KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2013, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-6883 Kohtukoosseis eesistuja Ivi Keskü

) § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.01.2013 otsus Kaebuse esitaja R.N (ik: xxx) kaitsja van Nele Tammemäe deadvokaat RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuotsus R.N väärteoasjas nr 4-12-6883 jätta muutmata.
2. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna politseiametnik T. K koostas 07.12.2012 väärteoprotokolli nr AB1344294 selle kohta, et R.N, viibides 07.12.2012 kell 20.30 Tallinnas Telliskivi 8, oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik eelpoolkirjeldatud teoga

§ 3

lg 1 nõudeid, pannes sellega toime

§ 151järgi kvalifitseeritava väärteo.

Pidades vajalikuks karistada R.N arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. 1 2. 10.01.2013 määras Harju Maakohus väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil 15.01.2013 kell 08.50 ja edastas kohtukutsed menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. 14.01.2013 helistas kohtu telefoninumbrile R.N kaitsja N. Tammemäe, kes teatas, et 1 on kohtu kalendrist märganud menetlusaluse isiku R.N väärteoasja

§ 15järgi toimuva kohtuistungi aega 15.01.2013 kell 08.50.

Kaitsjale selgitati kohtu sekretäri poolt, et kohtusse on edastatud menetlusaluse isiku R.N kohta väärteotoimik 07.12.2012 rikkumise kohta. Maakohtu otsus 3. 15.01.2013 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-12-6883 mõistis Harju Maakohus R.N süüdi

§ 151

järgi ja karistas teda 6 päeva pikkuse arestiga, mille alguseks loeti R.N kinnipidamine 15.01.2013 kell 09.45. Kohtuotsusega kohustati toimetada R.N karistuse kandmiseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajja. Kohtuotsusega mõisteti ka R.N-ilt välja joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise kulu 35 eurot. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus, et pärast tõendite kohtuliku uurimise läbiviimist, väärteoasjas kogutud tõendite hindamist, nende kogumis analüüsimist, leidis kohus, et isiku süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud. Kohtuistungi toimumise päeval, 15.01.2013 oli menetlusökonoomika printsiibist tulenevalt määratud toimuma kaks istungit ühe ja sama isiku osas, esmalt kl. 08.30 oli arutlusel R.N kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna 08.10.2012 väärteootsusele

§ 151

järgi ning seejärel kl 09.15 toimus sama isiku osas väärteoasja menetlus

§ 151järgi.

R.N-ile väärteoasjas kutsete edastamine oli vaatamata kahele katsele posti teel luhtunud (tl 41), kuid tema kaitsja oli istungist teadlik, see nähtub õiendist (tl 15a), samuti kinnitas seda kaitsja ise kohtuistungil (tl 17), et oli eelmisel päeval antud istungist teadlik. Ka menetlusalust isikut informeeris kohus antud istungist (allkiri tl 16). Kaitsja teatas kohtuistungil et ta ei ole materjalidega tutvunud ja taotles istungi edasilükkamist. Kohus ei pidanud taotlust põhistatuks. Kohus ei pidanud usaldusväärseks R.N kohtus antud ütlusi ja seda põhjusel, et need olid vastuolus teiste kohtus uuritud ja omavahel riimuvate ja usaldusväärsete tõenditega, ka leidsid need ümberlükkamist kohtus. R.N väitis kohtus, et tema pole 07.12.2012. a narkootilist ainet tarvitanud. Samuti väitis R.N , et kinnipidamisel ei olnud talle tema õigused ja kohustused arusaadavad, allkirjastas dokumendi, kuna politseiametnik andis talle ette lehed, kuhu ta pidi allkirja panema. Väärteoprotokolli koostamise ajal tundis ta end kehvasti, kuid ei mäleta, kas ta politseid sellest teavitas. Kohus märkis, et nähtuvalt R.N-ile kutsutud kiirabibrigaadi poolt täidetud kiirabikaardist oli isik küll esmalt koomaseisundis, kuid hilisemalt, pärast Naloxoni (ehk opioidide üledoosiga patsientidele antav ravimi, nö vastumürgi) manustamist oli isik adekvaatne (tl 6). Kiirabikaardist nähtub seegi, et teostati isiku seisundi hindamine nii enne kui pärast isiku koomast väljumist Glasgow koomaskaalal (GKS), kus esialgu oli isik täiesti teadvusetu, kuid hilisemalt täiesti adekvaatne (GKS maksimaalne skoor). Seega asus kohus seisukohale, et pärast kiirabi sekkumist oli isik koomaseisundist täielikult väljunud ning ta oli adekvaatne. Nimetatud põhjusel ei lugenud kohus usaldusväärseteks ka R.N poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et ta ei saanud kinnipidamisel oma õigustest ja kohustustest aru. Kohus rõhutas, et politseiametnikud said menetlusaluse isikuga tegeleda alles pärast kiirabi poolt toimingute lõpetamist, s.o pärast seda, kui isik oli kiirabi poolt adekvaatseks ning täiel teadvusel olevaks tunnistatud. Seega oli tuvastamist leidnud, et R.N oli võimalik oma seisundist tulenevalt, olles täie teadvuse juures, ka reaalselt oma 2 õiguste ja kohustustusega tutvuda, mida ta on oma allkirjaga kinnitanud (tl 1 pö). Kohus oli seisukohal, et isikule selgitati nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, ta oli teadlik sellest, millist rikkumist ja millise väärteo toimepanemist talle süüks pannakse ning väärteoasjas koostatud dokumendid on vormistatud korrektselt. Käesoleval juhul on isiku poolt narkootilise aine tarvitamine, mille vältimatuks tulemiks oli narkojoove, leidnud tuvastamist nii kiirabikaardist, kui joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvaga. Kohus asus eeltoodu põhjal seisukohale, et R.N käitumises on tuvastamist leidnud

§-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu, s.o narkootilise aine tarvitamine, mille all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Kohus oli seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et R.N , kes on ka varasemalt narkootiliste ainetega kokku puutunud ja nende tarvitamise eest karistatud, tekkinuks fentanüülist (kui üldteada asjaoluna süstivate narkomaanide poolt tarvitatavast narkootikumist) tingitud joove, mis tipnes isiku koomaseisundiga, muul moel, kui selle aine tarvitamise tagajärjel. Niisamuti tuleb arvesse võtta, et isiku käitumises avaldub iseloomulik käitumismuster, mida tuleb samuti arvestada (RKKKo 3-1-1-87-09) – isikut on korduvalt (3 kehtivat karistust)

§ 151

alusel karistatud (tl 9-11), selline käitumine ei saa olla juhuslik, vaid iseloomustab just antud toimepanijat. Kohtus isiku kaitsja vaidlustas ka joobeseisundi tuvastamise korda ja leidis, et proov, mis koguti 07.12.

1. a, saadeti EKEI-sse 4 päeva hiljem ning pole teada, kus proov sel ajal oli ja kas seda hoiti toatemperatuuril või külmkapis. Kohtu hinnangul ei anna proovi võtmise ja saatekirjaga seoses kaitsja poolt viidatu alust kahelda proovi tulemuse õigsuses. Kohus on seisukohal, et uriiniproovi võtmise, säilitamise ja ekspertiisiasutusse toimetamise nõudeid ei ole rikutud, lähtutud on kehtivast Vabariigi Valitsuse 17.12.
2. a määrusest nr 204 „Vereja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi ka Kord). Nimetatud Korra § 14 lg 2 kohaselt on lubatav, et kui uriiniproovi ekspertiisiasutusse toimetamine 24 tunni jooksul ei ole võimalik, hoiustatakse seda piiratud ligipääsuga ruumis külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 °C. Seega ei ole asjakohane kaitsja väide selle kohta, et pole teada, kus proov asus ja kus seda hoiti, kohtuvälisel menetlejal oli lubatud proovi hoiustada politseijaoskonnas külmkapis. Väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid selle kohta, et sellist nõuet ei oleks täidetud. Kohus ei tuvastanud käesolevas väärteoasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. R.N on täisealine, süüvõimeline isik, ei esine ka tema süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leidis, et R.N on talle süüks pandud väärteo toime pannud otsese tahtlusega. R.N pidi fentanüüli tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal puudub vastav arsti ettekirjutus, millega paneb toime väärteo. Eelpool analüüsitud väärteo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et tugevat sõltuvust tekitava aine, fentanüüli, tarvitamine oli kantud üksnes isiku soovist endale narkojoove tekitada. Isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu (narkootilise aine tarvitamise ilma arsti ettekirjutuseta) ja soovis seda. Kohus ei tuvastanud asja menetlemisel karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud rikkumiste iseloomu ja sagedust (RKKKo 3-1-1-38-07, p 19), isiku süüd ning asjaolu, et R.N on tahtlikult toime pannud

§ 151

kohase väärteo, seega kohus arvestas ka R.N toime pandud tegude korduvust ja mineviku käitumismustrit.

1. 17.01.2013 määrusega jättis Harju Maakohus rahuldamata menetlusaluse isiku R.N taotluse kohtuasjas nr 4-12-6883 valitud kaitsjale makstud tasu, 144 euro, riigi kanda jätmiseks ning jättis selle kulu menetlusaluse isiku R.N kanda. 3 Apellatsioon
2. Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuotsuse peale esitas kaitsja N. Tammemäe apellatsiooni kes leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti oli tegemist erakordselt ühekülgse ja puuduliku menetlusega, mistõttu kuulub kohtuotsus tühistamisele täies ulatuses ning väärteomenetlus apellandi suhtes lõpetamisele. Juhindudes V™S §-st 147 lg 1 p 4 ning 151 lg 1 ja 23, palub apellant tühistada Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuotsus väärteoasjas nr 412-6883 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus, millega lõpetada väärteomenetlus R.N suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Lisaks palub apellant hüvitada R.N-ile riigieelarvelistest vahenditest kaitsjale makstud tasu, samuti hüvitada R.N-ile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Oma seisukohti põhistab apellant alljärgnevalt. V™S § 150 lg 1 p 3 sätestab, et väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, kui lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta. Kohtuotsusest ja kohtuistungi protokollist tuleneb, et ei apellant ega ka tema kaitsja ei olnud kätte saanud kohtukutset käesoleva väärteoasja arutamiseks ega olnud teadlikud arutamisele tuleva väärteoasja sisust. Kaitsja selgitas kohtuistungil, et oli päev enne istungit tutvunud internetis avaldatud kohtuistungite toimumise ajakavaga ning märganud, et tema kaitsealuse suhtes on määratud 15.01.
3. a arutamisele kaks erinevat väärteoasja, millistest ühe osas – väärteoasi nr 4-12-5452 – olid kaitsja ja apellant saanud kohtukutse, kuid teise osas – väärteoasi nr 4-126883 – puudus igasugune teave. Kuivõrd kaitsja ei saanud oma kaitsealusega enne kohtuistungi toimumist ka telefoni teel ühendust ning viibis ise kogu eelneva päeva, s.o 14.01.
4. a advokaadibüroo Küllike Namm Rakvere kontoris, ei olnud kaitsjal ka füüsiliselt võimalik internetis nähtud teabe alusel minna Harju Maakohtusse toimikuga tutvuma. Kaitsja esitas V™S § 90 lg 2 alusel taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks põhjusel, et kohus võimaldaks mõistliku aja jooksul väärteoasja materjalidega tutvuda. Kohus jättis vastava kaitsja taotluse rahuldamata ning saatis kaitsja ja apellandi kohtuniku kabinetist välja koos toimikuga, andes kaitsjale 15 minutit aega toimikuga tutvumiseks. Eelviidatud tegevus on aga vastuolus V™S § 150 lg 1 p 3 sätestatuga ning kohtuotsus on tehtud käesoleval juhul isiku suhtes, kellele ei olnud teatatud asja arutamise ajast ega kohast, milline asjaolu on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Asjaolu, et apellandilt võeti vahetult enne kohtuistungi toimumist allkiri selle kohta, et isik on teadlik kohtuistungi toimumisest (tl 16), ei ole samastatav V™S §-s 41 sätestatud kohustuse nõuetekohase täitmisega, kuivõrd isikutele ei ole jäetud piisavat ajavaru arutamisele tuleva väärteoasja materjalidega tutvumiseks ega kaitsepositsiooni kujundamiseks – kohtu poolt määratud vaheaeg 15 minutit kl 9.15 kuni 9.30, mil kaitsjal võimaldati toimikuga tutvuda, ei ole kindlasti käsitletav kohtuistungiks ettevalmistamisele kuluva mõistliku ja piisava ajana. V™S § 148 p 1 sätestab üheks kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsioonimenetluses menetluse ühekülgsuse ja puudulikkuse. Nimelt nähtub käesoleva väärteoasja materjalidest, et apellandi poolt väidetavalt toimepandud väärtegu on muuhulgas tõendamist leidnud tunnistaja ütlustega. 07.12.
5. a kell 20.50 on tunnistajana üle kuulatud patrullpolitseinik A. P, keda aga kohtuistungile ei kutsutud. Apellandi hinnangul on tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmine käsitletav asja ühekülgse ja puuduliku menetlemisena, milline on vastavalt V™S § 148 p 1 kohaselt aluseks kohtuotsuse tühistamisele apellatsioonimenetluses. Samuti rõhutatakse Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-74-07, et „tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks V™S § 150 lg 2 mõttes.” Lisaks viitab apellant, et V™S § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi, kui käesolevas seadustikus ei 4 ole sätestatud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 15 lg 1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesoleval juhul on kohus üksnes loetlenud toimuku lehekülgede numbrid, millised tõendid kohus on lugenud avaldatuks, jättes need vahetult kohtuistungil uurimata. Tõendite vahetu uurimine oleks ka kohtuistungi kestvust arvestades, s.o 13 minutit, olnud faktiliselt võimatu. Seega on käesoleval juhul rikutud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Käesoleval juhul on kohtuotsuse tegemisel väljutud väärteoprotokolli piiridest ning kohus on lugenud tõendatuks, et apellant manustas teadvalt ja tahtlikult narkootilist ainet fentanüüli ning manustas seda süstimise teel. Vastav asjaolu ei tulene aga ühestki väärteomenetluses kogutud tõendist ning nimetatud asjaolu ei käsitletud ka kohtuistungil. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-45-11 on rõhutatud, et “V™S § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu
6. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja
7. juuni
8. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega V™S §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.” Väärteoprotokolli piiride ületamisega rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust V™S § 150 lg 2 mõttes ning kohtuotsus kuulub tühistamisele. V™S § 150 lg 1 p 7 kohaselt on menetleja otsuses põhistuse puudumine käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-12 on viidatud, et „Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et osade tõendite hindamata jätmine, põhistuste puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised V™S § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-3-08, p 12)”. Käesoleval juhul juhtis kaitsja kohtuistungil kohtu tähelepanu asjaolule, et Joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 3411T kohaselt on 07.12.12 kell 20.50 apellandilt võetud uriiniproov saadetud samal päeval, s.o 07.12.12 V. V-i poolt Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti, kuid proovimaterjal on vastava ekspertiisiasutuse poolt vastu võetud alles 11.12.
9. a, s.o 4 päeva hiljem. Kaitsja rõhutas, et kuivõrd puuduvad andmed selle kohta, kus ja millistes tingimustes viibis apellandilt võetud uriiniproov nimetatud 4 päeva jooksul, kas seda hoiti toatemperatuuril või külmkapis, ei ole tõendatud uriiniproovi hoidmise tingimuste täitmine. Kohus on asunud täiesti põhjendamatule järeldusele, et uriiniproov asus need vaidlusalused 4 päeva politseijaoskonna külmkapis, kuivõrd nimetatud asjaolu ei tulene ühestki väärteoasjas kogutud tõendist ning sellele ei viidanud ka kohtuväline menetleja kohtuistungil. Seega on vastav kohtupoolne järeldus täiesti meelevaldne ning põhistamata, rikkudes muuhulgas KrMS §-s 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet. V™S § 150 lg 1 p 1 sätestab, et väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, kui väärteomenetlust ei ole lõpetatud käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud asjaoludel, s.o kui teos puuduvad väärteo tunnused. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd karistusseadustiku deliktistruktuur rajaneb finalistlikule kolmeastmelisele süüteomõistele, siis tähendab see teo karistatavuse tuvastamist rangelt ja eranditult üksteisele järgnevatel astmetel 5 – koosseisupärasus, seejärel õigusvastasus ning lõpuks süü, kusjuures õiguslik hinnang teole on igal astmel erinev. Alles siis, kui kõigil kolmel astmel on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost. Kui tegu ei ole õigusvastane, tähendab see teo lubatavust õiguskorras ning puudub igasugune alus sanktsiooni kohaldamiseks ja teo õiguslikuks hukkamõistmiseks. Käesoleval juhul ei vasta apellandi tegevus 07.12.
10. a kell 20.30

§ 151

sätestatud süüteokoosseisule, kuivõrd ta ei rikkunud

§ 3

lg 1 nõudeid ning sellest johtuvalt ja seda analüüsides, ei oleks kohus saanud edasi minna deliktistruktuuri järgnevatele astmetele. Kohtuotsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud väärteoprotokolli, apellandi IDkaardi koopia, kiirabikaardi ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et antud juhul on tema väidetav väärteo toimepanemine fikseeritud kellaajaliselt, s.o 07.12.2012. a kell 20.30, ent nii väärteoprotokolli kui ka kohtuotsuse kohaselt on apellant eelnevalt (s.o enne protokollis ja kohtuotsuses fikseeritud kellaaega) tarvitanud narkootikume. Apellant märgib, et kuna talle pannakse süüks narkootikumide eelnevat tarvitamist, jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik fikseerida tema rikkumine kellaajaliselt. Et süüdistada apellanti narkootikumide tarvitamises väärteoprotokollis ja kohtuotsuses märgitud kellaajal, oleks menetleja pidanud tuvastama, et toodud kellaajal tarvitas apellant narkootikume. Kuna aga väärteoprotokollist nähtub, et apellant tarvitas eelnevalt narkootikume, siis ei saa väärteo toimepanemise ajaks olla väärteoprotokollis märgitud kellaaeg. Apellant selgitab, et ühestki eelnevalt loetletud tõendist ei ole võimalik järeldada, et kaebuse esitaja tarvitas narkootikume. Kaitsja teeb viite Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-49-09 rõhutatule ja toob ära ka samas lahendis muuhulgas märgitu, et :

§ 151

järgi väärteoasja lahendav kohus peab tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise.” Käesoleva kaasuse puhul ei nähtu ühestki väärteomenetluses kogutud tõendist, et apellant oleks narkootikume tarvitanud, seega on narkootikumide tarvitamine apellandi poolt tuvastamata. Apellant on kohtuistungil täiendavalt rõhutanud, et ta ei ole 07.12.

1. a narkootilisi aineid tarvitanud Tuginedes veelkordselt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-49-09 leiab apellant, et selline järeldus on hinnatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena kui ka väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada ning väärteomenetlus väärteoasjas lõpetada vastavalt V™S § 29 lg 1 p-le
2. Apellant selgitas kohtuistungil, et tema kinnipidamisel politsei poolt ei olnud talle tema õigused ja kohustused selged ning täpsustas, et „ma kirjutasin allkirjad, kuna politseinik pööras ette lehti, kuhu pidin allkirja panema /.../ Väärteoprotokolli koostamise ajal tundsin end kehvasti“. Kohus on eelviidatu jätnud tähelepanuta ning leidnud, et isikule selgitati nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi ning väärteoasjas koostatud dokumendid on vormistatud korrektselt. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-07 on rõhutatud, et “kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist”. Käesoleval juhul on ilmne, et isikule ei tutvustatud eelkirjeldatud viisil õiguseid ja kohustusi, vaid üksnes anti korraldus anda allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta ilma sisulise tutvustamiseta. Käesoleval juhul on väärteoprotokoll koostatud isiku suhtes, kes on vahetult enne viibinud koomaseisundis ega olnud seetõttu võimeline mõistma ega aru saama ei 6 väärteoprotokolli ega temale ette antud õiguste ja kohustuste sisust ning märkis oma allkirjad vastavalt politseiametnikult saadud korraldustele, mistõttu on isiku põhiõigusi sedavõrd olulisel määral riivava tõendite kogumise viisil koostatud väärteoprotokolli näol, mis sisaldab muuhulgas apellandi ütlusi, tegemist lubamatu tõendiga, milline tuleb jätta tähelepanuta. KrMS§ 410 lg 1 sätestab, et kohtuotsus või -määrus pööratakse täitmisele, kui see on jõustunud ja kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul pidas kohus vajalikuks pöörata kohtuotsus täitmisele enne kohtuotsuse jõustumist – apellant vahistati otse kohtusaalist ning karistusaja alguseks loeti 15.01.
3. a kell 09.
4. Kohtuotsuses on märgitud, et vastav tegevus oli vajalik seetõttu, et tagada isikule mõistetava karistuse vahetum mõju ning vältimaks olukorda, kus menetlusalune isik saaks jätkata koheselt uute väärtegude toimepanemist. Eelkirjeldatu on aga räiges vastuolus nii isiku põhiõiguste kui ka kriminaalmenetlusõiguse põhimõtetega, sh süütuse presumptsiooni põhimõttega. Samuti teatas apellant, et ta ei soovi ise ega kaitsja vahendusel kohtuistungist osa võtta.
5. Vastavalt V™S § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas leidis kohtuväline menetleja, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kohtuväline menetleja märkis oma seisukohtades järgmist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteomenetlusõigust ei ole oluliselt rikutud VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses. Menetlusalusele isikule on allkirja vastu kutse edastatud, istungi toimumisest teadis kaitsja. Samuti viibis menetlusalune isik reaalselt istungil kohal. V™S § 150 lg 1 p 3 kohaselt ei ole märgitud, millise ajavaruga peab olema istungi toimumise aeg ja koht isikule teatavaks tehtud. Kohtu poolt antud 15-20 minutit toimikuga tutvumiseks oli piisav aeg, kuna toimik koosnes kaheksast leheküljest materjalist, millised ei olnud sisutihedad ning samuti olid asjaolud identsed arutusel olnud kaebuse asjaoludega. Kohtuvälise menetluse käigus ei kasutanud apellant ega tema kaitsja õigust tutvuda väärteoasja materjalidega 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Kohtuväline menetleja on toimiku saatnud kohtualluvusse 28.12.2012 ehk 21 päeva pärast väärteoprotokolli koostamist. Seega on apellant ise olnud oma väärteoasja suhtes hoolimatu ja ükskõikne. Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmisega, oleks kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohus otsuse tegemisel tugines kogutud tõenditele, kuid mitte tunnistaja ütlustele. Kuivõrd otsuses ei ole kohus tunnistaja ütlustele tuginenud ning luges isiku süü tõendatuks teiste kogutud tõenditega, siis ei ole kohus menetlusõigusi rikkunud. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-74-07 loetakse oluliseks rikkumiseks seda, kui kohus kasutab tõendina tunnistaja poolt kohtuvälises menetluses antud seletust, kuid jätab selle tõendi tõelevastavuse kohtuistungil kontrollimata. Viidatud kohtulahendi olid tunnistaja ütlused olulised subjektiivse koosseisu hindamisel. Lähtudes eeltoodust ei ole tunnistaja istungile kutsumata jätmine oluline menetlusõiguse rikkumine. Samas kui kaitsja või apellant pidasid vajalikuks tunnistaja ülekuulamist, siis oleksid nad võinud tema väljakutsumist taotleda istungil, kuid seda õigust nad ei kasutanud. Kohtuväline menetleja ei nõustu apellandi väitega, et kohus on asja arutamisel väljunud väärteoprotokolli piiridest. Kohtuotsuses on kohus viidanud kogutud tõenditele ja neid analüüsinud jäädes siiski teokirjelduse piiridesse („isik oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või 7 psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta "). Tõendite analüüsimisel on kohus muuhulgas tuginenud kohtuotsuses ka üldtuntud faktidele („fentanüül on tugevatoimeline narkootikum, millist valdavalt süstitakse ja seetõttu hakkab see mõju avaldama kiiresti") ja teinud nende põhjal loogilisi järeldusi. Üldtuntud faktidele ja nendest tulenevatele loogilistele järeldustele tuginemist ei saa lugeda väärteoprotokolli piiridest väljumiseks, vaid näitab seda, kuidas on tekkinud kohtu siseveendumus. Lähtudes eeltoodust ei ole Maakohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust V™S § 150 lg 2 mõttes. Kohtuväline menetleja ei nõustu apellandi väitega, et rikutud on väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõistes. Apellandi väide, et proov on saadetud EKEI-sse samal päeval, on alusetu. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjas bloki „Materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon" peal on märge „Täidetakse pärast katsuti või uriiniproovi sulgemist". See tähendab seda, et antud blokk tuleb täita pärast uriinitopsi sulgemist, mitte enne proovi EKEI-sse saatmist. Kaitsja poolt viidatud Terviseameti uuriniproovi võtmise juhend ei kehti politseiasutuses proovi võtmisel kuivõrd Vabariigi Valitsuse määruses „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi: Kord) on välja toodud proovi võtmise käik ja nõuded §-s 6 ja §-s
6. Samuti ei kohusta Vabariigi Valitsuse poolt väljatöötatud saatekirja blankett märkima sellele proovi hoidmise tingimusi, mistõttu ei kajastugi materjalides, kuidas proovi hoiti ning eeldatakse, et proovi hoitakse Korras ettenähtud tingimustel. Kesklinna politseijaoskonnas on olemas nõuetele vastav külmik, kus proove hoitakse ajani, mil need toimetatakse ekspertiisi. Võttes arvesse seda, et EKEI asub Tallinnas, siis ilmselgelt on võimalik toimetada proovid sinna Kesklinna politseijaoskonnast umbes sõiduajaga 30 minutit. Proov võeti 07.12.2012 ehk reede õhtul. Kuivõrd EKEI-sse saab toimetada proove tööpäeviti kella 08.00-16.00 (Korra § 11 lg 1), siis ei olnudki võimalik proovi toimetada ekspertiisiasutusse enne uut töönädalat. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohus ei ole rikkunud väärteomenetlusõigust oluliselt VTMS § 150 lg 1 p 1 mõistes. RKL 3-1-1-49-09 on Riigikohus selgitanud, et tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Isikul kiirabikaardil tuvastatud välised joobetunnused viitavad sellele, et isik oli tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Samuti oli isikul üledoos, mis tekib vahetult pärast aine liigset tarvitamist. Eksperdi arvamus selle kohta, et uriinis tuvastati fentanüül, amfetamiin, diasepaam ja nordasepaam, kinnitab narkootikumide tarvitamist. Asjaolu, et üldjuhul ei ole võimalik tuvastada konkreetselt, millisel tunnil ja minutil isik narkootikume tarvitas, ei muuda seda materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Kuivõrd süüdistus on esitatud õigesti - isik oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet mitte tarvitas või viibis narkojoobes. Kui seaduse tõlgendamisel lähtuda rangelt § tekstist, siis kaotab

oma mõtte, kuivõrd reaalselt üldjuhul ei ole võimalik konkreetselt tuvastada, millisel ajahetkel isik ainet tarvitas. Selle alusel võiks iga narkootikume manustav isik seda teha näiteks oma kodus nelja seina vahel ning pärast manustamist karistust kartmata minna tänavale ohustades sellega nii iseenda kui ka teiste inimeste elu, tervist ja vara. Lisaks on RK kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 viidanud sellele, et „teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud

§ 15

7 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline“. Kohtuväline menetleja ei ole nõus apellandi seisukohaga, et rikutud on ausa kohtumenetluse põhimõtet. Apellandi poolt välja toodud seisukoht, et isikule koostati väärteoprotokoll sellises seisundis, mil ta oli koomas viibinud ning ei saanud aru tema suhtes läbi viidud toimingute sisust, on paljasõnaline. Kiirabikaardile on kantud ka vastumürgi süstimise järgne isiku seisukord. Selle kohaselt oli isiku teadvus selge, hingamine normaalne, silmade avamine spontaanne, sõnaline kontakt orienteeritud, motoorika - täidab käsklusi. Samuti on politseiametnikud piisavalt 8 kogenenud ning puutuvad narkootikume tarvitanud isikutega kokku igapäevaselt, et osata hinnata, kas isik saab ümbritsevast ning toimuvast aru. Sellele viitab ka asjaolu, et isik on olnud suuteline omakäeliselt kirjutama. Kui isiku terviseseisund oleks olnud ebaadekvaatne, siis ei oleks kiirabi teda ka politseile üle andnud. Lisaks on apellant kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-16-07 välja toonud talle sobiva seisukoha, kuid jätnud selle puudulikuks, kuivõrd Riigikohus on samas lahendis kaebuses väljatoodud kohtulahendi tsitaadis järgmises lauses märkinud, et „Samas nõustub kolleegium kassaatoriga, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas fuüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust." Tuginedes eeltoodule on kohtuväline menetleja seisukohal, et isikule on õigused ja kohustused tutvustatud õiguspäraselt. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et ei soovi ringkonnakohtus kohtuistungist osa võtta ja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud kaebuse vastavalt V™S § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 7.1 Apellatsioonis leitakse, et maakohus on V™S § 150 lg 1 p 3 kohaselt oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta, kuivõrd apellant ega ka tema kaitsja ei olnud kätte saanud kohtukutset käesoleva väärteoasja arutamiseks ega olnud teadlikud arutamisele tuleva väärteoasja sisust. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus on kutse 15.01.2013 kohtuistungile ilmumiseks R.N-ile allkirja vastu kätte andnud 15.01.2013 (tl 16). Seega oli kaebuse esitajale R.N-ile tema kaebuse arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud. Oluline antud juhul on asjaolu, et kaebuse arutamisel Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuistungil R.N ja tema kaitsja ka osalesid, mistõttu on ainetud kaitsja argumendid sellest, et lahend on tehtud isiku suhtes kes pole kohtukutset kätte saanud. Asja arutamisele olid menetlusalune isik ja kaitsja ilmunud, ning seega ei olnud kohtule tähtis millal menetlusalune isik oli kohtukutse kätte saanud ning kohtul puudus igasugune alus mitte menetleda väärteoasja. Seda enam põhistusel, et kohtuistungile asja arutamisele ilmunud isik on kohtukutse kätte saanud pool tundi enne kohtuistungit. Kuna maakohus tegi lahendi isiku kohta, kes osales asja arutamisel, pole tegemist V™ § 150 lg 1 p 3 sätestatud olukorraga, mistõttu V™ § 150 lg 1 p 3 rikkumine pole tuvastatav ning sellel alusel kohtuotsuse tühistamiseks alused puuduvad. Menetlusalusel isikul ja kaitsjal oli tagatud õigus kohtuistungil taotluste esitamiseks, sealhulgas ka asja arutamise edasilükkamise taotluse esitamiseks, Kaitsja ongi kohtuistungil palunud asja arutamise edasilükkamist seonduvalt materjalidega tutvumise vajadusega. Maakohus ongi kaitsja taotluse rahuldanud ning võttes arvesse asja mahukust ning korduvust on andnud kaitsjale aega materjalidega tutvuda 20 minutit. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle ei ole käesoleval juhul jäetud piisavat 9 ajavaru arutamisele tuleva väärteoasja materjalidega tutvumiseks ega kaitsepositsiooni kujundamiseks. Ehkki V™S § 150 lg 1 p-s 3 ei ole välja toodud, millise ajavaruga peab olema istungi toimumise aeg ja koht isikule teatavaks tehtud, märgib ringkonnakohus, et see ajavaru peab olema mõistlik ja piisav võimaldamaks isikul kohtuistungiks ette valmistada ja ka kohtuistungile ilmuda. Arvestades seda, et käesolevas väärteoasjas koosnesid toimikumaterjalid vaid kaheksast leheküljest materjalidest ja karistusregistri õiendist, pidas maakohus 20-minutilise vaheaja tegemist piisavaks võimaldamaks kaitsjale antud materjalidest ülevaate saamiseks ja kaitseks ettevalmistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu niisuguse seisukohaga ja seetõttu leiab, et tegemist ei ole VTMS § 150 lg 1 p 3 kohase väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega. Lisaks on maakohus seejuures ka põhjendatult leidnud, et kuivõrd kaitsja enda kinnitusel oli ta teadlik istungist vähemalt 1 päev varem, siis seega oli tal võimalus ilmuda kohtusse materjalidega tutvuma, et kaitseks ette valmistuda. Märkimist väärib asjaolu, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal oli õigus tutvuda väärteoasja materjalidega juba kohtuvälise menetluse käigus, s.o 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Kuid menetlusalune isik ega tema lepinguline kaitsja seda õigust ei kasutanud ja kaitsja pole sõlmitud lepingust kohut ka eelnevalt teavitanud. 7.2 Apellandi väitel nähtub käesoleva väärteoasja materjalidest, et apellandi poolt väidetavalt toimepandud väärtegu on muuhulgas tõendamist leidnud tunnistaja ütlustega; 07.12.2012 kell 20.50 on tunnistajana üle kuulatud patrullpolitseinik A. P, keda aga kohtuistungile ei kutsutud. Apellandi hinnangul on tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmine käsitletav asja ühekülgse ja puuduliku menetlemisena, mis on vastavalt V™S § 148 p-le 1 aluseks kohtuotsuse tühistamisele apellatsioonimenetluses, samuti rikub tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmine ka V™S §-st 123 lg 2 tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmisega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Apelleeritud Harju Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on käesolevas asjas lugenud R.N 1 süü

§ 15

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises tõendatuks järgmiste tõenditega: - 07.12.2012 koostatud väärteoprotokolliga (tl 3), millest nähtub, et R.N pani 07.12.2012 kell 20.30 ajal Tallinnas, Telliskivi 8 juures toime rikkumise, mis seisnes selles, et ta oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Isik on kinnitanud oma ütlustes, et on protokolliga tutvunud ja sellega nõus. Samuti on ta lisanud, et ei mäleta (narkootilise aine) tarvitamist. Isik on kinnitanud menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega tutvumist; - koopiaga R.N ID-kaardist (tl 5); - kiirabikaardi koopiaga (tl 6), millest nähtub, et kiirabibrigaad oli väljakutsel, kus patsiendiks oli R.N , kelle kohta on märgitud, et patsient on narkojoobes, süstis fentanüüli, peale Naloxon’i tuli teadvusele ja on adekvaatne. Diagnoos: narkojoove, isik traumatunnusteta.; - joobeseisundi tuvastamise saatekiri-uuringuaktiga (tl 7), millest nähtub, et menetlusaluselt isikult 07.12.2012 kell 20.50 võetud uriiniproovis tuvastati fentanüül, amfetamiin, diasepaam, nordasepaam; uuringu maksumus 35 eurot. Lisaks uuriti kohtuistungil ka menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid sisaldava materjalina karistusregistri väljavõtet (tl 9-11). 1 Seda, et kohus oleks lugenud R.N süü

§ 15

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises tõendatuks tunnistaja ütlustega, kohtuotsusest ei nähtu ja sellekohane apellandi väide on väär. Seetõttu ei ole kohus tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmisega ka menetlusõigust rikkunud. 10 Seejuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et ka kaitsja viibis kohtuistungil, ka temal oli taotluste esitamise õigus, kuid vastavalt kohtuistungi protokollile on kaitsja kohtuliku uurimise lõpetamisel tundnud muret vaid seetõttu, et ta tal ei ole vormistatud õigusabi kulude taotlust. Kui kohus on talle sellise võimaluse andnud ka hiljem, on kaitsja koheselt, ilma igasuguse vaidluseta, märkinud, et võib kohtuliku uurimise lõpetada ja alustada kohtuvaidlustega. Tunnistaja ülekuulamise küsimust pole kaitsja tõstatanudki. Ringkonnakohus peab alusetuks ka apellandi väidet, et käesoleval juhul on rikutud KrMS § 15 lg 1 kohast tõendite vahetu uurimise põhimõtet sellega, et kohus on üksnes loetlenud toimiku lehekülgede numbrid, millised tõendid kohus on lugenud avaldatuks, jättes need vahetult kohtuistungil uurimata ning tõendite vahetu uurimine oleks ka kohtuistungi kestvust arvestades, s.o 13 minutit, olnud faktiliselt võimatu. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohustab maakohut vaatama väärteoasja läbi täies ulatuses, kontrollides alati, kas rikkumine on tõendatud. Selleks toimus kohtus kohtumenetluse poolte esitatud tõendite vahetu uurimine - maakohtu istungil kohus avaldas kohtuvälise menetluse materjalid. R.N ja tema kaitsjal võimaldati tutvuda kõigi otsuse aluseks olevate materjalidega ja esitada neile vastuväiteid. Asjaolu, kui kaua tõendite vahetuks uurimiseks peab aega kulutama pole reguleeritud ja oleneb materjalide mahukusest. 7.3 Apellandi väitel on käesoleval juhul rikutud V™S § 87 nõudeid ning kohtuotsuse tegemisel väljutud väärteoprotokolli piiridest ja leiab, et apellatsioonis viidatud väärteoprotokolli piiride ületamisega rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust V™S § 150 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus apellandi niisuguse seisukohaga ei nõustu. Maakohus on kohtuotsuses viidanud asjas kogutud tõenditele ja on neid tõendeid analüüsinud, jäädes seejuures teokirjelduse - „isik oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta“ piiridesse. Tõendite analüüsimisel on aga kohus kohtuotsuses tuginenud muuhulgas ka üldtuntud faktidele ja teinud nende põhjal loogilisi järeldusi. Ilmselgelt on üldtuntud faktiks ka maakohtu poolt kohtuotsuses märgitu, et „fentanüül on tugevatoimeline narkootikum, millist valdavalt süstitakse ja seetõttu hakkab see mõju avaldama kiiresti". Üldtuntud faktidele ja nendest tulenevatele loogilistele järeldustele tuginemist ei saa aga lugeda väärteoprotokolli piiridest väljumiseks, vaid see näitab seda, kuidas on tekkinud kohtu siseveendumus. Seega ei ole maakohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust V™S § 150 lg 2 mõttes. 7.4 Apellatsioonis leitakse, et ühestki väärteoasjas kogutud tõendist ei tulene, et R.N-ilt võetud uriiniproov asus 4 päeva politseijaoskonna külmkapis. Seega on vastav kohtupoolne järeldus täiesti meelevaldne ning põhistamata, mis on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena V™S § 150 lg 1 p 7 kohaselt. Samuti on apellandi väitel kohus oma niisuguse järeldusega rikkunud muuhulgas KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet. Ringkonnakohus apellandi niisuguse seisukohaga ei nõustu. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus leidnud, et proovi võtmise ja saatekirjaga seoses kaitsja poolt viidatu, ei anna alust kahelda proovi tulemuse õigsuses. Kohus asus seisukohale, et uriiniproovi võtmise, säilitamise ja ekspertiisiasutusse toimetamise nõudeid ei ole rikutud, lähtutud on kehtivast Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrusest nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi ka Kord). Nimetatud Korra § 14 lg 2 kohaselt on lubatav, et kui uriiniproovi ekspertiisiasutusse toimetamine 24 tunni jooksul ei ole võimalik, hoiustatakse seda piiratud ligipääsuga ruumis külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 °C. 11 Käesolevas asjas esitatud apellatsiooni kohta kohtuvälise menetleja poolt ringkonnakohtule saadetud seisukohas peab kohtuväline menetleja apellandi väidet, et proov on saadetud Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti (EKEI) samal päeval, alusetuks. Kohtuväline menetleja on oma seisukohas märkinud, et Joobeseisundi tuvastamise saatekirjas bloki „Materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon" peal on märge „Täidetakse pärast katsuti või uriiniproovi sulgemist". See tähendab seda, et antud blokk tuleb täita pärast uriinitopsi sulgemist, mitte enne proovi EKEI-sse saatmist. Kaitsja poolt viidatud Terviseameti uuriniproovi võtmise juhend ei kehti politseiasutuses proovi võtmisel kuivõrd Korra §-des 6 ja 7 on välja toodud proovi võtmise käik ja nõuded. Samuti ei kohusta Vabariigi Valitsuse poolt väljatöötatud saatekirja blankett märkima sellele proovi hoidmise tingimusi, mistõttu ei kajastugi materjalides, kuidas proovi hoiti ning eeldatakse, et proovi hoitakse Korras ettenähtud tingimustel. Kohtuväline menetleja on oma seisukohas ka kinnitanud, et Kesklinna politseijaoskonnas on olemas nõuetele vastav külmik, kus proove hoitakse ajani, mil need toimetatakse ekspertiisi. Võttes arvesse seda, et EKEI asub Tallinnas, siis ilmselgelt on võimalik toimetada proovid sinna Kesklinna politseijaoskonnast umbes sõiduajaga 30 minutit. Proov võeti 07.12.2012 ehk reede õhtul. Kuivõrd EKEI-sse saab toimetada proove tööpäeviti kella 08.00-16.00 (Korra § 11 lg 1), siis ei olnudki võimalik proovi toimetada ekspertiisiasutusse enne uut töönädalat. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja eeltoodud seisukohas tooduga ja leiab, et apellandi väited ei anna alust sedastada V™S § 150 lg 1 p 7 kohast ega ka KrMS § 7 lg 3 põhimõtte rikkumist. 7.5 Apellant leiab, et käesoleval juhul ei vasta R.N tegevus 07.12.2012 kell 20.30

§ 15

1 sätestatud süüteokoosseisule, kuivõrd ta ei rikkunud

§ 3lg 1 nõudeid.

Ühestki käesolevas väärteomenetluses kogutud tõendist ei nähtu, et R.N oleks narkootikume tarvitanud, seega on tema poolt narkootikumide tarvitamine tuvastamata. Seetõttu on apellandi väitel oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust V™S § 150 lg 1 p 1 kohaselt sellega, et ei ole väärteomenetlust lõpetatud V™S §-s 29 sätestatud asjaoludel, s.o kui teos puuduvad väärteo tunnused. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09 väljendatud seisukohale tuleb tarvitamise all mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Harju Maakohus on apelleeritud kohtuotsuses leidnud, et käesoleval juhul on menetlusaluse isiku poolt narkootilise aine tarvitamine, mille vältimatuks tulemiks oli narkojoove, leidnud tuvastamist nii kiirabikaardist, kui joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvaga. Menetlusalusel isikul kiirabikaardil tuvastatud välised joobetunnused viitavad sellele, et isik oli tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid, samuti oli tal üledoos, mis tekib vahetult pärast aine liigset tarvitamist. Nimelt nähtub kiirabikaardist, et kiirabi hinnangul oli isik süstinud fentanüüli ja talle manustati sel põhjusel opioididest (mille hulka kuulub ka fentanüül) tekitatud üledoosi vastu mõeldud ravimit Naloxon`i, milline ka soovitud mõju avaldas (tl 6). Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt aga on R.N-ilt 07.12.2012 võetud uriiniproovis tuvastatud narkootilised ained fentanüül ja amfetamiin ning psühhotroopsed ained diasepaam ja nordasepaam. Seejuures on maakohus põhjendatult võtnud arvesse üldtuntud fakti, et fentanüül on tugevatoimeline narkootikum, millist valdavalt süstitakse ja seetõttu hakkab see mõju avaldama kiiresti. Seetõttu asus kohus põhjendatult seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt opioidse narkootilise aine fentanüüli tarvitamine sai toimuda antud asukohas vahetult enne tema koomasse langemist ja fentanüüli tarvitamine on lahutamatult seotud menetlusalusel isikul esinenud seisundiga. Eeltoodu põhjal asus maakohus õigustatult seisukohale, et R.N käitumises on tuvastamist leidnud

§-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu, s.o narkootilise aine tarvitamine, mille all 12 tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud

§ 151

grammatilise tõlgendamise korral kaotaks see säte oma mõtte, kuivõrd reaalselt ei ole üldjuhul võimalik konkreetselt tuvastada, millisel ajahetkel isik narkootilist ainet tarvitas. Ilmselgelt ei haakuks aga seadusandja tahtega ega seaduse mõttega olukord, kui isik, olles ilma arsti ettekirjutuseta tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet näiteks oma kodus, kõrvalistele isikutele varjatult, võiks pärast narkootikumi manustamist minna avalikku kohta, kartmata vaatamata narkojoobes olekule karistust pelgalt seetõttu, et keegi tema poolt narkootikumi tarvitamise hetke pealt ei näinud ning seda hetke ei ole ka võimalik ajaliselt täpselt tuvastada. Ka Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 31-1-49-09 tuleneb, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud

§ 151

koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Nimetatud Riigikohtu seisukohast on ka maakohus käesolevas asjas õigesti juhindunud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et antud juhul ei ole eluliselt usutav, et R.N, kes on ka varasemalt aastate jooksul narkootiliste ainetega kokku puutunud ja nende tarvitamise eest karistatud, tekkinuks fentanüülist (kui üldteada asjaoluna süstivate narkomaanide poolt tarvitatavast narkootikumist) tingitud joove, mis tipnes isiku koomaseisundiga, muul moel, kui selle aine tarvitamise tagajärjel. Lisaks on kohus seejuures vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-87-09 väljendatud seisukohale õigustatult arvestanud menetlusaluse isiku käitumises avalduvat iseloomulikku käitumismustrit ning võtnud arvesse seda, et R.N on korduvalt (3 kehtivat karistust)

§ 151alusel karistatud (tl 9-11).

Sellest tulenevalt on kohus põhjendatult leidnud, et menetlusaluse isiku selline käitumine ei saa olla juhuslik, vaid iseloomustab just antud toimepanijat. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus apellandi väidet, et R.N poolt narkootikumide tarvitamine on käesolevas asjas tuvastamata ning kohus on VTMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et ei ole väärteomenetlust lõpetanud V™S § 29 alusel teos väärteotunnuste puudumisel, alusetuks. 7.6 Apellandi väitel on käesoleval juhul rikutud ausa menetluse põhimõtet sellega, et väärteoprotokoll on koostatud isiku suhtes, kes on vahetult enne viibinud koomaseisundis ega olnud seetõttu võimeline mõistma ega aru saama ei väärteoprotokolli ega temale ette antud õiguste ja kohustuste sisust ning märkis oma allkirjad vastavalt politseiametnikult saadud korraldustele, mistõttu on isiku põhiõigusi sedavõrd olulisel määral riivava tõendite kogumise viisil koostatud väärteoprotokolli näol, mis sisaldab muuhulgas apellandi ütlusi, tegemist lubamatu tõendiga, milline tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Nimelt on Tallinna Kiirabi poolt R.N suhtes 07.11.2012 koostatud Kiirabikaardile (tl 6) kantud ka vastumürgi süstimise järgne isiku seisukord. Selle kohaselt oli R.N teadvus selge, hingamine normaalne, silmade avamine spontaanne, sõnaline kontakt orienteeritud, motoorika - täidab käsklusi. Seega nähtub Kiirabikaardist üheselt, et pärast meditsiinitöötajate poolt R.N-ile vastumürgi süstimist sai ta ümbritsevast ning toimuvast aru. Sellest järeldub, et R.N terviseseisund oli pärast temale vastumürgi süstimist adekvaatne. Lisaks ei ole ka eluliselt usutav, et meditsiinitöötajad (kelle ametialases kompetentsuses kahtlemiseks puudub kohtul alus) andsid politseile üle isiku, kes ei tajunut ümbritsevat ega orienteerunud ajas ja ruumis. Sellele, et menetlusaluse isiku R.N oli adekvaatne, viitab samuti ka asjaolu, et ta oli suuteline selgelt ja arusaadavalt omakäeliselt kirjutama. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-11-6-07 märkinud, et „üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus 13 eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta“. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on menetlusalusele isikule R.N-ile tema õigused ja kohustused tutvustatud õiguspäraselt ning tegemist ei ole ausa menetluse põhimõtte rikkumisega. 7.7 Apellatsioonis leitakse, et käesolevas asjas on maakohus rikkunud KrMS § 410 lg-t 1 sellega, et pidas vajalikuks pöörata kohtuotsus täitmisele enne kohtuotsuse jõustumist. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi niisuguse väitega ja peab seda asjatundmatuks. Apelleeritud 15.01.2013 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-12-6883 mõistis Harju Maakohus R.N 1 süüdi

§ 15järgi ja karistas teda 6 päeva pikkuse arestiga.

V™S § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Seega jõustus Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuotsus R.N-ile aresti mõistmise kohta selle kohtuotsuse tegemisest, sõltumata kaebeõiguse kasutamisest, ning apellandi väide, et maakohus pööras kohtuotsuse täitmisele enne kohtuotsuse jõustumist, on seetõttu alusetu. 8. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-12-6883 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Pavel Gontšarov 14