← Eesti

4-11-725/15

4-11-725 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2011 Tartu Väärteoasja number 4-11-725 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretärid Piret Raik ja Tarmo Tina Väärteoasi A.G väärteoasi süüdistuses liiklusseaduse § 74 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
  2. veebruari 2011 otsus Kaebuse esitaja menetlusalune isik XXX, elukoht: XXX Kohtuistungi toimumise aeg
  3. juuni 2011 A.G , 1 isikukood: RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 147 lg 1 p 1; 153; 154 jätta Viru Maakohtu
  4. veebruari 2011 otsus väärteoasjas nr 4-11-725 muutmata ja A.G kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  5. juunist
  6. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  7. juunist
  8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  9. juunist
  10. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal. -1 - Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 25.02.2011 otsusega tunnistati A.G süüdi liiklusseaduse § 74 järgi ning karistati 7 päeva arestiga alates 25.02.
  11. 1 lg 2 Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna 22.02.2011 väärteoprotokolli nr AB 1151118 järgi juhtis A.G 29.11.2010 kella 16.15 ajal XXX juures XXX tänava suunas sõidukit VW Caddy registrimärgiga XXX XXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, rikkudes sellega liiklusseaduse § 20 lg 1 ja liiklusseaduse § 741 lg 2 sätteid. Maakohus asus seisukohale, et tunnistaja A.U. ütlustega on tõendatud, et 29.11.2010 liiklusjärelevalve teostamise käigus Kohtla-Nõmmel sõitis sõiduk XXX hoovi ja juhi uksest väljus A.G , kellega tunnistaja on varem tööalaselt kokku puutunud ja tunneb teda. A.G palus luba lapse koju viia ja tagasi tulla. Tunnistaja ootas 4-5 minutit, tuled majas olid kustutatud. Tunnistaja kirjutas kutse A.G nimele ja andis selle üle A.G vennale, R.T. , keda tunnistaja samuti tunneb isiklikult tööalaselt. R.T. väljus majast ja tal oli seljas sama jope, mis enne A.G . Tunnistaja pöördus R.T. i poole nimepidi, mille peale R.T. ehmus ja väitis, et autodokumendid andis ta enne tuppa minekut A.U. . Tunnistaja eitava vastuse järel otsis R.T. autost autodokumendid ja esitas need kontrollimiseks. Tunnistaja T.M. ütlustega on tõendatud, et Kohtla-Nõmme alevikus liiklusjärelevalvet teostades nägi mööda XXX tänavat liikumas sõidukit Volkswagen Caddy, millel tagumine vasakpoolne ääretuli ei põlenud. Otsustati sõiduk kontrollimiseks peatada, lülitades sisse sinised-punased vilkurid. Sõiduk pööras XXX maja hoovi. Sõitnud hoovi järgi nägi tunnistaja autost koheselt väljumas noormeest. A.U. läks noormehe juurde. Isik palus, et viib lapse tuppa. A.U. lubas, kuna oli talv ja külm. Isik läks majja. A.U. palus arvutisse lüüa nime- A.G. Selgus, et talt on ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus. Kedagi majast ei väljunud, kõik tuled majas olid kustunud. Keegi koputamise peale ust ei avanud. Teiselpool maja oli kuulda pleki muljumisel tekkinud häält. Tunnistaja läks vaatama ja veendus, et teel oli jäljed, mis läksid esimese aknani ja aknalaual seespool oli lumine jälg. Tunnistaja läks tagasi teisele poole maja. A.U. juures seisis üks isik, kellel oli seljas hele jope. Tunnistaja arvas, et isik tuli majast välja. Kui A.U. vestlev isik vaatas tunnistaja suunas selgus, et see isik ei olnud sama isik, kes sõidukit juhtis. Kui A.U. nimetas seda isikut R. - isik ehmus. A.U. palus esitada autodokumendid ja isik ütles, et esitas juba. A.U. aga ütles, et ei ole esitanud. Isik läks sõidukisse, leidis sõiduki registreerimistunnistuse ja andis politseiametnikele. Tunnistaja ega ta kaaslane ühtegi menetlustoimingut läbi ei viinud, kedagi üle ei kuulanud. A.U. kirjutas kutse, mille palus R.T. il edastada A.G-le. R.T. kutset vastu ei võtnud. Maakohus, hinnanud kogutud tõendeid kogumis leidis, et väärteomenetluse käigus on kogutud küllaldaselt põhjendavaid tõendeid selle kohta, et A.G rikkus 29.11.2010 kell 16.15 liiklusseaduse § 20 lg 1 sätteid, s.t juhtis mootorsõidukit Volkswagen Caddy XXX XXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust kui see oli karistusena ära võetud alates 11.10.2010 kuni 11.01.
  12. Tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 741 lg 2 järgi. Maakohus hindas tõepärasena patrullpolitseiametnike A.U. ja T.M. ütlusi A.G isiku äratundmise ja süülise käitumise kohta juhindudes Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-106-10, mille järgi ei ole kohtul alust ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest hoiatatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda. -2 - Kaitsja ega menetlusalune isik pole kohtumenetluse käigus tunnistajate A.U. ja T.M. ütluste õigsust põhjendatud vastuväidetega kahtluse alla seadnud, mistõttu pidas tunnistajate ütlustele tuginemist, mis seonduvad kogutud tõendite kogumiga piisavaks ning leidis, et käesolevas asjas pole kohus tõendite hindamisel menetlusõigust rikkunud. Maakohus asus seisukohale, et ilmselgelt on tegemist menetlusaluse isiku A.G poolt kartusega vastutusese ja mõistetava karistuse ees. A.G kõrvalehoidumine seisneb eelkõige menetlusest kõrvalhoidumises. Kutsetele mittereageerimises aadressil, mille ta avaldas kohtule s.o XXX, kaasates sellisele ignoreerivale käitumisele (kutsete mitteedastamisele) oma lähedased (vend R.T. ). Maakohus leidis, et A.G kaitsja taotlus kuulata tunnistajana üle A.G vend R.T. , on üksnes ettekääne kohtuistungi edasilükkamiseks ja menetluse venitamiseks. Kaitsjal oli piisav võimalus enne kohtuistungit väärteoasjas olevate ütlustega tutvumiseks ja oma kaitsealusega kohtumiseks, aja planeerimiseks vajalike täiendavate tõendite sealhulgas tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks. Tunnistaja R.T. i õigustele tuginedes, on tal õigus oma lähedaste (s.o venna A.G) vastu mitte anda süülisi ütlusi. Isegi R.T. i ütlused eneserõõna korral, ei lükka ümber tõepäraseid ja väärteos kogutud tõenditega seonduvaid tunnistajate A.U. ja T.M. ütlusi. Miski ei takistanud sõiduautot juhtinud A.G peale lapse äraviimist koheselt väljuma ja politseiametnikele selgitusi andmast toimepandu asjaolude kohta. Menetlusalune isik aga valis käitumisviisi, millest kohus järeldas, et isik hoiab kõrvale temale mõistetavast karistustest. Maakohus leidis, et kogutud tõenditele tuginedes ei ole tuvastatud A.G süüd välistavaid asjaolusid, väärteo toimepanemine oli tahtlik tegu ja menetlusalune isik on väärteo toimepanemises süüdi. Maakohus leidis, et A.G-le ei ole varasemate väärteo toimepanemise eest mõistetud karistused- rahatrahvid ja eriõiguse äravõtmine- olnud piisav meede edaspidi tema poolt väärtegude toimepanemisest hoidumiseks, mistõttu asus maakohus seisukohale, et kohaldada tuleb seaduses ettenähtud rangemat karistust, see on aresti. Maakohus leidis, et põhjendatud on aresti määramine sanktsiooni alammäärale lähedases määras, s.o seitse päeva. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A.G kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu 25.02.2011 otsuse ja lõpetada väärteoasja menetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel. Apellatsiooni põhjenduste järgi on tulenevalt väärteomenetluse seadustiku § 148 kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks muuhulgas menetluse ühekülgsus või puudulikkus või menetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on menetlusõiguse olulised rikkumised väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu 13.10.2008 lahend 3-1-1-55-08, p 9). Maakohus luges üksnes tunnistajate A.U. ja T.M. ütlustega tõendatuks, et väärtegu on A.G poolt toime pandud. Tunnistajate puhul on tegemist politseiametnikega, kes viisid väidetava rikkumise ajal läbi liiklusjärelevalvet, kuid maakohus on asunud seisukohale, et -3 - politseiametnikud ei viinud läbi mitte ühtegi menetlustoimingut (muuhulgas protokolli koostamine). Kaitsja leiab, et ametnikud teostasid kohapeal menetlustoiminguid, millele maakohus ei ole hinnangut andnud: A.U. kontrollis väidetavalt vahetult autost väljunud isikut (väites, et see oli A.G ), püüdis siseneda majja, vestles, kuulas üle R.T. i, küsis temalt dokumente ja selgitusi venna kohta (jättes siinkohal selle protokolli näol millegipärast fikseerimata), ehk siis kuulas üle isiku, kes end rikkujana esitles (püüdis esitleda). Väljastas kutse A.G nimele. T.M. kontrollis teisel pool maja väidetavat lärmi (pleki muljumise hääli), fikseeris väidetavalt visuaalselt jäljed aknalaual ning maja ees (jättes selle dokumentaalselt fikseerimata). Kontrollis A.U. palvel A.G isikut läbi andmebaasi. Kaitsja on seisukohal, et kuna politseiametnikud olid otseselt seotud menetlustoimingutega (uurimistoimingutega), on lubamatu neid isikuid käsitleda tunnistajatena, kuna nende poolt kohtuistungil antud ütlused kirjeldavad suuremalt jaolt otseselt nende endi poolt teostatud toimingute kirjeldusi. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-82-09 järgi võib kohtuväline menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kaitsjal oli piisav võimalus enne kohtuistungit väärteoasjas olevate ütlustega tutvumiseks ja oma kaitsealusega kohtumiseks, aja planeerimiseks vajalike täiendavate tõendite sealhulgas tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks. Kaitsja sai väärteoasja kohtulikust arutamisest (ja väärteoasjast üldse) teada vahetult enne istungi toimumist (istungi toimumise päevale eelneval tööpäeval kell 14, mil lühendatud tööpäeva tõttu polnud enam võimalik toimikuga tutvuda) ning põhjaliku kaitsestrateegia väljatöötamiseks ei jäänud piisavalt aega. Samuti on kummaline maakohtu seisukoht, et kaitsja taotlus kuulata tunnistajana üle A.G vend R.T. , on üksnes ettekääne kohtuistungi edasilükkamiseks ja menetluse venitamiseks. Isegi juhul kui R.T. olekski kaitsja poolt kohtusse toodud, ei oleks kohus teda sellegipoolest üle kuulama hakanud (kuna taoline taotlus jäi nagunii rahuldamata). Kaitsja rõhutab, et A.G on väärteoasjas esimest korda ülekuulatud ja väärteoprotokoll koostatud 22.02.2011, kaitsja sai sellest ning istungist teada alles 23.02.2011 tööpäeva lõpus, kui talle helistas istungisekretär küsimusega, et kas kaitsja soovib istungist osa võtta. Tänu kaitsja vastavatele selgitustele kaitseõiguse rikkumiste jms kohta, lükati istungi toimumise aeg edasi 25.02.2011 (24.02.2011 oli riiklik püha). A.G endal ei olnud võimalust kaitsjaga varem ühendust võtta, s.o 22.02.2011 väärteoprotokolli koostamisel ja peale seda viibis ta jätkuvalt Jõhvi arestimajas vahi all. -4 - Maakohus on ebaõigesti leidnud, et R.T. i ütlused eneserõõna korral ei lükka umber tõepäraseid ja väärteos kogutud tõenditega (ehk siis kahe politseiametniku ütluseid, kuna rohkem tõendeid antud asjas pole) seonduvaid tunnistajate A.U. ja T.M. ütlusi. Kaitsja on seisukohal, et sellises maakohtu seisukohas väljendub põhimõtteline väärarusaam, nagu tuleks kohtuvälise menetlejana tegutseva politseiametniku ütlustele anda alati suurem kaal kui muudele tõenditele. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu 07.03.2007 lahendi nr 3-1-1-127-06 p 6 järgi ei välista KrMS § 61 lg 1 tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-4-07 p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest hinnangut A.G potentsiaalselt õigustavatele tõenditele, sest maakohus ei ole nimetatud tõendeid uurinudki – maakohus on kaitsja vastava taotluse meelevaldselt rahuldamata jätnud. Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kui maakohus oleks kaitsja taotluse rahuldanud, oleks kohus saanud muude (võimalike) tõendite kõrval hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et tema ei olnud auto roolis ning selleks oli tema vend R.T. . Kaitsja on seisukohal, et A.G-le süüks arvatud rikkumine on maakohtus tuvastatud politseiametnike (otseste menetlejate) ütluste kui lubamatute tõendite alusel ning menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid ei ole uuritud. Seega esinevad antud väärteoasjas kõrvaldamata kahtlused ja käesoleva väärteoasja menetlemisel pole kogutud piisavalt tõendeid, et just A.G pani antud väärteo toime. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja A.G kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  13. Apellatsioonis leitakse, et politseiametnikud A.U. ja T.M. tegutsesid käesolevas väärteoasjas kohtuväliste menetlejatena, mistõttu ei saa nende kohtuistungil tunnistajatena antud ütlusi käsitleda tõenditena. Vastavalt V™S § 31 lg 1 järgitakse väärtomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid V™S-st tulenevate erisustega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või -5 - süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Apellant ei viita ühelegi A.U. ja T.M. toimingule, mis oleks käsitletav menetlustoiminguna kriminaalmenetluse seadustiku
  14. peatükis ja väärteomenetluse seadustiku
  15. peatükis sätestatule.
  16. V™S § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese toiminguga ja selleks on A.U. ja T.M. poolt 29.11.2010 ja 03.12.2010 antud kirjalike seletustega kohtuvälisele menetlejale. A.U. viibides küll patrullis 29.11.2010 teostas üksnes liiklusjärelevalvet, mitte aga ei viinud läbi väärteomenetlust. Väärteomenetluse raames ei ole A.U. koostanud ühtegi menetlusdokumenti. Ka asjaolu, et tunnistaja küsis menetlusaluselt isikult selgitusi, ei asetanud teda kohtuvälise menetleja ametniku rolli, kuivõrd kirjeldatud olukord ei ole käesoleval juhul võrdsustatav menetlustoiminguga. Samuti ei olnud politseiametnikul kohustust selgituste küsimist fikseerida menetlusdokumendina ning selline toiming ei ole vaadeldav ülekuulamisena. Menetlusalune isik on üle kuulatud ja väärteoprotokoll koostatud 22.02.2011 patrullpolitseinik J.M. poolt. Sündmuskohal viibinud teise politseiametniku T.M. poolt teostatud kontrolltoimingud (lärmi põhjuse kontrollimine, jälgede visuaalne fikseerimine ja andmete kontrollimine elektroonilisest andmebaasist) ei kujuta samuti endast väärteomenetluse toimingut, kuna puudus menetluse alustamise alus. Loetletud põhjustel ei laienenud tõendi lubatavust silmas pidades politseiametnike tunnistajatena ülekuulamisele ka KrMS § 66 lg-st 2 tulenevad piirangud. Seega ei ole maakohus otsust teinud lubamatutele tõenditele tuginedes. Eeltoodust lähtuvalt on alus A.U. ja T.M. ütlusi maakohtus käsitleda tunnistajate ütlustena ja lubatavate tõenditena.
  17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et tunnistajate ütlustes maakohtus ei ole põhjust kahelda. Tunnistaja A.U. on väitnud, et seoses tööülesannetega tunneb ta nii A.G kui R.T. it nime ja nägupidi ning on kindel, et sõiduautot juhtis just A.G . Viimane kinnitas ringkonnakohtus, et A.U. tunneb teda ja tema A.U. A.G väitis ka, et ta ei tea asjaolusid, mis võiksid põhjustada A.U. vihavaenu tema vastu. Ei maakohtule ega ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A.U. oleks põhjust või huvi lavastada A.G süüdi liiklusseaduse rikkumises. Seda, et A.U. tundis autojuhis ära just A.G , kinnitab kaudselt ringkonnakohtus ülekuulatud R.T. . Viimane väidab, et A.U. ei tundnud huvi tema isikut tõendavate dokumentide vastu, vaid ainult auto dokumentide vastu. See viitab veelkord A.U. veendumusele, et sõiduauto juhiks oli A.G, aga mitte R.T. .
  18. R.T. i väitel oli sõiduki roolis tema, mitte menetlusalune isik A.G . Tunnistaja ütlused on seega vastuolus teiste tunnistajate patrullpolitseinike A.U. ja T.M. ütlustega. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud valiku alusel otsustama, kas lugeda väide tõendatuks või mitte. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel peab kohus vajalikuks hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on neis ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.
  19. A.U. on korduvalt tööalaselt A.G-ga kokku puutunud ja teab ka tema venda, nii nime kui välimuse järgi. Kuna on tõendatud, et A.U., A.G ja R.T. tundsid üksteist, ei ole usutav ega tõenäoline patrullpolitseiniku eksimine vendade isikus. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohus lugeda tõepäraseks ega usutavaks väidet et sõiduautot juhtis R.T. ning A.G pole antud väärtegu toime pannud. -6 -
  20. A.G ja R.T. on vennad. Asja materjalidest nähtub, et A.G ei olnud 29.11.2010 juhtimisõigust ja karistusõiendist nähtub, et ta on süstemaatiline liikluskorra rikkuja (alates
  21. aastast on teda liiklusseaduse rikkumise eest karistatud 21 korda). R.T. il oli juhtimisõigus olemas. Sellest tulenevalt otsustasidki vennad viia politseitöötajad eksitusse ja pärast seda kui A.G oli lubatud autos oleva laps majja viia, väljus mõne aja möödudes majast R.T. , esinedes politseitöötajate ees autot juhtinud isikuna. Selline lähedaste sugulaste käitumine on isegi eluliselt mõistetav (soov vabastada A.G karistusest), kuid karistuse rakendamisel ning õiguskorra tagamisel vastuvõetamatu. Neil asjaoludel ei saa R.T. i ütlustega arvestada, isegi vaatamata sellele, et teda hoiatati valeütluste andmise eest. Erinevalt R.T. ist puudusid tunnistajatel A.U. ja T.M. igasugused motiivid mitteusaldusväärsete ütluste andmiseks.
  22. Asjaolu, et väärteoprotokoll koostati hiljem, ei anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. V™S § 68, mis reguleerib väärteoprotokolli koostamist, ei määra aega, mille jooksul pärast väärteo toimepanemist tuleb protokoll koostada. Protokollis kirjeldatud A.G poolt toimepandud tegu vastab objektiivselt tuvastatule. 15.09.2010 otsusega väärteoasjas nr 22 2440,10,007260 võeti A.G-lt liiklusseaduse § 74 lg 2 alusel ära sõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Seega A.G, juhtides 29.11.2010 kella 16.15 ajal XXX juures sõiduautot isikuna, kellelt 1 oli ära võetud juhtimisõigus, pani toime liiklusseaduse §-is 74 lg 2 ettenähtud väärteo. Maakohus karistas A.G seitsme päevase arestiga, mis on tema poolt täies ulatuses ära kantud. Mati Kartau Maarika Kuusk -7 - Ago Kutsar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.