(6)mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus E.Z liiklusseaduse § 20 lg 3 (peale

1. juulit 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) ja § 20 lg 3¹ p 1 (peale
2. juulit 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) nõudeid; samuti selles, et tema isikuna, keda on 28.03.2011 Pärnu Maakohtu 12.04.2011 jõustunud kohtuotsuse alusel karistatud KarS § 424 alusel rahalise karistusega 297 miinimumpäevamäära, so summas 950,40 eurot koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks ning omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis uuesti 30.06.2011 kella 21.56 ajal Tallinnas, Keskuse 22 asuva maja juures mootorsõidukit Suzuki Baleno registreerimisnumbriga 753 SUZ, olles isikuks, kellelt on sõiduki juhtimise õigus jõustunud kohtuotsusega ära võetud.
3. Maakohtu otsuse E.Z-ile mõistetud karistuse osas vaidlustasid apellatsioonides süüdistatav ja süüdistatava kaitsja, süüdistatav esitas ka määruskaebuse. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on kohus teinud talle karistuse määramisega ülekohut. Palub osaliselt vähendada reaalset vangistust ja kohaldada kas KarS § 69 või KarS § 74 sätteid. Palub anda veel üks võimalus, lubades edaspidi käituda seaduskuuleka kodanikuna. Määruskaebuses palub pikendada menetluskulude väljamõistmist 1 aasta võrra, kuna kaotas töökoha ja viibib vanglas. Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, asendades mõistetud 8 kuulise reaalse vangistuse üldkasuliku tööga 480 tundi ja määrata selle tegemise tähtajaks 2 aastat. Apellatsiooni motiivide kohaselt on E.Z võimalik karistada reaalsest vangistusest leebema karistusega, E.Z on töövõimeline, tema ülalpidamisel on 8aastane laps, süüdistatav on nõus talle mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga maksimaalse võimaliku tähtaja kestel.
4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
6. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. E.Z-i süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga tema eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab 3

(6)toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Ka Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 rõhutanud, et seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. E.Z-i näol on tegemist isikuga, keda on varem kohtu poolt karistatud kokku 8-l korral. Alates 2005 on teda eranditult (7 korral) karistatud kas mootorsõiduki joobes juhtimise või juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Seega ei ole tema poolt 30.06.2011 mootorsõiduki joobes juhtimine esmakordne ega ka juhuslik. Liiklussüütegude toimpanemise eest on E.Z varem karistatud nii rahalise karistusega, tingimisi vangistusega kui ka reaalse vangistusega. Talle mõistetud vangistused on kohus 2009 kahel korral asendanud KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga. 28.03.2011 otsusega karistati E.Z KarS § 424 alusel rahalise karistusega, andes talle võimaluse asuda seaduskuulekale teele. Vaatamata sellele, juhtis E.Z isikuna, kellelt oli jõustunud kohtuotsuse alusel mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud 3 kuuks, uuesti 30.06.2011 mootorsõidukit joobeseisundis. Seega ei ole varasemad karistused, sealhulgas vangistuse kandmine, mõjutanud E.Z õiguskuulekalt käituma, mistõttu kohus on karistanud teda põhjendatult reaalse vangistusega. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 p-s 19 märgitakse, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsioonidega tutvumist väita, et E.Z-i puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, keda on varem korduvalt samalaadsete kuritegude eest karistatud, sealhulgas reaalse vangistusega ning seda veel eriti olukorras, kus ta tarvitab alkoholi ja on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid täita. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava selgitusega, et KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad mõjutada teda alkoholi tarvitamisest hoiduma. Varasematest kohtuotsustest nähtub, et E.Z on iga kord tema poolt toime pandud kuritegu kahetsenud, kuid sellele vaatamata peagi jälle alkoholijoobes asunud juhtima mootorsõidukit. Eeltoodud põhjendusel ei saa varem seitsmel korral samalaadse kuriteo eest karistatud E.Z-i suhtes kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Asendades mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks üldkasuliku töö reaalse täideviimise. Oma varasema käitumisega on E.Z küll tõestanud, et ta suudab ÜKT-d teha, kuid paraku ei ole selline karistus talle preventiivselt mõjunud ja ta on samaliigiliste kuritegude toimepanemist jätkanud. Arvestades süüdistatava isikuomadusi, on maakohus põhjendatult leidnud, et E.Z ei ole isikuks, kellele mõistetud karistus kuuluks asendamisele ÜKT-ga. Kohtukolleegium nõustub täielikult selle maakohtu järeldusega. Kohtukolleegium leiab sedagi, et E.Z-i suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik kohaldada ka osalist või täielikku karistusest vabastamist, mida KarS § 74 alusel apellant taotleb. Samuti oleks mõistetud vangistusest tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna E.Z-i poolt 4

(6)mootorsõiduki juhtimine joobes ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Karistuse kandmisest osalist vabastamist kasutatakse nö šokivangistuse eesmärgil ja seda ennekõike isikute suhtes, keda ei ole varem reaalse vangistusega karistatud, et mõjutada selliselt isikut edaspidisele õiguskuulekale käitumisele. Nähtuvalt E.Z-i karistusregistrist (tl 41-45) on tema suhtes juba eelnevalt kohaldatud karistusest tingimisi vabastamist, karistuse ÜKT-ga asendamist aga samuti rahalist karistust, kuid ükski nimetatud karistusviisidest ei ole E.Z-i käitumist mõjutanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu järeldusega selles, et E.Z-i suhtes on karistuse eesmärki võimalik saavutada üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega ja maakohtu poolt mõistetud karistusega ei ole E.Z-ile tehtud liigset ülekohut nagu apellant ekslikult leiab. Arvestades KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsiooni, on E.Z-ile mõistetud vangistus siiski alla sanktsiooni keskmist määra. 7. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebus E.Z-ilt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

(6)6