Väärteoasi 4-12-311 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprillil 2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi

§ 242

lg.1 alusel Kaebuse esitanud isik M.F, isikukood XXX, elukoht XXX Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja M.F ja tema esindaja vandeadvokaat Alan Biin. Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu LÕPPOSA Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 28.12.2011.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,017079 M.

§ 242lg.1 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 15.05.2012.a. Vaidlustatud otsuse sisu: Põhja Prefektuuri (Pärnu mnt 139, Tallinn Harju maakond) korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabli Triinu Riigori 28.12.

1. a otsusega väärteoasjas nr 2302,11,01,017079 karistati M.F liiklusseaduse § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses Otsuse kohaselt rikkus kaebaja Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 nõudeid kasutades 29.09.
2. a Toompeal Riigikogu ees auto juhtimise ajal mobiiltelefoni. Rikkumine on tõendatud ajaleht Eesti Ekspress fotograafi A P tehtud fotodega. A P on tunnistajana üle kuulatud 21.10.
3. a Kaebuse sisu: 23.01.2012.a. esitas M.F esindaja vandeadvokaat Alan Biin kohtule kaebuse, milles taotleb nimetatud otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist V™S§ 29 lg.1 p.1 alusel. Kaebuses esindaja selgitab, et M.F talle süüks pandavat tegu toime pannud ei ole. Kaebaja ei eita, et ta istus 29.09.
4. a Tallinnas Toompeal Riigikogu ees asuval platsil autos ja hoidis käes mobiiltelefoni, kuid kaebaja ei kasutanud telefoni auto liikumise ajal. Kaebajale kuuluvas autos on juba tehases sisse ehitatud käed vabad seade, mis rakendub automaatselt kui telefon autosse siseneb. Seega puudub juhil igasugune vajadus sõidu ajal telefoni käes hoida. Kaebaja kasutab telefoni autos ilma käed vaba seadmeta ainult auto parkimise ajal parema kõnekvaliteedi tagamiseks. Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 sätestab, et juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Seega sätestab seadus üheselt telefoni käes hoidmise auto juhtimise ehk sõiduki liikumise ajal. Sõiduki seismise ajale (näiteks parkimise ajal), nimetatud keeld ei laiene. Kaebaja kasutas telefoni sel ajal, kui auto seisis, s.t parkis. Väärteoasja toimikus asuvatelt fotodelt ei nähtu, et auto oleks fotode tegemise ajal liikunud. Teiseks viitab esindaja, et V™S § 31 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses tõendite kogumisele kriminaalmenetluse sätteid arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Väärteomenetluses saadud info peab vormistama tõendi kujul, et saadud infot oleks võimalik kontrollida. Juhul kui kohtuväline menetleja on tuginenud otsuse tegemisel tõendile, siis selle eelduseks on, et nimetatud tõend (antud juhul foto) on nõuetekohaselt vormistatud tõendina ja asub väärteotoimikus. Tõendi vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
5. ja
6. jaos toodud nõudeid. Käesoleval juhul ei ilmne väärteomaterjalidest, et kohtuväline menetleja oleks tõendi nõuetekohaselt vormistanud ning toimiku materjalide põhjalt ei ole võimalik kontrollida, kus ja kuidas on menetleja taolise foto saanud ning toimikusse lisanud. Tunnistaja A. P ülekuulamise protokollist ei nähta, et ta oleks menetlejale foto üle andnud ning kaebajale ei ole näidatud ka väidetava tõendi vaatlusprotokolli ega muud dokumenti, millega see oleks vormistatud kui tõend. Taoliselt vormistamata asitõend on V™S ja KrMS kohaselt lubamatu tõend. Kaebaja arvates on tegemist ebausaldusväärse tõendiga. Kaebaja mõistaks, kui foto oleks teinud politseiametnik või muu täitevvõimu poolt volitatud ametnik, kuid suvalise fotograafi poolt tehtud foto on ebausaldusväärne ning seda ei saa kasutada tõendina. Kõnealuse foto ja fotograafi antud ütluste koosmõjust ei saa tõsikindlalt järeldada, et foto oleks tehtud just sellel kuupäeval, nagu on märgitud ülekuulamise protokollis (see võib olla tehtud varem enne LS § 33 lg 11 p 1 kehtima hakkamist), samuti ei selgu fotolt, et sõiduk oleks liikunud ning välistatud ei ole ka võimalus, et seda fotot on näiteks ajakirjaniku poolt hiljem vastava töötlusprogrammiga töödeldud. Ebausaldusväärse tõendiga tõendatavad asjaolud tuleb lahendada süüdistatava kasuks. Liiklusseaduse § 3 lg 3 kohaselt korraldab liiklusjärelevalvet Siseministeerium. Politsei- ja Piirivalveamet kuulub Siseministeeriumi haldusalasse, seega teostab liiklusjärelevalvet Eesti Vabariigis Politsei- ja Piirivalveamet. Nimetatu on selgesõnaliselt väljendatud ka liiklusseaduse § 193 lõikes 1, mille kohaselt teostavad liiklusjärelevalvet politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires ning valla- või linnavalitsus peatumise ja parkimise nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. Kaebajale teadaolevalt ei olnud fotograaf A. P fotode tegemise ajal ei politseiametnik ega muu avalikku võimu teostav ametnik. Seega ei saa eeldada, et tema poolt väidetavalt salvestatud liiklusseaduse rikkumised oleks salvestatud erapooletult või liiklusjärelevalve teostamise käigus. A. P tunnistajana ülekuulamisest selgub, et teda saadeti Toompeale pildistama ajalehe Eesti Ekspress peatoimetaja poolt. Seega oli tema eesmärgiks pildistada ajakirjanduslikust huvist lähtudes võimalikult palju isikuid, kes hoidsid autoroolis olles käes mobiiltelefoni. Seega ei saa olla kindel, et liiklusseaduse nõuete vastu patustajate hulka loeti ka mõned isikud, kes seisvas sõidukis hoidsid telefoni käes, sest ajakirjaniku eesmärgiks saab olla muu hulgas ka fotode kvantiteet, mitte sisulise rikkumise toimepanemise salvestamine. Kaebaja leiab, et taoline jälitustegevus ei saa olla lubatav. Tekkinud olukorda edasi arendades võime me jõuda olukorrani kus igaüks võib tänava äärde üles seada kaamera ning salvestada võimalikke liiklusseaduse rikkumisi ning seejärel nõuda autojuhtidelt talle raha tasumist ja selle tasumisest keeldumise korral ähvardada juhti info edastamisega politseile, millele järgneb trahv väärteo toimepanemise eest. Seaduse täitmise järelevalve saab olla teostatud üksnes ametiisikute poolt, sest see garanteerib saadud info ja tõendite usaldusväärsuse ning kogutud info tõepärasuse kontrollitavuse. Kuivõrd väärteomenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt tuleb ebaselged asjaolud lahendada süüdistatava kasuks, leiab kaebaja, et käesolevas asjas puuduvad tõendid tema karistamiseks väärteo korras. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks: Kohtuistungil jäi M.F ja tema esindaja oma kaebuse juurde ning ülaltoodud kaebuse alusel asusid seisukohale, et väidetav väärteo toimepanemine ei ole tõendatud ja sellest tulenevalt paluvad kohtuvälise menetleja väärteootsus tühistada. M.F selgitas, et ei vaidlusta asjaolu, et väärteoasja juures olevatel fotodel on tema, kuid väidetavat süütegu tema toime ei pannud. Kuna tema tuttav töötab Riigikogu kantseleis, käib ta seal sageli. Kuna autole on sisseehitatud Handsfree seade, ei ole tal vajadust telefoni kõrva juures hoida. Juhul, kui auto ei tööta, siis parema heli saavutamiseks räägib ta telefoniga otse. Kaebaja on seisukohal, et isegi kui ta rääkis telefon käes, siis auto seisis. Kui auto sõidab, siis ta telefoni ei kasuta. Konkreetse päeva kohta kaebaja otseselt midagi selgitada ei osanudki just põhjusel, et pargib Riigikogu ees sageli ja ilmselt võis ta sel päeva helistada oma tuttavale, et ta välja tuleks. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Kohtuvälise menetleja seisukohalt on väärteo toimepanemine tõendatud ennekõike tunnistaja ütlustega. Tunnistaja A P on nii kohtueelses menetlus kui ka kohtus kinnitanud, et ta nägi isikut mootorsõidukit juhtimas ja rääkimas samal ajal telefoniga. Vastupidiseid tõendeid ei ole. Samas kaebaja ise ütleb, et ta ei mäleta selle päeva sündmusi ja on kinnitanud, et tema Handsfree süsteem on halb ning seetõttu ta peab panema aegajalt telefoni kõrva äärde. Konkreetset juhtumit ta ei mäleta. Väärteomenetluse alustamisel ei ole ta ütlusi andnud, on ainult kirjutanud, et on tutvunud väärteoprotokolliga. Selles osas kaebaja enda ütlused puuduvad. Samuti on väärteo toime panemise aeg, koht ja viis tõendatud A P ´u ütlustega. Tunnistaja on andnud täpseid ütlusi, kus ja millal ta pildistas, kus ta nägi väärteo toimepanemist. See, et tunnistaja ütlused on mittelubatavaks tõendiks, sellist väidet kaitsja ei esitanud. Kaebuses viidatud asjaolule, et CD plaadil olevaid andmeid oleks justkui töödeldud, on samuti ümberlükatud tunnistaja ütlustega. Samuti asus kohtuväline menetleja seisukohale, et mingist jälitustegevusest antud kaasuses ei saa olla juttugi. Tunnistaja ei ole ühtegi toimingut teinud salaja eesmärgiga kellegi kindla isiku tegevust konkreetselt jälgida. Tunnistaja viibis avalikus kohas, oli kõigile nähtav ja kui ta nägi kedagi, kes sõiduautoga sõites samal ajal ka telefoniga rääkis, siis pildistas neid. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et väärteomaterjalide juurde lisatud fotod ei ole lubatav tõend, on kohtuvälise menetleja hinnangul väärteo toimepanek igal juhul tõendatud tunnistaja ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kohtu järeldused: Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et M.F kaebus ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele. Tunnistaja A P andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et Eesti Ekspressi töökoosolekul andis peatoimetaja JL talle korralduse minna Toopeale Riigikogu juurde ning pildistada Riigikogust väljuvaid inimesi, kes istuvad autosse, hakkavad sõitma ja samal ajal räägivad mobiiltelefoniga. Sellise eksperimendi eesmärk oli tuvastada, kas riigikogulased ise ka täidavad endi poolt vastuvõetud seaduseid. Septembris 2011.a. mitmel erineval päeval viibiski ta Toompeal. Ta oli nähtavas kohas Vene kiriku kõrval ning pildistas kõiki, kes sõitsid mäest üles ja alla ning kasutasid roolis olles mobiiltelefoni. Kokku pildistas ta ligikaudu 60 inimest. Konkreetselt kaebaja väidetava rikkumise kohta selgitas tunnistaja, et seisis sel hetkel Vene kiriku kõrval nähtavas kohas ning kaebaja sõitis lossiplatsi parklast välja ja rääkis samal ajal mobiiltelefoniga. A P kinnitas, et pildistas eranditult üksnes neid sõidukijuhte, kes sõidu ajal hoidsid mobiiltelefoni kõrva juures. Pildid riputas ta üles Delfi keskkonda, peale mida võttis politsei temaga ühendust ning kutsus ülespandud fotode kohta ütlusi andma. CD plaadi fotodega andis ta ka tunnistusi andes üle. Midagi plaadil muudetud ei ole, see pole võimalik ja ammugi vajalik. Samuti selgitas tunnistaja, et ei tundunud mitte ühtegi isikut, keda pildistas, isiklikult. Tema ülesandeks ei olnud kedagi jälitada, vaid pildistada seaduserikkujaid, mida ta ka avalikult Toompeal seistes tegi. V™S § 58 lg 1 kohaselt alustatakse menetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks esimese menetlustoimingu tegema, mistõttu tuleb V™S §-st 2 lähtuvalt pöörduda kriminaalmenetluse regulatsiooni poole. KrMS § 193 lg 1 kohaselt peavad menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud väärteole viitav teave. Alus on aga väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud. Põhimõttest, et väärteomenetlus algab esimese menetlustoiminguga, tuleneb, et väärteomenetluse alustamise kohta ei vormista kohtuväline menetleja ametnik eraldi väärteomenetluse alustamise dokumenti. Juhul, kui kohtuvälise menetleja ametnik leiab, et esineb väärteomenetluse alustamise ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud, on ta õigustatud sooritama selles asjas menetlustoiminguid. Ka kohtupraktikas on tunnistatud, et menetlejal on süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus. Seega oli kohtuvälise menetleja otsene kohustus peale fotode avaldamist internetis võtta ühendust isikuga, kellelt need andmed pärinesid. Nimetatud asjaolu kinnitas ka tunnistaja oma ütlustes. Kaebaja esindaja asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ilmne väärteomaterjalidest, et kohtuväline menetleja oleks tõendi nõuetekohaselt vormistanud ning toimiku materjalide põhjalt ei ole võimalik kontrollida, kus ja kuidas on menetleja taolise foto saanud ning toimikusse lisanud viidates oma seisukohas ka Riigikohtu lahendile 3-1-1-74-09, tsiteerides sealt järgnevat: „ Väärteomaterjalidest (üldjuhul vastavast määrusest) peab olema näha, kuidas ning kuna on kõnealune salvestis saadud“. Käesoleval juhul ei ilmne kaebaja esindaja hinnangul väärteomaterjalidest, et kohtuväline menetleja oleks tõendi nõuetekohaselt vormistanud ning toimiku materjalide põhjalt ei ole võimalik kontrollida, kus ja kuidas on menetleja taolise foto saanud ning toimikusse lisanud. Kohtu hinnangul on ka aga vastupidiselt väärteomaterjalidest tuvastatav esitatud fotode juurdelisamine. Tsiteeritud riigikohtu lahendist tuleneb ka järgnev: „Vajadusel tuleb astuda erinevaid täiendavaid menetluslikke samme selleks, et tõendusliku tähendusega teave muutuks tajutavaks. Nii näiteks võidakse videosalvestuse üksikutest kaadritest teha väljatrükke ja vajadusel toimetada ka nende väljatrükkide vaatlust“. Väärteomaterjalidest nähtub, et menetlust alustati tunnistaja A P ülekuulamisega. Kohtuväliseks menetlejaks on Triin Sarapuu, kellele tunnistaja on andnud ka üle CD plaadi internetis avaldatud fotodest ning plaat on lisatud tunnistaja ütluste juurde. Nimetatud plaadilt on tehtud väljatrükk kolmest fotost, millest ühel on nähtav sõiduki numbrimärk, mille alusel on Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega tuvastatud sõiduki omanik, kelleks on M.F . CD-plaati vaatles ka kohus kohtuistungil ning sealt nähtub, et M.F-i sõiduautot oli pildistatud kolmel korral ning need fotod olidki väljatrükina lisatud väärteoasja materjalide juurde. Veel nähtub tunnistaja ülekuulamisprotokollist, et fotode saamiseks on kasutatud tehnikavahendina fotoaparaati Canon 1D Mk III, Objektiiv EF 70-200 mm. KrMS § 123 lg.1 näeb ühe võimaliku tõendiliigina ette dokumendi, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtu hinnangul on nii CD-plaat kui sealt tehtud väljatrükk käsitletav just kinnitusena tunnistaja ütluste kohta ning tõendab tunnistaja ütluste õigsust. Kaebaja ise ei ole samuti eitanud nimetatud ajas ja kohas viibimist. Tema vastuargumendiks on, et ta ei sõitnud, vaid seisis. Kui vaadelda fotosid, millised olid kohtule esitatud, siis nähtub tegelikult üheselt, et sõiduk liigub. Fotodest on näha, et sõiduk on paralleelselt parklaketiga ja auto rattad on maksimaalselt välja pööratud ja teiselt fotolt nähtuvalt on autorattad juba natuke välja pööratud. Seega on võimalik järeldada, et parklast välja sõites kaebaja ka samaaegselt mobiiltelefonis rääkis. Kohtule ei ole usutav, et kaebaja keeraks autorattaid lihtsalt niisama, kui auto mootor töötab ning tegelikult autoga liiklemist ja selle juhtimist ei toimu. Kohtu hinnangul on ka tunnistaja ütlustega ümberlükatud väide ebaseadusliku jälitustegevuse kohta. A P selgitas, et tegemist oli ajakirjandusliku eksperimendiga, mille käigus sooviti avalikkusele anda informatsiooni selle kohta, kuidas riigikogulased vastu võetud seadusi ise täidavad. Selleks pildistas ta täiesti avalikult inimesi, kes sõidu ajal telefoniga rääkisid. Asjaolu, et tunnistaja eesmärgiks ei olnud jälgida ja pildistada ning tuvastada konkreetseid isikuid, kinnitab ka tõsiasi, et M.F-i näol ei olegi tegemist riigikogulasega, kelle suhtes eksperimenti läbi viidi, vaid tavakodanikuga, kes sattus eksperimendi ajal olemas kohas, kus tunnistaja pildistas. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 28.12.2011.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,017079 M.

§ 242lg.1 alusel on seaduslik ning põhjendatud.

Kuna M.F ei ole taotlenud ka alternatiivina talle mõistetud karistuse kergendamist, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-135. Piret Liivo Kohtunik Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-135. Piret Liivo Kohtunik