Obsah (4)

§ 199§ 68§ 69§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2359 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle

§ 199lg 2 p 7,8,9 järgi sisuliselt muutmata.

Täpsustada kohtuotsuse resolutiivosa, mõistes K.J-i õigeks 24.10.2010 aastal Tallinnas Vana- Posti 8 ruumidest varguse toimepanemise süüdistuses. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. V.J-ile esitati süüdistus selles, et tema, olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ajavahemikul 22.06.2010 kuni 28.10.2010 pani Tallinna linnas toime üksinda 3 võõra vara salajast vargust ja koos K.J-iga 3 võõra vara salajast vargust, seotuna sissetungimisega. K.J-ile esitati süüdistus selles, et ta ajavahemikul 09.08.201 kuni 04.11.2010 pani Tallinna linnas toime üksinda 6 ja koos V.J-iga 3 võõra vara salajast vargust, mis olid seotud sissetungimisega. Seega V.J ja K.J panid toime

§ 199

lg.2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o võõra vallasasja äravõtmine, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, sissetungimisega ja grupis. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas K.J-i süüdi

§ 199lg.2 p.7,8,9 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat. Kr

MS § 238 lg.2 kohaselt vähendas K.J-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis vangistuse 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud.

§ 68

lg.1 kohaselt arvas karistusaja hulka vahi all 09.08; 20-21.08; 31.08-01.09; 2122.09; 25-26.09.2010.a. viibitud üheksa päeva ning karistusaja alguseks luges 04.11.2010.a., jättes tõkendi – vahistamine – muutmata. 2 Maakohus tunnistas V.J-i süüdi

§ 199lg.2 p.7,8,9 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat. Kr

MS § 238 lg.2 kohaselt vähendas V.J-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis vangistuse 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud.

§ 68lg.1 kohaselt arvas karistusaja hulka vahi all 19-21.10.2010.a.

viibitud kolm päeva ning karistusaja alguseks luges 28.10.2010.a., jättes tõkendi – vahistamine – muutmata. APELLATSIOONID: 3. K.J-i kaitsja apellatsioonis märgitakse, et karistuse mõistmisel jättis Harju Maakohus täielikult tähelepanuta, et K.J on alaealine, kes on juba üheksandat kuud vahi all. Ema J. P tunneb käesoleval ajal igati huvi poja käekäigu vastu, peab võimalikuks poja haridustee jätkamise ning lubab Maksimi selles osas igati abistada. K.J on küll 2 korda varem kriminaalkorras karistatud, kuid tema poolt toimepandud kuriteod on II astme kuriteod, mis oma iseloomult on juhuslikud, enamuses jäänud katsestaadiumisse, ajendatuna kambavaimust. Samas on tema kaaskohtualune V.J 5 korda varem karistatud täiskasvanud isik, keda kohus karistas samasuguse karistusega kui K.J-i. Eeltoodut arvestades kaitsja tõdeb, et K.J-ile mõistetud karistus on liiga range ning tema puhul on võimalik arvestada asjaolu, et olles juba 8 kuud vahi all, on ta oma karistuse juba ära kandnud, samuti on alternatiivsena võimalik süüdistatav ülejäänud karistusest tingimisi vabastada, allutades ta käitumiskontrollile. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 06.juuni 2011 otsus K.J-ile

§ 199lg2 p 7,8,9 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista talle leebem karistus.

1. V.J enda apellatsioonis vaidlustab mõistetud karistust. Vaidlustab ka 24.10.2010 aasta varguse episoodis väljamõistetud kahju suurust. Palub vangistuse pikkuse lühendamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kannatanu esitas 30 000 kroonise hagi 10 luku vahetamise eest. Palub esitada talle ostutšekid lukkude ostmise kohta. Esialgselt olid ees odavad lukud. Palub selles osas hagi rahuldamata jätmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Süüdistatavad toetavad esitatud apellatsioone ja paluvad nendes esitatud taotlused rahuldada. K.J-i kaitsja toetab enda poolt esitatud apellatsiooni, palub süüdistatavale leebema karistuse mõistmist. 3 V.J-i kaitsja toetab kaitsealuse apellatsiooni, palub leebemat karistust ja rahuldada ka tsiviilhagi puudutav taotlus. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhistatud ja seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et apellatsioonide alusel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. Mõlemad apellandid on taotlenud kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. V.J on paljasõnaliselt leidnud, et karistus on liialt karm, muid põhjendusi otsuse muutmiseks pole esitanud. K.J-i kaitsja on leidnud, et kohus pole arvestanud, et tegemist on alaealisega. Kolleegium ei saa sellise etteheitega nõustuda. Maakohtule on teada olnud fakt, et K.J on alaealine. Samas ei tee selline asjaolu olematuks süüdistatava isikuandmeid, milledega kohus oli samuti kohustatud arvestama. Varsti täisealiseks saav süüdistatav on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja samuti on teda korduvalt karistatud väärteokorras. Ta on süstemaatiliselt vargusi toimepanev isik, kellel puudus soov käia koolis, õppida ja kes juba varases nooruses alustas õigusrikkumiste toimepanemistega, mistõttu tuli tema käitumist korduvalt arutada ka alaealiste komisjonis. Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-1-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohus on mõistetud karistusi põhistanud.

§ 199

lg 2 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse, seega mõistetud 2 aastane vangistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus arvestas seaduslikult asjaoluga, et tegemist ei ole ka ühe juhusliku episoodiga nagu apellandist kaitsja märgib, vaid tegemist on varguste toimepanemisega süstemaatiliselt. Kannatanutele tekitati kahju olulises määras. Enamus toimepandud kuriteod olid seotud sissetungimisega. Kolleegium leiab, et mõistetud karistuse määr on kooskõlas nii süü suurusega kui süüdistavate isikutega. 4 Apellantide poolt on esitatud taotlus tingimisi karistusest vabastamiseks ja V.J on veel alternatiivselt taotlenud ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kolleegium leiab, et sellised taotlused rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on põhistanud miks on välistatud süüdistavate kriminaalhooldusele allutamine. Kolleegium jagab sellist seisukohta. Esitatud apellatsioonid ei sisalda endas kohtu järeldust kummutavaid argumente. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Tegemist on teise astme kuritegudega, kuid nende toimepanemiste tehioludes puuduvad igasugused erandlikud asjaolud mis annaksid aluse jõuda järeldusele, et on alust süüdlaste vabadusse jätmiseks. Mõlemad süüdistatavad on eelnevalt juba karistusest tingimisi vabastatud, kuid katseaja kestel on nad toime pannud uued kuriteod ning seega on süüdistatavad ise oma käitumisega näidanud, et neid ei saa usaldada, et nende tingimisi karistusest vabastamine ei mõjuta neid seaduskuulekale käitumisele. Seega on nad ise oma jätkuva kuritegude toimepanemistega välistanud nende uuesti tingimisi karistusest vabastamise. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse V.J-i karistamisel

§ 69kohaldamiseks.

Samuti on tuvastatud juba maakohtu poolt, et süüdistatavatel on sõltuvusprobleeme nii alkoholi kui narkootikumide suhtes, mis välistab nende allutamise kriminaalhooldusele. K.J-i kaitsja viited süüdistatava ema huvist poja käekäigu järele pole antud juhul mõistetud karistuse tühistamise aluseks. Asja materjalidega on tuvastatud, et perekond pole juba aastaid suutnud K.J-i positiivselt mõjutada, seda enam pole tõsiseltvõetav varsti juba täisealiseks saava süüdistatava üle sellise kontrolli teostamine, mis annaks ringkonnakohtule kindluse, et ema huvi tema käekäigu vastu suudab teda mõjutada kuritegude toimepanemistest loobuma. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused on kooskõlas

§ 56

põhimõtetega, seega vastavad nii süü suurusele kui süüdlase isikule ja kolleegium ei tuvastanud sellist materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse neile mõistetud reaalse vangistuse muutmiseks. 5

1. V.J on vaidlustanud temalt OÜ Loungebar kasuks lukkude vahetamisega seotud 1889,23 euro väljamõistmist, taotledes selles osas esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole V.J selgesõnaliselt vaielnud esitatud tsiviilhagi summa vastu. Kohtuistungi protokolli parandamise taotlust ei ole esitatud. Kaitsja on kohtuvaidlustes maininud, et V.J leiab, et lukkude vahetus ei ole põhjendatud. Maakohus on leidnud, et tsiviilhagid tuleb rahuldada esitatud kujul. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 440 lg 1 kehtestab kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel põhimõtte, et kui süüdistatav ei vaidle esitatud hagi vastu, rahuldab kohus esitatud haginõude täies ulatuses. TsMS § 444 lg 4 lubab süüdistatava õigeksvõtu korral, seda sõltumata hagihinnast, otsusest põhjendava osa välja jätta. Samas peab nentima, et maakohus ei ole otsuses haginõude rahuldamise materiaalõigusliku alusele osundanud, kuid arvestades juba ülaltoodut ei ole selline minetus antud juhul otsuse tühistamise aluseks. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-41-09 leidnud, et TsMS § 657 lg 1 p 21 ja TsMS § 657 lg 1 p 2 tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Ringkonnakohus võttes aluseks apellatsiooni sisu, asjaolu, et maakohtus on tõstatatud küsimus tsiviilhagi põhjendatuse kohta ning arvestades Riigikohtu ülaltoodud juhiseid leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik võtta seisukoht vaidlustatud tsiviilhagi osas. Kolleegium leiab, et OÜ Loungebar’i poolt esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamise otsus tühistamisele ei kuulu. Süüdistatava V.J-i ütluste kohaselt tungiti osaühingu kasutuses olevatesse laoruumidesse sisse koristaja ruumist saadud üldvõtmega. Kannatanu ütluste kohaselt jäi üldvõti varaste kätte, seetõttu tuli vahetada kõik lukud. Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 kehtestab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama seaduse lg 4 näeb ette, et isik peab kahju hüvitama juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. VÕS § 128 lg 3 kehtestab muuhulgas, et otseseks varaliseks kahjuks on ka kahju tekitamisega seoses kantud või kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks. Kohtukolleegium leiab, et V.J-i poolt kuriteo toimepanemisega kaasnev kahju, mis seisnes lukkude vahetamises on põhjuslikus seoses süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisega. Võtme vargus, mis loob vaba juurdepääsu kannatanu varale, tingis ukselukkude vahetamise, ehk kannatanul kulutused ja vara vähenemise. Sellist kuriteoga kaasnevat kulutust poleks vaja olnud teha, kui V.J poleks kuritegu toime pannud. 6 Kohtukolleegium leiab, et 10 luku ostmiseks kulutatud 1889,23 eurot on dokumentaalselt tõendatud arvetega / 3 kd. t.lk. 48-49/, millised olid maakohtus avaldatud, vahetult uuritud. Kannatanul on õigus nõuda hüvitist mitte vahetamisele kuulunud vanade lukkude väärtuses vaid tal on õigus mõistlikule hüvitisele funktsionaalselt lähedase asja soetamise eest. Seega pole hagi rahuldamata jätmise aluseks süüdistatava poolt väidetu, et esialgselt olid ustel ees vanemad lukud. Kohtukolleegium leiab, et taotletud hüvitise summa on mõistlik ning selle vähendamiseks alused puuduvad. VÕS § 1043 kehtestab, et teisele isikule, kannatanule, õigusvastaselt kahju tekitanud isik, antud juhul süüdistatav, peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. V.J-i poolt varguse toimepanemine, tema süü selle kuriteo toimepanemises, on maakohtus tõendamist leidnud ja selles osas igasugune vaidlus puudub.
2. Väljuvalt apellatsioonide piiridest kolleegium leiab, et otsuse resolutiivosa kuulub täpsustamisele. Nimelt on maakohus kohtuotsuse põhiosas leidnud, et K.J tuleb õigeks mõista süü tõendamatuse tõttu 24.10.2010 aasta grupis koos kaassüüdistatavaga kuriteo toimepanemise süüdistuses. Samas kohtuotsuse resolutiivosast sellist õigeksmõistmise otsustust ei nähtu. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-61-08 sedastanud, et kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta. Kohtukolleegium leiab, et selline eksimus on võimalik ringkonnakohtul kõrvaldada täpsustamise korras kuna õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule puudub ja sellise vea parandamine ei muuda otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
4. juuni 2011 aasta otsuse sisuliselt muutmata, täpsustades vaid otsuse resolutiivosa. Apellatsioonid jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA STEN LIND MALLE PREIMER 7