← Eesti

1-12-12456/21

Obsah (8)§ 266§ 263§ 64§ 120§ 65§ 215§ 68§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 07.05.2013. a, Tallinn Kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-12-12456 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, l

§ 266

lg 2 p 3 ja § 215 lg 2 p 1, 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.01.2013.a. otsus Apellant Silver Mäekallase kaitsja advokaat Gennadi Kull Prokurör Silja Seeder Silver Mäekallas ik 39501130220; Eesti kodanik; haridus 8 klassi; viimane elukoht: xxxxxxxxxx; õppis xxxxxxxxxx; varem kriminaalkorras karistatud: - Viru Maakohtu 26.10.2010 otsusega

§ 263

p 4 ja § 215 lg 1 järgi ning

§ 64lg 1 ja Kr

MS § 238 lg 1 alusel vangistusega 2 kuud ja 2 päeva tingimisi 18-kuulise katseajaga; Süüdistatavad - Harju Maakohtu 16.02.2012 otsusega

§ 120

, § 121, § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja § 263 p 1, 4 järgi

§ 65

lg 2 alusel – 4 kuud vangistust (vangistus kantud seisuga 20.03.12); tõkend elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana kinni peetud 21.-23.04.2012); viibib väljaspool Eesti Vabariiki J.Z ik XXX; Eesti kodanik; põhiharidusega; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxx; töötab juhutöödel; varem kriminaalkorras karistatud 2 korral. Kaitsjad Gennadi Kull ja Rein Kiviloo Tsiviilkostja Saue Linnavalitsus 1

(8)RESOLUTSIOON
  1. Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega mõisteti J.Z-ilt ja Silver Mäekallaselt solidaarselt S. P. B-i kasuks välja 2972,48 eurot ning nähti ette, et Silver Mäekallasel vajalike vahendite puudumisel nõuda talt väljamõistetud summa sisse tema eestkostjalt Saue Linnavalitsuselt. Teha selles osas uus otsus, millega mõista J.Z-ilt S. P. B-i kasuks välja 2855,48 eurot. Lisaks mõista J.Z-ilt, Silver Mäekallaselt ja Saue Linnavalitsuselt solidaarselt S. P. B-i kasuks välja 117 eurot.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Silver Mäekallase kaitsjale makstav tasu 115,2 eurot jääb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu 24.01.
  5. a otsusega mõisteti Silver Mäekallas süüdi

§ 215

lg 2 p 1, 2 ja § 266 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vastavalt 7 kuu ja 2 kuu pikkuste vangistustega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 7 kuud vangistust.

Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel S. Mäekallasele mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra, s.o 4 kuu ja 20 päevani.

§ 68lg 1 alusel luges kohus S.

Mäekallase karistusest kantuks 3 eelvangistuses viibitud päeva. Samuti mõistis maakohus

§ 215

lg 2 p 1, 2 ja § 266 lg 2 p 3 järgi süüdi J.Z ning karistas teda vastavalt 9 kuu ja 2 kuu pikkuste vangistustega.

§ 64lg 1 mõistis kohus liitkaristuseks 9 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus J.Z-ile mõistetud vangistust samuti ühe kolmandiku võrra, s.o 6 kuuni.

§ 65

lg 2 alusel suurendas maakohus karistust Harju Maakohtu 16.02.2012.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (3 kuu) võrra, s.o 9 kuuni.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks 3 päeva.

§ 69alusel asendas maakohus vangistuse üldkasuliku tööga.

Mõistetud vangistuse alguseks lugeda S. Mäekallase vahi alla võtmise päev või päev, mil ta vabatahtlikult ilmub vanglasse karistust kandma. Ühtlasi mõistis maakohus J.Z-ilt ja S. Mäekallaselt solidaarselt S. P. B-i kasuks välja 2972,48 euro suuruse hüvitise õigusvastaselt tekitatud kahju katteks. Kohus määras aga, et S. Mäekallasel vajalike vahendite puudumisel nõuda väljamõistetud summa VÕS § 1053 lg 2 alusel sisse tema eestkostjalt Saue Linnavalitsuselt. J.Z ja Silver Mäekallas mõisteti

§ 266lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et nad 21.04.2012.a.

kella 01:00 ja kella 06:35 vahelisel ajal, tungisid koos ebaseaduslikult, s.o valdaja S. B-i tahte vastaselt, XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXXXX XXXXX asuvasse XXXX XXXX piiratud aiaga hoovi. Hoovist võtsid nad ajutiselt omavolilisse kasutusse S. B-ile kuuluva sõiduauto Volkswagen Touran. Nad kasutasid sõiduautot Volkswagen Touran ajutiselt omavoliliselt ringi sõitmiseks ja tegid avarii kriminaalmenetluses tuvastamata kohas, mille tagajärjel sai kannatada sõiduki esiosa. Seejärel 2

(8)sõitsid nad 21.04.12 varahommikusel ajal avariilise autoga edasi Haiba Lastekodu juurde, kus nendega kella 08.00 paiku ühines alaealine A. K. Seejärel sõitsid nad ühiselt autoga Pärnusse, kus nad peeti 21.04.2012 kell 10.00 Pikal tänaval politsei poolt kinni. Sellega panid J.Z ja Silver Mäekallas toime

§ 215lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kannatanu S. B taotles autost kaotsiläinud asjade ja rikutud raamatute väärtuse ning auto parandamiseks vajalike kulutuste hüvitamist 6 576,03 euro ulatuses. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole autost kaotsiläinud asjade ja rikutud raamatute väärtuse (67 eurot) osas ning bensiinile kulutatud raha (50 eurot) osas, kokku seega 117 euro suuruse kahju osas. Kohus luges tõendatuks, et auto omavolilise kasutamise käigus loobiti sõidukist välja asju, mille käigus on kaduma läinud ja rikutud kannatanu vara. Auto tagastati kannatanule 26.04.12 ning põhjendatud on tema kulutused bensiinile, mil ta 5 päeva jooksul kasutas teist autot. Küll tekitaks vaidlusi auto väidetav remondimaksumus. Kohus nõustus tsiviilkostja ja kaitsja väidetega, et hagi auto remondi osas kannatanu näidatud suuruses (6 459 eurot) ei ole tõendamist leidnud, ning pidas põhjendatuks remondikulusid põhjendatuks 2 855,45 euro ulatuses. Kohus nentis, et just süüdlaste poolt auto omavolilise ja oskamatu kasutamisega on autot rikutud ja lõhutud. Süüdistatavate näol oli tegemist noorukitega, kellel puudus nii vajalik sõiduoskus kui -kogemus, mootorsõiduki juhtimise õigus ning kes ise oma ütluste kohaselt olid sellises joobes, et ei mäletanud isegi seda, kuidas autoga kannatanu hoovist välja sõideti, kes sel ajal autot juhtis või kus seejärel ringi sõideti. Süüdistatavad mäletasid täpsemalt hetke, kui autoga oli teelt välja sõidetud põllu peale ning teele tagasi pääsemiseks vajasid nad võõra autojuhi abi. Põllu peal ärgates oli juhiistmel J.Z. Viimane oli autoroolis ka ajal, kui Pärnus ringi sõideti ja politsei sõiduki peatas. Ka pärast Haibast lahkumist ja Pärnu poole sõites tarvitasid süüdistatavad taas alkoholi. J.Z täpsustas kohtuistungil, et autot juhtis ta vaheldumisi S. Mäekallasega. Sellest tulenevalt pidas maakohus põhjendamatuks S. Mäekallase kaitsja väidet, et tema kaitsealune ei ole autole selle ebaseadusliku kasutamise käigus mingeid vigastusi põhjustanud, et S. Mäekallas oli autos vaid kaassõitja ega saa vastutada oma kaaslase tekitatud kahjude eest. Kohus märkis, et S. Mäekallas ei ole eeluurimisel väitnud, et tema autot ei juhtinud, kinnitas et oli eelnevatel päevadel tarvitanud nii kanepit kui alkoholi ning auto kasutamisest mäletab vaid teatud episoode. Kohtumenetlusest kõrvalehoidumiseks lahkus S. Mäekallas Eestist ning tema ütluste täpsustamiseks kohtul võimalus puudus. Kohus märkis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kõik vigastused kannatanu sõidukile tekitati hetkel, kui roolis oli J.Z ja sõideti teelt välja põllu peale. Teelt väljasõitu ei mäletanud kumbki süüdistatav, vaid ärgates oli juhiistmel J.Z. Seda kohta, kust teelt välja sõideti, ei olnud süüdistatavad võimelised eeluurimisel näitama Auto võis saada vigastusi ebaõigete juhtimisvõtete tagajärjel kogu selle kasutamise aja kestel, mil ta oli süüdistatavate omavolilises kasutuses. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Mäekallase kaitsja G. Kull, , kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus S. Mäekallaselt kahjuhüvitise välja mõistmise osas ning jätta S. P. B-i hagi rahuldamata või läbi vaatamata ning S. Mäekallaselt kahjuhüvitis välja mõistmata. Apellant leiab, et hagi on põhjendamata ning seetõttu tuleb jätta see läbi vaatamata. TsMS § 363 lg 1 p 3 sätestab, et hageja peab esitama tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, milliseid asjaolusid ta esitatud tõenditega tõendada soovis. Veel leiab kaitsja, et kannatanule tekitatud kahju suurus ei ole tõendatud. Viidates TsMS § 229 lg-s 2 sisalduvale tõendite loetelule, väidab apellant, et toimikus ei ole mitte ühtegi seadusega lubatud tõendit. Kuna puudub ekspertiisiakt süüdistatavate poolt autole tekitatud vigastuste kohta, siis puudub ka tekitatud kahju õige hind ehk kahju suurus on tõendamata. Võlaõigusseaduse § 217 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks 3

(8)olevat asjaolu ei oleks esinenud. Toimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, millises olukorras oli kahjustatud ese enne õigusvastaselt tekitatud kahjustusi. Kõnealune sõiduauto registreeriti Eestis 28.04.2004 aastal. Seega sündmuste toimumise ajaks oli sõiduauto 8 aastat vana. Asjaolu, et Saksa Auto tegi kalkulatsiooni vahetust vajavate detailide kohta, ei tähenda see veel seda, et vahetust vajavad detailid oleksid kahjustatud ajal, mil sõiduauto oli teise isiku valduses. Lisaks märgib apellant, et Saksa Auto AS pakkumised erinevad üksteisest. Korduvalt on hinnatud ühte ja sama detaili vahetust. Kaitsja toob apellatsioonis välja, et kannatanu on algselt hinnanud auto väärtuseks 5000 €, hiljem aga 7000 € ning sama suureks hindas kannatanu hagiavalduses ka talle tekitatud kahju. Kaitsja leiab, et kohus ei pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et hageja poolt nõutud kahju suurus ületab pea poole võrra algselt mainitud hinda. Seoses kahju suurusega märkis apellant veel seda, et talle jääb selgusetuks, millest lähtuvalt kohus vähendas hageja nõuet, kui hageja teatas kohtule, et ta jääb oma nõude juurde. Lisaks eelnevale kordas apellant maakohtus avaldatud seisukohta, et S. Mäekallas ei ole autole selle ebaseadusliku kasutamise käigus mingeid vigastusi põhjustanud. Vastavalt süüdistusaktile tekkis kahju asjaolust, et süüdistatavad võtsid omavoliliselt enda valdusse kuuluva sõiduauto, põhjustasid avarii, mille tagajärjel sai kannatada sõiduki esiosa ning jätkasid sõitu avariilise autoga, kuni politsei nad kinni pidas. Politsei poolt kinnipidamisel istus J.Z juhiistmel, Silver Mäekallas istus esimesel kaasreisija istmel. Apellant leidis, et Silver Mäekallas on kaasosaline auto varguses, kuid autole kahju tekitamises puudub tal süü. Ei J.Z ega ka Silver Mäekallas ei maini kordagi, et nad oleksid juhtinud varastatud sõidukit vaheldumisi. Toimiku I kd lk 102 annab J.Z juhtunu kohta järgmised ütlused. „ Järgmine, mida ma mäletan, et me oleme autoga kuskil kraavis. Mina olin auto roolis, kõrval istus Silver”. Toimiku (II kd) lk 126 ülekuulamisel Silver Mäekallas ütlused: „Järgmine, mida ma mäletan, et me oleme Veikoga koos selles samas autos kuskil põllu peal. Veiko istus roolis ja mina istusin kõrval”. 3. Apellatsioonile esitasid kirjalikud vastused prokuratuur, kannatanu ja tsiviilkostja. 3.1 Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Kohtueelse menetluse käigus ei pidanud menetleja kannatanu autole ekspertiisi tegemist vajalikuks, sest auto vigastused olid tõendatud muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ka lähtuti sellest, et ekspertiisiga kaasnevad täiendavad menetluskulude alaealisele süüdistatavale või tema seaduslikule esindajale. Kahju tekkimine on tõendatud maakohtu istungil avaldatud tõenditega. Kahju on põhjuslikus seoses kraavi sõitmisega, mille põhjustasid süüdistatavad, kes panid kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kohus on võtnud seisukoha kahju suuruse osas ja mõistnud kannatanu kasuks välja 2972,48 eurot, mis on küll kannatanu nõutust vähem, kuid kannatanu ei ole kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust vaidlustanud. 3.2 Kannatanu S. P. B väidab oma kirjalikus seisukohas, et tal on olnud seoses sellega, et J.Z ja S. Mäekallas ta autot ebaseaduslikult kasutasid, veel rohkem kulutusi kui ta hagis ära näitas. Ka kinnitab kannatanu, et auto oli eelnevalt heas korras ja pärast tagasi saamist on auto tuntavalt halvemas seisukorras. Kannatanu selgitab oma vastuses menetluse käigus esitatud erinevaid seisukohti auto väärtuse kohta sellega, et tegemist on talle kingitud autoga ja tal ei olnud varem vajadust auto väärtust välja selgitada. Kannatanu väidab, et nii S. Mäekallas kui J.Z kinnitasid talle, et nad sõitsid autoga 4
(8)kordamööda. Arvestades seda, kuidas on iseloomustatud S. Mäekallast, peab kannatanu tõenäoliseks, et S. Mäekallase osalus oli vähemalt 50% või isegi suurem. Vastuses on veel avaldatud seisukohta, et apellatsioonis esineb vastuolusid ja selektiivseid fakte. Lisaks avaldab kannatanu arusaamatust, kuidas saab olla, et S. Mäekallast ei ole mingil moel karistatud selle eest, et ta oli avalikult joobes ja tarvitas kanepit. Ka väljendab kannatanu nördimust selle üle, et S. Mäekallas põgenes Eestist ega osalenud kohtuistungil. 3.3 Tsiviilkostja oma vastuses toetab apellatsiooni. Ka tsiviilkostja hinnangul ei ole tõendatud, et ka S. Mäekallas juhtis autot. Süüdistatavad mäletasid täpsemalt hetke, kui autoga oli teelt välja sõidetud põllu peale ning teele tagasi pääsemiseks vajasid nad võõra autojuhi abi. Põllu peal ärgates oli juhiistmel J.Z. Viimane oli autoroolis ka ajal kui Pärnus ringi sõideti ja politsei sõiduki peatas. Sarnaselt apellandile leiab tsiviilkostja, et kannatanu ei ole esitanud tõendeid sellel kohta, milliseid reaalseid kulutusi tehti selleks, et autot edasi kasutada, vaid väidab, et remont on tegemata raha puudumise tõttu. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, millises olukorras oli kahjustatud ese enne õigusvastaselt tekitatud kahjustusi. Kahju tekitamise järel auto kohta ekspertiisi ei tehtud, auto jääkväärtust kindlaks ei määratud. Kahjunõude aluseks esitati Saksa Auto kalkulatsioonid vahetust vajavate detailide kohta, mis ei tõenda aga seda, et detailide vahetuse vajadus on seotud avariiga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Kannatanu kirjalikult esitatud seisukohtadest lähtuvalt selgitab kohtukolleegium esiteks, et ringkonnakohus arutab vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 kriminaalasja apellatsiooni piires. Seega on ainsaks lahendatavaks küsimuseks see, kas ja millises ulatuses on alust mõista S. Mäekallaselt solidaarselt J.Z-iga välja kahjuhüvitis. Eelöeldust tulenevalt omab apellatsioonimenetluse seisukohalt S. Mäekallase käitumine tähendust ainult niivõrd, kuivõrd sellest sõltub vastus küsimusele, kas tema vastutab tsiviilõiguslikult tekitatud kahju eest. Nii avalikus kohas joobeseisundis viibimine, alaealisena alkoholi tarvitamine kui narkootilise aine tarvitamine on karistatavad väärtegudena. Kuna need ei puutu käesolevasse kriminaalasja, ei ole kohtu pädevuses nende suhtes seisukohta võtta. Toimepandud kuritegude eest on maakohus S. Mäekallasele karistuse mõistnud ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mis tähendab, et vastavalt KrMS § 408 lg-le 6 on kohtuotsus ses osas jõustunud. Maakohus on ka määranud, et S. Mäekallas tuleb KrMS § 130 lg 41 alusel otsuse täitmise tagamiseks vahistada.
  2. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust apellatsiooni väited selle kohta, et kannatanul tekkinud kahju suurus ei ole tõendatud. Kuigi maakohus on kannatanu S. P. Bi kasuks mõistnud J.Z-ilt ja S. Mäekallaselt solidaarselt välja 2972,48 euro suuruse hüvitise, vaidleb kaitsja apellatsioonis vastu kannatanu esitatud 6576,03 euro suurusele nõudele. Oma teguviisi põhjendab kaitsja sellega, et tema jaoks on arusaamatu, millest lähtuvalt kohus vähendas hageja nõuet, kui hageja teatas kohtuistungil, et ta jääb oma nõude juurde. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus ei vähendanud kannatanu nõuet, vaid rahuldas selle osaliselt. Selline võimalus on kohtutele täiesti ette nähtud (vt nt KrMS § 310 lg 1) ja see ei tohiks tulla advokatuuri liikmele üllatusena. Maakohtu otsuse põhistusest nähtub, et kohus ei pidanud kannatanu nõuet täies ulatuses tõendatuks. Kannatanu ei ole maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitanud ega taotlenud tsiviilhagi rahuldamist suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus. Seega ei oma see, et kannatanu taotles kahju hüvitamist 6576,03 euro ulatuses, enam tähtsust, vaid lähtuda tuleb maakohtu poolt tõendatuks loetud kahju suurusest. Konkreetseid argumente, miks ei saa kahju suurus olla ka 2972,48 eurot, apellatsioonis esitatud ei ole. Tõsi küll, apellatsioonis väidetakse, et kannatanu ei ole oma hagi tõendamiseks esitanud üldse ühtegi seaduses lubatud tõendit. Selline väide ei pea paika. Nii kriminaalmenetluse seadustiku (§ 63 lg 1) kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi võib tõendiks olla dokument (apellandi viidatud 5
(8)TsMS § 229 lg 2 nimetab tõendiliigina dokumentaalset tõendit, kuid TsMS 272 lg 1 kohaselt on kirjalikult jäädvustatud dokument üks dokumentaalse tõendi liik). Kaitsja apellatsiooniski on nimetatud kannatanu esitatud tõenditena Saksa Auto AS hinnapakkumisi nr 4067113 ja 471909 ja FIE O N müügitšekki nr 19. Tegemist on kirjalikult paberkandjal esitatud andmetega, mis kajastavad auto parandamiseks vajalikke töid ja nende maksumust. Kuna kannatanu väide oli see, et tema auto sai ajal, kui see oli J.Z ja S. Mäekallase kasutuses, kahjustada, kajastavad hinnapakkumisega asja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid. Seda, miks kaitsja arvates ei ole tegemist dokumentidega kui ühe lubatud tõendiga, kaitsja apellatsioonis põhjendanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul vastavad hinnapakkumised igati dokumendi mõistele. Lisaks kannatanu esitatud hinnapakkumistele on tõendiks, mis aitab kindlaks teha autol esinenud kahjustusi, sõiduki vaatlusprotokoll koos fototabeliga. Seegi on KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt ilmselgelt lubatav tõend. Samuti on auto kahjustuste kohta andnud ütlusi J.Z. See, et kriminaalasjas ei ole määratud autole tekitatud kahjustuste kindlakstegemiseks ekspertiisi, ei tähenda, et kahju ei oleks võimalik tõendada. Ei kriminaalmenetluse seadustikust ega tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene nõuet, et autole tekitatud kahjustused ja nende kõrvaldamise kulud tuleks määrata kindlaks ekspertiisiga. Nii kriminaalmenetluses (KrMS § 61 lg 1) kui tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 232 lg 2) kehtib põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lg 2, TsMS § 232 lg 1). Maakohus on auto vigastuste kõrvaldamise kulude kindlaksmääramisel lähtunud tsiviilkostja vastuväidetest ja kalkulatsioonidest (kd I; tl 268-270). Nimetatud kalkulatsioonidest nähtub, et maakohus on kahjuhüvitise kindlaksmääramisel võtnud arvesse ainult kahjustused, mis on seostatavad teelt välja sõiduga ajal, kui auto oli J.Z ja S. Mäekallase valduses (arvesse on võetud nende materjalide ja tööde maksumus, mis on seotud peamiselt esistange ja põhjakatte vahetusega). 6.1 See-eest nõustub ringkonnakohus S. Mäekallase kaitsjaga selles, et tõendatud ei ole, et S. Mäekallas autole vigastusi tekitas. Asjaolu, et Maakohus mõistis S. Mäekallase

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi süüdi, ei tähenda veel tingimata, et ka tema vastutab autol esinenud kahjustuste eest. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, s.o esineb põhjuslik seos.

§ 215näeb ette vastutuse võõra vallasasja omavolilise kasutamise eest.

Selliseks kasutamiseks loetakse ka võõras autos kaassõitjana viibimine. Autole tekitatud kahjustused, mille hüvitamist kannatanu taotleb, on aga iseloomult sellised, mis on tekitatud valede juhtimisvõtete kasutamisega (muuhulgas teelt väljasõiduga) – kahjustada on saanud esikaitseraud ja registreerimisnumbri plastalus, mootori põhjakate oli kinnitusest lahti; vasaku esiporitiiva nurgal oli muljumisjälg; iluvõre ümbritsev nikkelliist oli puudu jne. VÕS § 1043 kohaselt peab kannatanule kahju hüvitama õigusvastaselt kahju tekitanud isik, käesoleval juhul seega isik, kelle ebaõigete juhtimisvõtete tulemusel kahju tekkis. Autos ainuüksi kaassõitjana viibinu taoliste kahjustuste eest ei vastuta. VÕS § 138 lg 1 näeb ette, et kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. See tähendab, et kui oleks tõendatud, et autot juhtisid nii J.Z kui S. Mäekallas, kuid täpselt ei ole teada see, millisel hetkel konkreetsed kahjustused autol tekkisid, vastutaksid tekitatud kahju eest nii J.Z kui S. Mäekallas. Maakohus ongi lugenud tõendatuks, et autot juhtisid pärast selle ebaseaduslikku võtmist nii J.Z kui S. Mäekallas. Paraku tugines maakohus selle järelduse tegemisel lubamatule tõendile. Asjaolu, et autot juhtisid nii J.Z kui S. Mäekallas, luges kohus tõendatuks J.Z poolt kohtuistungil öeldu alusel. Maakohtu istungi protokollist nähtub 6

(8)aga, et taolise väite esitas J.Z mitte kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ütlusi andes, vaid vastates kohtuniku küsimusele, kas ta on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Sellise küsimuse esitamise näeb ette KrMS § 237 lg
  1. Sellele küsimusele antav vastus ei ole aga süüdistatava ütlus, kuna sama paragrahvi lg 5 näeb ette, et kui süüdistatav taotleb lühimenetluses enda ülekuulamist, toimub see KrMS §-s 293 sätestatud korras, s.t teda ristküsitletakse. Maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole J.Z taotlenud, et teda maakohtus üle kuulataks ja KrMS § 237 lg-le 5 vastavat ülekuulamist toimunud ei ole. Uuesti väitis J.Z seda, et autot juhtis peale tema ka S. Mäekallas, maakohtu istungil süüdistatava viimase sõna raames. Ka süüdistatava viimases sõnas öeldu ei ole käsitatav ütlusena. Kannatanu väidab apellatsioonis, et talle kinnitasid nii J.Z kui S. Mäekallas, et nad sõitsid autoga mõlemad. Kannatanu apellatsioonis öeldu ei ole aga käsitatav kannatanu ütlusena ning kohtueelses menetluses antud ütlustes kannatanu sellist väidet esitanud ei ole. Pealegi on isiku ütlused teise isiku poolt talle räägitu kohta tõendid vaid seaduses (KrMS § 66 lg 21 ) loetletud juhtudel. Ettenähtud korras ütlusi andes (kohtueelses menetluses) ei ole J.Z ega S. Mäekallas öelnud, et autot juhtisid nad mõlemad. S. Mäekallas on andnud ütlusi, et ta ei mäleta, kuidas nad auto võtsid, mäletab seda, et olid Veikoga koos autos ja auto oli kuskil põllu peal. Veiko istus roolis ja tema istus kõrval. Kui nad hakkasid Pärnusse sõitma, oli taas roolis Veiko. J.Z ise andis samuti ütlusi, et auto võtmist ta ei mäleta ja esimene asi, mis meenub, on see, et nad olid autoga kuskil põllu peal ja auto oli kahjustatud. Ka J.Z sõnade kohaselt oli siis, kui nad end autoga põllul avastasid, roolis tema. Ka tema kinnitab, et kui nad hakkasid Riiga sõitma, istus taas rooli tema. Samuti juhtis autot tema, kui politsei nad kinni pidas. Seega kogu selle aja, mille kohta S. Mäekallas ja J.Z andsid ütlusi, juhtis autot J.Z. Ka oli tema roolis siis, kui nad avastasid, et on autoga teelt välja sõitnud. Seega viitab kõik sellele, et autot juhtis ainult J.Z. Ühtegi tõendit selle kohta, et autot oleks juhtinud ka S. Mäekallas, ei ole. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis auto taastamiseks vajalikud kulud – 2855,48 eurot - välja J.Z-ilt ja S. Mäekallaselt solidaarselt. Kuna tõendamist on leidnud, et autot juhtis J.Z , tuleb nimetatud osas mõista kahjuhüvitis välja J.Z-ilt. 6.2 117 euro ulatuses taotles kannatanu autost kaduma läinud asjade ja rikutud raamatute väärtuse ning bensiinile kulutatud raha hüvitamist. Ses osas ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud ning tegemist on kahjudega, mida ei saanud tekitada üksnes auto juht, vaid ka selle kasutaja. Ringkonnakohus leiab, et ses osas tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 132 lg 1 ja § 138 lg 1 alusel mõista kahjud välja J.Z-ilt ja S. Mäekallaselt solidaarselt. Kuna S. Mäekallas oli alaealine, vastutab temaga solidaarselt ka tema eestkostja Saue Linnavalitsus. Nimelt näeb VÕS § 1053 lg 2 ette, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kuna VÕS § 1052 lg 1 näeb ette, et tekitatud kahju eest ei vastuta üksnes alla 14-aastane alaealine, vastutab S. Mäekallas tekitatud kahju eest ning VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutab tema tekitatud kahju eest ka eestostja. Seega vastutavad S. Mäekallase tekitatud kahju eest nii S. Mäekallas kui tema eestkostja Saue Linnavalitsus. Võlaõigusseadus ei näe ette, et eestkostjalt nõutakse eestkostealuselt välja mõistetud summa sisse eestkostealusel vahendite puudumise korral nagu on otsuses märkinud maakohus. Kuna S. Mäekallase tekitatud kahju eest vastutab lisaks talle endale ka Saue Linnavalitsus, on Saue Linnavalitsus 117 euro osas VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt solidaarvõlgnik J.Z ja S. Mäekallase kõrval.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt – kannatanu kasuks kahjuhüvitise 2 972,48 euro ulatuses solidaarselt välja mõistmise osas - ja teeb ses osas uue otsuse. Apellatsiooni esitanud S. Mäekallase kaitsja on esitanud taotluse osutatud 7
(8)õigusabi eest tasu saamiseks 115,2 euro ulatuses. Ringkonnakohus rahuldas taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jääb kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Sten Lind Pavel Gontšarov Ivi Kesküla 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.