Obsah (4)

§ 227§ 39§ 242§ 263

4-13-2975 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2013.a, Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-13-2975 (2402,13,000388) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtua

§ 227lg 3, § 242 lg 1, Kar

S § 63 lg 1 alusel rahatrahv 115 trahviühikut e 460 eurot ning

§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.

Kirjalik menetlus Kohtuväline menetleja, tema ametnik Politsei- ja Piirivalveamet, Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juht vanemkomissar Annika Elm Menetlusalune isik U.J, isikukood xxx, elukoht xxx RESOLUTSIOON Kohus, juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 120 ja § 132 p 2, otsustas:

1. Rahuldada U.J kaebus.
2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 23.04.2013.a otsus väärteoasjas nr 2402,13,000388 osaliselt, lisakaristuse määramise osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
3. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 14.06.2013.a.
4. Saata kohtuotsuse ärakirjad Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile ning U.J-ile . Edasikaebamise kord Kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada. Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule seitsme päeva jooksul 1 4-13-2975 alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Viru Maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (menetlusaluse isiku puhul alates kohtuotsuse kättesaamisest). Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse (kaitsja määramise taotluse) esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. MENETLUSE KÄIK 31.03.2013.a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus väärteoprotokolli, mille kohaselt juhtis menetlusalune isik xxx xxx. kilomeetril, liikudes xxx, asulavälisel teel xxx, kiirusega 138 +/-7 km/h. Lubatud sõidukiirus 90 km/h. Seega ületas juht lubatud kiirust mitte vähem kui 41 km/h. Näit juhile tutvustatud. Juht ei näidanud õigeaegselt suunamärguannet möödasõitu sooritades. Väärtegu on kvalifitseeritud liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 ja § 242 lg 1 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse vanemliiklusametnik Heiki Linduse 23.04.2013.a otsusega määrati menetlusalusele isikule rahatrahv 115 trahviühikut e 460 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kuna

§ 227lg 3 ja § 242 lg 1 nimetatud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest Kar

S § 63 lg 1 kohaselt karistus

§ 227lg 3 järgi.

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud seda, et menetlusalune isik pani õigusrikkumise toime tahtlikult, lubatud sõidukiiruse ületamine toimus pikal teelõigul, näitamata seejuures nõuetekohaselt suunamärguannet, menetlusalust isikut on varem karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest ja lubatud sõidukiirust on ületatud olulisel määral. Menetlusalune isik esitas 14.05.2013.a kohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristuse määramise osas või vähendada lisakaristuse aega. Kaebuse kohaselt on menetlusalune xxx) töötaja ja töökohustuste täitmiseks on tal vaja B-kategooria juhiluba. Mootorsõiduki juhtimise õigusest ilmajätmine annab tööandjale õiguse tööleping üles öelda ja jätab menetlusaluse isiku ilma võimalusest saada töötasu. Rahatrahv on menetlusalusele isikule piisav karistus. Tal ei ole aasta jooksul olnud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritavaid rikkumisi. Ta on tunnistanud oma süüd ja sellest aru saanud ning lubab, et ta selliseid rikkumisi enam toime ei pane. Menetlusalune isik ei ole kuritahtlik liikluseeskirjade rikkuja, antud juhtum on kahetsusväärne erand. Rikkumise toimepanemise ajal oli transpordi ja jalakäijate liikluse intensiivsus minimaalne. See ei vähenda menetlusaluse isiku süüd, kuid lubab lisakaristust mitte kohaldada. Lisakaristuse kohaldamise korral saab seda KarS § 61 lg 1 alusel kohaldada alla alammäära. Kohtuväline menetleja esitas 29.05.2013.a kohtule oma seisukoha, milles palus jätta kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Väärteootsuse koostamisel oli arvestatud kõikide asjaoludega.

1. Karistuse määramisel peavad olema tagatud õiguskorra kaitsmise huvid. Riik peab hoolitsema selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaama õiglusest ja õigusest.
2. Kogutud tõenditest nähtub, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult ning lubatud sõidukiirust ületati olulisel määral. 2 4-13-2975
3. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervise.
4. Tulenevalt väärteotoimikust menetlusalune isik tunnistas süüd ja teda oli varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Videosalvestuselt on selgelt nähtav, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust pikal distantsil ning tema edasise õigusrikkumiste toimepanemise jätkamisele tegi lõpu politsei patrulli poolt antud peatumismärguanne. Suunamärguande näitamata jätmisega ei andnud ta teistele liiklejatele märku endapoolsetest võimalikest manöövritest. Oma tegevusega suurendas ta ohtu liikluses kordades. Põhjendatud on isiku suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ning põhjendatud ei ole rakendada karistusseadustiku § 61 lg 1 sätestatut. Menetlusalune isik näitas käesoleva juhtumi raames ja ka varasema käitumisega välja oma suhtumist kehtivatesse õigusnormidesse. Töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ja selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik avaldas kaebuses, et soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja nõustus oma vastuses kirjaliku menetlusega. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtu hinnangul on kindlaks tehtud, et leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ning et teo on pannud toime menetlusalune isik. See on tõendatud järgmiste kohtu poolt uuritud tõenditega: * kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokoll (lk 23-24). Protokolli kohaselt teostati menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist 31.03.2013.a kell 13:29 Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas Jõhvi-Tartu-Valga maantee
5. kilomeetril sõidusuunaga Jõhvi. Kiirusmõõteseade oli taadeldud ja tema töökorras olek kontrollitud. Seadme lugem oli 138 km/h, lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-7 km/h. Juht ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h. Mõõtmise ajal kasutati video/helitehnikat. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Menetlusalune isik avaldas, et on tutvunud radari näiduga ja pretensioone ei ole. Mõõtmise teostas ja protokolli koostas vanemliiklusametnik Heiki Lindus; * kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokollis nimetatud videosalvestis (cd-plaat ümbrikus lk 27). Salvestise kogupikkus on 9 minutit 56 sekundit. Salvestiselt nähtub, et politseisõiduk jälitas ligikaudu 9 minuti jooksul menetlusaluse isiku sõidukit, sellel ajavahemikul tuli menetlusaluse isiku sõidukile vastu 26 sõidukit ja menetlusaluse isiku sõiduk sooritas möödasõidu 18 sõidukist, möödasõite sooritades ei näidanud menetlusalune isik korduvalt suunatuld; 3 4-13-2975 * menetlusaluse isiku ütlused (lk 21-22). Ütluste kohaselt ületas menetlusalune isik kiirust seoses sellega, et tahtis kiiremini koju jõuda puhata pikast teest ja ei näidanud suunatuld pika teega seotud tähelepanematuse tõttu. Kaebuses ei vaidle menetlusalune isik vastu sellele, et tegu leidis aset ja teo pani toime tema. Kohtule esitati väärteoasja materjalide hulgas ka tunnistaja Axxxa Exxx ütlused. V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustiku
6. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kuna Axxx Exxx osaleb käesolevas menetluses kohtuvälise menetleja ametnikuna (esitas kohtule kohtuvälise menetleja seisukoha), siis ei saa ta samal ajal olla tunnistaja. Axxx Exxx ütlused ei ole tõendina lubatavad ja kohus jätab need kõrvale. Liiklusseaduse (

) § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Sõites asulavälisel teel kiirusega vähemalt 131 kilomeetrit tunnis, pani menetlusalune isik toime

§ 227

lg 3 tunnustele vastava teo - mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 41–60 kilomeetrit tunnis.

§ 39

lg 1 kohaselt peab juht andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või sõiduki peatamise alustamist. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit. Menetlusalune isik rikkus seda nõuet. Sellega pani ta toime

§ 242

lg 1 tunnustele vastava teo - mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui puudub liiklusseaduse §-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §-des 214–219, §-des 221–224 või §des 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ületas ta lubatud sõidukiirust, et kiiremini koju jõuda ja ei näidanud suunatuld pika teega seotud tähelepanematuse tõttu. Seega tunnistab menetlusalune isik, et ta ületas kiirust tahtlikult. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani

§ 227lg 3 tunnustele vastava teo, lubatud suurima sõidukiiruse ületamise toime otsese tahtlusega (karistusseadustiku (Kar

S) § 16 lg 3): ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönis seda.

§ 242

lg 1 tunnustele vastava teo, liiklusnõuete muu rikkumise puhul leiab kohus, et menetlusalune isik pani selle toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4): ta juhtis sõidukit pikast teest väsinuna ning suhtus ükskõikselt liiklusnõuete täitmisesse, pidades võimalikuks ja mööndes, et liiklusnõuded võivad jääda tema poolt ka täitmata. Õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu on väärtegu ja see on kvalifitseeritud õigesti.

§ 263

lg 2 kohaselt on liiklusseaduse §-des 201–261 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet. Karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumist kohtuvälise menetleja poolt. Menetlusalune isik ei ole kaebuses tuginenud väärteomenetlusõiguse rikkumisele. Kohus ei tuvastanud V™S § 29 nimetatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid või VTMS § 30 sätestatud menetluse lõpetamise aluseid. 4 4-13-2975 Karistust kergendavaks asjaoluks on menetlusaluse isiku puhtsüdamlik kahetsus, mis väljendub oma süü tunnistamises ja lubaduses rikkumisi enam mitte toime panna. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetlusalune isik on toime pannud ühe teo, mootorsõiduki juhtimise, mille käigus ta nii ületas lubatud sõidukiirust kui ka rikkus suunamärguande andmise nõudeid. KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Raskema karistuse näeb ette

§ 227lg 3.

Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule õigesti määranud ühe karistuse

§ 227lg 3 järgi.

Kohtuväline menetleja määras menetlusalusele isikule põhikaristusena rahatrahvi 115 trahviühikut e 460 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga põhikaristuse määramise osas.

§ 227

lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku süü suurust õigesti hinnanud ja põhjendanud. Ka kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem. Arvuliselt jääb kiiruse ületamine küll § 227 lg 3 nimetatud kiirusevahemiku alumisse osasse, kuid esinevad mitmed süüd suurendavad asjaolud. Kiiruse ületamine toimus tiheda liiklusega teelõigul korduvate möödasõitude sooritamise käigus. Videosalvestise põhjal ei vasta tõele menetlusaluse isiku väide, et liikluse intensiivsus oli minimaalne. 26 vastutulevat sõidukit ja 18 möödasõitu 9 minuti jooksul saab pidada tihedaks liikluseks. Videosalvestiselt oli nähtav ka jalakäija ja jalgrattur. Seega seadis menetlusalune isik ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu ja tervise. Menetlusalune isik ületas kiirust otsese tahtlusega, pidades oma huve (kiiremat kojujõudmist) olulisemaks teiste isikute elu, tervise ja vara ohustamisest. Lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele rikkus menetlusalune isik ka suunamärguande andmise nõudeid, suurendades sellega oma tegevuse ohtlikkust. Videosalvestis näitab, et menetlusalune isik ei lõpetanud õigusrikkumist omal algatusel, vaid peatamisel politsei poolt. Sellega on põhjendatud rahatrahvi määramine üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga lisakaristuse määramise osas.

§ 227

lg 5 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, § 227 lg 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Lisakaristuse määramine ei ole kohustuslik, vaid see tuleb otsustada lähtudes karistamise alusest ja eesmärkidest. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Õigusteooria (vt näiteks Jaan Sootak, Sanktsiooniõigus, Tallinn 2007, lk 111) kohaselt peab põhikaristus eelkõige silmas süühüvitust ja seejärel preventsioone ning lisakaristus esmalt preventsioone ehk eripreventiivseid (mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest) ja üldpreventiivseid (õiguskorra kaitsmise) eesmärke. Menetlusalune isik on kriminaal- ja väärteo korras karistamata. Karistusregistri väljavõte näitab küll karistusandmeid ühes väärteoasjas, kuid sama väljavõtte kohaselt on karistus (rahatrahv) täidetud 06.07.2011.a ja karistusandmed kuulusid kustutamisele 06.07.2012.a. KarRegS § 24 lg 1 p 1 alusel. Isiku karistusandmete kehtivust ei saa mõjutada see, et karistus registri pidaja ei ole täitnud oma ülesandeid ja ei ole kandnud andmeid ettenähtud ajal arhiivi. 5 4-13-2975 Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja lähtus karistuse määramisel ekslikest andmetest, nagu oleks menetlusalusel isikul kehtiv karistus samalaadse väärteo, lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kuna menetlusalune isik on karistamata, siis on rahatrahv kohtu hinnangul piisav mõjutamaks isikut hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Kohus juhib menetlusaluse isiku tähelepanu sellele, et tema poolt välja toodud argument võimalik töökoha ja sissetuleku kaotamine - ei ole aluseks karistuse kergendamisel või lisakaristuse tühistamisel. Sõiduki juht peab teadma õigusrikkumise võimalikke tagajärgi, mille hulgas on ka juhtimisõiguse äravõtmine, ning olema piisavalt hoolas õigusrikkumiste ja nende tagajärgede ärahoidmiseks. Juht peab arvestama sellega, et liiklusnõuete rikkumisel riskib ta muuhulgas töökoha kaotusega. Üldpreventiivsest aspektist on karistamata isikule ainult põhikaristuse määramine kooskõlas õiguspraktika ning ühiskonna arusaamade ja ootustega. Sanktsiooni keskmisest määrast suurema trahvi määramine väljendab käesoleva väärteoasja puhul piisavalt riigi hoiakut, et sarnaseid õigusrikkumisi ei tolereerita. Eeltoodu alusel ning juhindudes V™S § 120 ja § 132, tühistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 23.04.2013.a otsuse väärteoasjas nr 2402,13,000388 osaliselt, lisakaristuse määramise osas. Muus osas jääb otsus muutmata. / allkirjastatud digitaalselt / Inna Kirsipuu Kohtunik 6