← Eesti

1-08-1465/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Asja number Kriminaalasi Viru Maakohus 29.detsemril 2011 Jõhvi kohtumajas Loretta Pikma Piret Juuse juuresolekul Inga Kaljus 1-08-1465 Kohtute Raamatupidamiskeskuse avaldus A.O-le asenduskaristuse määramiseks A.O isikukood xxx; elukoht Süüdimõistetu xxx Juhindudes ™S § 206, KrMS § 417 lg 3, kohus MÄÄRAS: Jätta rahuldamata Kohtute Raamatupidamiskeskuse avaldus ja Viru Maakohtu 04.02.2008.a. kohtuotsusega (kriminaalasjas nr 1-08-1465) A.O-le KarS § 424 järgi mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 251 päevamäära s.o 805,22 EUR vangistusega asendamata. Lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr.158/2008/2275 A.O suhtes. Edasikaebamise kord KrMS § 383 lg 1, § 384 lg 1 ja § 387 lg 1 määruse peale võib esitada määruskaebus 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse Viru Maakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtute Raamatupidamiskeskus esitas 11.07.2011 Viru Maakohtule avalduse A.O-le Viru Maakohtu 04.02.2008 kohtuotsusega nr.1-08-1465 KarS § 424 järgi mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 805,23 EUR asendamiseks vangistusega Täitemenetluse seadustiku § 206 lg 2 alusel. Täitemenetlus võlgniku suhtes on algatatud 12.05.

  1. Täitmisteade kätte antud 24.09.2009 a. Kohtutäitur on kontrollinud võlgnikul vara olemasolu ning temale teadaolevatel andmetel puudub võlgnikul vara, millele sissenõuet pöörata. Rahalise karistuse suurus on 1278,23 eurot. Viru Maakohtu 21.06.2010 määrusega pikendati rahalise karistuse tasumise tähtaega kuni 01.07.2011 a. Võlgnik tasus võlgnevuse osaliselt ning avalduse esitamise ajaks nõude jääk on 805,22 eurot. A.O selgitas, et alalise töökoha kaotuse tõttu ei ole võimalik tasuda rahalist karistust. 1 A.O nõustub rahalise karistuse asendamisega vangistusega ja vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga (ÜKT). Kohus, vaadanud läbi esitatud avalduse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära A.O selgitused, leidis, et avaldus asenduskaristuse määramiseks ei kuulu rahuldamisele. Kohtule ei ole siduv A.O nõusolek rahalise karistuse asendamiseks vangistuse ja ÜKT-ga. A.O-le mõisteti Viru Maakohtu 04.02.2008.a. kohtuotsusega (kriminaalasjas nr 1-081465) karistus juhindudes KrMS § 251, § 253 lg 1 ja § 254 alusel käskmenetluse korras. Kohus juhindub
  2. juuni
  3. a Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsusest nr. 3-4-1-5-10 , millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkt
  4. Kohtuotsuse resolutiivosast nähtub: „ Tunnistada käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusalt kaitseõigust“. Seega 1.07.2004.a. KrMS redaktsiooni alusel A.O-le Viru Maakohtu 4.02.2008 kohtuotsusega mõistetud karistus käskmenetluse korras 18.06.2010 kohtuotsusest tulenevalt KrMS § 318 lg 3 p 3 välistas võimaluse käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Käskmenetluses taotluste esitamine ei olnud võimalik ka menetluskulude või rahalise karistuse osade kaupa tasumiseks. Käskmenetluses ei ole võimalik üldse taotlusi esitada. Apellatsiooniõiguse puudumisel ei ole võimalik esitada põhiseaduspärasuse kontrolli taotlust ka hiljem. Seega piirab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 ka põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõigust. Kohtuotsuses on viide Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, mille kohaselt peab kaitseõigus olema reaalne ning mitte näiline. Kaitseõiguse piirangul peavad olema põhjused, mis seda seletavad ja õigustavad. Lisaks viitas ringkonnakohus ka Euroopa Kohtule, kes on sedastanud, et kaitseõiguse tagamine isiku vastu algatatud mis tahes menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, eelkõige karistuse määramiseni viia võivas menetluses, kujutab endas ühenduse õiguse aluspõhimõtet. Lisaks eeltoodule juhindub täitmiskohtunik käesolevas menetluses Riigikohtu 17.03.2003.a. kohtuotsuses nr. 3-1-3-10-02 (Brusilov) väljendatud seisukohast: “ Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb ka kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis kohaldatakse seda karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta.“ Seega puuduvad seadusega määratletud piirangud eelnimetatud sätte kohaldamiseks käesolevas menetluses asenduskaristuse määramise küsimuse lahendamisel. Eelnimetatud Riigikohtu kohtuotsuse p-s
  5. on Üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" ei sea kaitsealale piire. 3). Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja 2 arvestab karistuste kehtestamisel, et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007.a. kohtumääruses täheldatakse samuti alljärgnevalt: „
  7. märtsi
  8. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26).
  9. aprilli
  10. a määruses asjas nr. 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas
  11. märtsi
  12. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu
  13. märtsi
  14. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks”. KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s
  15. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
  16. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel.
  17. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
  18. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku
  19. peatükist tuleneva menetluskorra rakendamine süüdimõistetule piisavalt tõhusa võimaluse 3 põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks.
  20. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast. Täitmiskohtunik arvestab Riigikohtu kohtuotsuses nr. 3-1-1-86-05 avaldatud seisukohta: Õiguskirjanduse (vt I. Pilving. Õigusriigi printsiip ja normitehnika, lk 85) kohaselt tähendab varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine Põhiseaduse § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt
  21. juuni
  22. a otsus asjas 3-4-1-5-98 - RT III 1998, 58, 939 ja
  23. veebruari
  24. a otsus asjas 3-4-1-3-01 - RT III 2001, 6, 62). A.O tunnistati Viru Maakohtu 04.02.2008 kohtuotsuse alusel süüdi ja temale inkrimineeritud käitumine seisnes süüdimõistetu poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes. Indikaatorvahendiga (nr.1-08-1465 tlk.4) joobeseisundi tuvastamise protokollist nähtub, et A.O tuvastati 30.01.2008 alkoholijoove 0,42 mg/l. Täitmiskohtunik tuvastas, et A.O on ära kandnud lisakaristuse, mis määrati kohtuotsusega s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine üheks aastaks ja tasutud on rahaline karistus summas 587,99 eurot. Alates 01.07.2009 kehtima hakanud Liiklusseaduse redaktsioon(RTI 17.12.2008,) : 7419 . Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamine

(1)Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
(2)Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. A.O väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga mõõtmisel 30.01.20008 tuvastatud alkoholisisaldus oli 0,42 mg/l. Eelnevast nähtub, et alates 01.07.2009 on mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes s.o ühes liitris väljahingatavas õhus on isiku alkoholisisaldus alates 0,75 mg/l kvalifitseeritav kuriteona KarS §424 järgi, mille eest seadusandja näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut s.o 18000 krooni. Täiendavalt eeltoodule omab ka seaduse tagasiulatuvat ja süüdimõistetu olukorda kergendavat mõju alates 01.01.2010 kehtima hakanud Politsei –ja Piirivalve seaduse rakendamise seaduses sätestatu (RT I, 22.12.2009,62,405), kergendades süüdimõistetu olukorda mootorsõiduki juhi alkoholijoobe kontrollimise korda arvestades. § 724. Alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal 4
(1)Politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. …
(4)Kui politseiametnik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral. ja käesoleval ajal alates 1.07.2011 jõustunud Liiklusseaduse redaktsioon kergendab jätkuvalt A.O olukorda seoses uuest seadusest tulenenud tagasiulatuva kergendava mõju tõttu. Liiklusseaduse redaktsioon (Vastu võetud 17.06.2010RT I 2010, 44, 261) jõustunud 1.07.2011 § 69. Sõiduki juhtimist keelav joobeseisund
(1)Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
(2)Alkohol käesoleva seaduse tähenduses on piiritus ja muu alkohoolne jook alkoholiseaduse § 2 tähenduses või toidugruppi mittekuuluv, kuid etanooli sisaldav vedelik või aine.
(3)Narkootilist ja psühhotroopset ainet mõistetakse käesolevas seaduses narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse tähenduses.
(4)Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: 1) juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem; 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima.
(5)Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
(6)Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi joobeseisund või käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras.
(7)Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetamata juhtide joobeseisund kontrollitakse ja tuvastatakse politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. 5
(8)Liiklusõnnetuses osalenud isiku toimetamisel vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde on tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, kohustatud politsei nõudmisel isikult võtma joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi.
(9)Joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine, säilitamine, uuringuks edastamine, uuringu tegemine ja nende toimingute tasustamine toimub politsei ja piirivalve seaduse alusel kehtestatud korras.
(10)Vereproovi uuringu tulemus vormistatakse politsei ja piirivalve seaduse alusel kehtestatud korras. § 224. Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades
(1)Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
(2)Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
(3)Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. A.O alkoholisisaldust tema väljahingatavas õhus kontrolliti indikaatorvahendiga ja rikkumise hetkel oli selline kontrollimise viis seadusest tulenev. A.O loobus vereproovi andmisest ja tõendusliku alkomeetriga ei ole isiku joobeseisundit kontrollitud. Seega leiab täitmiskohtunik, et alates viimatinimetatud kahe seaduse jõustumise tähtajast, mis kergendavad süüdimõistetu olukorda seaduse tagasiulatuva kergendava mõju tõttu ja eelpoolnimetatud riigikohtu lahendites väljendatud seisukohaga on A.O-le asenduskaristuse määramine põhjendamatu ja täitemenetlus käesolevas kriminaalasjas kuulub lõpetamisele. Kohtunik Loretta Pikma(allkiri) 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.