1-10-14409 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. mai 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-14409
(10240104585)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
- veebruari 2011 otsus lühimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatav U.H apellatsioon RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav U.H apellatsioon Viru Maakohtu
- veebruari 2011 otsusele läbi vaatamata. KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Viru Maakohtu 01.02.2011 otsusega mõisteti U.H süüdi KarS § 424 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes U.H-le karistuseks 6 kuud vangistust. Maakohtu istungil tunnistas U.H end täielikult süüdi. Maakohus leidis, et U.H-le esitatud süüdistus on tõendatud. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56 ning Riigikohtu lahendites kriminaalasjades nr 3-1-1-14-07 p 6, 3-1-1-43-06 p 13.
- ning 3-1-1-99-06 p 15.
- väljendatud seisukohtadest. Maakohus leidis, et U.H karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus ning U.H karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus märkis, et augustis 2010 pani U.H toime üheepisoodilise teise astme kuriteo. U.H on varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, nendest 2-l korral samalaadse kuriteo toimepanemise eest (2005 ja 2007 aastal). 2-l korral karistati U.H vangistusega ning vabastati karistuse kandmisest tingimuslikult (
- ja
- aastal). Pärnu Maakohtu 26.07.2007 otsusega mõisteti U.H süüdi KarS § 424 järgi, mille eest karistati vangistusega 6 kuud ja kuna tegu oli toime pandud katseajal moodustati KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 1 aasta vangistust. U.H vabastati ennetähtaegselt tingimisi 1-aastase katseajaga, mille läbis edukalt. Katseaeg lõppes 03.04.
- Katseajal pani ta toime 3 varavastast väärtegu, määratud trahvid ei ole tasutud. Maakohus leidis, et ka ärakantud reaalne vangistus ei pannud U.H hoiduma sõiduki alkoholijoobes juhtimisest. Karistusregistri andmetel juhtis U.H 26.06.2010 mootorsõidukit alkoholijoobeseisundis. U.H karistati alkoholisisalduse lubatud piirmäära ületamise eest rahatrahviga 12 000 krooni, mis ei ole tasutud. Juba kuriteo pani U.H toime 31.08.2010, so vähem kui 2 kuu möödumisel pärast viimase karistusotsuse tegemist. Maakohtu hinnangul järeldub sellest, et U.H puhul on tegemist süsteemse õiguserikkujaga, kelle käitumist ei suudetud korrigeerida karistusest vabastamise, käitumiskontrollile allutamise (seda 3-l korral) ega reaalse karistuse kaudu. Maakohus leidis, et U.H karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud, sest ta on korduvalt samalaadsete süütegude toimepanemise eest karistatud rangema karistusega. Ühtlasi on maakohus seisukohal, et isegi vangistus ei ole talle piisav meede süütegude toimepanemisest hoidumiseks. Väärteokorras on U.H karistatud rahatrahvidega, kuid ükski trahv ei ole tasutud. Samuti puudub U.H alaline töökoht ja seega piisav sissetulek. Maakohtu arvates tuleb U.H karistada vangistusega ja seda määral, mis oleks suurem U.H-le Pärnu Maakohtu 26.07.2007 otsusega mõistetud karistuse määrast. Põhjendatud on karistada 9-kuulise vangistusega, so KarS § 424 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja esitatud taotlust vabastada U.H karistuse kandmisest tingimuslikult ning märkis, et kohus ei peagi karistuse kandmisest vabastamise ebaotstarbekust eraldi põhjendama. Siinkohal viitas maakohus Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-138-04 p-le
- Maakohus soostus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt on karistuse kandmisest vabastamine põhjendatud kergemat laadi kuritegude ja lühiajalise vangistuse määra puhul. st U.H on toime pannud teise astme kuriteo, mille sanktsiooni ülemmäär on 3 aastat. U.H-le mõistetav 9-kuuline vangistus on pigem lühi- kui pikaajaline. Maakohtu hinnangul tähendab karistusest tingimisi vabastamine, et kohtul on tekkinud veendumus, et isik ei pane enam toime kuritegusid, mistõttu on karistuse ärakandmine ebaotstarbekas. Siinkohal viitas maakohus Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-10-
- Maakohus leidis, et U.H on oma käitumisega näidanud, et karistusest tingimisi vabastamine isegi koos käitumiskontrolliga ei ole talle piisav karistuslik meede, et ta hoiduks uute süütegude toimepanemisest. Maakohus möönis, et U.H on Harju Maakohtu 24.03.2008 määrusega määratud katseaja edukalt läbinud, kuid pärast katseaja lõppemist on U.H taas toime pannud nii väärteo kui ka kuriteo, mis on seotud auto juhtimisega alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Nimetatu annab kohtule aluse arvata, et karistamise üks eesmärk – uute süütegude toimepanemisest hoidumine – ei ole karistusest vabastamisel ja käitumiskontrollile allutamisel enam saavutatav. Maakohus leidis, et prokuröri poolt esitatud taotluse osas asendada vangistus üldkasuliku töö tegemisega, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Apellatsioonis esitatud taotlus U.H taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub uue otsuse tegemist, millega vabastada teda karistuse kandmisest tingimisi. Apellatsioonis märgib U.H , et ta tunnistas end süüdi kinnipidamisel ja avaldas kahetsust juhtunu pärast. U.H kinnitab, et ta on enda jaoks teinud järeldused ning pärast augustit 2010 ei ole ta enam autot juhtinud ega mingeid õigusrikkumisi toime pannud. Lisaks loobus U.H täielikult ka alkoholitarvitamisest. Ühtlasi märgib U.H , et toimepandu eest sai ta karistada juba sellega, et teda vallandati töölt ja ta kaotas 2 sissetulekuallika. Sellepärast ei ole ta viimasel ajal saanud maksta ka talle varemmääratud trahve. Enne kohtuotsust elas ta koos emaga, kellel on XXXX, kuid kes on nüüd sattunud tema pärast raskesse olukorda. U.H on arvamusel, et kontrollnõuete ja kohustustega katseaeg annaks talle täiendava kindluse, et midagi sellist enam ei juhtu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, on seisukohal, et U.H apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus, hinnates U.H apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on piisavalt põhjendanud ja karistuse mõistmisel õigesti lähtunud KarS § 56 sätestatud asjaoludest, mis on kooskõlas ka olemasoleva karistuspraktikaga. Lisaks on maakohus arvestanud juba kergendavate asjaoludena süü ülestunnistust ja puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult karistanud U.H 9-kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendades mõisteti talle 6 kuud vangistust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuses piisavalt ja põhjalikult analüüsinud võimalust vabastada U.H mõistetud karistuse kandmisest tingimisi. Maakohus on õigesti kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadega järeldanud, et U.H tingimisi karistuse kandmisest vabastamine on ebaotstarbekas. Seega on õiged maakohtu poolt tehtud viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on võimalik tingimuslikult karistuse kandmisest vabastamine üksnes kergemate kuritegude puhul ning selle aluseks on peamiselt kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul puudub kohtul veendumus, et U.H karistusest tingimisi vabastamine täidaks tema suhtes karistuseesmärki. Siinkohal on märkimisväärne, et U.H on korduvalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest karistust kandnud, sealjuures on teda ka tingimisi karistuse kandmisest vabastatud, kuid sellest olenemata on U.H jätkanud uute kuritegude toimepanemist. Kuritegude toimepanemist U.H poolt ei ole mõjutanud ka asjaolu, et viimati vabastati U.H KarS § 424 järgi mõistetud vangistuse kandmisest ennetähtaegselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et U.H puhul ei ole otstarbekaks meetmeks tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamine. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohtu koosseis üksmeelselt, et U.H apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja KrMS § 326 lg 2 kohaselt tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 3 Aarne Sarjas