Obsah (7)

§ 339§ 399§ 312§ 150§ 175§ 185§ 337

4-15-8673 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01.detsembril 2015.a, Tallinn Väärteoasja number 4-15-8673 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikm

§ 339

lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ehk VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale (vt nt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-63-14), et üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

§ 399

lg 2 mõttes ehk VTMS § 150 lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele. Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne väärteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 (

§ 339lg 2) mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 2 (

§ 339

lg 2 ) mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav, mis puudutab karistusmäära. Karistusliigi osas on kohtuotsus jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. 7

1. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et menetlusalusele isikule mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta süüteo raskusele või menetlusaluse isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust. 7.1 Apellatsioonis leitakse, et karistusliik on apellandi süü suurust arvestades põhjendamatu ning vastuolus kohtupraktikaga. Apellant leiab, et maakohtu poolt esile toodud asjaolud ei anna veel iseenesest põhjust põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtmiseks. Ringkonnakohus apellandi niisuguse seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi valiku aluseks olevaid asjaolusid (lk 29). Põhikaristus mõistetakse KarS §-s 56 ettenähtud alusest lähtudes. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Käesoleval juhul kohus leidiski, et õigusrikkumise jätkuva toimepanemise tõttu, sh isiku süü suuruse ja karistuse üld– ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, on põhjendatud kohaldada G.P-le põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Maakohus on õigustatult arvesse võtnud seda, et käesolev liiklusrikkumine ei ole G.P esmakordne, teda on ka varasemalt karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest - G.P karistati LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest alles 01.07.
4. Kolleegium asub seisukohale, et vaatamata varasemale kehtivale karistusele pani G.P taas toime samalaadse liiklusrikkumise, kuid seda oluliselt suuremas määras, mistõttu kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab kohtule ilmekalt, et tegemist ei ole juhusliku rikkumisega ning G.P näol on tegemist isikuga, kelle jaoks võib olla tavapärane süütegude (liiklusalaste süütegude) toimepanemisele suunatud käitumismall. Vaieldamatult kujutab lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 59 km/h võrra endast olulist rikkumist, millega seatakse ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elud, ning seda olenemata apellandi poolt väljatoodud asjaoludest. On ilmselge, et kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Seega, ületades lubatud sõidukiirust niivõrd suures ulatuses, nagu G.P seda käesoleval juhul tegi, pani ta ilmselgelt suurde ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud. On selge, et selline juht on liikluses ohtlik ning tuleb liiklusest kõrvaldada ning maakohus on õigustatult kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Maakohus lähtus põhikaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Kolleegium leiab, et põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada 8 menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine põhikaristusena. Eelnev karistus rahatrahvi näol ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Karistuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited . Lisaks tuleb süü suuruse tuvastamisse kaasata teo toimepanemise tehiolud, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus). Kvalifikatsiooni LS § 227 lg 3 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel on oluline vahe, kui suurelt lubatud sõidukiirust ületati. Käesoleval juhul on tuvastatud, et G.P ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 59 km/h võrra, seega LS § 227 lg 3 mõttes mitte miinimumi lähedaselt, vaid maksimummääras. Kolleegiumi hinnangul ei taju G.P kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu, teda on varasemalt sarnase rikkumise eest karistatud, mistõttu õigustavad juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena eripreventiivsed kaalutlused. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-
5. Lisaks on apellant jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega ei ole õigustatud menetlusaluse isiku ootus, et uue väärteo toimepanemisega võib kaasneda leebe või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. 7.2 Apellant märgib, et juhtimisõiguse äravõtmine halvab sisuliselt menetlusaluse isiku töövõime. Äriettevõtte juhi igapäevaseid tööülesandeid ei ole sageli võimalik täita ühistransporti kasutades ning selleks on antud ka kasutada ettevõtte sõiduk. Menetlusalune isik on ainus, kes sõidukit juhib, mistõttu on laste logistika tema ülesanne. Tema enda ja abikaasa vanemad elavad kaugel ning tulenevalt nende eakusest on nende külastamine küllaltki sage ettevõtmine. Kokkuvõtvalt võib põhikaristuse mõju olla menetlusalusele isikule ränk ning see võib tuua kaasa rasked tagajärjed apellandi perekonnale. Seoses sellega märgib ringkonnakohus seda, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest kohaldada kas põhikaristusena või lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi G.P teadma juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et niisugune rikkumine võib kaasa tuua ka temale kas põhikaristusena või lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ning sellega kaasnevatele tagajärgedele talle endale, tema lähedastele ja tema tööandjale, pidanuks seega G.P mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol. Sellist kolleegiumi seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-26-10 toodu, mille kohaselt tuleks küll vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise või ebameeldivused perekonnale võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. 7.3 Kolleegium nõustus apellandiga (vt p 6 .3), et maakohtu motiivid karistusmäära osas on ebapiisavad ning selles osas on tegemist

§ 150

lõike 2 nimetatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. 9 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt G.P-le mõistetud karistusmäära muutmiseks on alus, mistõttu maakohtu otsus kuulub tühistamisele osaliselt menetlusalusele isikule mõistetud karistusmäära osas. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-52-13, p 19). See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12 p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse menetlusalust isikut sanktsiooni keskmist määra ületades. Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära menetlusaluse isiku karistust kergendavad asjaolud ning karistust raskendavate asjaolude puudumine, kuid on sisuliselt jätnud need arvesse võtmata. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6). Karistusmäära osas on maakohus põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast ning kohaldanud sellega materiaalõigust ebaõigesti. Maakohus on kolleegiumi hinnangul seejuures keskendunud siiski eeskätt menetlusaluse isiku süüle ja jätnud eripreventiivsed kaalutlused selgelt tagaplaanile karistusmäära osas. LS § 227 lg 3 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks, seega sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud. Hinnates menetlusaluse isiku süüd keskmiselt suuremaks, tahtluse vormi ja karistust kergendavaid asjaolusid (teo ülestunnistamine ja kahetsus) ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades ja süüdlase isikut ning eripreventiivseid eesmärke on õigustatud menetlusaluse isiku karistamine LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuud. Apellant on seisukohal, et isiku kinnipidamise aeg, mida ei saa VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 kohaselt isiku karistusest maha arvata, on vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Maakohtu istungil ei ole menetlusalune isik taotlenud arvestada karistust kergendava asjaoluna isiku kinnipidamise aega väärteomenetluses, mistõttu on ainetu kaitsja apellatsioonis toodu, et maakohus on jätnud arvestamata selle asjaolu. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga arvestada karistust kergendavaks asjaoluks isiku kinnipidamise aeg, mida ei saa VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 kohaselt isiku karistusest maha arvata. Kaitsja on jätnud täiesti tähelepanuta asjaolu, et kinnipidamise kohaldamise üldine eeldus on põhjendatud alus arvata, et isik on toime pannud väärteo ning esinevad VTMS § 44 lg 1 p 1 -4 alused (käesolevas asjas on alus väärtegude jätkuv toimepanemine), mistõttu õigusvastane tegu ehk käesoleval juhul väärteo toimepanemine ei saa ilmselgelt olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks.
9. Viimasena peatub kohtukolleegium menetlusaluse isiku valitud kaitsja tasu väljamõistmisel. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses 10 kriminaalmenetlusega.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub menetlusalusel isikul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Menetlusaluse isiku valitud kaitsja on taotlenud Eesti Vabariigilt G.P kasuks kokku 708.40 euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Märgitud arvetelt nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises ja konsultatsioonis kliendiga ning tõlkekulude ja kohtuistungil osalemisega. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on põhjendatud taotlustega ja mõistliku suurusega tasuga ning mõistab Eesti Vabariigilt G.P kasuks välja 708.40 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks.

1. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 2, 4, § 151 lg 1 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 14.oktoobri
2. a otsuse karistusmäära puudutavas osas ning tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Otsus parandatud 02.12.2015 määrusega RESOLUTSIOON: Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 4-15-8673 resolutsioonis õigeks Pärnu Maakohtu 14.oktoobri
3. a otsus. 11