ei võtnud kohus vastu F.O poolt menetluse erinevatel etappidel esitada püütud fotosid: toimikus olevatel fotodel on kogu vajalik info olemas. Ka ei nõustu kohus F.O viidetega sellele, et politsei fotod ei kajasta kokkupõrke jälgi objektiivselt (vt nt F.O poolt
  3. augusti 2016 kuupäevaga dateeritud ja
  4. septembril 2016 kohtusse jõudnud dokumendi lk 4 (tl 126), samuti
  5. novembril 2016 (seega juba pärast kohtulikku uurimist) kohtule saadetud e-kirja (tl 181–182)). F.O väiteid ei oleks tema fotod kinnitada saanud. Seda eeskätt seetõttu, et ei ole võimalik teha kindlaks, kuna fotod tehtud on: isegi kui fotodel oleks ilmnenud teistsugused vigastused, kui politsei tehtud piltidel, ei oleks see praeguses asjas midagi tõendanud. Teiseks ilmneb ka F.O erinevatest selgitustest, et tema hinnangul erinevad tegelikud vigastused politsei poolt tehtud piltidel jäädvustatutest n-ö mikroskoopilises määras. Kohus aga ei pea võimalikuks hakata analüüsima näiteks seda, kas mõni väidetav kriimustus on tegelikult hoopis määrdumisjälg. Kokkuvõttes ei ole kohtul mingit alust kahelda selles, et politsei poolt vahetult pärast avariid tehtud fotod kajastavad sõidukitel olnud vigastusi adekvaatselt. See tähendab, et menetlusaluse isiku esitatud fotodel ei ole väärteoasja lahendamise seisukohalt tähtsust. Tähtsust mitte omavad tõendeid kohus aga tulenevalt VTMS § 31 lg-st 1 ja KrMS § 2861 lg-st 1 vastu ei võta. (B)
  6. veebruaril 2016 aset leidnud sündmuse asjaolud 8
(18)4-16-4260
  1. Järgnevalt toob kohus kõigepealt välja, milline sündmus leidis tema hinnangul
  2. veebruaril 2016 kella 18.12 paiku Valgas Võru 45 juures aset ja põhjendab seejärel, miks ta sündmuse sellisel viisil tuvastas.
  3. Volkswagenit juhtinud F.O sõitis mööda Võru tänavat kesklinnast eemale. Tema järel sõitis reisibuss, mida juhtis A. K. Nende järel liikus E. B. juhitud Opel. F.O soovis sõita Võru 45 maja juurde hoovi. Selleks oli tal tarvis teha vasakpööre. Ta vähendas enne Võru 45 juurde jõudmist oma liikumiskiirust ja pani sisse vasaku suunatule. A. K. sai aru, et tema ees sõitev auto soovib ära pöörata ja vähendas oma kiirust ning jäi lõpuks seisma. Menetlusalune isik nägi tahavaatpeeglist bussi aeglustumist ja seiskumist ning veendus seeläbi, et bussijuht on tema manöövrisoovist aru saanud. Küll aga ei teadvustanud endale F.O soovi ära pöörata E. B. , kes alustas bussi seiskumisel bussist möödasõitu: E. B. ei olnud F.O auto olemasolust bussi ees teadlikki. Hetkel, mil E. B. oli juba liikunud bussist mööda sõitmiseks vastassuunavööndisse, alustas F.O vasakule pööramist. F.O E. B. auto lähenemist ei märganud. E. B. nägi F.O talle ette keeramas hetkel, mil ta oli bussi kõrval. Volkswagenit märganuna üritas E. B. kokkupõrget vältida ja pööras seetõttu vasakule. Selle pöörde tõttu sõitis E. B. auto vasakpoolsete ratastega mõni meeter enne Võru 45 sissesõiduteed sõidutee ääres olevale lumele. Võru 45 sissesõidutee juures toimus siiski kokkupõrge: kollideerusid E. B. auto parem külg ja F.O auto vasakpoolne esiosa. Kokkupõrge leidis aset mõlema juhi suhtes vastassuunavööndis. Volkswagen oli avarii hetkel risti või vähemalt diagonaalis teega: esiosa oli lähenemas sõidutee äärele ja tagaosa oli üsna tee telgjoone lähedal. Opel oli kokkupõrke momendil vasakpoolsete ratastega lumevallis või lumest puhtaks lükatud Võru 45 sissesõiduteel, parempoolsed rattad aga asusid sõiduteel vastassuunavööndis. Pärast kokkupõrget liikus F.O auto veel umbes paar meetrit edasi ja jäi siis sõidutee suhtes diagonaalselt seisma: esimesed rattad asusid Võru 45 sissesõiduteel, tagumised aga sõiduteel. E. B. auto liikus edasi: mõni meeter veel vasakud rattad lumel, kuni jõudis kõigi ratastega tagasi sõiduteele, kust liikus pärisuunavööndisse ja jäi tee ääres seisma.
  4. Eeltoodud sündmuste käigust on mitmed asjaolusid väljaspool vaidlust: a) Asjaolu, et F.O sõitis mööda Võru tänavat kesklinnast eemale, tõendavad menetlusaluse isiku, A. K. , L. V. ja E. B. ütlused ning sündmuskoha vaatluse protokoll; b) Et menetlusaluse isiku taga sõitis A. K. juhitud reisibuss, kinnitavad samuti F.O , A. K. , L. V. ja E. B. ütlused ning sündmuskoha vaatluse protokoll; c) Ka E. B. lähenemist A. K. juhitud bussi tagant kinnitavad F.O, A. K. , L. V. ja E. B. ütlused ning sündmuskoha vaatluse protokoll; d) Fakti, et F.O soovis pöörata Võru 45 maja juurde, tõendavad menetlusaluse isiku, A. K. , L. V. ja E. B. ütlused; e) Asjaolu, et F.O aeglustas Võru 45 lähedal ja pani sisse vasaku suunatule, kinnitavad menetlusaluse isiku, A. K. ja L. V. ütlused; f) Et A. K. seisma jäi, on tuvastav A. K. , F.O ja L. V. ütluste alusel; g) Seda, et F.O veendus selles, et A. K . sai tema ärapööramissoovist aru, tõendavad menetlusaluse isiku ütlused; h) Et E. B. ei olnud bussi ees olevast autost teadlik, kinnitavad E. B. ütlused; i) Fakt, et menetlusalune isik enne kokkupõrget E. B. autost teadlik ei olnud, on tuvastatav F.O ütluste kaudu; j) Et kokku põrkasid Opeli parem külg ja Volkswageni vasakpoolne esiosa, tõendavad F.O, E. B. ja M. Ukkuri ütlused, sündmuskohast tehtud fotod ning sõidukite vaatlusprotokollid. 9
(18)4-16-4260
  1. Küll aga lahknevad erinevate isikute seisukohad selles, kus täpselt kokkupõrge aset leidis ja milline see kollisioon detailselt välja nägi. F.O versioon avariist on järgmine. E. B. sõitis bussist mööda ja soovis uuesti reastuda pärisuunavööndisse. Siis aga märkas ta pärisuunavööndis olnud F.O autot, mispeale ta tõmbas rooli äkiliselt vasakule. Et E. B. sõitis ülikiiresti, tõusid tema auto parempoolsed rattad järsu rooliliigutuse tõttu õhku. Just need õhus olevad rattad tabasid F.O autot. F.O sõiduk paiskus pärast kokkupõrget vastu tee parempoolset äärt, misjärel tõmbas menetlusalune isik rooli vasakule ja sõitis Võru 45 sissesõidu juurde. E. B. aga sõitis pärast kollisiooni vasakute ratastega vasakpoolsesse teeäärsesse lumevalli ja siis uuesti tagasi teele.
  2. Et avarii toimus menetlusaluse isiku versioonis kirjeldatu kohaselt, ei ole kohtu hinnangul võimalik.
  3. Esiteks ei saa nõustuda F.O ja osaliselt ka A. K . poolt väljendatud arusaamaga, et E. B. sõitis ülikiiresti.
  4. Kõigepealt osutab kohus sellele, et inimese silm pole kuigivõrd usaldusväärse auto sõidukiiruse kindlaks tegemise indikaator: seda eriti olukorras, kus auto liikumist ei ole võimalik pikemat aega rahulikult jälgida, vaid see üritatakse tuletada sellest, kuidas käitus auto peale kiiruse hindaja jaoks täiesti ootamatut kokkupõrget. Niisiis tuleb sõidukiirusele antud subjektiivsesse hinnangusse suhtuda juba iseenesest kriitiliselt.
  5. Objektiivsed tõendid lükkavad aga niisuguse hinnangu kindlalt ümber. Kui E. B. oleks sõitnud linnas lubatavat kiirust (50 km/h) oluliselt ületades, poleks E. B. auto poolt lumele jäetud jäljed saanud olla sellised, nagu nad sündmuskohast tehtud fotodelt nähtuvalt on. Esimeselt fotolt on näha, et lumel olev rattajälg algab mõni meeter enne Võru 45 sissesõiduteed. Fotolt nr 4 nähtub, et rattajälg lõpeb mõni meeter pärast Võru 45 sissesõiduteed. Seega tegi E. B. oma autoga n-ö poogna: sõitis korraks vasakpoolsete ratastega lumele ja siis tagasi teele. Sellist lühikest „sisselõiget“ lumele poleks olnud võimalik teha, kui E. B. auto oleks sõitnud ülimalt kiiresti. Seda seetõttu, et suure kiiruse tõttu oleks auto pidanud viibima lumel kauem ja kui „poogen“ olekski lumele joonistunud, oleks see olnud oluliselt laugjam (ehk pikem) kui ta praegu oli. Lisaks oleks olnud kaheldav, kas juht oleks sedavõrd kiiresti sõites üldse oma auto üle kontrolli säilitanud ja kas ta oleks suutnud sellist kontrollitud „sisselõiget“ teha. Väga suurt sõidukiirust ei saa tuletada ka sellest, et Opel oli suuteline tee äärset lumevalli läbima. Nimelt nähtub fotodelt, et lumevallid ei olnud kuigivõrd kõrged: seega ei eeldanud nende läbimine ülimalt suurt sõidukiirust. Lisaks polegi „läbimine“ kõige õigem termin: pigem on auto sõitnud lume peal ja jätnud jälje lume ülemisse kihti.
  6. Samuti ei saa ülisuurt kiirust tuletada F.O väidetest, et E. B. tabas tema autot oma auto ratastega, mis olid õhus, õhku aga sattusid need rattad tänu Opeli väga suurele liikumiskiirusele. Esiteks on võimalus, et auto sõidab ühe poole rattad mitmekümne sentimeetri kõrgusel õhus, kaduvväike, et mitte öelda olematu. Järsu roolipöörde tõttu ei satu autorattad õhku: olenevalt muudest asjaoludest muudab auto seetõttu liikumissuunda, libiseb endises suunas edasi või paiskub üle katuse. Ka ei saa rattad õhus sõitmise versiooni tuletada Volkswageni vigastustest. Nimelt üritab F.O kohtu arusaama kohaselt väita, et kuivõrd vigastused olid esitiival tõsisemad kui stangel, pidi Opel tabama Volkswagenit nii, et puudutas vaid sõiduki esiotsa ülemist osa (esitiiba) – ja see sai toimuda vaid nii, et Opeli rattad olid õhus. Kohus juhib tähelepanu sellele, et vigastused olid ka Volkswageni stangel: 10
(18)4-16-4260 see ilmneb selgelt nii fotolt nr 6 kui ka F.O poolt kohtuistungil antud vastustest kohtuvälise menetleja esindajale, kus ta tunnistab kriimustuste olemasolu stangel (tl 145). Miks olid vigastused stangel väiksemad kui esitiival, on võimalik seletada näiteks sellega, et Volkswageni esitiivale tekitas vigastused Opeli eenduv rattakoobas.
  1. Viimaks ei viita E. B. poolsele lubatud asulasisese kiiruse ületamisele ka A. K. väide, et kui Opeli kiirus oleks olnud 50 km/h, oleks ta saanud igal juhul õigeaegselt pidama. Ajavahemik, mis jäi E. B. poolse F.O märkamise ja kokkupõrke vahele, oli väga lühike. Ka autode vahemaa oli sellel momendil väga väike. Juba ainuüksi selleks, et sõidukijuht jõuaks reageerida, kulub mõningane aeg ja selle aja jooksul sõidab auto edasi. 50 km/h sõites läbib auto selle ajavahemiku jooksul keskmiselt u 14 m (http://www.liikluskasvatus.ee/taiskasvanud/teemad/autojuhile-ja-soitjale/kiirusmaanteel/soidukiirus-ja-pidurdusteekond/). Ka pidurdamine ise ei toimu 50 km/h liikudes momentaanselt: sõltuvalt auto ja rehvide korrasolekust ning teeoludest läbib auto enne seiskumist u 14–97 meetrit (samas).
  2. Lisaks on menetlusaluse isiku versioon ebaloogiline ka lähtuvalt neist aspektidest, mis ei ole seotud E. B. väidetava liiga kiiresti sõitmisega.
  3. Esiteks pole usutavad F.O väited selle kohta, kuidas liikusid autod pärast kokkupõrget. Kõigepealt jääb arusaamatuks, kuidas pidi väidetavalt pärast pärisuunas toimunud kokkupõrget jõudma E. B. auto vastassuunavööndi kõrval olevale lumevallile. Kui kollisioon oleks leidnud aset pärisuunavööndis, ei oleks Opel saanud teha sedavõrd sujuvat poognat kokkupõrkekohast niivõrd palju vasakul pool (liikumissuuna suhtes). Kui auto olekski kokkupõrke ja/või E. B. reaktsiooni tõttu vasakule liikunud, ei oleks see olnud selline sujuv liikumine, millele viitavad lumel olevad jäljed. Ka ei ole loogiline F.O väide selle kohta, kuidas liikus pärast kokkupõrget tema auto. F.O sõnul tahtis ta vahetult enne kokkupõrget pöörama hakata ja asus veel oma sõidusuunas. Seega pidanuks F.O auto tema versiooni paikapidavuse korral olema veel enam-vähem teega paralleelselt (st auto ei oleks tohtinud olla ei diagonaalselt, saati siis risti teega). Niisugusel juhul aga ei oleks auto liikunud sellisesse lõppasendisse, nagu ta liikus: auto oleks pigem jäänud pidama kuhugi pärisuunavööndisse. Ei ole võimalik uskuda väidet, et paralleelselt teega olnud auto paisati vastu parempoolset lumevalli ja siis liikus ta kuidagi (osaliselt inertsi jõul ja osaliselt juhi tegevusel) vasakpoolsesse teeserva, jäädes teega risti pidama.
  4. Teiseks on see versioon ebausutav tulenevalt jälgede ja autode paiknemisest Võru 45 sissesõidu suhtes. Jälg lumel algas mitu meetrit enne sissesõitu. Seega pidi F.O versiooni järgne kokkupõrge leidma aset tunduvalt enne sissesõitu. Seda seepärast, et see toimus pärisuunavööndis ja Opel pidi kõigepealt pärast kokkupõrget sõitma mõnda aega vastassuunavööndis, et jõuda tee vasakpoolse ääreni (sõidusuuna suhtes). Niisiis pidi kollisioon F.O versiooni järgi aset leidma Võru 45 sissesõidust küllaltki kaugel. See aga on vastuolus F.O ütlustega selles osas, et ta oli kokkupõrke toimumise hetkel parajasti Võru 45 juurde sisse pööramist alustamas.
  5. Viimaks ei ole usutav ka see, et ühest sõidukist mööda sõitnud juht sõidab selle sõiduki, millest ta mööda sõitis, ees olevale pärisuunavööndis paiknevale sõidukile tagant sisse. Möödasõit on ohtlik manööver ja seda sooritav juht on üldjuhul manöövrile keskendunud ning tähelepanelik; teisiti võiks olukord olla nt juhul, kui möödasõitja on purjus, üliväsinud, nutitelefoniga töötamisele keskendunud vms. Seetõttu jälgib möödasõitja reeglina hoolega oma sõiduki ees toimuvat. See aga tähendab seda, et ta märkab selle sõiduki, millest ta mööda 11
(18)4-16-4260 sõitis, ees olevat pärisuunas paiknevat objekti piisavalt aegsasti, et sellele mitte otsa pöörata. Puuduvad igasugused andmed, mis annaks alust eeldada, et E. B. oli möödasõitu tehes sedavõrd tähelepanematu, et ta oleks sõitnud otsa pärisuunavööndis olnud autole.
  1. Eelöeldust nähtub, et ainumõeldav on kohtuvälise menetleja ja E. B. versioon juhtunust: möödasõidul olnud E. B. auto põrkas kokku F.O autoga, mille juht oli E. B. märkamata keeranud vastassuunavööndisse. (C) Materiaalõigsulik hinnang juhtunule
  2. F.O on karistatud

§ 223

lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. F.O puhul tuleb kõne alla vastutus selle eest, et ta rikkus liiklusnõudeid mootorsõidukijuhina ja tekitas seeläbi teisele isikule varalise kahju. 52. F.O toimetas roolis olles Volkswagenit mootori jõul edasi ehk menetlusalune isik oli tulenevalt

§ 2

p-st 19 ja 40 mootorsõiduki juht

§ 223lg 1 mõttes.

  1. F.O tekitas autot juhtides E. B. varalise kahju: autol tekkisid vigastused, mis olid vaja ära parandada. F.O teo ja E. B. tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos -reegli mõttes: kui F.O ei oleks oma manöövrit teinud, ei oleks kokkupõrget aset leidnud ega E. B. kahju tekkinud. Küsitav on aga see, kas seda kahju saab F.O-le omistada ka normatiivselt. Et see küsimus on tihedalt seotud F.O poolse liiklusnõuete väidetava rikkumisega, vastab kohus sellele allpool.
  2. Liiklusnõuete rikkumisena on F.O-le heidetud väärteootsuses ette

§ 14

lg 2, § 17 lg 5 p 3, § 33 lg 2 p 8 ja § 39 lg 1 vastu eksimist.

§ 14

lg 2 sätestab, et iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

§ 14

lg 2 kujutab endast üldist normi, mis paneb liiklejatele kohustuse olla hoolikas. Rangelt võttes pole selle sätte olemasolu juriidiliselt vajalik, sest hoolsuskohustuse (kas üldise või spetsiifilise) saab tuletada ka karistusseadustiku (KarS) §-st 18 ja ettevaatamatusdeliktide olemasolust ning olemusest, nagu õigusdogmaatikas tehtud ongi. Seda üldist hoolsuskohustust konkretiseerivadki

§ 17

lg 5 p 3, § 33 lg 2 p 8 ja § 39 lg 1.

§ 17

lg 5 p 3 sätestab, et juht peab andma vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile teed.

§ 33

lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

§ 39

lg 1 järgi peab suunamärguande andnud juht veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu. Niisiis saab öelda, et piisavalt hoolikas ei ole selline juht, kes ei veendu enne vasakpöörde tegemist selles, et temast ei sõideta mööda, ja sõidab seepärast möödasõidul olijale ette. Tuvastatud faktilised asjaolud näitavad üheselt, et kõne alla tuleb üksnes F.O vastutus ettevaatamatusdelikti eest (mis on KarS § 15 lg 3 järgi võimalik): menetlusalusel isikul ei olnud liiklusohu, saati siis liikluskahju tekitamise tahtlust. Seetõttu tulebki analüüsida, kas F.O rikkus enne vasakpöörde alustamist kohustust veenduda oma manöövri ohutuses. 55. Kohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Võru 45 juurde sõitmiseks vastassuunavööndisse pööramine kujutab endast

§ 2p 37 kohaselt manöövrit. F.O ei teinud endale vahetult enne selle manöövri alustamist (st enne seda, kui ta pööras 12

(18)4-16-4260 vastassuunavööndisse) selgeks, et tagant läheneb talle E. B. Pole võimalik teha kindlaks, miks menetlusalune isik sellest asjaolust teadlikuks ei saanud: kas seetõttu, et ta vahetult enne ära pööramist üldse taha ei vaadanud (peegli abil või pead pöörates), vaatas küll taha, aga oli sedavõrd keskendunud bussi silmas pidamisele, et ta Opelit tähele ei pannud, või oli põhjus milleski muus. Täpne põhjus aga ei olegi oluline: tähtis on see, et F.O jättis läheneva E. B. tähele panemata. 56. F.O ei saa tugineda ka

§ 51

lg 3 p-le 2, mille kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks. Nimelt ei saa menetlusalune isik väita seda, kuivõrd ta pani suunatule piisavalt aegsasti sisse, ei tohtinud E. B. temast mööda sõita. VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 sätestavad -põhimõtte ja selle põhimõtte alusel tuleb tõepoolest lähtuda sellest, et E. B. poolse bussist möödasõidu alustamise hetkeks F.O auto vasak suunatuli juba põles. See aga ei muuda olematuks juhi kohustust lähtuda

§ 33

lg 2 p-st 8: ka põleva suunatulega auto juht peab enne vasakule pööramist tegema muu hulgas kindlaks selle, ega keegi pole temast (liikluseeskirju rikkudes) möödasõitu alustanud. Siin ei ole vastuolu nn usalduspõhimõttega, mille kohaselt võib iga liikleja eeldada, et teised liiklejad käituvad õiguspäraselt (vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.2). Nimelt kujutab

§ 33

lg 2 p 8 endast (eri)regulatsiooni, mis liiklusmanöövrite puhul usalduspõhimõtte vähemalt suures ulatuses mittekohaldatavaks muudab. Ka nt „usaluspõhimõtte kodumaal“ Saksmaal on asutud käesolevaga suhteliselt sarnast probleemi vaagides samasugusele seisukohale, kui on leitud, et vasakule pöörata sooviv juht peab ka möödasõidukeelutsoonis veenduma selles, et mõni auto ei ürita temast mööda sõita, kuivõrd möödasõidukeelust kinni pidamist pole võimalik eeldada (Burmann – Burmann/Heß/Hühnermann/Jahnke/Janker. Straßenverkehrsrecht.

  1. Auflage. Straßenverkehrsordnung, § 9/24).
  2. Kaebuses on õigesti viidatud sellele, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Seda tuleb teha seepärast, et teise osapoole käitumine võib väärata tekitatud tagajärje omistamise menetlusalusele isikule: nt seetõttu, et kahju kandnud isiku õigusvastane käitumine tegi kahju tekkimise ette nägemise kahju tekitajale (st menetlusalusele isikule) võimatuks ja/või kahju kandnud isik asetas oma õigushüved oma õigusvastase käitumisega ise ohtu. Kuidas tuleb hinnata E. B. käitumist ja milline on selle tähendus F.O vastutuse jaoks, on kohtu hinnangul käesoleva väärteoasja kõige olulisemad ja keerulisemad küsimused.
  3. E. B. käitumine võinuks välistada F.O vastutuse kõigepealt juhul, kui E. B. oleks sõitnud ülimalt kiiresti. Sellisel juhul oleks ehk võinud öelda, et F.O ei oleks olnud kuidagi võimalik E. B. lähenemist märgata, mistõttu poleks liiklusohu tekitamine vastassuunavööndisse pöörates olnud F.O jaoks ettenähtav. Kui aga tagajärg pole ette nähtav, ei tule isiku vastutus kõne alla: vt KarS § 18 lg
  4. Ülal leidis aga kohus, et E. B. ei kihutanud. Seega oli läheneva E. B. auto märkamine menetlusalusele isikule objektiivselt kõigiti võimalik.
  5. Siiski leiab kohus, et E. B. käitumine ei olnud korrektne muul põhjusel. Nimelt rikkus E. B.

§ 51

lg 3 p-de 2 ja 3 nõudeid, mis määravad, et enne möödasõidu alustamist peab juht vastavalt veenduma, et samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks ja et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 13

(18)4-16-4260 60. E. B. leidis kohtus ütlusi andes, et ta veendus möödasõidu ohutuses. Selline E. B. enda hinnang oma tegevuse õiguspärasusele on kohtu meelest väär. E. B. selgitas, et ta püüdis bussi taga liikudes aru saada, kas bussi ees midagi on. Ometigi ta F.O sõidukit ei märganud. Kohtu hinnangul ei saa E. B. tugineda väitele, et kui F.O oleks olnud tee keskosa lähedal, nagu vasakule pöörama hakkav sõiduk olema peab (

§ 48lg 1), oleks ta F.O näinud.

E. B. ei teadnud, kas bussi ees midagi oli või mitte. Seega ei saanud ta usalduspõhimõttele tuginedes lähtuda sellest, et bussi ees pole vasakule pöörata soovivat sõidukit, sest niisugune sõiduk oleks pidanud olema t ee telgjoone kõrval. Nimelt võis keskmisest mootorsõidukist laiema bussi ees olla n-ö mida iganes: nt teel kõndiv või jooksev jalakäija või loom, mingid esemed, mingi rikke tõttu aeglaselt ja ebaühtlaselt edasi liikuv sõiduk, n-ö sinka-vonka sõitev purjus juhiga masin vms. Oluline on see, et E. B. ei saanud bussi ebahariliku liikumise tõttu – aeglustamine ja seisma jäämine – lähtuda sellest, et kõik on korras ja bussist mööda sõitmine kellelegi mingit ohtu ei kujuta. Ka tuleb arvesse võtta seda, et sündmus leidis aset keskmisest halvemate valgusolude korral (pime või vähemalt hämar talvine aeg) ja et tänava ääres olid lumevallid, mis tegid sõidutee tavalisest kitsamaks (mis omakorda tähendab seda, et oli suurenenud tõenäosus, et sõiduteel olev potentsiaalne ohustatud objekt satub mingil põhjusel vastassuunavööndisse). 61. Isegi kui leida, et praegusel juhul tuleb kõik muud võimalikud käesoleva otsuse eelmises punktis näitlikult üles loetletud ohuallikad kõrvale jätta ja lähtuda üksnes realiseerunud ohust – kokkupõrge toimus seetõttu, et F.O keeras liikluseeskirjade vastu eksides E. B. ette – , ei saa E. B. käitumist F.O vastutust analüüsides ikkagi korrektseks pidada. Nimelt ei ole võimalik teha kindlaks, kas F.O oli vahetult enne ärapööramist tee telgjoone lähedal või mitte: erinevate isikute ütlused on selles osas vastuolulised. -põhimõttest lähtuvalt tuleb eeldada F.O kasuks, et ta oli tee telgjoone lähedal. Sellisel juhul oleks E. B. poolne

§ 51lg 3 p-de 2 ja 3 rikkumine ilmne.

62. E. B. oli mitu varianti, kuidas õiguspäraselt käituda. Näiteks oleks ta võinud seista ja oodata, kuni buss uuesti liikuma hakkab (vähemalt konkreetses situatsioonis ei oleks niisugune ootamine olnud selle pikkuse tõttu juhile „üle jõu käiv“, sest F.O oleks peagi ära pööranud ja A. K. oleks edasi sõitnud). Ka on mõeldav see, et Opeli juht oleks auto peatanud, lülitanud sisse auto ohutuled ja väljunud, et uurida, mis bussi ees toimub. Ehk oleks hoolimata

§ 51lg-st 3 olnud lubatav ka see, kui E.

B. oleks hakanud sõitma bussist mööda väga aeglaselt ja tähelepanelikult: nii, et tal oleks olnud võimalik auto sama hästi kui koheselt peatada; see eeldab loomulikult seda, et vastassuunavöönd oli piisavalt hästi näha ja et sealt ei lähenenud sõidukeid. Et mõningaid eelmainitud käitumisviisidest ilmselt enamik liiklejaid ei kasutaks, ei tähenda seda, et neid tegusid ei saa liiklejatelt oodata: hoolsuskohuse mõõdupuu pole mitte keskmine liikleja, vaid piisaval määral ettevaatlik liikleja. 63. E. B. käitus seega viisil, kus ta ei täitnud

§ 51lg 3 p 2.

Nimelt ei veendunud ei selles, kas samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks. See kohustus ei hõlma mitte vaid vahetult ees sõitva sõitva masinaga arvestamist, vaid kõigi selliste sõidukite arvesse võtmist, mis liiguvad mööda sõita sooviva sõiduki ees viimasele piisavalt lähedal, et nad oleksid möödasõidu tõttu vähemalt potentsiaalselt ohustatud (kindlasti kuulub sellesse kategooriasse sõiduk, mis asub vahetult selle sõiduki ees, mis liigub möödasõitu alustava masina ees). Ka rikkus E. B.

§ 51

lg 3 p 3: ta ei veendunud selles, kas tema möödasõit kedagi ei ohusta (nt mõnda bussi ees olla võivat objekti). E. B. üksnes lootis, et ehk on mingil põhjusel liiga aeglaselt sõitva ja peatuva bussi ees olev tee vaba ning tema möödasõit toimub õnnelikult. 14

(18)4-16-4260 64. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas E. B. selline rikkumine muudab võimatuks E. B. tekitatud kahju normatiivse omistamise F.O-le . Teisisõnu tuleb küsida, kas E. B. asetas enda õigushüved ise ohtu ja kas seetõttu tuleb jõuda järeldusele, et E. B. tekitatud kahju ei saa lugeda menetlusaluse isiku kätetööks. 65. Riigikohus on kannatanu enese ohustamist liikluses käsitelnud järgmistes lahendites: nr 31-1-63-03, 3-1-1-79-06, 3-1-1-23-13, 3-1-1-87-15. Neis leiti vastavalt lühidalt järgmist:
  1. a)kuivõrd jalakäija ületas sõiduteed vales kohas ja seadis end seeläbi ohtu, ei saa jalakäijale otsa sõitmist autojuhi poolt viimasele karistusõiguslikult ette heita;
  2. b)kuivõrd ei olnud välistatud võimalust, et peateel sõitnud autojuht liikus vastassuunavööndis ja seadis end seeläbi ohtu, ei saa sellele autole otsa sõitmist kõrvalteelt peateele keeranud autojuhi poolt viimasele karistusõiguslikult ette heita;
  3. c)kuivõrd ees sõitnud autoga kokku põrganud tagant lähenenud auto juht järgis kõiki liikluseeskirju, ei seadnud ta ennast mingil moel ohtu, mistõttu on karistusõiguslikult võimalik heita esimese auto juhile ette seda, et ta põhjustas valesti valitud sõidukiiruse tõttu kokkupõrke tagant tulnud autoga ja tekitas viimasele kahju;
  4. d)bussis reisinud inimene seadis ennast ise ohtu, sest jättis turvavöö kinnitamata; ometi ei välista see seda, et sellele reisijale tekitatud vigastused pannakse karistusõiguslikult hooletusest avarii tekitanud bussijuhi süüks: seda seetõttu, et ka turvavöö korrektse kinnitamise korral oleks vigastused tekkinud (viimast lahendit tuleb tõlgendada koostoimes Riigikohtu otsustusega mitte võtta tagasi saadetud ja süüdimõistmisega päädinud kriminaalasja uuesti menetlusse). 66. Eeltsiteeritud lahendite põhjal saab maakohtu hinnangul teha järgmised järeldused. 67. Otsused nr 3-1-1-63-03 ja 3-1-1-79-06 ei ole kohtu meelest asjasse puutuvad, kuivõrd nendes asjades välistas kannatanu ennast ohustav käitumine juba süüdistatava/menetlusaluse isiku poolse hoolsuskohustuse rikkumise: kokkupõrke aset leidmine ei olnud viimastele ette nähtav. Praegusel juhul on asi teisiti: E. B. rikkumine ei võtnud F.O-lt ei kohustust teha selgeks, ega keegi tagant ei lähene, ega muutnud ka selle selgeks tegemist võimatuks (vt ka käesoleva otsuse p 56). 68. Ka ei ole võimalik tõmmata asjakohaseid paralleele otsusega nr 3-1-1-23-13, sest selles otsuses analüüsiti juhtumit, kus teine liiklusõnnetuse pool Riigikohtu hinnangul ühtegi reeglit ei rikkunud ega end seeläbi ohtu ei asetanud. 69. Küll aga möönab kohus, et käesolevas asjas on mõningad sarnasused otsuse nr 3-1-1-8715 esemeks olnud juhtumiga. Selles otsuses analüüsitud teo eest jäi küll toimepanija vastutus püsima: seda aga üksnes seetõttu, et reegleid rikkunud reisija oleks ka reeglite mitte rikkumise korral kannatada saanud. Siin on lugu teisiti: kui E. B. poleks hakanud talle segases liiklussituatsioonis bussist mööda sõitma, ei oleks kokkupõrget toimunud ja tema auto poleks kahjustada saanud. 70. Et aga Eesti kohtupraktika on eneseohustamise osas napp ja õiguskirjandus praktiliselt olematu, peab kohus vajalikuks valgustada ka seda, kuidas suhtutakse sellesse temaatikasse Saksamaal – riigis, millele on viidatud ka Eesti väheses teemakohases õiguskirjanduses (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2010, VI/169). Saksmaal nimetatakse selliseid juhtumeid nõusoleva võõrkahjustuse (saksa k ) kaasusteks: isik asetab enda hüve ohtu ja see oht realiseerub kellegi teise poolt tekitatud kahjus. 15
(18)4-16-4260 71. Kuni 1960ndate aastate lõpuni ei peetud kannatanu enda rolli kahju tekkimises (sama hästi kui mitte kunagi) oluliseks: ohvri eneseohustamine või -kahjustamine ei vääranud teo toimepanija vastutust. Seejärel aga "avastati" kannatanu eneseohustamise instituut ja paarikümne aasta jooksul läks „pendel“ teise äärmusesse: ohvri eneseohustamine välistas teo toimepanija vastutuse väga tihti. Praeguseks on aga uuesti sellest teisest äärmusest eemaldutud ja tihtipeale leitakse, et kannatanu poolne enese ohtu seadmine ei välista kahju tekitaja vastutust (Puppe. Die Selbstgefährdung des Verletzten beim Fahrlässigkeitsdelikt. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2007, S. 247–248). Siiski on diskussioon äärmiselt terav ja on suisa leitud, et see teema kuulub karistusõiguse kõige enam vaieldavate probleemide kilda, mille puhul avaldatakse tihti diametraalselt erinevaid arvamusi ning tehakse sarnastes olukordades täiesti vastakaid otsuseid (Lasson. Eigenverantwortliche Selbstgefährdung und einverständliche Fremdgefährdung. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2009, S. 359; Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 6/190– 191). Olgu ka ära toodud mõned markantsemad näited Saksa kohtupraktikast:
  1. a)A, B, C ja D korraldavad tänaval illegaalse autovõidusõidu. B istub A kõrvalistmele ja D istub C kõrvalistmele. A ja C hakkavad vastavalt B ja D õhutuste saatel kihutama. Kiirused kasvavad väga suureks. A otsustab võtta ette väga riskantse möödasõidu asjasse mitte puutuva E autost. Selle käigus kaotab A auto üle juhitavuse ja paiskub teelt välja. Kõrvalistuja B sureb. Saksa Liidukohus mõistis 2008. a otsusega A B surma ettevaatamatus põhjustamises süüdi – seda hoolimata sellest, et B sai suurepäraselt aru, et ta asetas enda elu konkreetsesse surmaohtu (Neue Juristische Wochenschrift 2009, 1155 ff.).
  2. b)Üks vähestest ennesõjaaegsetest otsustest, kus kohus (toonane Riigikohus ( )) tugines kannatanu eneseohustamise kontseptsioonile, oli nn Memeli juhtum ( ). Üks laevakapten ( ) hakkas sõitma tormise ilmaga üle tänapäeva Leedus asuva Nemunase (saksa k Memel) jõe. Temaga soovisid kaasa minna mõned reisijad, keda kapten hoiatas selgelt ja tungivalt sõidu ohtlikkuse eest. Reisijad siiski jäid enda juurde ja kapten võttis nad peale. Jõge ületades läks laev ümber ja reisijad uppusid. Riigikohus mõistis 1923. a otsusega kapteni õigeks (kokkuvõte: Puppe. Die Selbstgefährdung des Verletzten beim Fahrlässigkeitsdelikt. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2007, S. 251).
  3. c)A astub B-ga suguühtesse, ehkki B on A -le eelnevalt teada andnud, et tal on AIDS. Baieri Ringkonnakohus ( ) mõistis 1990. a otsusega B A-le raske tervisekahjustuse tekitamise (AIDS-i nakatamine) katses õigeks (Neue Zeitschrift für Strafrecht 1990, 81 f.).
  4. d)A istub autosse, mida ta teab juhtivat alkoholijoobe tõttu juhtimiseks mittevõimelise B. B põhjustab avarii, milles A sureb. Väidetavalt on kaks sarnast juhtumit lahendatud diametraalselt erineval moel: Saksa Liidukohus olevat mõistnud juhi 1995. a otsusega kõrvalistuja surma ettevaatamatus põhjustamises õigeks (Puppe. Die Selbstgefährdung des Verletzten beim Fahrlässigkeitsdelikt. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2007, S. 251), aga Koblenzi Ringkonnakohus 2002. aastal süüdi (Otto. Grundkurs Strafrecht: allgemeine Strafrechtslehre. 7. Auflage, § 6/62).
  5. e)A istub B juhitud kastiauto kasti, kus puuduvad turvavööd. B teeb avarii ja A saab surma. Zweibrückeni Ringkonnakohus olevat B 1994. aastal A eneseohustamisele viidates õigeks mõistnud. Enamik kohtuid aga tegevat sellistes olukordades süüdimõistva otsuse (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 6/191). 72. Eelöeldu näitab, et selles valdkonnas on olukord Saksamaal üsna segane. Siiski leitakse tänapäeva õiguskirjanduses, et ohvri enese ohtu seadmine pigem ei vabasta tagajärje põhjustajat vastutusest (Gropp. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 4. Auflage, § 12/100). Otsustav 16
(18)4-16-4260 on see, millist kaalu kannatanu käitumine omab (Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  1. Auflage, § 15/685). Seega on otsustus lõppkokkuvõttes normatiivne.
  2. Kohus nõustub käesoleva otsuse eelmises lõigus tsiteeritud seisukohtadega: kannatanu enese ohtu seadmine ei väära seda, et tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit sellise tagajärje ära hoidmiseks ette nähtud hoolsuskohustust ja oht tõepoolest realiseerus – seetõttu on isik väärt karistust ja ta pääseb üksnes siis, kui ohvril oli tagajärje saabumisel väga suur roll. Liiklusavariide puhul peaks see üldjuhul tähendama seda, et kui kõik osapooled rikuvad mingeid liikluseeskirju ja asetavad ühest küljest nii oma õigushüved ohtu, aga teisalt tekitavad teistele pooltele kahju, ei tohiks tulemuseks olla mitte see, et kõik osapooled vabanevad teiste osapoolte eneseohustamise tõttu vastutusest – tagajärg peaks olema hoopis see, et iga osapool vastutab teisele liiklejale kahju tekitamise eest. Nii on olukord ka tsiviilõiguses, kus tuntakse nn segasüü kontseptsiooni.
  3. Kannatanu enese ohustamine teo toimepanija vastutust alati välistava asjaoluna peaks tähendama muu hulgas ka nt seda, et KarS § 199 ei järgi ei saa karistada A -d, kes võtab ebaseadusliku omastamise eesmärgiga ära B-le kuuluva jalgratta, mille selle omanik on lukustamata tänavale seisma jätnud, või et KarS § 121 järgi ei saaks karistada neonatsist C-d, kes annab peksa D-le, kes läks jalutama sellisesse parki, mille ta teadis olevat vägivaldsete paremradikaalide kogunemiskoha. Ometigi leitakse kohtu hinnangul nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses üheselt, et sellises olukorras tuleb A-d ja C-d karistada.
  4. Käesoleva asja kontekstis tähendab eelöeldu seda, et peab hindama, kuivõrd suurde ohtu möödasõidu ohutuses mitte veendunud E. B. oma õigushüved asetas. Kohtu hinnangul oli see oht väga abstraktne: et bussi ees midagi on ja et see „midagi“ põhjustab talle mingil moel kahju, oli E. B. seisukohast vaadates üksnes väga teoreetiline võimalus. Seetõttu ei saa E. B. väärkäitumisele anda normatiivselt (vt käesoleva otsuse p 72) sellist kaalu, mis F.O vastutuse välistaks.
  5. Eelöeldu tähendab, et E. B. eksimus ei välista talle tekitatud liikluskahju normatiivset omistamist F.O-le. Seega täitis F.O

§ 223lg 1 koosseisu.

  1. Menetlusaluse isiku õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  2. F.O on karistatud sanktsiooni alumisse viiendikku jääva karistusega. See leebe karistus vastab menetlusaluse isiku süüle: muu hulgas seetõttu, et E. B. endal oli talle liikluskahju tekkimises oluline roll. (D) Kokkuvõte ja menetluskulu
  3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p -st 1 jätab kohus kohtuvälise menetelja otsuse muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata.
  4. F.O esitas kohtule Advokaadibüroolt Sirk & Saareväli saadud arve 180 eurole (sh käibemaks) (tl 180) ning palub selle raha talle hüvitada. Arve esitati F.O-le käesolevas väärteoasjas (st asjas nr AB1440322 (väärteoprotokolli number)) osutatud õigusabi eest. VTMS § 38 lg 1 kohasel järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. Kohus leiab, et F.O poolt Advokaadibüroole Sirk & Saareväli makstud tasu kujutab endast menetluskulu. Esiteks tasus menetlusalune isik 17

(18)4-16-4260 selle praeguse menetluse raames: selleks, et konsulteerida advokaadiga võimaliku vaidluse perspektiivikuse osas. Teiseks pole tasu n-ö sondeerimisvestluse jaoks liiga kõrge: pooleteise tunnise konsultatsiooni eest on 180 eurot (sh käibemaks) mõistlik summa. Kuivõrd aga kohus jätab menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, tuleb see menetluskulu jätta VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel F.O kanda. 81. Küll aga ei saa lugeda menetluskulude hulka F.O poolt notarile väärteoprotokolli koopia ärakirja kinnitamise eest tasutud 8,11 eurot (sh käibemaks). Kõne alla võiks tulla VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 alt 2: muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtu hinnangul polnud väärteoprotokolli notari juures kinnitada laskmine väärteomenetluse aspektist vajalik. F.O esitas kohtule väärteoprotokolli n-ö originaalkoopia. Selle kopeerimise eest tasumist ei saa pidada põhjendatuks väitega, et menetlusalusel isikul võis protokolli mingil põhjusel tarvis minna. Esiteks on see väidetav vajadus väga abstraktne. Teiseks oleks menetlusalune isik võinud saada vastava koopia ka kohtult. Erkki Hirsnik /alla kirjutatud digitaalselt/ 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.