lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: A.F , ik: XXX elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta A.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.09.2015 otsusele nr 2316,15,010738 A.F-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.09.2015 otsus nr 2316,15,010738 A.F-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et A.F juhtis 18.08.2015 kell 14.20 Tallinnas Tehnika tänaval suunaga Filtri tee poole mootorsõidukit Aprilia RR reg märgiga XXX kiirusega 117 +/- 4 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt on märgitud, et kaebuse esitaja tunnistab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist. Sõidab juba aastaid mootorrattaga ning igapäevane autojuht on üle kümne aasta. On üldiselt korralik liikleja, kuid töö tõttu on läbisõit suur. Sel suvel juhtus kaks kiiruse ületamist mõne nädalase vahega. Esimesel korral autoga, kus möödasõidu ohutuks lõpetamiseks kiirendas lubatust rohkem ja nüüd mootorrattaga. Sõitis Tehnika tänaval ning ei saanud aru, miks ees sõidavad autod 30 km/h. Eespool takistust ei olnud. Kui oli ohutu võimalus reastuda naaberritta, siis tegi seda, et aeglasemalt liikuvast kolonnist mööda sõita. Mootorratas on väga hea kiirendusega ning spidomeetrit ei vaadanud. Kui oli kolonnist mööda jõudnud, lasi kiiruse maha. Politsei tehtud videosalvestusest on näha, et kiirus suurenes kiiruseni 117 ja paar sekundit hiljem juba 76. Kui oleks edasi mõõdetud, siis oleks näha, et edasi sõitis lubatud kiirusega. Kaebuse esitaja leiab, et määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ei ole õiglane. Tegemist on hetkelise kiirendamisega. Palub kohtul vaadata varjatult tehtud videosalvestust tema rikkumisest – sellel salvestusel on selgelt näha nii kolonni liikumine tema ees kiirusega 30 km/h ja ilma nähtava põhjuseta ning hetkeline kiirendamine, mille kohe lõpetas kolonnist möödudes. Kahetseb sügavalt oma rikkumist ja lubab edaspidi jälgida oma kiirust veelgi tähelepanelikumalt. Töö on otseses sõltuvuses juhtimisõigusest, kuna peab tihti seoses tööülesannetega sõitma Lätti ja Leetu. On XXXASs tootejuht ning tööpiirkond on kõik Balti riigid. Ühistranspordiga ei ole see võimalik. Seetõttu palub otsus tühistada tema karistamises juhtimisõiguse äravõtmise osas ja piirduda rahatrahviga. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et oli ühekordne juhus, oli viga. 800 eurone karistus juba niigi suur. Juhtimisõigus on seotud töökohustustega, aastane läbisõit on päris suur. Kui igapäevaselt oleks nii käitunud, oleks ka politseile silma jäänud. Ka hetkeliselt kiirendada 50 alas ei saa, samuti ei või sõita 76ga. Lubatud suurimat kiirust ületas sadades meetrites. Ei ole lubatud ületada. Ei pea mööduma aeglaselt sõitjast, kõrval oli vaba rada. Liiklusõnnetuse korral ei ole vahet kui pikalt ületada. Kindlasti oli võimalik mööduda ka 50ga. Teadis, et on 2 üks aktiivne karistus ja võimalik juhiloast ilma jääda. See oli juhus. Oli autodest möödas, võttis kiiruse maha. Teab, et võib juhtimisõigusest ilma jääda, peab käituma õiguskuulekalt ega või eksida. See oli juhus, ei käitu nii pidevalt. Tahaks rõhutada, et järgmise perioodi jooksul kui midagi teeb, jääb nagunii ilma juhtimisõigusest. Soovib, et antaks teine võimalus. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik on väärteo toime pannud. See on tõendatud videosalvestisega, kiirusemõõteseadme protokolliga. Tegu on tahtlik ja tegu on ohtlik. Kiiruste vahe on niivõrd suur, et ei saa jääda märkamatuks. Ohutuse tagamiseks on kiirust piiratud. Otsuse tegemisel on arvestatud kergendava asjaoluna kahetsusega. Varasemalt on karistatud kiiruse ületamise eest lg 2 järgi, nüüd raskem rikkumine. Ühiskonnal on ootused, et need, kes raskeid rikkumisi toime panevad ja teisi ohtu seavad, tuleb liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on juhtimisõigust vaja tööülesannete täitmiseks, siis KarS § 56 lg 1 seda arvestada ei käsi. Siis ei saaks karistada ühtegi taksojuhti, bussijuhti. Oleks pidanud hoiduma selliste tegude toimepanemisest. Harva näeb siin rekkajuhte, et paneksid toime ohtlikke rikkumisi ja tuleksid kaebama. Professionaalsed juhid sõidavad 100 000 km ja on võimalik sõita pikki vahemaid rikkumisi toime panemata. Paluks kaebus jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ja vaadanud kohtuistungil videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Salvestuse ja kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmetest nähtub, et kaebuse esitaja A.F juhitud mootorratta Aprilia RR reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 18.08.2015 kell 14.20 mõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100LR, milline oli taadeldud (TTRSS-15/00063). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 117 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 113 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 63 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti 3 on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 63 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (§ 133 p 7) ja süü suurusest tulenevalt puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 63 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku süüd tunnistavaid ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. 4 LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, so numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud piirmäära 50 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 63 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud suures määras, seega on ka menetlusaluse isiku süü suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtuistungil ning kohus peab võimalikuks sellega arvestada, kuid kohus ei saa kaebemenetluses uuesti sama kergendavat asjaolu arvestama hakata karistuse veelkordse kergendamise eesmärgil. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata süü suurusele kergendava asjaoluga arvestanud. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on samamoodi isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 63 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Kohtu arvates ei ole mõeldav, et isik, kes igapäevaselt kasutab mootorsõidukit ja kelle läbisõit kaebuse kohaselt on märkimisväärne, olles teadlik sellest, et ta sõidab asulasisesel teel, ei pane tähele, et ta ületab lubatud sõidukiirust enam kui kahekordselt. Kiiruse mõõtmise salvestusest tehtud piltidest nähtuvalt on esialgselt fikseeritud kiiruseks 117 km/h ja mõni sekund hiljem 76 km/h. Seejuures nähtub videosalvestusest, et kiirendamiseks puudus igasugune vajadus ning aeglaselt sõitvatest sõidukitest möödumiseks vabal sõidurajal piisanuks ka lubatud suurima sõidukiirusega liikumisest. Selline käitumine näitab teadlikku ja eesmärgipärast käitumist ning teadlikult nii enese kui ka teiste liiklejate ohtu seadmist. Sellisel kiirusel ei ole mootorrattur võimeline eespoolse nähtavusulatuse piires ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo eest, milline on toime pandud poolteist kuud varem. Sellest saab 5 järeldada, et pelgalt rahalise karistuse määramine ei ole menetlusalusele isikule piisavat mõju avaldanud ning lühikese ajavahemiku möödumisel on ta jätkanud lubatud sõidukiiruse ületamist ja seekord juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes. Seega on rikkumised muutunud raskemaks. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda ja -ohutust tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelneva karistuse olemasolu samalaadse iseloomuga liiklusalase väärteo toimepanemise eest, mis on toime pandud poolteist kuud varem, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat õiguskuulekusele ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, sh ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-2610). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saa ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.