Obsah (7)

§ 66§ 12§ 16§ 63§ 47§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. novembril 2015. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-9120 Kohtukoosseis Kohtunik Peet

) § 63 lg 1 alusel mõista F.L-ile liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 3 järgi karistuseks rahatrahv 95 (üheksakümmend viis) trahviühikut, s.o 380 (kolmsada kaheksakümmend) eurot. 4.

§ 66

lg-te 1, 3 alusel võimaldada F.L tasuda rahatrahv ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. 1 Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik Väärteoasjas nr 2302,15,014635 koostati 11.09.

1. a väärteoprotokoll (tl 23) selle kohta, et 11.09.
2. a kella 19.18 ajal Jõgeva maakonnas Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa
3. km-l suunaga Tartu poole, st kohas, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, juhtis F.L mootorsõidukit Chrysler 300M riikliku registreerimismärgiga XXXkiirusega 143 km/h (+/- 5 km/h). Seega ületas F.L lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Sama protokolli kohaselt juhtis F.L nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Sellega rikkus F.L LS § 73 lg 2 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 18.07.
4. a määruse nr 77 § 6 ning pani toime LS § 207 sätestatud väärteo. Lõuna Prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna 09.10.
5. a otsusega väärteoasjas nr 2302,15,014635 (tl-d 20-22) karistati F.L-i LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ning LS § 207 järgi rahatrahviga 8 trahviühikut, s.o 32 eurot. F.L esitas Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-2). Ta ei vaidlusta enda poolt toime pandud väärtegusid. Ta tunnistab ja kahetseb nimetatud tegusid. Samas leiab ta, et kohtuvälise menetleja poolt temale LS § 227 lg 3 järgi karistuseks määratud rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot, on liiga range. Nimelt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud rikkumise asjaoludega, st sellega, et rikkumine oli toime pandud möödasõidul eessõitvatest sõidukitest, mis liikusid kiirusega ca 80 km/h, seega alla lubatud piirkiirust. Lisaks on kohtuväline menetleja liiga suurt rõhku pööranud sellele, et F.L on üks kehtiv analoogne liiklusalane rikkumine. Menetlusalune isik märgib, et nimetatud rikkumine oli toime pandud 4 aastat tagasi ning nii kauge aja taha ulatuv rikkumine ei iseloomusta teda kui paadunud kiiruseületajat, keda tuleks karistada rahatrahviga selle maksimaalses määras. Samuti kehtib LS § 227 lg 3 kiiruseületamistele 41-60 km/h üle lubatu, kuid F.L-i rikkumise ulatus, st 48 km/h üle lubatu jääb keskmisest allapoole. Lisaks ei ole kohtuväline menetleja arvestanud F.L-i puhtsüdamliku kahetsusega, mida viimane avaldas väärteoprotokolli koostamise ajal. Seetõttu palub F.L kohtul kergendada temale LS § 227 lg 3 järgi määratud karistust. Ühtlasi palub ta rahatrahvi ajatamist, kuna hetkel tegeleb ta õpingutega XXXX ega käi tööl, kuid samas on tal vaja ülal pidada ka kahte alaealist last - 1aastast poega ja 3-aastast tütart. Kohtuväline menetleja esitas F.L-i kaebuse osas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 18-19), milles nõustub sellega osaliselt. Kohtuväline menetleja leiab, et teo asjaolud ei anna alust F.L-ile LS § 227 lg 3 järgi määratud karistuse vähendamiseks, kuna tegu oli tõsise rikkumisega. Mida rohkem juht ületab lubatud sõidukiirust, seda enam seab ta ohtu nii ennast kui kaasliiklejaid. Samuti väheneb suure kiiruse juures juhi reaktsioonikiirus ning suureneb liiklusohtlikus situatsioonis kahju tekkimise tõenäosus. Asjaolu, et F.L ületas kiirust möödasõidu teostamisel, ei ole kohtuvälise menetleja hinnangul süüd vähendav 2 asjaolu. Möödasõit ei ole kohustuslik manööver ning 11.09.
6. a kell 19:18 oli üldtuntud arusaama järgi antud teelõigul tiheda liiklusega aeg. Eelnimetatule tuginedes leiab kohtuväline menetleja, et rikkumisega ohustati teisi liiklejaid tavapärasest rohkem. Möödasõidu kui manöövri pikkus peab olema võimalikult lühike. Ohtlike olukordade vältimiseks ei soovitata möödasõitu mitmest sõidukist korraga. Kiiruse ületamine ei ole aktsepteeritav isegi möödasõidul ning lisaks oli menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus ebamõistlikult suur isegi möödasõidu teostamiseks. Kuna aga ei saa väita, et menetlusalune isik oleks tihe LS-i nõuete rikkuja, siis on võimalik temale LS § 227 lg 3 järgi määratud rahatrahvi vähendada 125 trahviühikule, s.o 500 eurole. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht väärteo tõendatuse osas
7. F.L-i rikkumine LS § 227 lg 3 järgi LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse selle eest, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 41-60 kilomeetrit tunnis. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 11.09.
8. a kella 19.18 ajal juhtis F.L Jõgeva maakonnas Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa
9. km-l suunaga Tartu poole mootorsõidukit Chrysler 300M riikliku registreerimismärgiga XXX. See on üheselt tõendatud kiirusmõõturi salvestise väljatrükiga (tl 26), millelt nähtuvad andmed riimuvad menetlusaluse isiku poolt kaebuses esitatud asjaoludega ja mille tõele vastavuses ei ole kohtul seega mingit alust kahelda. Maanteeameti kodulehel olevast kaardikeskkonnast Tarktee on näha, et teelõik, mis kulgeb Jõgeva maakonnas Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa
10. km-l suunaga Tartu poole, on asulaväline tee. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Kiirusmõõturi salvestise väljatrükk (tl 26) kinnitab, et F.L juhtis seal oma sõidukit kiirusega 143 km/h. Kuna kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/- 5 km/h, siis järelikult oli lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 138 km/h. Seega ületas F.L lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h ning järelikult olid tema käitumises LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused.

§ 12

lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures

§ 16

lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Seejuures paneb isik teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Menetlusaluse isik on oma rikkumist tunnistanud (tl 1-2). Ta on selgitanud, et tema ees sõitsid veoauto ja sõiduauto kiirusel ca 80 km/h. Sellises kolonnis sõideti mitu kilomeetrit 3 ning tagant hakkasid mitmedki sõidukid juba möödasõite tegema. Kui tee oli selleks vaba, otsustas ka menetlusalune isik eessõitvast autost mööduda. Kui ta oli möödasõidul vahetult enda ees olevast sõidukist, nägi ta, et tee on vaba ning ta otsustas mööduda ka teisest enda ees sõitvast sõidukist. Kuna ta soovis möödasõitu teostada võimalikult kiiresti, siis tõusis ta kiirus liiga suureks. Sellest võib järeldada, et F.L teadis, et ta ületab suurimat lubatavat kiirust. Veel enam, ta seadiski eesmärgiks lubatud liikumiskiiruse olulise ületamise, kuna vastasel juhul ei oleks ta saanud eessõitvatest sõidukitest võimalikult kiiresti mööduda. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses F.L kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut F.L-i tuleb selle teo eest karistada.

1. F.L-i rikkumine LS § 207 järgi LS § 73 lg 2 kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. LS § 207 sätestab vastutuse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest. Ka selles ei ole vaidlust, et 11.09.
2. a kella 19.18 ajal juhtis F.L Jõgeva maakonnas Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa
3. km-l suunaga Tartu poole mootorsõidukit, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Seda tõendab Maanteeameti e-teeninduse väljatrükk sõiduki Chrysler 300M riikliku registreerimismärgiga XXXkohta (tl-d 27-31), milles toodud andmed haakuvad kaebuses menetlusaluse isiku esitatud asjaoludega. Väärteomaterjalidest ei nähtu, et F.L tulenes õigustus sellise sõiduki kasutamiseks LS § 73 lg-st
4. Nimelt sätestab LS § 73 lg 5, et erandkorras võib kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit liikluses kasutada juhul, kui nendel ei ole eriti ohtlikke rikkeid või puudusi, mis välistaksid sõiduki kasutamise liikluses. Sellisel juhul on sõidukiga lubatud sõita ettevaatlikult, rikke iseloomu arvestades, mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrollimise punkti, Maanteeameti teenindusbüroosse või parkimiskohta. Järelikult rikkus F.L LS § 73 lg-t 2 ning tema käitumises olid LS §-s 207 sätestatud väärteo objektiivse külje tunnused.

§ 16

lg-st 3 tuleneb, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süütekoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Väärteomaterjalidest nähtuvalt F.L teadis, et auto, millega ta sõitis, ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Ta teadis ka seda, et sellise autoga ei tohi liikluses osaleda. Kui ta sellele vaatamata kasutas seda sõidukit liiklemiseks, siis subjektiivsest küljest tegutses ta otsese tahtlusega

§ 16lg 3 järgi.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ning leiab, et F.L-i tuleb sellegi teo eest karistada. 4 Kohtu seisukoht karistuse osas F.L täitis nii LS § 227 lg-s 3 kui ka LS § 207 sätestatud väärteo koosseisud ühe teoga.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 227 lg-le 3 vastavalt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. LS § 207 kohaselt karistatakse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Järelikult tuleb F.L-ile mõista karistus LS § 227 lg 3 kui raskemat karistust ettenägeva seadusesätte järgi.

§ 47

lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku F.L-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole.

§ 57

järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus F.L-i kahetsust, mis on nähtub kohtule esitatud kaebuses (

§ 57lg 1 p 3).

Kohtul puudub alus kahelda selle puhtsüdamlikkuses. Lisaks oli F.L-i juhitud sõiduki kiirus selline, mis jäi alla LS § 227 lg-s 3 sätestatud kiiruse keskmist. Samas tuleb F.L-i süü suuruse määratlemisel arvestada ka tema enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime kavatsetult, s.o tahtluse kõrgeima astmega. Lisaks tuleb arvestada sellega, et F.L ületas kiirust reede õhtul ning et ta tegi seda ühel Eesti suurimatest maanteedest. See tähendab, et ta rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus, ning järelikult oli F.L-ist lähtuv oht tavapärasest oluliselt suurem. Kohus möönab, et kiiruseületamine toimus olukorras, kus menetlusalune isik teostas möödasõitu eessõitvatest autodest, ning teatud juhtudel on möödasõidul kiiruseületamine vältimatu. Ka menetlusalune isik põhjendas kiiruse ületamise vajadust sellega, et soovis lühendada möödasõidu teostamise kestust (tl-d 1-2). Samas leiab kohus, et isegi möödasõidul ei tohiks kiirust sellisel määral ületada. Pigem oleks selline manööver kõrge ohutaseme tõttu tulnud jätta tegemata. Samas vähendab F.L-i süü suurust see, et ta ületas kiirust lühikese aja jooksul, millest tuleneval oli ka temast lähtuv oht seetõttu väiksem. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et F.L-i süü oli alla keskmise. Samas on kohus aga seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb F.L-i poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna lubatud sõidukiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. F.L-i tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu 5 väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Karistusregistri väljatrükist (tl-d 32-33) nähtuvalt on F.L varasemast ajast üks kehtiv väärteokaristus samasuguse rikkumise eest. Nimelt karistati teda 03.09.2011. a LS § 227 lg 1 järgi 5 trahviühiku, s.o 20 euro suuruse rahatrahviga. Samas on tegu karistusega, mis määrati talle 03.09.2011. a toime pandud rikkumise eest. Vahepealsel ajal teda liiklussüütegude eest karistatud ei ole. See viitab asjaolule, et F.L-i rikkumiste näol oli tegu pigem juhuslike rikkumistega kui väljakujunenud käitumismalliga Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et F.L-i karistamine rahatrahviga selle maksimaalses määras, ei ole põhjendatud. Selline karistus ei oleks kooskõlas ei isiku süü suuruse ega ka karistuse eripreventiivse eesmärgiga. Seetõttu leiab kohus, et F.L-i karistust tuleb vähendada ning et õiglane on F.L-i LS § 227 lg 3 järgi karistada rahatrahviga alla sanktsioonis ette nähtud keskmist trahvimäära, mis

§ 47lg-t 1 arvesse võttes on 101,5 trahviühikut, s.o 406 eurot.

Kohus on seisukohal, et F.L-ile tuleb mõista karistuseks 95 trahviühikut, s.o 380 eurot.

§ 66

lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et menetlusalune isik ei käi praegu tööl, vaid tegeleb õpingutega. Samal ajal on tal ka kaks alaealist ülalpeetavat. Eelnevast võib järeldada, et F.L-ile võib temale mõistetud rahatrahvi tasumine ühe korraga olla majanduslikult ülemäära koormav. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et F.L tuleb võimaldada tasuda temale mõistetud rahatrahv ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6