Obsah (6)

§ 337§ 180§ 331§ 185§ 41§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-16089 (10260104180, 11260103241, 1126010549

§ 337lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 30.

märtsi 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-16089 muutmata ja U.J-i kaitsja Heiki Kuninga apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 192 eurot, sealhulgas käibemaks 32 eurot advokaat Heiki Kuningale tema poolt U.J-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§-de 175 lg 1 p 4, 185 lg 2 ja 180 lg 3 alusel välja mõista U.J-ilt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 96 eurot riigituludesse. U.J tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „U.J 1-1016089 kohtukulud“.

§-de 175 lg 1 p 1, 185 lg 2 ja 180 lg 3 alusel välja mõista U.J-ilt menetluskulu, s.o kannatanule T.B. OÜ Cartex poolt osutatud õigusabi eest 75 eurot ning nimetatud summa kanda T.B. arveldusarvele nr 10010125238012.

§-de 175 lg 1 p 1, 185 lg 2 ja 180 lg 3 alusel välja mõista U.J-ilt menetluskulu, s.o kannatanule I.K. OÜ Cartex poolt osutatud õigusabi eest 25 eurot ning nimetatud summa kanda I.K. arveldusarvele nr 10010065212017.

§ 180lg 3 alusel jätta T.B.

õigusabi kulud summas 75 eurot Eesti Vabariigi kanda ning nimetatud summa kanda T.B. arveldusarvele nr 10010125238012

§ 180lg 3 alusel jätta I.K.

õigusabi kulud summas 25 eurot Eesti Vabariigi kanda ning nimetatud summa kanda I.K. arveldusarvele nr

1. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. augustil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. septembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. septembrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 30.03.2012 otsusega tunnistati U.J süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti mõisteti U.J süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. Veel tunnistati U.J süüdi KarS § 120 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrati, et vangistus jäetakse täies ulatuses täitmisele pööramata, kui U.J ei pane kolme aasta jooksul tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 alusel käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati U.J-i katseajal osalema sotsiaalabiprogrammides. 2 Kannatanu T.B. tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt, mõistes U.J-ilt VÕS § 1043 alusel kannatanu kasuks välja varalise kahju katteks 138.04 eurot ja mittevaralise kahju katteks 150 eurot. Maakohus arutas U.J-ile KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 07.06.2010 kella 11.30 paiku XXX asuva elumaja I trepikojas tungis kallale T.B. ja lõi teda rusikaga ühe korra vastu vasakut kätt ja ühe korra vastu paremat kätt, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Peale selle tema 08.07.2010 kella 18.00 paiku XXX asuva elumaja kõrval asuva puukuuri juures tungis T.B. kallale ja viskas teda puuhalgudega mitmel korral jalgade ja kõhu piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – parema jalasääre välisküljel põlve piirkonnas 2x2 cm suuruse hematoomi, parema reie eespinnal ca 2 cm läbimõõduga hematoomid ja turse vasaku käe peopesas. Peale selle tema 23.08.2010 kella 12.30 paiku U.J asuva elumaja I trepikojas tungis kalle I.K. ja lõi teda ühe korra rusikaga vasaku rinna piirkonda ja hetke pärast ühe korra rusikaga parema rinna piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – mõlemal rinnal nibust üleval petehhiaalsed 1–3 mm verevalumid ja punetuse diameetriga 3 cm. Peale selle tema 26.07.2011 kella 20.50 paiku XXX -3 asuva korteri esikus lõi T.B. paar korda rusikaga otsmiku piirkonda, mitmel korral rusikatega vastu käsi, kaela ja rindkere piirkonda ja jalaga vastu kannatanu jalgu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – nahaalused hematoomid otsmikul kulmude piirkonnas, paremal pool kaelal, parema küünarvarre piirkonnas 10 cm läbimõõduga hematoomi, marrastused rinnakul ja vasaku küünarnuki piirkonnas, parema õlaliigese valulikkuse ja parema sääre välisküljel erineva suurusega hematoomid. Veel arutas maakohus U.J-ile KarS § 266 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 26.07.2011 kella 20.45 paiku Jõgeva linnas tungis ukse avamise teel valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi – XXX asuvasse T.B. korterisse. Samuti süüdistati U.J-i KarS § 120 järgi selles, et tema 15.12.2011 kella 13.20 ajal XXX maja juures, nuga käes ja noatera suunatud T.B. keha suunas, ähvardas sõnaliselt kannatanut tappa, karjudes „ma tapan su, küll ma su ükskord tapan“, millist ähvardust tajus kannatanu reaalse ohuna oma elule ja tervisele, sest oli varasemalt 07.06.2010, 08.07.2010 ja 26.07.2011 langenud tema väärkohtlemise ohvriks. U.J end maakohtus temale esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis kohtuistungil uuritud tõendite (kannatanute T.B. ja I.K. ütluste, tunnistajate A.L. , J.B. ja K.V. ütluste ning asjas kogutud kirjalike tõendite) põhjal, et U.J-ile esitatud süüdistused leidsid täies ulatuses tõendamist. Seejuures asus maakohus seisukohale, et süüdistatava ütlused tuli kohtuotsuse tegemisel kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Süüdistatav soovis küll enda ristküsitlemist, kuid sisulisi ütlusi süüdistuse asjaolude kohta ei andnud. Selles väheses osas, milles ta ütlusi andis, ei olnud tema ütlused kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega ning vastuolud esinesid ka tema enda ütlustes. Seega võttis maakohus otsuse tegemisel aluseks kannatanute ja tunnistajate ütlused, mis olid nii omavahel kui ka asjas kogutud kirjalike tõenditega kooskõlas ja usaldusväärsed. Maakohus ei tuvastanud U.J-i süüd või tema tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 3 Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56, tuvastamata süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistusliigi valikul võttis maakohus arvesse, et U.J on varem kriminaalkorras karistatud analoogse kuriteo eest sama perekonna suhtes ja teda on karistatud KarS § 121 järgi. Sel korral pidas kohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega, millest koheselt ärakandmisele määrati vaid osa, jättes suurema osa karistusest KarS § 73 lg 1 alusel tingimuslikult kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohtuotsus tehti 11.09.2009 ja uue kuriteo pani U.J toime 07.06.2010, s.o vähem kui aasta möödudes eelmisest kohtuotsusest. Eelnev näitas maakohtu arvates selgelt, et rahaline karistus ei olnud piisav, mõjutamaks U.J-i hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Seega leidis maakohus, et U.J-i tuleb karistada vangistusega. Karistusmäära osas leidis maakohus, et U.J-i tuleb karistada sanktsiooni keskmise määra lähedale jääva karistusega. Arvestades süüdistatava küllaltki kõrget iga, tema isikuomadusi ning sellest tulenenud senist käitumist, asus maakohus seisukohale, et pigem võiks süüdistatavat distsiplineerida ja kannatanutele rahu tagada mitte vangistuse reaalne ärakandmine, vaid keskmisest pikema kestusega katseaeg, millega kaasneks käitumiskontroll. Kuna käesolevas asja arutusel olevad kuriteod olid toime pandud U.J-ile Tartu Maakohtu 08.09.2009 otsusega määratud kolmeaastase katseaja kestel, tuli KarS § 73 lg 1, 4 alusel nimetatud otsusega mõistetud rahalise karistuse kandmata osa, s.o 3000 krooni ehk 191,73 eurot, pöörata täitmisele. KarS § 65 lg 2 ja § 64 lg 2 alusel tuli rahaline karistus viia täide iseseisvalt. Arvestades seda, et süüdistatava peamiseks sissetulekuks on pension, leidis maakohus, et rahalise karistuse korraga tasumine ei oleks talle jõukohane, mistõttu kohus määras selle täitmise KarS § 66 lg 1 alusel ositi. Kannatanu T.B. tsiviilhagi osas leidis maakohus, et see kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus leidis, et kannatanu poolt ostetud ravimid, mille hinna hüvitamist ta taotles, olid üksnes osaliselt seotud temale süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustuste ravimisega. Lisaks tuvastas maakohus, et ehkki kannatanu taotles temale arsti määratud ravimite hinna hüvitamist, tõendasid tõendid nimetatud ravimite väljaostmist vaid osaliselt. Seetõttu leidis maakohus, et kannatanu ravikulud olid põhjendatud 138.04 euro ulatuses. Ülejäänud osas ei olnud varalise kahju nõue tõendatud. Samuti olid tõendamata kannatanu kulutused õigusabile. Kannatanu mittevaralise kahju nõude osas leidis maakohus, et see on põhjendatud ning määras kahjuhüvitise suuruseks VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 alusel 150 eurot. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Süüdistatava süüdimõistmisel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ning selle rahuldamist summas 39.11 eurot. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kannatanute ja tunnistajate ütlusi õigesti hinnanud ning on neid põhjendamatult süüdistatava ütlustele eelistanud. Maakohtus ilmnes, et süüdistatava ja kannatanute omavahelised suhted on halvad. Süüdistatav on korduvalt esitanud kannatanute peale kaebusi, mistõttu kannatanute ütlused võivad olla ajendatud kättemaksust süüdistatavale. Maakohus pole sellele aga tähelepanu pööranud. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Olukorras, kus süüdistatav end süüdi ei tunnistanud, polnud tal võimalik üksikasjalikke ütlusi anda. Samuti ei ole süüdistatav sootuks kohustatud ütlusi andma. 4 Puutuvalt 26.07.2011 episoodi märgib kaitsja, et süüdistatava väide, et kannatanu koputas vastu korteri põrandat, pole ühegi tõendiga ümber lükatud. Süüdistataval polnud muud võimalust koputamise põhjuse väljaselgitamiseks kui kannatanult küsimine. Kannatanu uks oli lukustamata ning sellises olukorras ei saa süüdistatavale kannatanu korterisse sisenemist ette heita ja see ei ole käsitletav KarS §-s 266 kirjeldatud tegevusena. Konflikti asetleidmine on küll tõendatud, kuid selle ajendiks oli see, et süüdistatav püüdis välja selgitada, miks kannatanu oli teda vastu põrandat kopsimisega häirinud. Pole tõendatud, et süüdistatav oleks kannatanut esimesena rünnanud. Teiste episoodide osas märgib kaitsja, et kannatanute poolt kirjeldatud sündmusi pole keegi pealt näinud. Ka ähvardamise episoodis mainis nuga ainult kannatanu. Tunnistaja seda ei maininud ja nuga ei leidnud ka kohale läinud politsei. Samuti on kaitsja seisukohal, et maakohtu otsus on ka tsiviilhagi rahuldamise osas osaliselt põhjendamatu, rajanedes tõendamata asjaoludele. Nii ei nähtu kohtule esitatud tõenditest mitmete ravimite osas nende ostmise põhjust. Puuduvad tõendid, et ravimite ostmine oli süüdistatava tegevuse tagajärg. Tsiviilhagi on põhjendatud üksnes 39.11 euro ulatuses. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad Ringkonnakohtu 22.05.2012 määrusega määrati kriminaalasi

§ 331lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 13.06.2012. 21.05.2012 registreeriti ringkonnakohtus kannatanu T.B. seisukohad U.J-i kaitsja apellatsiooni osas. T.B. palub jätta maakohtu otsus U.J-i süüdimõistmise osas muutmata, samas muuta otsust tsiviilhagi osalise rahuldamatajätmise osas ning mõista U.J-ilt kannatanu kasuks välja hagi koostamise tasu 100 eurot. Samuti taotleb kannatanu apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest tasutud õigusabikulu 150 eurot hüvitamist. Kannatanu leiab, et süüdistatava väited võimaliku kättemaksu ning valeütluste andmise kohta ei ole usutavad ning nende omavahelised varasemad konfliktid ei oma antud asjas tähtsust. Samuti on maakohus kannatanu hinnangul tuginenud põhjendatult ka asjas kogutud kaudsetele tõenditele, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Kannatanule jääb arusaamatuks, miks nõustus U.J , kui ta ei tunnista oma süüd, kohtuistungil hüvitama dokumentaalselt tõendatud tervisekahjustustega seotud rahalist kahju. Sellest järeldab kannatanu, et süüdistatav möönab talle mingite ravimeid vajavate vigastuste tekitamist. Kannatanu leiab, et U.J-i süü on tõendatud lisaks tema ütlustele ka asjas kogutud muude isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega, millistele maakohus on otsuse tegemisel tuginenud. Seejuures juhib kannatanu tähelepanu U.J-i kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt 26.07.2011 koputas ta uksele, uks avanes ja ta kukkus alla. Selline jutt on otseses vastuolus teiste tõenditega ning näitab, et U.J valetab juhtunu kohta. Seega on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ning need otsuse tegemisel kõrvale jätnud. Seoses süüdistatava poolt tsiviilhagi rahuldamise vaidlustamisega märgib kannatanu, et ka ilma arsti õiendita peaks olema selge, et kui talle tekitati kehavigastusi, vajasid need ka ravi. Mingeid muid vigastusi, mis tinginuks ravimite kasutamist, kannatanul pole olnud. Kannatanu kinnitab, et kõik hagiavalduses märgitud ravimid on soetatud U.J-i poolt tekitatud vigastuste raviks. Seoses õigusabile kulutatud summa hüvitamise taotlusega märgib kannatanu, et esitas vastava nõude hagiavalduses ja oli kindel, et esitas kohtule ka vastavat kulutust tõendava kviitungi koopia. Kohtuistungil ei selgitanud kohus talle, et see puudub. 5 Kannatanu esitab kviitungi nüüd ja palub see U.J-ilt välja mõista. Kannatanu lisab, et tegelikkuses on ta ravile kulutanud rohkem kui hagiavalduses taotletud ning ravi jätkub siiani. Oma seisukohad esitas 21.05.2012 ringkonnakohtule ka kannatanu I.K., kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ühtlasi taotleb kannatanu apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest tasutud õigusabikulu 50 eurot väljamõistmist süüdistatavalt. I.K. kinnitab, et U.J ründas teda 23.08.2010 tema elukoha trepikojas, lüües teda rusikaga rinna piirkonda. Kannatanu leiab, et ilmselt ründas ta teda seetõttu, et tal on halvad suhted nii kannatanu ema ja tema abikaasa kui ka kõigi teiste majaelanikega. Seda konfliktset olukorda kinnitas tunnistaja A.L.. Sündmuse järgselt pöördus kannatanu kohe perearsti poole, kes tuvastas kehavigastused ning väljastas sellekohase tõendi. U.J-i süüd eitavaid ütlusi seevastu ei tõenda ükski kaudne tõend. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väidetega ning kannatanute T.B. ja I.K. vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus U.J-i süüdimõistmises KarS §-de 121, 266 lg 1 ja 120 järgi tuleb jätta muutmata. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava U.J-i kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning sellest tulenevalt maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi, millistele tuginedes on maakohus teinud U.J-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatava kaitseversioonid. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu sellekohaste põhistustega ning ei pea tulenevalt

§-st 342 lg 3 p 1 vajalikuks neid korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. U.J-i süüdistused KarS § 121 järgi. Kannatanute T.B. ja I.K. suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodides on süüdistatava kaitsja seadnud kannatanute ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjendusel, et kannatanute ja süüdistatava suhted on pingelised ning seetõttu võisid kannatanud anda U.J-i süüstavaid ütlusi kättemaksu ajendil. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu ning leiab, et tegemist on kaitsja subjektiivse ja oletusliku arvamusega, mis on pealegi ümberlükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Hinnangu andmiseks isiku ütluste usaldusväärsusele kriminaalmenetluses võrreldakse isiku poolt antud ütlusi eelkõige teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, s.t antud ütlused 6 asetatakse konteksti teiste samas asjas kogutud tõenditega. Samas tuleb ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel lähtuda ka antud ütluste elulisest usutavusest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanud T.B. ja I.K. andnud kriminaalasja menetlemisel ühetaolisi ütlusi U.J-i poolt nende suhtes toimepandu kohta. Samas langevad kannatanute ütlused kokku kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajate ütlustega. Lisaks tunnistajate poolt antud ütlustele, langevad kannatanute ütlused kokku ka SA Jõgeva Haigla poolt kannatanutel esinenud vigastuste kohta väljastatud tervisekaartidel fikseerituga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanute ütlused langevad kokku tunnistajate ütlustega kannatanute ja U.J-i vahel toimunu kohta ning ka kriminaalasjas esinevate dokumentaalsete tõenditega, puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Samas lükkavad ülanimetatud tõendid tõsikindlalt ümber U.J-i enda süüd eitavad paljasõnalised väited. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellatsioonis esitatud väide nagu annaksid kannatanud U.J-i süüstavaid ütlusi kättemaksuks ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ühtki tõendit, mis taolist U.J-i väidet kinnitaks ning see on vaid süüdistatava paljasõnaline ja meelevaldne väide. Samas jääb ringkonnakohtu jaoks mõistetamatuks, miks peaksid T.B. ja I.K. valima U.J-ile kättemaksmiseks kriminaalmenetluse, see on keerukaima viisi oma oletatava eesmärgi saavutamiseks. Lähtudes süüdistatava väidetest eeldaks see kannatanutelt esmalt enesevigastamist, millega kaasneks iseenesele valu põhjustamine, mis pole aga inimloomusele omane. Hilisemalt kaasneks sellega pealegi olulised ebamugavused kannatanutele kuni vigastusest paranemiseni. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et valekaebuse esitamise ja valeütluste andmise eest näeb Karistusseadustik ette kriminaalvastutuse ning miks peaksid T.B. ja I.K., soovides vaid U.J-ile kätte maksta, riskima võimalusega saada ise kriminaalkorras karistatud. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult U.J-i süüdi tunnistanud KarS § 121 järgi. U.J-i süüdistus KarS § 266 järgi. Apellatsioonis esitatust lähtuvalt saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et U.J-i süüditunnistamist KarS § 266 lg 1 järgi vaidlustab süüdistatava kaitsja põhjusel, et U.J-i sisenemise T.B. korterisse tingis kannatanu kopsimine vastu põrandat, millest tingituna otsustaski U.J välja selgitada taolise kopsimise põhjuse. Asjaolude selgitamiseks siseneski süüdistatav kannatanu korterisse. Kaitsja leiab, et taolist sisenemist ei saa vaadelda omavolilise sissetungina, sest süüdistatava käitumises puudub teokoosseis. Samas kaitsja ei täpsusta millist teokoosseisu elementi silmas peetakse. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. T.B. ütluste kohaselt kohtuistungil oli ta

1. juulil 2011 kella 20.45 üksi korteris ning vestles oma tütre I.K. telefoni teel. Samal ajal kuulis ta, kuidas keegi püüab avada tema korteri välisust, mis ei olnud lukustatud. Ta läks telefonikõnet katkestamata korteriukse juurde, et selgitada, kes püüab ust avada. Hetkel kui tema avas korteri sisemise ukse, avas U.J korteri välimise ukse ning sisenes korterisse. Mingit luba U.J-ile korterisse sisenemiseks ta ei andnud. Nimetatud kuriteoepisoodis tunnistajana ütlusi andnud I.K. väidete kohaselt vestles ta
2. juulil 2011 kella 20.45 paiku oma emaga. Vestluse käigus teatas ema, et keegi püüab korteriuksest siseneda. Seejärel kuulis ta telefonis ema appi karjumas. Veel kuulis ta kuidas 7 ema ütles, et Jura on juba tema juures ja ründab teda. Seejärel lõpetas ta kõne ja jooksis ema juurde kõrvaltrepikotta. Jõudnud ema korteri juurde nägi ta kuidas U.J lõi T.B. t kätega ning viimane püüdis ennast kaitsta. T.B. l õnnestuski U.J eemale tõugata ning viimane kukkus saadud tõukest vastu naabri korteriust. Sisuliselt ei eita ka U.J ise, et ta viibis
3. juulil 2011 T.B. korteris, põhjendades oma viibimist seal T.B. korterist kostnud koputustega. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et U.J sisenes
4. juulil 2011 kella 20.45 paiku T.B. korterisse. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab, et U.J-i poolt täideti KarS § 266 ettenähtud kuriteo teokoosseis. Nimetatud paragrahvi objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Kriminaalasjas ei ole vaidlust asjaolus, et T.B. korter oli U.J-i jaoks võõras eluruum. Ringkonnakohtu arvates tuleb U.J-i sisenemist T.B. korterisse lukustamata ukse avamise teel vaadelda kui sissetungimist võõrasse ruumi. Ringkonnakohus leiab, et sissetungimine ei pea olema tingimata seotud füüsiliste tõkete ületamisega, vaid selleks on igasugune õigusvastane sisenemine, sealhulgas ka avatud uksest sisenemine. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud ka asjaolu, et U.J sisenes kannatanu eluruumi tema tahte vastaselt. Ringkonnakohtu arvates on valdaja tahte vastase sisenemisega tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Kannatanu ütluste kohaselt avas U.J ise tema korteri välimise välisukse ning luba küsimata astus tema korterisse alustades seejärel tema peksmist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu sellesisulistes ütlustest. Kuivõrd ülaltoodud ütlustest nähtuvalt U.J T.B. lt luba korterisse sisenemiseks ei taotlenud ja seda talle ka ei antud, siis on U.J-i tegevus käsitletav omavolilise sissetungimisena. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui lähtuda U.J-i kaitseversioonist T.B. korterist toimunud kopsimise kohta, mis teda häiris, ei andnud see U.J-ile õigust siseneda omavoliliselt võõrasse eluruumi. Juhul kui U.J leidis, et tegemist oli ühiselureeglite rikkumisega tulnuks tal paluda T.B. lt selle lõpetamist. Viimase keeldumisel tulnuks U.J-ile aga pöörduda politsei poole. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult U.J-i süüditunnistanud KarS § 266 lg 1 järgi. U.J-i süüdistus KarS § 120 järgi. U.J-i süüdistunnistamist KarS § 120 järgi vaidlustab süüdistatava kaitsja põhjendusel, et kriminaalasjas pole keegi peale T.B. andnud ütlusi nagu ähvardanuks U.J
5. detsembril 2011 kannatanut noaga. Kuivõrd nuga pole asitõendina kriminaalasja juurde 8 liidetud, siis ainuüksi kannatanu sellekohaste ütluste alusel pole võimalik U.J-i KarS § 120 alusel süüdi tunnistada. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide on põhjendamatu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus U.J-i süüditunnistamisel KarS § 120 järgi lähtunud kriminaalasjas kogutud tõendite kogumist. Nii on T.B. andnud ütlusi, et
6. detsembril 2011, pärast seda kui nad olid abikaasaga koju jõudnud, liikus ta puukuuride juurest maja trepikoja poole. Abikaasa aga parkis sellel momendil sõidukit. Möödudes puukuuridest jooksis puukuurist välja U.J, tal oli käes nuga ja karjus, et tapan su ära. Kuna U.J oli varasemalt juba korduvalt tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud, siis tekkis tal tõsine hirm ja ta hakkas oma meest appi karjuma. Mees nägi mis toimus ja jooksis nende juurde ning käskis temal minna tuppa. Seejärel helistas ta politseisse ning politsei viis U.J-i enesega kaasa. J.B. ütluste kohaselt jõudsid nad
7. detsembril 2011 kella 14.00 paiku autoga oma elukohta. T.B. väljus sõidukist ja tema jäi autosse. Autos olles ta nägi kuidas U.J väljus oma kuurist ja liikus tema abikaasa poole. U.J oli käes midagi läikivat. Mis see täpsemalt oli tema ei näinud, kuid abikaasa rääkis hiljem korteris, et U.J-ile oli käes nuga. Samas kuulis ta ka abikaasa karjumist, et ta tapab mu ära. Ta hüppas autost välja ja jooksis abikaasa juurde. Teda nähes jäi U.J seisma, pööras ümber ja lahkus. Nimetatud konflikti toimumist kinnitavad ringkonnakohtu arvates kaudselt tunnistaja K.V. ütlused, kes viibis politseitöötajana sündmuskohal ning kellele T.B. avaldas, et U.J oli teda noaga ähvardanud tappa. Kuivõrd kannatanu T.B. ütlused on kokkulangevad tunnistaja J.B. ja K.V. ütlustega, loeb ringkonnakohus kannatanu ütlused usaldusväärseteks. Arvestades kannatanu ja tunnistajate ütlusi loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et
8. detsembril 2011 ähvardas U.J T.B. t noaga lubades ta tappa. KarS § 120 näeb ette vastutuse muuhulga tapmisega ähvardamise eest kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus leiab, et hoides käes nuga, liikudes sellega T.B. suunas ning ähvardades sõnaliselt kannatanu tappa, ähvardas U.J T.B. t tapmisega. Samas, arvestades U.J-i vaenulikku suhtumist kannatanusse ning asjaolu, et süüdistatav oli varsemalt korduvalt kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, oli T.B. l reaalne alus karta, et U.J võib oma ähvarduse ka täide viia. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on U.J-i õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 120 järgi. Tsiviilhagi.
9. veebruaril 2012 on T.B. esitanud kriminaalasjas hagiavalduse, milles taotleb seoses ravikuludega (ravimite ost) talle tekkinud varalise kahju hüvitamist. Hagiavalduses esitas T.B. 10-st punktist koosneva loetelu tehtud kulutuste kohta kokku 323.81 euro suuruses summas. Maakohus leidis, et kriminaalasjas esitatud tõenditega on tõendamist leidnud T.B. hagi kulutuste kohta, mis on hagiavalduses toodud punktides 2, 6, 7, 8, ja 10 ning rahuldas hagiavalduse summas 138.04 eurot. Apellatsioonis on leitud, et täiesti on tõendamata hagiavalduses punktides 2 ja 10 toodud ravimite ostule tehtud kulutused ja osaliselt p 6 ja 8 tehtud kulutused, sest apellatsioonis vaidlustatud ravimite ordineerimise kohta puuduvad kriminaalasjas tõendid. 9 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja sellekohaste väidetega. Apellatsioonis vaidlustatud ravimid on vastavalt Ravimiameti Eesti Ravimiregistri andmetele retseptiravimid ning retseptide väljakirjutamine toimub üldteadaolevalt kas pere- või erialaarsti poolt. Jõgeva Apteegi õiendite kohaselt on T.B. apellatsioonis vaidlustatud ravimid ostnud. Kuivõrd apellatsioonis vaidlustatud ravimite näol on tegemist retseptiravimitega ning T.B. on Jõgeva apteegi poolt nimetatud ravimeid müüdud, siis saab ringkonnakohtu arvates teha tõsikindla järelduse, et nimetatud ravimite retseptid on väljastatud arsti poolt. Seega need ravimid on T.B. ka arsti poolt ordineeritud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigustatult rahuldanud T.B. tsiviilhagi 138.04 euro suuruses summas. Menetluskulu. U.J-i kaitsja H. Kuningas on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse, mille palub seoses õigusabi osutamisega U.J-ile hüvitada talle 192 eurot, s.h käibemaks 32 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud taotlus on põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis

§ 185lg 2 alusel jääb nimetatud menetluskulu U.J-i kanda.

Kannatanud T.B. ja I.K. on 21. mail 2012 esitanud Tartu Ringkonnakohtule omapoolsed vastuväited U.J-i kaitsja poolt esitatud apellatsioonile. Seejuures on T.B. kasutanud apellatsioonile vastuväidete koostamisel OÜ Cartex abi ning tasunud õigusabi osutamise eest osaühingule 150 eurot (II kd tl 124-130). Samuti on nimetatud osaühingu poolt osutatavat õigusabi kasutanud I.K. ning tasunud selle eest 50 eurot (II kd tl 131-133).

§ 41

lg 1 kohaselt võib kannatanu kriminaalmenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osalemine kriminaalmenetluses ei võta õigust omada esindajat.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluna vaadeldav ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Eeltoodust tuleneb, et T.B. ja I.K. poolt OÜ Cartex õigusabi osutamise eest makstud summad on vaadeldavad menetluskuluna. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistliku suurusega tasuga ning tulenevalt

§ 180

lg 1 tuleb nimetatud menetluskulu hüvitada U.J.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Ringkonnakohus, nõustudes siinjuures maakohtuga, leiab samuti, et kuivõrd U.J on pensionär ja tema kuu sissetulek on 320 eurot, siis käib menetluskulude täies mahus hüvitamine talle ilmselgelt üle jõu. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus pool kaitsjatasust ja kannatanute esindajale makstud tasust riigi kanda ning mõistab U.J-ilt välja kaitsjatasu summas 96 eurot ja kannatanute esindajale õigusabi osutamise eest kokku 100 eurot. 10 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Tiit Lõhmus