S § 65 lg 2 alusel vangistusega 2k 28p (vabanes karistuse kandmiselt 25.01.2013 seoses karistuse ärakandmisega). Kahtlustatavana kinnipidamine alates 06.03.2013.a. Kaitsja Talvi Vaske RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada H.J KarS § 260 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.
lg 2 alusel karistuseks mõista H.J vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks ´ile 1 (üks) kuu 10 (kümme) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 06.03.2013.a. Tõkendina kohaldada H.J suhtes vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni. Vahistada H.J kohtusaalis. Karistuse ärakandmisel enne kohtuotsuse jõustumist vabastada viivitamata H.J vahi alt. 5 Välja mõista H.J ´ilt
lg 1 p 2 alusel ja
lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 240 (kakssada nelikümmend) riigituludesse ja kaitsjatasu kokku 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti riigituludesse. Selgitusse märkida „H.J 1-13-2201, sundraha“ ja „H.J 1-13-2201, kaitsjatasu.“
lg 3 alusel kaitsjatasu ja sundraha tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sundraha, kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha ja kaitsjatasu tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi
15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa H.J-i süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes viibis Eesti Vabariigis 17.09.2012 ilma seadusliku aluseta ning kellele nimetatud kuupäeval tehti koheselt sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Eesti Vabariigist ühes sissesõidukeelu kehtestamisega viieks aastaks, viibis 06.03.2013 kell 03.25 Eesti Vabariigi territooriumil, Tallinnas, XXX aadressil, millega rikkus Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 28 lõikes 3 sätestatud keeldu viibida Eesti Vabariigis. Ülalkirjeldatuga pani H.J toime välismaalase poolt ilma seadusliku aluseta Eestis viibimise aasta jooksul vähemalt teist korda, s.o KarS § 260 järgi kvalifitseeritava kuriteo. H.J-i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. 06.03.2013.a tunnistaja Allar Elstrok ütlused, millest nähtub, et 06.03.2013.a. olles tööl autopatrullis 3274 koos patrullpolitseinik Artur Gelmiga said väljakutse aadressile XXX korter 57 kus joobes endine elukaaslane ei lahku korterist. Jõudes kohale kell 03:25 juhatas avaldaja neid korterisse, kus magas alkoholijoobes Läti Vabariigi kodanik H.J sündinud XXX Kontrollides läbi andmebaaside selgus, et isiku suhtes on kehtestatud viie aastane sissesõidukeeld Eesti Vabariiki. /tlk 2/; Siseministeeriumi 2 vastus päringule, millest nähtub, et H.J suhtes on kehtestatud sissesõidukeeld kuni 17.09.2017.a. /tlk 3/; 17.09.2012.a. Politsei ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1022471670, millest nähtub, et H.J viibis Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta ning otsustati teha H.J suhtes ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks koheselt, kui mitte hiljem kui 17.09.2012.a. /tlk 4-5/; 25.01.2013.a. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1023647999, millest nähtub, et H.J viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta ning otsustati teha H.J suhtes ettekirjutuse Eesti Vabariigis lahkumiseks koheselt, kui mitte hiljem kui 25.01.2013.a. /tlk 6-7/; H.J passi koopia, millega on tõendatud isikusamasus /tlk 8/; 06.03.2013.a. kahtlustatava kinnipidamise protokoll millest nähtub, et 06.03.2013.a. kell 03:25 XXXTallinn on kinni peetud H.J /1216/; 06.03.2013.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et kahetseb väga, et on antud kiriteo toime pannud. Tuli Eestisse umbes nädal aega tagasi, võib olla 1.märtsil, täpset kuupäeva ei mäleta. Eestisse tuli koos endiste kolleegidega autoga. Tema kolleegid läksid edasi Soome, aga tema jäi Eestisse. Temal elab siin elukaaslane LN, kellega koos ta enne septembris 2012.aasta temale sissesõidukeelu kohaldamist elas umbes kahe aasta jooksul. Kuskil kaks nädalat tagasi L helistas temale Riiga ja palus külla tulla. Ta tuligi Eestisse tema juurde. Ta elab aadressil Tallinn, XXXkorteris 57. Tema juures tema viibis alates 1.märtsist. Nende vahel ei ole tülisid toimunud ja temal on siiani arusaamatu, miks ta politseid enda korterisse kutsus. Lubab, et see oli viimane kord, mil ebaseaduslikult Eestisse tuli, rohkem see ei kordu. Kahetseb puhtsüdamlikult ja lubab, et hakkab elama ja töötama Lätis /18-19/; 31.10.2012.a. Harju Maakohtu otsus, millega H.J on süüdi mõistetud KarS § 260 järgi /tlk 22-23/ ning toimiku teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Süüdistatava H.J karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). H.J-i on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. H.J ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada H.J-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaitsja palus karistada isikut rahalise karistusega, kuna H.J on olemas töökoht Läti Vabariigis. Kohus leiab, et H.J-i ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna H.J ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud H.J suhtes põhjusel, kuna H.J on temale mõistetud eelnevad rahatrahvid tasumata (t lk.20-21) ning lisaks kuuluvad H.J ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. H.J käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Ka ei ole võimalik kohaldada H.J suhtes KarS § 69, § 74 sätteid, kuna H.J puudub õigus viibida Eesti Vabariigis ning tema suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastaks, mistõttu tuleks H.J lahkuda koheselt Eesti Vabariigist, seega oleks antud sätete kohaldamisel küsitav nende reaalne täideviidavus. Ka ei ole vähetähtis asjaolu, et isiku suhtes on juba varasemalt kohaldatud KarS § 73 sätteid, kuid see ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki, s.o. mõjutanud H.J ´i käituma õiguskuulekalt. Kohus 3 leiab, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. H.J näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Ka ei ole vähetähtis, et H.J-i on varem karistatud samalaadse teo eest 31.10.2012.a. Harju Maakohtu otsusega, seega oli H.J teadlik toimepandud teo õigusvastasused, mis näitab kohtule üheselt, et H.J jaoks võib olla tavapärane kuritegude toimepanemisele suunatud käitumismall. Lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav H.J on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Neil motiividel pole õigustatud ka H.J ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine, s.o. tema karistamine rahalise karistusega. Samas leiab kohus, et tuleb arvestada ka karistuse raskust, mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistusena nii rahalise karistuse kui vangistuse kuni üks aasta, seega arvestades kuriteo raskust, saab kaalumisele tulla sanktsiooni alammääras karistuse mõistmine. Kohus leiab, et H.J suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid seda sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalise vangistuse, kuna süü on väike. Kohus peab vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et H.J võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole.
lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et H.J esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud ka RK oma lahendis 3-1-1105-12. H.J ei ole maakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et H.J varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et H.J ´ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-15032; 1-12-5420; 1-12-2353. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas
pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumises, arvestades summade suurust. H.J ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 240 eurot ja kaitsjatasu kokku 115.20 eurot. Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.